Jätkame fotogooliga. Kaupo Kikkas, sa oled esimesest jaanuarist ka Tallinna fotomuuseumi kuraator, praegu hetkel on fotomuuseumis asub raekoja taga. Endises raevanglas on muuseumiosa, on avatud, galerii on remondis ja te plaanite avada veebruari alguses eesti fotograafi Kalju suure näitusega. Just poen veel oma väga tihedast töögraafikust ühe osa eraldanud fotomuuseumi galeriile et tuua taas ikkagi see päris foto reaalse foto vaatamise komme uuesti rahva au sisse, sest et nii kurb kui see ka ei ole, ikka aina rohkem on kõik need pildid Facebookis, internetis ja aina vähem inimesed lähevad reaalselt pilti füüsiliselt vaatama. Aga nii palju, kui ma seda ka korrutanud ei ole, siis see on nagu mingisugune püha mantra, et foto saades reaalselt seinale, on ta alles nii-öelda valmis, eks ju, et see, see digipiltide vaatamine arvutist lihtsalt ei ole pildi naudingu ja pildi sisse mineku suhtes üldse aus, et me ei suuda kunagi sellist tähelepanu pildile pöörata, mida me kuskil galeriis seda pilti vaadates suudame. Nii et tõepoolest tegutsen fotomuuseumis ja esimese näitusena koos Kristel Lucatsiga kureerime Kalju suure elutöönäitust teatavasti Kalju suur siis eelmisel aastal meie hulgast lahkus, oli äärmiselt viljakaks. Kas fotograaf, kes jõudis pildistada oma oma pika ja kirju ja põnev elu jooksul väga erinevaid asju nüüd olles töötanud siis kõikvõimalikud materjalid, e-kirja, kõikvõimalikud pildid, mis kalju suurest maha jäid, läbi, on valminud meil üks tõeliselt ilus komplekt mis annab siis ülevaate läbi aastakümnete Kalju Suuretegevusest ja ma arvan, et ei ole palju raadiokuulajaid, kelle jaoks Kalju Suure nimi võõras oleks, nii et ilmselt nagu vähem või rohkem on kõik taga kuskilt mõnes episoodis kokku puutunud. Aga mis ongi hästi põnev, et tavalised inimesed, kõik teavad kalju suurega seotud mõnda pilti või mõnda episoodi, aga enamus inimestel ei ole ülevaadet TÖÖ tohutust mastaapsusest. Nii et kui me vaatame tegelikult ajaliselt tagasi, siis viiekümnendatel ja kuuekümnendatel oli minu isiklikus perspektiivis kindlasti Kalju suure kõige põnevam kõige viljakam periood, millest tegelikult teatakse kõige vähem. Ehk siis ta ei olnud veel kujunenud välja selliseks tuuri portratistiks, kelleks ta pärast sai, ta ei töötanud veel kultuuriväljaannetele, ei pildistanud neid nii-öelda kultuuritegelasi, vaid pildistas kõike seda, mis talle ette jäi, käis sellise lausa noh, kuidas ma ütlen sellise sõltu tuvuses hetke püüdmisest sõltuvuses oleva noore fotograafina jahil jahtis neid hetki ja need pildid on absoluutselt võrratud, sest et ta kompositsioonitaju ja just nimelt selle õigel hetkel nupule vajutamise tunnetus, et püüda see hetk kinni, nagu kunagi rääkis üks mu hea sõber, et, et nii-öelda spordifotograafias, eks ju, tänapäeval kus aparaadid pildistavad väga palju ja väga kiiresti, et sa võid panna selle kõige kiirema pildistamise režiimi peale ja pildistad sellest, kuidas Gerd Kanter nii-öelda ketast heidab ja sul on ikkagi olemas pärast 200 pilti sellest ühest heitest seda pilti kusse ketast täpselt sõrmede vahelt välja libiseb, mis on see parim pilt nii-öelda, seda sul ei ole. Ja siis tuleb üks legend, kes on eluaeg seda sporti pildistanud ja tunnetab oma sabakondiga täpselt seda hetke, millal see ketas sealt välja libiseb ja ta teeb ühe klõpsu ja see on tehtud õigel ajal. Ehk siis täpselt samamoodi hetke tabamisel hetke püüdmisel selle hetke tunnetamine, ehk siis murdosa sekund, ettetunnetamine on üks haruldane omadus, mida tegelikult on väga-väga vähestel fotograafidel, sest teatavasti siis, kui see hetk juba juhtub, siis on tavaliselt vajutada natuke liiga hilja. Nii et Kalju Suure näitusel on tegelikult kõige suurem plokk, ongi needsamad kinni püütud hetked 50.-test ja 60.-test, nii et väga põnevaid, väga põnevaid tabamusi on seal palju linnaruumi pilt, et ka selliseid juhuslikke portreid juhuslike, selle sõna heas mõttes, et fotograafi poolt need võisid olla väga planeeritud, aga just nimelt nii-öelda modelli plaanis juhuslikud, et mitte kuidagi mingil moel üleposeeritud, teine tähtsuselt, et peaaegu sama suur blokk on siis loomulikult kultuuritegelastest ja valisime välja just nimelt sellised pisut kult kunstilisemadi, pisut erilisemat portreed. Et ütleme, Kalju Suure üks nii-öelda pärandiga suuremaid miinuseid on see, et ta on lihtsalt liiga suur. Ja selle üle ei ole mitte kellelgi mingisugust aimu, mingid ülevad, et mitte keegi ei tea, kui palju neid pilte tegelikult on. Näiteks siin alles mõni nädal tagasi tuli sirbist mitu 1000 pilti vist kast kastid olid nii suured, et tegelikult ma ei teagi, kui palju seal pilte on, kuna muuseumisse ei ole võimalik, päriselt, kõiki pilte pole mõtet arvele võtta, paljudel piltidel pole isegi taga, kes seal piltidel on lihtsalt nagu passipildid. Nii et tõesti tuhandeid-tuhandeid pilte on välja ilmunud ja need ei ole sugugi kõik nii-öelda kunstilistele eesmärkidel tehtud pildid, paljud lihtsalt millegi fikseerimise, et palju on sellised seina ääres kiiret portreed, kellestki viidu tollel hetkel vaja oli. Ja see pildimass justkui natukene ujuda täpsele väärtusliku üle. Need tihtipeale ka hakkasin foto nii-öelda filosoofid või kes, kes meil on Eestis sind fotograafiast veidi pikemalt kirjutanud on alati Kalju Suurele seda ette heitnud. Et pilt on liiga palju ja pildid ei ole nii-öelda selgelt autoripoolse nägemusega valitud reguleeritud. Nii et see on kindlasti üks asi, mis, mis on Kalju Suure piltide puhul pisut komplitseeritud. Aga seetõttu oligi mul au nii-öelda valida välja need 35 pilte nendest tuhandetest. Ja tõepoolest noh, ei olnud mitte mingit küsimust, et need 35 pilti saaksid absoluutset maailma tippklassipildid. Loomulikult kultuuritegelaste portreed on nii tugevalt kultuurilooga seotud, et me ei saa nagu ju lahutada ära persooni, seda pildikujutist, aga valisin just selle pilguga Rekultuuritegelaste portreid, et mitte ainult sellist prominentsusega kategooriat jälgida. Ehk siis, et kõigepealt lähtusin sellest, et see foto oleks äärmiselt põnev, meisterlik huvid, kõnekas kunstiline ja siis nendele näitajatele järgnes nii-öelda persooni tuntus, persooni enda sisu ja, ja sellise karmi sõela läbinud piltides tõesti noh, kõik need kultuuritegelaste portreed on väga erilised ja igalühel on oma stoori lain sees selgelt näha. Siis kolmas Kalju Suurele endale väga korda läinud plokk on aktifotod, tegelikult me valisime küll sinna näitusekomplekti ainult kolm aktifotot, aga on nii-öelda siis kalju, suure pestoff. Üks on aktifoto, mis väidetavalt on üldse Eesti ajaloo esimene meedias avaldatud aktifoto. Ja teine on siis kuulus Kalju suure liivakell, mida ta ise justkui oma sellise nii-öelda vapipildina eksponeerida alati näitas ja rääkis, et see ongi tegelikult tema nii-öelda ilutabamise kreedo. Ja neljas plokk, kui ka suhteliselt pisike blokk on siis laulvast revolutsioonist. Kuna Eesti vabariigile mõne aasta pärast tulemas suur ümmargune sünnipäev, siis võiks sellest teha veel ühe eraldi näituse, kuna see on üks väga ilus terviklik komplekt kõigest sellest, mis juhtus laulva revolutsiooni päevil ja hästi armas on näha küll tagantjärgi nii-öelda praegu kuraatorina või ajaloo huvilisena vaadates on kahju, et seda pooltdesid teda vastu liikumist pole kalju tahtnud üldse jäädvustada, sest sealt piltidest on väga hästi näha, kui hingega kogu selle isamaalise liikumise poolt tol hetkel oli, nii, et nüüd oleks vaja veel ühte kurja selliste sovjett, piltniku fotot, kes näiteks siis vastaspoole pealt ka neid samu sündmusi, aga ma ei ole üldse kindel, et, et meie arhiivides kuigi palju neid vastaspoolt tühistavaid pilte olemaski on. Nii et tegelikult ka laulva revolutsiooniga plekk on väga ilus ja täielik, et sealt tuleb täiesti omaette pildi lugu. Ühesõnaga sellised neli nagu moodulit valisime välja, mida, mida elutööna kindlasti peaks näitama ja panime siis Christian Lucatsiga oma nägemuse järgi Kristjan Kalju ka aastakümneid koos tegutsenud kaljujaga pilte kunagi suurendanud laboris. Ja tõesti, nad olid väga-väga head tuttavad, nii et mina olen siin pigem selline kõrvaltvaataja pilguga ja olen just nimelt mõelnud seda, et millised oleksid need Kaljo tööd, mis ajaproovile kõige tugevamalt vastu peaksid. Tundub nagu sellest, et mitte niivõrd oma isiklikest emotsioonidest, isiklik seotusest persoonide ja piltidega. Nii et ootan ehkki väga fotomuuseumisse ja galeriis remont on juba mõne päeva pärast valmis saamas kuskil veebruari keskpaigas, kindlasti on, on kõik juba valmis ja, ja üleval ja vaatajaid ootamas. Eks me siis anname ka teada, aitäh sulle, Kopohikastel.