Tere õhtust. Nüüd veedame õhtutunni kvaleerija Räniko ja tema luulega. Paleerija veniku nimi ilmus eestlaste silme alla 1987. aastal. Temast kirjutas siis kultuur ja elu tollal siiski kui valeerija popräänikust sest niisugune oli tollal 23 aastase moskva neiu perekonnanimi. Valeria Ränik on sündinud 1964. aastal. Oma kinnisidee leida eesti juured ja eestlaseks saada võttis ta pähe juba lapsepõlves. Õppis iseseisvalt eesti keelt, sõlmis kontaktid algul Eesti harrastusluulega, siis jõudis oma luulega põhiliselt Vikerkaare veergudele oma luulega ja eluga, sest ta on omamoodi ime eesti kirjanduses. Seda kirjutab ka tema neljanda luulevihiku ajast väljas kirjastaja Ülo Alo raamatu tagakaanel saatesõnas. Valeria Ränikult on nüüdseks ilmunud neli luulekogu. Orb, ellujäämine nende eest saida Betti Alveri nimelise luuledebüüdipreemia ajast kinni ja ajast väljas. Alates 1988.-st aastast elab Valeria Ränik Eestis Tartus. Vahepeal oli mõne aja Soomes paleerija Räniku kujunemist ja eluvaateid avab kõige põhjalikumalt intervjuu 1990. aasta Vikerkaares maikuu numbris. Intervjueerija Piret Viires. Räniku teise luulekogu toimetaja on taktitundeliselt lähenenud ja saavutanud Valeria Ränikult ülihuvitava avameelse jutustuse tema küllalt käänulisest teest siia Eestisse, kohanemisraskustest ja rõõmudest. Ka mulle oli abiks see intervjuu, kui sõitsin Tartusse, et luuletajaga kokku saada. Raadiosaate pärast. Kuuldavasti on Valeria rähikust nüüd ka telefilm tehtud. Aga mina polnud seda nägema juhtunud. Nii et kui sammusin mööda pikka Raatuse tänavat jalakäijate sillalt üles mäkke olin rõõmsalt põnevil. Paleerija Räniku Eesti aastad on langenud ühte Eesti vabanemisega laulvest revolutsioonist jõudsime vabariigi taastamiseni ja sealt keerulisele ja palju tööd ja tarkust nõudvale arengu teele mida praegu käime. Valeria Ränik on meiega koos rõõmustanud mõnikord Meie leiguse üle, imestanud. Tema luule on Eesti arengusse kriitiliselt suhtunud. Armastuse ja karmusega. Kuule mees, kõigepealt kimbukest Valeria Ränik kui esimesest luulekogust orb. Loeb, Katrin lepianen. Elada mitmete hõimude vahel. Ükski ei võta omaks hiilida Urvuna märkamatult küüruda tummaks kumaks. Pidada vastu käskijaks, sööme hiiumärgina püsida sõprade vahel kiskjate hulgas mõistmatu igiüksinda. Sinna, kus kah kes ning kauge kaukasus kerkib, kui kangastus kõrge ja kõrk. Saabus kord hiidlane püüdlemaks kasu mullast, mis magas, sulgkerge hõrk, sinna mu eellane elama asus. Käel keelas ilmaski olemast nõrk mure, et las tegi, hingele ei lasuks. Meeli hämmeldaks mälestusmärk luhast kus ligines virtsane lodukünnist, kus kriuksudes murdusi täkked kuhu jäi minugi hinge kodukivina tõukude kivi mäkke. Kust ta tuli, kas teisest ilmast, mille elu on kurb Jakale? Näe kui tõsised Anda silmad liikumatuna püsipale langes, sinule tema valik. Ei su õrnus, eestabage. Varsti rõõmsasti kilkab, lalin, põrkab linnuna vastu lage, jälle rangemaks muutub, tema kasvab suureks väike päike. Rängas elus jääb igatsema ema helluse pehmeid läike. Kuni kustub kord rauga ikka. Ja kui ärkab taas mähkmetüll oma väsimust elu pika välja puhata, jõuab küll. Kord ärkasid valge õues ning enam ei saanud und. Lund libises taevapõuest ja kõik oli ligi lund. Nargis teed ja meeled need tubade tahmunud laed traatjuhtmete pingul keeled ja naabruses Lasteaed. Siis andestus tuli maha ja Valevust oli maas. Su kask oli hell ja Kahar. Kui muutunud nooreks, taas. Siis viimsesse õhtu halla jäi maailma uhke poos. Kõik kadunud lume alla. Ühtregeme, veame koos, on kohtumiseks jumalagajätt, ükskõik, kas vihjed kurjale või heale sa tõrjud igat abistavat kätt, mis vajutabki põhja, tihtipeale on aastatel nii must ja hirmus suu mis meie seeski neelab ruumi aega, kui saaksid kaasa võtta Kirsipuu ja maja ühes põranda ja laega. Neli kogu on kõik viimase nelja aasta jooksul ilmunud. Kuigi esimese kogu luule on siiski varasemast ajast, hakkasite luuletama ikka niisuguses neiu eas, nagu hakatakse kahekümneselt või hoopiski varem teadlik luuletamine algas sellest, et. Luule kevade konkurss sellele, mind kutsuti Tallinna pärast sade maakas luuletusi kirjutavad tüdrukutega ja siis ka kirjanikega ja ja siis hakkasingi kirjutama pidevalt luuletusi, aga see oli ka veel Te, olite siis Moskvas kõige siiram? Jah, see oli aastal 83. Oli ikka veel viis aastat enne sissetuleku ja siis olite 19 aastane, kui nüüd matemaatik Reiljan päris kõnekeel ei olnud, tee veel siis nii vaba ja selge kui praegu. Aga olite juba oma selle eestluse juured avastanud või noh, te teadsite neid kogu aeg. Kaheksa-aastaselt, ma otsustasin, et peamine eesti keele ära õppima ja soo jää oma sugulasi Eestis, ma leidsin ka kuskil juba kahekümnesel ise aktoriteni, kätsime. Jah, aga mul vedas, et kohe ma kirjutasin kodulehetoimetusse, nimekiri avaldati ja kohe leidus inimene, kes teadis. Seal ja siis ma leidsin oma sugulasi täiesti minu moodi ja me oleme väga lähedased inimesed. Ema räägib natukene raadio jaoks, siis pärast panen selle raadiosse ja raadiost kuuleb uuesti. Aga see äratulek Moskvast, kas te sellest ka tahate rääkida? Ja te olite ju lõpetanud instituudi alitee? Noor inimene, haridusdiplom käes, aga midagi oli ikka nagu iga. Tähendab juba siis, kui ma olen 12 aastat ja ma mõtlesin, et ma peaksin kuidagimoodi Eestisse saama, siis ma ei osanud veel midagi, ütleme. Niimoodi, et ma ei saanud ära põgeneda, nagunii toodaks tagasi. Siis ma sain aru, et ma pidin saama enne iseseisvaks inimeseks ja siis juba. Ja. Vanemad soovisid, et ma õpiksin Instituudis ja siis selguma. Õppisin seal siis mul oli a'la sealt ära minna, aga neid sealt lihtsalt vabaks ei lastud sunnitud lõpetama, sest me oleme juba kokku puutunud igasugu sõjasaladustega praktika ajal. Ja siis tuligi lõpetada ja veidike töötada seal ja ja ikkagi oli see ära, tuleb raske, sest. Ma töötasin ühes salastatud tehases ja Marika Villa tahtis mind aidata, meil oli juba plaanis, mina lähen Tartusse, astun uuesti Tartu Ülikooli, aga me ei teadnud, kuidas mind Moskvast kätte saada ja siis meil oli rebitud ja ta helistab mulle keele ja ma räägin eesti keeles. Muidugi kõik oli lindistatud ja ja seepeale mind koondati, ära kirjutati tervislikel põhjustel, kus te Marika villaga täidetakse. Lihtsalt ma sain teada, et ta on üks eestlane, kes seda Moskvas siis kui ma käisin Andres esineja juures, ta ütles, et tal on üks tuttav, kes Moskvas eestlane, kes ei ole ometi selline eestlane nagu Moskvas tavaliselt on sest väga palju tegema tahtsin kontakti võtta, aga nemad ei olnud üldse huvitatud suhtlemisest või lausa kartsid. Ja siis ometi Marikast sai mulle selline selline ainuke, võib-olla noh, oli, oli veel üks, võib-olla. Inimene, kellega sai rääkida ja kellele helistada, kellega sai kohtuda ja praktilise Moskvas oligi ainuke võimalus rääkida eesti keelt emale. Noh, see oli ikka suur õnn, et siis ma, ma kohe-kohe läksingi Eestisse. Ja esialgu ei teadnud, kus ma hakkan elama, mis ma hakkan tegema ja siis juhtus. Juhtus nii, et ma sain töö Tartu Ülikoolis eesti keele kateedris laborandi koha ja töötasin seal kolm aastat, õppisin ülikoolis ja siis hakkasin vabakutseliseks seoses lapse hooldamisega. Jah, ja neid on siis neli luuleraamatut ja kaks kena, väitis. Võiti Eero ja Ville ja üks emmelisin praegu nendeks, nii ja helitausta. Pane sa pesed või mis, apelsinid? Esimene käik oli hoopis vanemate autodega kaheksa aastane, tume oleme kaks Riia rannas ja siis lihtsalt sõitsime läbi Eesti ja vanem oli ka kaaslasega, isegi vanaema ei öelnud mitte midagi. Et Eestis oli, oli, see on isa või emapoolne vanaemapoolne vanaema, kes tema vanaisagi teda veel mäletas. Oli see, oli see jah, aga tema ei teadnud, kust kohast, aga ta selles suhtes ka rääkinud, mida vanaema ka eesti keelt ei osanud. Ta mäletas seda aktsendiga rääkivast vanaisa ja siis, kui ma hakkasin vanaema käest küsima, tema arvates päris palju ja jah, ikka ikka seitsme aastane inimene tavaliselt ei mäleta nii palju nagu tema poleiutustes. Tema andmete põhjal ma leidsingi oma sugulasi kukutada sugulase kogu seda lugu sain teada. Aga kuidas te siis eesti keelt õppisite praktiliselt mismoodi, kelle juures või raamatute põhjal, millised ma avastasin, et Moskvas on oliks liiduvabariikide pood, kus olid raamatut teadagi valitud teemadel ja ega seal suurt ei olnud valida, kuid seal oli Tammsaare. Ja mõningad luuletused, mis ei olnud. Keele ära, Ma leiutasin kogu grammatika ise, ma mõtlesin, mida see võiks tähendada, mida see võiks, noh kuidas need vormid võivad kokku tulla ja ja siis, kui, kui ma disain juba Tartusse tulles sain esimest korda grammatikaõpikut vaadata, siis seal oli kõik nii nagu ma ise leiutasin. Teil peab olema mingi eriline andekus siiski keelte peale siis näiteks see, millisel viisil te ilmselt veel hiljem õpitud soome keelt kasutate luules? See on DSC. Noh, kuidas ma ütleksin, vaimukas. Ma ei tea, mul ei ole seda. Aga tegelikult tulen sellega toime, aga see käib nii vaevu, et ma ei tee. Isegi vene keel on mul taandunud sellisele tasemele, et põhimõtteliselt ei saa sellega midagi teha. Pole neist ei taha ja poolenisti isa. Ta nimi on Rootsi, Taani kord saksa Kord vene linn küll murdusid, siin taraanid küll kivisid, loopis ling. Ning Kalevi kalmukünkast sai verine sõjaplats. Müür kerkis, kuid kõrgiks Rünkkaks. Maarahvas siit lühend mats, käib kirudes oma saamatust, senini metsateid. Ta jälgedest korjab raamat, mis seletab ära meid, see raamat, kui Taani lingi iialgi valmissa jääb kestma, kui mullapinki. Maarahvas, ta keel, jama. Narva torni pole enam näha. Siiski elu päris halb ei ole. Eesti kaevust võetud vesi jääb ja ratastel on pisut eesti tolm. Muinasjutt elasid kord eit ja ta taadil oli vana paat milles istudes ta püüdis kala. Iidel aga olid part, kukk. Jagana elasid nad rahuga. Ühel päeval aga kostis õuelt kriips ja kraps. Peninukid ukse taga. Edasi ei tea oma laps. Mina ei karda taevast. Taevas on kodune, miski, mis taevast pärit mullas ei kõduneb. Paneme mulda, seemnetuul muutub lahkemaks. Ühtlasi läheb taevas vao jagu laiemaks. Seisad peas taevamate peenral, suu ammuli, läheb su eluvanker teelt tal kummuli. Kes singi ohvri laua unustab katmata, jätabki taevakoja talviti kütmata. Ei mul ole palju päevi varnast võtta. Varsti tormatakse minu vastu sõtta. Kes mu elust valust kipub näiteid tooma. Viib mind näitusele nagu imelooma tõestab oma õigsust minu mure kaudu. Taganemisplaani ammu välja haudus. Nüüd on mind veel vaja varsti, ent ei pruugi. Satub põlu all minu muulassougi näidatakse kätte, kus on minu koht. Maast, maakeele kõlast saab mainus laht. Aga kui te mäletate ennast koolipõlvest, kas te olite siis näiteks klassis ka, ütleme, imelik tüdruk või eriline, kuidagi enda kohta on seda raske öelda, aga siiski lapsepõlves juba suuremini juba eemale tõrjutud, sellepärast. Ma arvan, et perekonnanimi. Ja sellest piisas, et mind kiusama hakata ja siis ma ei osanud vastu lüüa. Ja siis ma jäin üksinda ja, ja harjusin sellega ära. Ja siis koolis tuli valja, et ma näen välja kuidagi teistmoodi kui nemad ja mõtlen kuidagi teistmoodi ja just nimelt, et ma vaikin, eks ole. Milles, millest ma vaikin. Siis kui keegi sai teada, et ma veel salaeesti keelt õppinud. Kirjandusharrastused algasid siiski Moskvas, sest vajadus kirjutada oli suur. Aga see jäi põgusaks. Ma käisin ka, käisin seal stuudios, oli Kirjanike Liidu käpal, tegutseb stuudioks Moskvas? Jah, mul oli huvitatud vaadata, kas Moskvas on ka midagit, kus, kus luuletajaid tegeldakse. Seal oli kodune ülesanne, et iga nädal üks luuletus ja see oli täidetud ja ma arvan, et tase oli. Kas oli ikka sama? Sest ega, ega no ma ei, ma ei kirjuta luuletusi sahtlisse, tähendab kõik, mis ma kirjutanud panga avaldatud sellepärast et kui ei tule välja, ei kirjuta teda edasi, põletan ära. Lahingus põletada ei, õnneks. Viimaks tulin eestimaale viima. Kas olen kodus? Päris kodutunne, tekib selles maja logos. Tõsi küll, on külm ja pime. Pule puid ei salve. Siiski kodumulla pinnal. Ei ma karda talve. Iga põõsas lahkelt vastu avab oma süle. Kes elutark, kes ütles, et ei ela üle. Siia veelgi. Ära ütle ära, kui sind palun, ära looda. Mina targemaks ei saa. Elus võid, võid sina lohutada, mind. Ära keela, ära armastada sind. Mis praegu siis on kõige huvitavam, elusad kogemused, mis ma laste juurest saan kirjutamine, milleks ei jää palju aega, aga siiski saan seda niimoodi korraldada. Käin ülikoolis neljandal kursusel kaugõppes ja ma tunnen puudust loengutest. Ma oleks käinud ikka kas siis, kui ma poleks õppinud ülikoolis Mariks käinud loenguid kuulamas kohas huvitav mind, aga mul ei lapsi kuhugi jätta ja eksamitel nad kaasas. Ja meile on see kindlasti kasulik, sa ei tea, võib-olla see on õppejõududele kasulik. Vahete, lausa käinud lastega eksamitel. Terve aasta olime käinud lastika eksamitel, kui ema vastab, kas lapsed on vaikselt rahulikud? No mõnikord on, mõnikord ei ole, see sõltub sellest, kuidas õppejõud lastesse suhtub, son, täitsa lapsed tajuvad seda. Üks õppejõude selline. Kes, kes lauset kartis lapsi kohe lapsedki pahasti käituma. Aga ülikooli lõpetab näitamine, see on siiski oluline mitte ainult selleks, et see paber kätte saada, aga samas ka selleks, et üks asi oleks nagu lõpule viidud, mina arvasin, et mul ei ole seda paberit üldse vaja hakkama, tundsin, et mul on infost puudu või murran kogemustest. Lihtsalt ma igatsen ülikooli ja tahan sinna tulla, aga ma siis ei tea, millest ma hakkan inimestega rääkida, mul ei ole mingit mingit õigust neid segada ja siis ma tulin kolmandale kursusele tagasi. Lihtsalt sellepärast, et olla sõja ajal ja olla selles selles ei oskusi ja õnnelikumad aastad, kui ma töötasin ülikoolis, tegelikult ma tahaks töödelda võib-olla mitte kuskile hirmu ei tahaks. Aga võib-olla see võimalus avaneb võib-olla vähemalt vähemalt mul on nüüd võimalus ülikoolilõpetajate tudengina ja siis vaatame, mis ma hakkan, seal ei ole väga vahel raske noh, vanemad on, teil hakkas perekond, ega nad ometi ei ole teiste kaugele jäänud, hoopis vastupidi, siis kui siis kui mulle tulid lapsed, siis ma alles leidsime siis keelevanemad nendest aru ja huvitav seegi, et näiteks minu emale siis hakkas minust arusaam lastest aru saama siis kui nad juba lapsena sel ajal, kui me elasime koos, tema ei olnud veel valmis midagi ette võtta lapse kasvatamisega nime ikka kasvatasin ennast ise temaga ainult riidlasime ja need oleks kõik teistmoodi. Aga, aga nüüd ma ei ole ma lihtsalt kaugele ei ole võimalik proovida. Keda te eesti luuletatest praegu lendate või loete? Ma olen õnnelik, et sain kohtuda briti Alaveriga isiklikult kaks korda isegi kirja tema käest saada ja et ma ikka jõudsin, kuigi see oli tema viimane sünnipäev. Ma käisin. Seal oli ikka ikka midagi, mida võib meenutada, teine võib olla, samasugune elamus on evaniini vara. Helge mälestus Soomes. Kuulan kodus, kas see, et seal on viitsinud Paul-Eerik Rummo, ruum saab, kõik meeldivad mulle ja Malekas on, kui laps hakkab hakkab meela dieete kandma kuskil linna peal, ma isegi ei usu, et see on, see on kolmeaastane laps, kes räägib, aga praegu kas teil on ka siin niisugust viljakat kirjeldatud seltskonda või suhtlete Tartu kirjanikud ega annat seid enda hulka võtnud või tahtnud? Ma tean, väga palju tuttavaid kirjanike seas ka kirjanik keel on praegu selline, et Kirjanike maja on kolimas sinna KGB, Viljandisse, Maiasse, seal käib remont ja Kirjanike majja ei ole päris päris see, mis oli mitu aastat tagasi. Inimesed võib-olla ei käi seal letis, mingisugused üritused seal käivad, mina ei saanud osa võtta pärast ja siis need just just kirjanikega. Kontakt ei olnudki palju. Aga ülikooli inimestega oli pooljakendaks lihtsalt tarduse musttuhat satavaid. Ei ole võimalik minna tänavale, ilmad mitu korda õppeks kellelegi tere ütlema. See meeldib mulle. Aga teil ei tundu, Tartu provintside? Ei tundu, see on just parajalt suur, ta meeldis, tegelikult ei vaja, siis võib-olla ma saan kogu aeg elada, ilma et ma kellelegi sõnalikeksin. Ja mul ei hakka. Kuid samas mulle meeldib ka tallinnas Tallinnas meil oli väga palju ja häid inimesi. Mul on alati väga hea meel, kuidas on Tallinnas käia, kas siis, kui ma kellegagi kohtuda, mälestused kuidagi annavad jõudu? Suduaal on nüüd taeva lagi muud lage ei ole seal. Teepabereid esita hagi, sudualan taeva lagi, ei ole kuitahes tragi, too kodu ei taastujal. Sudualan taeva lagi, muud lage ei ole seal. Küll minu pea ei jaga üht kurba elutõde. Miks piinab, kiusab taga? Miks vihkab õde, õde? Miks vend ei salli venda, vaid pikka viha peab? Miks hoolib ainult endast? Ning venna ära annab. Miks polnud ühel nõul väikse rahva pere kujulpis üle jõu ta verevärvi meres. Kas minut enne plahvatust hädas surmaeelses? Kas tõesti nüüdne rahvas ei muutugi üksmeelseks? Tõrjuda tuulde pillata kõike, mis on ja jääbki kogeda, mõista, koguda kõiksugust, halba hääbki, haarata kinni viimsest kui kibedust eluhetkest. Rõõmsalgi hetkel olla valmis või äraretkeks. Esimest raamat ma esitasin, kirjutas veel siis, kui elasin Moskvas, teene raamat olid peri tatud ja kirjastatud Tartul. Kolmanda raamatuga sain nalja, kuna kuna tegelikult see oli omati raamat, see oli väljatrükitud arvutist ja minu meestigis paljundusmasinaga ja lõikas reklammerdas ja tegid ise pani oma nime kirjastuseks. Noh, aga seal ikka ta ei saanud kõike teha. Ja 30 eksemplar tegemata, kuigi on kirjutatud, et trükiarv on 200, tegelikult 30 eksemplari puudu. Nii et praegu on siis 170 neil olemas. Neljanda raamatuga juhtus niimoodi, et lihtsalt inimesed pakkusid mulle võimalust ja leidsid sponsorid Viljandimaal. Ja siis isegi ajasid need asjad kõik nii hästi, et ma ei pidanud laskma ega palju korda sõitma seda vahet ja jääb mingeid raha kusagilt otsima. Tegelikult ei saa üldse aru, kust võib saada rahva ja mis tehakse ja ma poleks sellega, mis seal toimub, kuulnud. Ma kuulsin etteheiteid Sakala toimetusse, ei ole päris päris väärt kirjastus mena Jervani. Suhtun oma arus arusaamisega või isegi siin ka teiega selli sellisesse kirja, see, mis, mida ta kirjastas. Margi omad lugejad on ikka viimastel raamatutel on tõepoolest tiraažid väga väikesed, aga ometigi neid on märgatud ja kus on ka ilmunud tähtsamates lehtedes igal pool. Kas te armukesi loete, olete kätte saanud? Hoolite nendest huvitavad muidugi lugeda ja kasulik ja ma arvan, et kõik arvustused praegu selle neljanda raamatuga seoses maal ikka kätte saanud võib-olla mõni nüüd puudu, sest inimesed ütlesid mulle, et see ilmub ja millal filmisega tavalised? Tavaliselt Madisti, jääme armastusest ilma, sest ma ei oska. Vaata, mis, mis lehes ilmub ja millal ja kõikjal hästi, ma ei saa muidugi osta. Väga harva võin endale lubada üldse lehte osta ja siis vahelinelist lehtima oskan sel nädalal, et huvitav on ikka ikka teada, milliseid lehti praegu üldse on. Pärast seda neljandat kogu uusi luuletsen tekkinud ka juba on tekkinud, aga ma ei kirjuta seda. Kokkupanekuga kuna lihtsalt ei tea, võib-olla huvitav veel mingisugune pööre, et kuhu, kuhu see välja viib, kohistamas tuleb uus järk. Sellepärast ma juustu just panin neljanda kokku, kui tulin, vaid vällja. Aga ma arvasin, et see on selline tervik, mis peaks jääma. Et vaevalt ma sinna midagi, mis on see, mis tuleb edasi, on midagi muu, meil on raske just kirjeldada, praegu. Võib-olla luuletajal on üldse raske kirjeldada. Milliste sõnadega te nimetasite, tahaksite kirjutada, on ideid, artiklite jaoks. On sellised ideed, mis, mis mul juba taastas, sahtlis seisnud ja ma olin isegi lubanud mõningaid artikleid ja. Ma tahtsin proosat ka kirjutada ja rääkisin inimestele ja nemad ootavad ja mina ikka ei saa veel laua taga istuda. Arvatavasti see küpset nii kaua küpseb nii kaua, kuni ma ükskord istun ja kirjutan tunni ajaga valmis Te usaldate intuitsiooni või mingit siseäärsetele ütleb, mida te peate tegema, iga inimene ei tea, mis, mis on loodusel temaga plaanis olnud. Need mõnevõrra te mõtlete, et see saatus tulla asfalti ja Eestisse siis käia ära Soomes ja püüda natuke aega seal elada ja tulla tagasi Tartusse, et see kõik on nii pidanud olema ja et me oleme alad arvanud, et mul on mingisugune missioon elus. Oli aegu, kui ma ei osanud seda sõnastada või ma ei oska seda mõistlikult, sõnastades oli igatahes lollus ja kõik arvasid. Aga minu jaoks oli see tühi. See, et ma pidin lihtsalt Eestisse tulema ja mina ei teadnud ka, milleks. Siis, kui ma tulin, leidsin ennast. No ma ei oska öelda, kas kas mind on tõesti kellelegi vaja või kas, kas mine oma luuletustega eeskujuga või millegagi sain, sain kedagi aidata. No aga võib-olla siiski ehk siis kogu see rumalus on õigustatud. Mis on see elu, Blaid kasid ja kirud kallist. Karistad kuristad lapid, piinseni, kõik vaimu, särad ja kired endasse matnud on mälukapid. Nukruse nuhtlus, sind varitseb, valitseb pahandad, pehkinud põrandaid, põrandad raputad, riputad taltud ja talitsed igavest. Igatsed igavest, pärandad. Peksta ja pesta ja kütta ja kate kõike, kui jõuad, siis meenutad nõida pühadust meeldegi tuletamata. Pühadust teenid. Ja väidad, et võidad. Ikka, elan ikka tolles suvelaulud suus. Olgu möödas tollest suvest aastaid viis või kuus kelle lapse vaimu läbis vabaduse hüüd. On ka teile argivärgid, esmatähtsad nüüd. Millest vaikivad nüüd nemad, kes on nüüd 15? Minu laps teab seda lippu, pole näinud, teist, oskab, laulab just neid laule. Pole kuulnud muud. Heima keeldu, imetlemast, köha, puhast suud. See maa on mu lõpp ja algus. See keel on mu alguse lõpp. Seenese selgeks. Ta viimne kui tähevalgus kord kaugelt, kui tähevalgus kord lähedalt koldes leek. Ta väärtust ei määrai. See linn on mu lõpp ja algus. See kuul on mu alguse lõpp. Kui saatuse selgeks näed minus, kuid tuli algus vaid mõelda. Ja saabuki valgus. Õhkkerge mul kaelas rist. Nii väljaspoololemist. Kuulsite Valeria Räniku luulet, esitas Katrin lepianen varjus elule teatrist. Vestluskillud luuletajaga lindistas Mari Tarand.