Sellesama sümfooniahooaja avakontsert oli meil kavas Beethoveni üheksas sümfoonia. Ma mängin Timpaneid praegusel sümfooniaorkestris. Ja see on Timpanitele küllaltki raske mängida. Just ma mõtlen seal, mis puutub täpsusesse ja koosmängu ja häälestamist seal eriti palju ei ole, nagu nagu teada, tegelikult impani mängimise raskus on selles, et sel ajal, kui kõik teised mängivad peate Elle vahetevahel häälestama ühelt noodil teisele mitte lasta segada teisi, mis teised kõrval teevad, peab nii-öelda sisemiselt kuulma seda nooti. Ja seda helistiku, mida just nüüd Meie ees või tulemas või mida sa pead hakkama mängima. Seal muidugi kahanes ka oma. Tänase õhtujutu külaliseks on Kalju terasmaa. Enamiku kuulajate jaoks kindlasti teie nimi. Kõigepealt seostub estraadiga laulusolist instrumentaalsolist mitmete ansamblite liige. Aga võib-olla paljud kuulajatest ei teagi, mis on teie igapäevane teenistus, kaht. Jah, nii, ta on täiesti väljakujunenud, et mind tuntakse minu hobi järgi, aga minuga igav, tänane töö on töötamine sümfooniaorkestris, seal ma olen olnud juba päris pikka aega. Teil on sellel aastal juubel sümfooniaorkestris 25 aastat, kui ma ei eksi ja 25 saab peaaegu täis küll sellepärast et. Ma olin 15 aastane, kui ma tulin siia sümfooniaorkestrisse. Esimesed paar aastat ma olin nagunii lisajõuna ja asendasin Meie tuntud dirigenti Erich Kõlar. Sel ajal ma käisin muusikakoolis. Minu õpetaja ja kes ise mängis sümfooniaorkestris tõi mind siis nii-öelda kaasa ja andis mulle siis muidugi sellised ülesanded, millega ta teadis, et ma toime tulen, need olid muidugi esialgu väga tagasihoidlikud. Kuid minu jaoks need olid küllaltki suured ja ja küllaltki vastutusrikkad ja sümfooniaorkester, see oli mulle niisuguseks väga suureks sündmuseks, kui ma juba sinna hommikul läksin, siis ma läksin aegsest sinna ja seadsin kõikuma. Veinid sinna üles ja harjutasin üldse tol ajal ma tean, et ma tegin tõesti väga palju tööd. Sel ajal, kui teised minusugused poisid ikka mängisid palli, siis minul olid ikka pulgad käes kogu aeg. Ja need pulgad olid mul öösel padja ka, nagu ma ärkasin hommikul. Nii ma sealt võtsin ja jälle hakkasin harjutama. Ja ma mäletan, sülofon sai pandud lihtsalt laua peale, sellise teki peale ta hästi sumbutaks ta ära, et ei segaks naabreid ja teisi, kes toas olime, et võimalikult vähe häiriks teisi, aga et siiski selle harjutamise tulemus. Aga nüüd, kui teil on 25 aastane orkestri mängupraktika juba seljataga kui palju ning läheb veel niisugust iseseisvat tööd selleks, et ennast vormis hoida oma pillide jaoks. Tööd tuleb teha igal juhul ka praegu ikka tugevasti selleks, et olla vormis, kuid see töö ei ole enam sellist laadi, nagu ta oli siis, kui sain alles alustatud ja õpitud hoidma pulki käes ja treenitud seda hoidu ja kõik see on nagu kätes. Selle peale nagu enam mingit aega ei lähe, selleks, et instrumenti mängida enam-vähem korralikult, tuleb tugevasti vaeva näha. Ka siis, kui oled juba nõnda vilunud mängija, peab kogu aeg hoidma ennast nii-öelda. Käed peavad olema soojad, kodustes tingimustes äike raske. Kodustes tingimustes on ta natukene raskem, võib olla ja nüüdsed võimalused, nagu siiski töö juures on seda harjutamist nagu parem teha, sellepärast et instrumendid on töö juures ja, ja ma olen ikka leidnud neid vabaminuteid meil stuudios, kus ma saan iga päev ikka teda natukene vaadata tööl olles vaheaegadel ja enne tööd peale tööd natukene ja. Nende pikkade aastatega te olete muidugi mänginud läbi väga ja väga palju teoseid. Kas on ehk mõned niisugused kontserdid, ma mõtlen praegu sümfooniaorkestri liinis mõned teosed, mis on teil endil endale jäänud nagu rohkem meelde kui teised, mis millegi poolest on olnud armsamad kui teised või mõni eriline kontsert, mis millegi poolest on eriti sügava mulje jätnud. No ja eks neid kontserte on olnud tõesti palju, sellepärast et kui nüüd need 25 aastat kõik kokku arvestada ja iga päev on ju neli tundi meil vähemalt tööd see tähendab iga päev neli tundi sümfoonilised muusikat läbi mängida, sellel pojal oli ju meil üks selline üleliiduline üritas nimelt orelimuusikafestival ja seal oli meil ka üks selline teos orelile, klaverile ja löökpillidele ja sellega oli küllaltki palju tegemist oli väga huvitav teos kuid samal ajal ka küllaltki raske teos koos mänguliselt. Aga me tulime temaga ikka kuidagimoodi toime ja meie organist jahi meile meiega isegi rahule. Te olete ju pedagoog ja juba tükk aega. Aeg on juba nii kaugele, peab järelkasvule mõtlema. Ma olin Tallinna muusikakoolis pedagoog juhiks ja siis kui mul juba olid seal mõningaid lõpetajaid, siis nemad tulid nagu minu asemele ja töötavad praegu seal pedagoogina. Kuid momendil ma olen konservatooriumis, mul on seal kolm õpilast ja nendega Mida pedagoogitöö teile? Pakub selleks, et õpilaste jälgida tunnis ja jälgida seda, mida tema teeb ja mida ta mängib. See tähendab seda, et sa pead ise kõik selle asja nagu endas ka läbi elama, pead kogu tähelepanuga selle asja kaasa tegema. Töö on küllaltki raske ja pingeline, kuid kui sellel on tulemusi, siis seda rõõmustavam on jälle. Seda vaeva nagu nautida on veel üks niisugune muusikaliik, mille produktiga puutuvad väga paljud inimesed kokku aga mille valmimisest ei ole hoopiski nii palju aimu, see on filmimuusika ja sellega on teil ka olnud vist väga palju kokkupuuteid. Filmimuusikaga on tõesti olnud väga palju kokkupuuteid ja võiks öelda isegi julgesti, et üks, 90 protsenti meie eesti filmide muusikast olen nende kaasa teinud, ei kaasa mänginud. See töö on igal juhul väga huvitav töö ja, ja väga sageli tuleb seal väga põnevat muusikat mängida. Seal on väga mitmesuguseid koosseisud küll suured kammerorkestrid orkestriga, kuid väga väiksed koosseisud, kus sageli tuleb nagu enda loomingut nagu ka juurde pakkuda heliloojale, sest vahel on ka sellist juhust, et helilooja lihtsalt iseloomustab seda momenti seal filmis ja püüab nagu saada sinult veel nagu mingit tuge selles osas ja ja siis püüad nagu omalt poolt kasina midagi juurde panna, see on ühesõnaga sel juhul, kui helilooja annab sellised vabad mängimiseks ja see on huvitav töö. Alles paar päeva tagasi lindistasime ühte filmimuusikat mille kirjutas Anti Marguste ka väga huvitav koosseis. Vibrafon ja kolm flööti. Selle filmi pealkirjaks oli värvid tuules, seal on jutt jahtidest merel omal ajal ma mäletan, kui me alles algasime sellega, siis me mängisime muusikat, samal ajal kui jooksis film. Nii et me vaatasime nagu ühe silmaga seda pilti, mis jooksis ja siis mängisime muusikat, mis meile on ette kirjutatud, et need kõik need patsiendid ja kõik mets satuksid kokku sellega, mis toimus pildil. See on võrdlemisi niisugune raske töö ja aeganõudev töö, sellepärast et see film tuleb uuesti tagasi kerida ja ja see kõik võtab väga palju aega ja siis, kui juhtub kuskil, ela mõni aps kastma pillimehel või ühesõnaga hirmus aega, viitev töö oli see. Nii et viimasel ajal on nagu mindud välja stopperitega muusika tegemisel, nii etet stopperi, lon, täpselt näha need aktsendid, kuhu need peaksid tulema. Niieter klapivad hiljem pildiga kokku. Kas teil nende paljude pillide hulgast, mis teie arsenali kuuluvad, on ka mõned niisugused pillid, mis on eriti lemmikud või mõned niisugused, millega on ehk natuke rohkem tüli ja tegemist kui teistega? No ma alustasin Õppimise just löökpilliklassis oli mul nagunii silma ja kõrva ees ksülofon. Ühesõnaga see oli siis nagu pill, millega sai ikkagi mängida meloodiat. Ja tol ajal oli minu suureks eeskujuks meie praegune väga tuntud dirigent Neeme Järvi, tema mängis väga hästi ksülofoni ja mul oli ikka palju palju tegemist, enne kui ma jõudsin sinna lähedale, kus tema oli. See oli siis niisugune pill, millega sai nagu siis nii-öelda viisi mängida muidugi löökpille nii väga palju selliseid, mis on ainult nii-öelda niuke rütmifunktsiooniga, kõik trummid ja ja, ja amburid ja kõik, neid on väga palju, kuid siis tekkis veel mulle juurde üks selline instrument, mis on ka löökpill. See oli vibrafon. See kujunes nagu edaspidi selliseks Polo instrumendiks. Minule kuni senini ei olnud nagu meil keegi teda nagu sooloinstrumendina kasutanud ja meil õnnestus üks vibrafon siin raadios seada töökorda selle sama pilliga mängin siiamaani tasarnades muidugi palju paljuski teistele löökpillidele, kuid siiski seal on oma niisugune spetsiifika mängimise juures, kuid seda tuli nagunii oma käele omandada. Käisime temaga isegi väljaspool vabariiki juba paari-kolmeaastase sellise treeningu järel ma mäletan, see oli 57. aastal, kui me käisime noorsoofestivalil. Ja 58. aastal oli estraadiartistide konkurss Moskvas. Teda tunti väga vähe. Ja see nagu. Avas talle tee nagunii, et olite nagu pioneeriks, kes selle instrumendi laia publiku ette viis. Nii ta oli küll ja eks neid ole ju praegugi veel, meil võiks öelda väga vähe või võib-olla ikkagi. Senini olen vististi ainult ainukeseks jäänud, kes teda nüüd mängima natukese rohkem sooloinstrumendi tasemel. Kui pikk on teie staas? Kerges muusikas? Ega ta kerges muusikas ei ole mitte pikem ega lühem kui nüüd selles tõsises muusikas. Esialgu sai mängitud ksülofoni. Kuid hiljem, nagu meil siin juttu oli vibrafoniga, siis tuli ansambel ja siis neid ansambleid tekkis kohe nii päris ridamisi. Päris igasuguseid koosseise, tekkisid vokaalansamblid, kuhu millegipärast oli ka vaja pillimeestel laulma hakata, neid lauljaid nagu polnud võttagi. Kvartett, mida te nimetasite, see tegutses tükk aega ja oli väga populaarne. Andis suure repertuaari, mis siiamaani Ki on kasutusel meie saadetes sageli. See oli vist möödunud aastal, kui me sattusime jälle kokku ja tegime ühe laulu linti ja ja ei võtnudki päris kaua aega, paistis, et see vana rasv oli veel nagu jõus. Ükskord ma mäletan, kui Uno Naissoo ütles, et meil on siin üks lugu, soomekeelne laul. Et sa võiksid selle ära laulda. Muidugi naersin ta välja, aga asi läks tõsiseks ja ta ütles, et no et laule ära, aga mõtleme varjunime selle välja Pole midagi. Ma siis laulsime, kära ja laul läks eetrisse ja me mõtlesime ikka varjunime, niiet jäigi varjunimi välja mõtlemata. Laulnud ikka päris palju juba kvartetiga Eri Klas, suunaloop Arved Haug ja peale seda, kui meil see ansambel nagu laiali läks, siis nagu ei tahtnud loobuda sellest ansambli laulmisest. Aga neid liikmeid nagu kuskilt ei leidnud ja, ja siis tekkis veel niisugune olukord, et laulsin ise päris mitu korda klindivereni. Heleri. Ena naasi. Mees nõlva suusoojaks. Veeks. Ansambel rohkem pakub sellega vahepeal muidugi palju suurem kui, kui laulda ühehäälselt. Kuid minu meelest see tulemus on nagu mahlakam ja mõjuvam kui ka kuulata harmooniat ja akordi laulus. Minule isiklikult pakub see küll rohkem kui ühehäälne laul. Igal moel on oma lemmiklaps. Meenutame nihkega. Saada. Siis. Kirbe edes tuba. Juurde. Ta peabki. Kui. Sinu peigmees. Duetti laule on tõesti laulnud peaaegu kõigi meie tuntumate naissolistidega. Paar päeva tagasi lindistasime Heidy Tammega ühe dueti laulu, teie puhul. Paistab silma just see mitmekülgsust, teil on väga palju partnereid, aga te vist ei ole nii väga pikaks ajaks jäänud peatuma ühe koosseisu juurde. See on vaheldus nii omale kui kuulajale. Ja kuna minu töö on tõesti põhiliselt siin raadios, siis see nagu ei tingi seda, et ma peaksin laulma koos kindlalt ühe partneriga, sõltub pala iseloomust. Ühele sobib see teisele, teine muidugi, mina olen siis püüdnud nagu ennast sobitades sinna juurde. Ristelikustall Enn aastatepikkuseks vana. Koopas vitajatuski trotsides. Lauluga Ri. Nüüd nagu vaikus igal pool tõusma sunni. Vajadus ja võimalus arvestada erinevat partnerit ja see nõuab endalt ka iga kord natuke isesugust lähenemist asjale. Jah, see on küll õige, mina tavaliselt olen püüdnud arvestada ikka selle partneriga, kellega ma laulan, et ma siis võimalikult sobiksin tema maneerilemi. Sest et ma ennast loen nagunii teisejärguliseks selle asja juures. Mille järgi te valite seda, mida te võtate endale repertuaari? Ma mõtlen praegu neid kergemuusikalugusid. Mul on niimoodi kujunenud välja, et instrumentaalmuusikat, et see tähendab soolased vibrafonile on mul olnud meie autoritelt. Need on jah, minule kirjutatud ja ja sageli koos heliloojaga istutud, sealjuures vokaal, palasi, neid variante on väga palju. Kuidas neid saada? Meil on näiteks, on head sidemed Soome muusikutega, nii ka minul on päris hea koostöö olnud helilooja Lindströmiga tema andnud mulle oma palad ja palunud, et need kõlaksid ka eesti keeles. Ja keegi ei võta. Viis vasti Tauallaku mees küsib ees lahti lasta ei suutnud. Väsinud. Ja ellu. Hakkas liikuva rongi ja sa veel siin oldud päevad kõik sundtäis kui vil silmi supil, kui ma püüdsin, aga. Kas teil on niisuguseid suuri lemmikuid, tähendab, kindlasti on ja kindlasti ei ole võimalik nimetada ühte, kahte või kolme aga võib-olla siiski mõned niisugused muusikud, kas interpreedid või heliloojad, kes teie jaoks on erilisel kohal. Jah, aastaid tagasi ma võisin tõesti öelda kohe konkreetselt, vaat see laul ja mulle meeldib väga või see helilooja mulle meeldib väga, millegipärast viimasel ajal ma ei saa nagu seda öelda. Mul on palju selliseid lauljaid, kes mulle meeldivad ja palju selliseid heliloojaid, kellest ma lugu pean varematel aegadel võib-olla puudus selline võime saada igalt ühelt midagi head ja osata nagu sealt välja kuulata, midagi meeldivat. Mida ta püüab sulle pakkuda. Ikka jaa vaeda. Ega meie töö. Ja kui lendavad Noorena. Teedes Speeaa plaani Ka. Ka Kadri. Elule Eva seda. Ja need pole ta kui Pearu. Soome. Kas on veel hobisid peale kerge muusika? Igal võimalikul juhul ma sõidan näiteks linnast välja ja loodusesse või metsa kus ma saaksin tunda ennast hästi üksi ja nautida seda metsamuusikat ja võib-olla isegi seda vaikust, mis seal on ja nii nagu on selles loos üksildane öö see on võrdlemiseni minu meeleolule. Lähedane pala, kuulata seda vaikust seal pärast, tundub, et see vaikus nagu hakkab ka helisema. Kuule, see, On? Ikka see. Kõik. Kuulen sind, vann. Kaid. Vaikus häälevad merele. Läinud. Tasa laulvasse kuulajale.