Jätkame fotokooliga ning septembris toimus Prantsusmaale üks suurejooneline üritus, kus oli koos üle 3000 fotograafi, kes tegelevad just fotodokumentalistika. Aga, ning Kaupo Kikkas, sina käisid ka seal, räägi, mis mehed, mis naised need seal koos olid ning mis üritus seal. Saabusin jah, õige värskelt tagasi viisa Borlymaaži nimeliselt ürituselt, mis toimus berbyniaanis, on siis niisugune. 100000 elanikuga linn Vahemere rannikul Lõuna-Prantsusmaal, õigemini tegelikult on see Kataloonia. Nii et näiteks üle Hispaania piiri Prantsusmaale sõites Sa eriti hästi aru ei saa, et riigipiiri vahetus oleks toimunud ja seal võib ka lehvimas näha tõesti päris palju katalaani lippe ja isegi katalaani keelega saab seal mingil määral suheldud hakkama. Aga üritusest üritus on tõesti maailma kõige tähtsam dokumentaalfoto teemaline festival. Ja see on õigupoolest nii laia spektriga üritused, sellest võiks rääkida, rääkida väga palju saada. Sest et tegelikult, kui me hakkame mõtlema Photo dokumentalistikast siis kõige lihtsam aste dokumentalistikast on ju see, kui ema pildistab, kuidas ta laps kasvab, ta dokumenteerib selle lapse kasvamist. Ja sealt edasi minnes on väga palju erinevaid dokumentalistika vorme ja ütleme selline mõnes mõttes sihuke klassikaline dokumentalistika žanri nii-öelda määratluses võiks olla sõjafoto, mis on absoluutne, mis lõpeb surmaga, nii et tegelikult dokumentalistika kui selline hõlmab väga, väga paljusid fotovaldkondi, kas ta riivab neid või on päris tugevalt seotud. Ja sealsamas perpeniaanis visa Burlymaaži üritusel oli ka esindatud tõesti väga-väga suur hulk ka erinevaid fotodokumentalistika. See üritus tegelikult ise kestab pool suve, aga selline kulminatsioon on professionaalne nädal, mis toimub septembris, kus sõidavad sinna kokku tsirka 3000 fotodokumentalisti, pressifotograafia, ajakirjanduse või meedia seotud fotograafi fototoimetajat. Seal on kohal kõik maailma suurimad fotoagentuurid, nii et näiteks väga palju noori dokumentalisti, kellel on mingi oma projekt, pääsevad seal suurte maailma tippfotoagentuuride jutule, et näidata, mida nad on teinud ja ehk on neil võimalik saada mõni nii-öelda siis ülesanne või töö juba mõnelt suurelt agentuurilt. Nii et seal on ka sellised hästi suured nii-öelda kõrvaltahud, mis on olulised just fotograafile, mis ei ole nii olulised tavalisele inimesele. Aga tavaline nii-öelda turist või lihtsalt huviline leiab sealt ka väga põnevaid üritusi. Esiteks juba täiesti märkimisväärne on see, kuidas näitused on paigutatud vanalinna. Siit ausalt öelda, minul tekkis niisugune tunne, et Eestil ja Tallinnal oleks sealt nii palju õppida. Näitusepinnad on vanad kindlused, vangla, dominiiklaste klooster, vana 16.-st sajandist nii-öelda selline hotelli või selline luksusvillahoone ja nii edasi ja nii edasi. Iga kohaletulnu saab sellise kaardi, kus vanalinna peale on märgitud need majad, kus sees on näitused ja see on tõesti lausa imeline, kuidas arhitektuurajalugu kultuurilugu hakkab selle fotodokumentalistika koos toimima. Näiteks tõesti don kallim, see on üks tõeliselt võimas vinge isiksus, sõjafotograaf, kellest me teeme eraldi saatelõigu. Tema näitus oligi dominiiklaste kloostris, noh, see sai täiesti lausa mõtleks sakraalse sõnumi. Suur pildikomplekt retrospektiiv näitus kõrgete-kõrgete võlvide all, kus valgus langes mustvalget raamitud piltidele. See oli tõeliselt võimas elamus, kui ütleme selline seina peale pandud foto on kõikidele üsna tavapärane nii-öelda nähtus ja kõik teavad, mis see on siis veel päris huvitav ja täiesti omamoodi sündmus on seal igal õhtul toimuv skriining. Ehk siis võiks öelda fotode kinoõhtu. Kus siis kloostriväljakule Campo Santo lane ehitatud tribüün 3000-le inimesele, 3000 inimest tulevad sinna sisse, saabub hiirvaikus, uksed pannakse kinni ja õhtu jooksul näidatakse mõnikord 20 30 fotoesseed. Ekraan on 20 meetrit pikk, viis projektorid kuvavad sinna kokku selle pildi heli. Kõik need maailma tipud on seal ise kohal. Et see on selline, kuidas öelda, et sa tuled sealt, astud lõpuks sealt nii-öelda kirikuväljakult välja ja, ja seal on nii palju mõtlemisainet. Ei tahagi kellelegiga suhelda, sest et sa said sellise tõelise kuidas öelda pildi narkoosi, et et noh, see on väga võimas, kuidas õhtu seal öötaeva all õues istudes vaikuses, täielikus vaikuses hiigelsuurelt ekraanilt hakkavad need fotolood mängima. Mis teemadel olid need lood peamiselt? Need teemad olid tõesti kogu dokumentalistika usbeki fotodokumentalistika spektri laiuses. Kindlasti kõige suurem rõhk on ikkagi konflikti ja sõjafotodel sest paratamatult dokumentalistid on seal kriisikolletes kohal ja teiseks, nendel on uudisfoto, on väga suur kaal, ehk siis maailm vajab oma verejanus seda pilti ja infot, mis sõjas toimub. Ja kolmandaks võib olla tegelikult kõige tähtsamaks, kui me räägime dokumentalistikast, siis sõjafoto on see, mis alati Tim mõjub kõige karmim moel. Väga raske on minna oma ilusa dokumentalistilise seeriaga lapsest ja üllatada maailma sellega või panna maailma millegi üle järele mõtlema. Küll selliseid seeriaid ajaloos on olnud, kus ma ei tea, kas või kas või Sally Mann või kes iganes, kes on lapsi pildistanud Dajanarbus. Neid fotograaf on palju ja sellega maailma muutnud, aga siiski siiski midagi teha ei ole. Lapsi on kõik väga palju näinud ja, ja ikkagi sele koledusega kiputakse fotograafias maailma kõige enam muutma. Kuigi siin võiks ka natuke küüniliselt vaielda, et kas tegelikult see sõjafoto muudab maailma paremaks. Kas nende õuduste nägemine paneb meid kuidagimoodi muutma oma käitumist või mõtlema selle peale? Ütleme nii, et isegi seda küsimust julgetakse seal küsida päris valju häälega. Sest et tegelikult võib-olla needsamad sõjafotod, mis peaksid maailma paremaks muutma, hoopis annavad sellele sõjamasinale hoogu juurde annavad sõjaks mingi teatud õigustuse. Nii et tegelikult vanad elupõlised sõjafotograafid, dokumentalistid on tihtipeale muutunud äärmiselt küüniliseks ja väga tõsiseks ja sissepoole vaatavaks, et nad ei ole üldse kindlad, et nende, justkui see eesmärk selle sõjafotoga maailma muuta ka mingisugust vilja kandnud. Ütle mulle, kui pikk on üks fotoessee, kui palju seal pilte on, et inimesed, kes ei ole neid näinud, kes ei ole kokku puutunud, et saaks mingi ettekujutus, et mis asi see on? Just et võib-olla tõesti sellest oleks pidanud üldse alustama, et foto eest see on üks lugu. Ja tegelikult ma arvan, et kõige lühem, millega saab loo ära rääkida, on juba võib-olla kuus, seitse pilti. Kõige pikem võib olla mitusada pilti, aga igal pildil peab olema alati põhjendus et see on täpselt nagu raamatuga. Et kui üks mees kirjutas raamatu sõda ja rahu ja selle klotsi paksus on aukartust äratav, siis vähe on mehi, kes suudaks täita samasuguse klotsi sisuga. Nii et tegelikult ei ole siin selles suhtes reegleid. Ainuke reegel on lugu, tervik, kõnekus ja et seda vaadates tunneksid, et sa oled kogu aeg haaratud ja ühe hea ja see on ka nii-öelda sellised tehnilised komponendid, seal peab olema areng, seal peab olema suuri plaane, väikseid Playu plaane, seal peab olema mingi kulminatsioon, mingisugused tegelased kõrvalteema, mis iganes, keda, mida jälgitakse. Nii et tegelikult nii nagu kirjanduslik vorm, nii nagu muusikaline vorm. Täpselt samamoodi on ka selline visuaalne fotograafiline vorm, et mõnes mõttes võiks seda nimetada ka sellistest Still kaadritest püsivatest kaadritest moodustatud filmiks. Sest et kõik needsamad reeglid tegelikult seal kehtivad ainult selle vahega, kui filmis on väga palju, lihtsalt ilusaid täiteplaane, keegi kõnnib, näitab puude autosid mööda sõitmas, keegi pöörab pead siis foto, mis vaatab sulle otsa iga foto nii-öelda absoluut, ehk siis iga foto peab olema perfektne. Selliseid vahetäitehetki fotode puhul ei ole, sest me vaatame ju viis või 10 sekundit seda ühte pilti, filmi kaader, vilksata viis kaadrit erinevat moment mõne sekundi jooksul läbi ja meil ei ole üldse aega selle peale mõeldagi. Ja me vaatame filmi jooksul tuhandeid-tuhandeid-tuhandeid kaadreid. Nii et selles suhtes peab olema foto iga iga pilt omal kohal ja oluliselt paremini oluliselt täpsemalt hoolikamalt komponeeritud ja valitud. Oli seal ka juttu sellest, et kui kaua mõni selline see aega võttis enne valmis. Sain seal tegelikult kõnelda paari väga-väga huvitava mehega, näiteks pill Freiks, kes on kahekordne Pulitzeri preemia laureaat, vaat kellest me võib-olla ka ühel päeval oma saate saame teha. Temalt küsisin ja ta on tegelikult kuulsaks saanud hoopis spordifotograafina ja politseid on ta saanud ka oma Sports illustratiaid spordilugude eest. Aga ta on ka pildistanud National Geographicu üle ja väga palju selliseid uurivaid lugusid, Timägesiniline ja nii edasi. Ja tema ütles, et selline keskmine story tegemise pihku, kus näiteks Nathan olek National Geographicu on 60 päeva. Et, et see võib jaguneda erinevateks juppideks, võib-olla üks tervik on lugusid, mida tehakse kolm aastat, viis aastat. Aga need on sellised lood, mis reeglina on paralleelis, jooksevad paralleelis teiste lugudega, et sa näiteks jälgid mingite inimeste või loomade käekäiku. Käid neid vaatamas kõigil neljal aastaajal mitme aasta nii-öelda vältel, et saada kätte see, kuidas öelda see nii-öelda areng või siis mis, mis toimub, mis juhtub. Aga tõesti, ta ütles, et selline keskmine loobikus on, on 60 päeva. Loomulikult sõjafotograafid tahavad olla sõjakoldes alad võimalikult pikalt just nimelt seepärast, et näidata ära, mis toimub, mis juhtub, sulanduda sisse, saada võimalus nii-öelda pildistada nii-siis-season'i alata pooled, eks ole, kuigi tänane muuda sõda olevat nii segaseks, et näiteks kui ma istusin seal fotograafide paneeldiskussioonides võib-olla ka sellest räägime kunagi pikemalt, siis fotograafid on tõsises mures seetõttu, et sõjad on muutunud sellisteks, et sa ei saa enam aru, kes sõdivad, sa ei saa enam aru, kus poolse kuulge, võib tulla nii, et, et ikkagi sõjafotograafid tahavad võimalikult pikalt alati ühte konfliktne jäädvustada, et saada esimesest hetkest nii-öelda peale hakata selle looga pihta, millest probleemid tekivad kindlasti kajastada samal ajal sõja hammasrataste vahele jäävaid nii-öelda tavalisi inimesi kuni selleni välja, et lõpuks siis, mis see lõpplahendus on, et ja kas see lahendus ka mingisugust tegelikku nii-öelda siis tulemuslikku lahendust pakub, et aga seal on omad mured tõepoolest, ega psüühikale sõjafotograafi elu ja töö ei ole kergemate killast. Nii et ei pea ka seafotograafid, kui nad just ei saa surma lahingus või neid ära ei röövita, mida nüüd on juhtunud Süürias siis nad vahest on piisavalt tugeva iseloomuga, ise jäta oma missioon pooleli ja vahetada seda nii-öelda teemat.