Tänases vaata koolis tahaks rääkida rahast, kuigi see ei ole teps mitte hea teema, aga alati on põnev teema, sest kõiki huvitab see, et kui palju keegi teenib, miks nii palju ja kuidas need lood on. Nixon, fotograafid, nii kallid, kui kutsud endale fotograafi või lähed ise tema juurde, kui just tegemist ei ole passipildiga, siis paratamatult tuleb välja käia üpris suuri summasid. Ja vahel hakkavad inimesed mõtlevad, et mul on telefon või nendest ise pildi taha ja ongi asi korras. Kuidas Kaupo Kikkas kujunevad fotograafide siis tariifid või kuidas tegelased öeldaksegi, sessiooni hinnad? Fotograafi tööle on jah, selline tore imidžit, Nad ei tee ju mitte midagi ja võtavad selle eest palju raha, nad teevad ainult klõpsu. Ja teine tore imidž on see, mida ma olen ikka ja jälle kuulnud, et see on see sama nagu lauljatele. Nojah, sa pildistad, retse laulad, aga millal te selle päris töö siis nii-öelda ka endale leiad? Ehk siis selline justkui mingisugune pool hobitegevus ja näiteks ma ei tee üldse nalja, kui ma ütlen, et iga kuu vähemalt kaks-kolm korda inimesed, kellega ma kuskil satun vestlema, küsivad mu käest, et kohe nagu päriselt pildistati, teedki lihtsalt pilte. Ja tegelikult on sellele küsimusele selles suhtes väga keeruline vastata, et noh, võiks ju küsida kirjaniku käest, et kas ta lihtsalt kirjutab, eks ole. Noh, ei, et eks ta ikka kütab võib-olla hommikul ahju ja mai tea, korjab õunu sügisel puu otsast, aga, aga see, mis tööga ta tegeleb seal tema sulepeaga nii-öelda ja täpselt samamoodi on siis fotograafi, sule pease kaamera. Aga see paralleel on minu meelest täiesti kohane, nii nagu see sulepea ei tee mitte midagi ilma selle inimeseta seal taga, nii ka see kaamera ei tee mitte midagi kirjutada sulepeaga, me kõik oskame kirjutada igasuguseid jaburusi ja me võime pildistada ka kaameraga igasuguseid jaburdusi, aga kui me ei anna sellele tegevusele sisu, siis vaieldamatult ei saa öelda, et tegu oleks samasuguse pildiga, kui me sama kaamera erinevate inimeste kätte anname. Ja tõepoolest rahast rääkimine on alati üks naljakas tegevus, sest et enamus inimesed tegelikult kunagi ei mõtle seda läbi, ei peagi mõtlema, et miks täpselt mingi asi, kui palju maksab, näiteks iga kord, kui me võtame tanklast kütust, siis ma iga kord vaatan seda, kuidas see meeter seal kruvib ja mõtlema, püha taevas tuleb jälle 100 eurot, et kas majutusest tulen mõnede päevade pärast jälle tagasi ja panen sinna masinasse järgmise 100 eurot, eks ju. Aga minu jaoks oli väga rahustav, kui tegelikult kirjutati selt sendi hinnaga lahti, kui palju läheb sealt riigile aktsiisi näol, kui palju läheb transpordiks, kui palju selle kütusesegamiseks, kui palju selle tanklaketti ülevalpidamiseks? Ja me tegelikult sain aru? Jah, see tõesti võib-olla ongi nii kallis, et see toode loomulikult võiks jalgrattaga sõita ja mitte sinna seda raha viia ja alati see valik on olemas, aga paraku see olukord on nii, nagu ta on. Ja täpselt samamoodi julgustab, võib olla inimesi või ma ei tea, kas julgustab, aga vähemalt selgitab inimestele võib-olla järgnev jutt. Miks võib juhtuda, et pool tundi fotograafi tööd maksab näiteks 300 eurot? Seda siis Eestis või välismaal välismaal käisid veel kallim. Põhimõtteliselt on võimalik osta pool tundi fotograafi tööd võib-olla kallistuse eest ja võib-olla 50000 euro eest. Siia vahele mahuvad siis väga paljud erinevad hinnanumbrid. Fotograafi töö ajab kalliks see väga-väga suur kulutuste baas, milles fotograaf on teinud selle nimel, et ta saaks seda poolt tundi tööd teha. Kui me hakkame kõige lihtsamast asjast pihta, siis fotograafid on ju peaaegu kõik iseenda tööandjad. Ja kui näiteks praegu raadiokuulaja mõtleb, et ta saab x eurot palka iga kuu siis tavaliselt ei mõtle selle peale, kui palju tema tööandja maksab tema palga pealt makse. Aga fotograaf, kes on iseenda tööandja, maksab oma palga pealt need maksud ka ise. Nii et sisuliselt väga lihtsalt öeldes, et kui ma esitan 100 eurose arve, siis palgana jõuab minu arvele tegelikult 50 eurot. Kui ma räägin nüüd sellest, et see sajaeurone arve peab sisaldama veel seda, et, et ma käisin kunagi koolis väga kallis koolis olin väga õnnelik, et vanemad mind siis toetasid. Sealt edasi pidime ostma esimese kaamera esimesed objektiivid ja seda kõike ajal, kui mul ei olnud kliente, kui mul ei olnud tööd, ehk siis sisuliselt võib hästi lihtsalt öelda, et see raha, mis tollel hetkel kulutati, oli palju kallim kui see raha, mida ma praegu oma piltidega teenin. Sest et mul ei olnud seda tööd, millega seda finantseerida oma õpinguid ja oma väga kallist fototehnikat. Kui ma näiteks ütlen teile, et mul on toanurgas kast, kus sees on 20 kõvaketast, kus peale mu klientide pildid, mis on kõik dubleeritud ja et selle kasti hind koos kõvaketastega on seal võib-olla neli-viis 1000 eurot ja see on kõigest üks seade, kus peal ma hoian pilte, ta ei lisa mulle mitte mingisugust lisaväärtust, kui ma ütlen teile, et keegi tegi minu kodulehe. Ma maksan iga kuu selle kodulehe majutuse eest ma pean ostma oma autole uusi talverehve, rääkimata sellest kütusest ja klaasipuhastusvedelikust. Väga paljude klientide jaoks on vaja teha mingi lepingu põhi, mis tähendab, et ma pean maksma juristile, kes selle lepingu põhja mulle teeb ja nii edasi ja nii edasi, ma pean ju kuskil istuma, ma pean mingi arvutiga neid kirju saatma, isegi kui mul kontorit ei ole, ma teen seda kodus, siis loomulikult on kodus seotud sellega kulud, et ma seal toimetan. Rääkimata sellest, et näiteks mina olen õnnelik fotograaf, mul on veel olemas stuudio. Siit lisandub veel täiesti üüratu komplekt kõikvõimalikke kulusid, alustades kommunaalidest, lõpetades välklambitoruga, mis võib kõlada mingisuguse kosmilise terminina, aga palun väga välklampide sees, need torud, mis seal sähvatavad, kuluvad aja jooksul läbi, uus toru maksab paarsada eurot nii edasi ja nii edasi. Kõik asjad kuluvad paljudele asjadele tulevad teha kindlustusi, paljud asjad puht inimlikul moel lähvad lihtsalt katki, sest et kui inimesel on ju ekslikud. Aga võib-olla paljudele inimestele annab tööandja sellisel juhul uue arvuti või lausa eeldatakse, et see on mu tööandja, tehnikas ei ole minu probleem, kui see katki läks. Siit võib nüüd veel veel lehekülgede kaupa seda nimekirja jätkata. Ja mul oli siin ees ka üks lahe pulmafotograafi, ameerika pulmafotograafi tabel, kui ta kirjutas, et miks tema pulmafototeenus maksab seal Ameerikas 3000, et dollarit ja kui ta selle kõik lahti kirjutas, siis ta avastas, et ta on niivõrd alamakstud, et ta peab oma hindu tõstma. Ehk siis nii irooniline, kui see ka ei ole, siis klient alustas kaebamisest, et miks ta nii kallis on ja tulemuseks oli see Ta ütles, et sorry, selle hinnaga ma kahjuks selle kallis klient ei sa teenustele pakkuda, muusindanud kontakt 500 dollarit. Et igal asjal on üsna reaalselt kulu numbrit taga ja ma ei ole Eestis vähemalt veel näinud mitte ühtegi fotograafi, kes kvalifitseeruks siis sellise rikka inimese näitajate järgi ehketa omaks kallist kinnisvara, mille ta on enda fotograafi tööraha eest ostnud või et ta omaks mingeid muid nii-öelda luksusesemeid Läheb, läheb kohe reaalsesse kasutusse ja, ja ausalt öelda, kõikidel fotograafidel on pidevalt see nimekiri tehnilistest seadmetest, mida nad peavad arendama ja välja vahetama. Muideks unustasin veel programmide litsentsid, näiteks. Ma kasutan kolme tasulist programmi, mis maksavad mulle litsentsid, ega iga kuu tsirka 25 30 eurot iga kuu. Et jällegi aasta peale tuleb väga hirmutav summa. Ma kardan, et siin hirmutas ka paljusid lapsevanemaid, kes nüüd kuulasid ja vaatavad kodus on selle laps, kes tunneb fotograafia vastu huvi ja tahaks seda võib-olla õppima hakata ja seda arendada ja ta ütleb, et ei, see ei ole. Ma arvan, et vastupidi, et ega fotograaf sellest imidžist ei pääse, et ta on üks priileivasööja ja kasutaja elukas. Aga esiteks on fotograafia oli üks äärmiselt meeldiv omadus, fotograaf ei pea olema töö. Fotograafia saab olla hobi kõrvaltegevus, võtta täpselt nii palju Su vabast ajast, kui sa ise sinna aega oled nõus panustama. Nii et see ei tähenda seda, see laps, kes tunneb fotograafia huvi ilmtingimata. Ta peaks iseseisva enesele tööd andva fotograafina võib-olla aasta või viie või 10 pärast ennast ära, tema, ta saab ühe väga huvitava, see on ju täpselt sama tegelikult muusikaga muusikaliga isegi veel palju hullem, et ütleme, kui sa oled juhtumisi orkestri ant, kes saab korraliku orkestri kuupalka istub ja mängib, siis on nii-öelda selles mõttes su elu lihtne, su aeg on sisustatud ja palka makstud, olgugi et võib olla kõik ei ole teab mis suur, aga vähemalt sa ei pea selle peale mõtlema, mis saab homme. Aga kui sa oled näiteks solist, vabakutseline solist, siis tegelikult ju ei mõtle niimoodi, et ärme pane laps enam klaverit õppima, sest klaverisolistina on väga raske ennast ära elatada, et ma arvan, et nüüd mõlemad tegevused kannavad endas niivõrd palju kõrvalväärtusi ja mina ei väsi kordamast Mu muusikaharidustegevust parema fotograafi ja tänaseks hetkeks mu fotograafi haridus teeb mustriga olla parema inimese või annab mulle laiema vaate maailmale. Aga kust kohast sa võtad jõudu nendeks hetkedeks, kui tulevad tagasilöögid või noh, igal inimesel neid tuleb aeg-ajalt. Absoluutselt näiteks minu elu üks suuremaid tagasilööke oli see kui 10 aastat tagasi. Ma ei teagi, mis eesti keeles hea sõna on, iseenesest purunesid mu arvuti korraga kaks kõvaketast, mis olid teineteisega RAID süsteemis, ehk kaitsesid teineteise andmeid. Ja tulemuseks oli see, et ma kaotasin kuue aasta oma tööd ja ma kasutasin kõikvõimalikke taastamisvõimalusi Inglismaal, Rootsis, igal pool panin kõik oma vaba raha sinna, laenasime raha juurde ja tulemuseks oli see, et ma sain kätte 15 protsenti oma kuue aasta töödest ja ma ütlen, et et kolm aastat oma elust olin ma nii-öelda selles mõttes oluliselt madalam, oluliselt madalamas seisus kui muidu. Tänu sellele jamale Vot siis sellised lood. Nii et nüüd on pilt selgem, eks fotograafid raha küsivad, kui me läheme ja tahame endast pilti teha.