Aga läheme edasi fotogooliga ning ning tänaseks teemaks on üks selline fotograaf, kes nokib kaduvaid hõime ja et neid siis nendest veel enne rääkida, kui nad, kuni nad ära kaovad. Selle fotograafi nimi on Jimmy Nelson ja, ja üks tema projekt, millega koopas olevat kokku puutunud, vaadanud seda rohkem ja mõelnud selle üle. Mulle tundub, et see teema on sulle endale südamelähedane, et inimesed, kes elavad teistmoodi kui meie, kes on nagu sedasi oma kultuuriidentiteeti kaotamas, elavad kuskil kaugele teistmoodi. Sa mainisid siin juba ära nüüd hästi palju erinevaid nüansse, millest kõigest võib kõigest proovida järjest rääkida, aga alustame sellest fotograafist endast. Tõepoolest, Chiminelson ja naljakas on see, et kui mina olen mõelnud oma nimega välismaal alati väga raske, siis kui ma hakkasin Jimi nelsoni kodulehekülgi otsima, siis selgus, et maailmas on olemas kolm suhteliselt edukat fotograafi, kelle kõigi nimi on Jimi Nelson. Nii et kui nüüd keegi selle jutu peale läheb, vaatab, et tahaks vaadata Jimmy nelsoni kodulehekülge, siis tegelikult minge vaadake hoopis selle projekti kodulehekülge, millest me täna räägime, selle nimi on Pickfordi päästuvai ja kodulehekülg WWW difordei, nagu inglise keeles punkt com. Ehk siis, kuid selline veidi meelevaldselt vabalt tõlkida, siis selle projekti nimi ongi, et enne kui nad ära surevad või enne, kui nad maamuna pealt kaovad, oleks vist selline romantiline tõlge, mis tegelikult, et ka kõige paremini annab selle projekti mõtet edasi. Tõepoolest, siminelson on fotograaf, kellel ilmselt on selline spirituaalsus on tema jaoks väga oluline. Sest et kui ta kunagi Põhja-Inglismaal kooli lõpetas, siis juba juba üsna koheselt pärast kooli läks ta pikaks ajaks matkama ja nii-öelda paljas jalgselt matkama Tiibet tisse. Ja arvatavasti see on mõjutanud kõiki tema edasisi eluvalikuid väga tugevalt. Ja 2009. aastal alustas ta siis seda projekti Teebifordi pääsu ei mis on tänaseks siis valmis saanud, mulle tundub küll, et ega ta vist ei lõpeta, ma usun, et ta jätkab seda projekti edasi, sest et tegelikult on maailmas neid hõime, keda külastada veel üksjagu, aga tema on käinud juba siis tõesti väga huvitav teatavates paikades, millest siis kohe natukene räägime. Ja selle projekti, nagu see nimi ütleb, mõte ongi siis selles, et külastada suhtelises isolatsioonis elavaid hõime, kes peavad lugu veel vanadest traditsioonidest, aga loomulikult ei ole tegelikult, et elu, nii, kuidas öelda nii selline Miki kiirelik või Disneylandi, et inimesed jooksevadki kõik ringi kogu aeg ainult õlgedest seelik ümber ja lasevad puhkpüssiga off siis tegelikult loomulikult, ega need hõimud kõik on ka juba mingil määral ikkagi lääne kultuuri omaks võtnud, aga sellegipoolest siis Jimmy Nelson üritab näidata just nimelt nende seda traditsiooni viies paikadesse, mis on nende jaoks pühad või neile tähtsad. Ja siis, pannes neid siis kas siis religioossetest või vabandust mitte pannes, vaid paludes neid ennast riietada, siis vastavalt vanadele traditsioonidele, tehes kehamaalinguid ja kandes religioosseid esemeid. Ja miks see projekt võib olla selliste teiste lihtsalt nii-öelda pildistajatest erineb, on äärmine visuaalne, rafineeritud, see on tõesti tohutult tohutult kaunis ja, ja ka selline läbimõeldus ja, ja selline spirituaalne tunnetus nendes piltides päris hästi näha. Mis seal veel väga tore, et kui nagu see väljund on, selline väga ilus, paks ja väga kallis raamat siis Nelson ei ole olnud kade ja ta on pannud väga suure osa pilte internetti välja tasuta vaatamiseks, samuti on siin väljas väga kvaliteetne, et 20 üheminutiline film. Nii et kõik, kes tunnevad, tahaks selle projektiga natuke tutvuda, siis selle kodulehe peal on tõesti päris palju infot olemas. Et ei, et ei tule sellest midagi välja välja käia. Ja loomulikult, kui tundub, et see projekt ikkagi teile hinge läheb, siis kindlasti ostke ka see raamat endale, sest et ega ega see raha ei ole kunagi väike detail või väike argument selliseid projekte tehes, sest et need hõimud teatavasti ju ei ole tema kliendid, vaid tema kliendid ongi need head inimesed, kes lõpuks raamatu ostavad ja arvatavasti kui see raamat on edukas, siis ta saab jälle oma uurimistööga aastaid jätkata ja, ja otsida veel kaduvaid kultuure, kaduvaid hõime foto esteetiliselt on hästi põnev see, et tõesti kasutada tahab sellist klassikalist nii-öelda invermental või keskkonnaga portreeformaati kus portree ise on niimoodi väga peenelt ja ilusti komponeeritud, see ei ole selline dokument taalne aga samas seal on siis teatav selline noh, keskkonna ja inimese dialoog alati säilinud, mis, mis mulle väga-väga imponeerib. Tal on siin ka veel lisaks ka selliseid puhtaid dokumentaalseid kaadreid, kus inimesed lähevad või kõnnivad kuhugile, aga põhiraskus on siis tõesti sellise imeliselt ilusti komponeeritud grupipiltidel nendest erinevatest hõimudest tehnilise poole pealt veel siis needsamad grupi pildid on ta pildistanud siis nii-öelda vana plaatkaameraga tasafilmi peale mis justkui annab ka sellele projektile sellist aja, kust juurde ja annab minu jaoks veel sellise huvitava allegooria, et tegelikult ju need inimesed tõenäoliselt elaksid sarnaselt endiselt edasi. Kui valged Anastajad ei oleks kõiki neid kontinent viimase 1000 aasta jooksul nii-öelda oma tahttahtsi teistmoodi käima pannud ja see kaamera ja plaat filmi loogika on ka selline peaaegu sama vana, kui on fotograafiat, võib öelda, et need pildid võiks olla samahästi 150 aastat tagasi tehtud mis tegelikult sisuliselt ju viimase 150 100 aasta jooksul on ikkagi tänu transpordi ja tööstuse arengule ikkagi noh, kõige rohkem neid hõime nii-öelda hävitatud, nii et see on justkui selline mõnes mõttes selline tagasivaade, et see võiks sama hästi kui olla 100 aastat tagasi tehtud. Ja keda ta siis külastas, seda on siin, seda ei ole sugugi vähe, siin on kodulehe peal väljas siis sellist 13 peatükk, ehkki tegelikult neid hõime on veel palju rohkem, aga 13 siis sellist, kuidas öelda suurt piirkonda ja näiteks siis noh, Namiibia ja Himbad, sellised terrakota Ta värvi saviga määritud naised on tihtipeale internetis ka National Geographicu see igale poole on olnud pilte siis Etioopia ja sealsed hõimud, kes on tõesti väga palju saanud ka meediaruumi, kuna Etioopias Pean nüüd viimastel aastatel küll võrreldes oma Ida-Aafrika väga rahutute naabritega peaaegu et juba lausa eeskujuks ja suunanäitajaks. Siiski on nagu väga tavaline pilt, see, kuidas Mursi indiaanlased käivad ringi näomaalingud peas, kõikidel kalašnikovi automaadid õlal ja nagu sõber, kes just seal ka aasta tagasi käis, ütles, et enne lõunat tuleb alati nende juures ära käia, sest pärast lõunat olnud juba tarbinud oma erinevaid vägijooke ja hakkavad juba nii-öelda siis ka. Ta hakkab sinna päästikule õige kergelt kergelt minema. Nii et, et näiteks needsamad Mursid on tõesti ka sellised väga kuulsad oma värviliste kaelaehetega ja huvitavate tätoveeringutega ja sama hästi kui täiesti lahutamatute kalašnikovi automaatidega, mis loomulikult üsna üsna üsna õõvastav, tegelikult neid pilte vaadates ja vastukaaluks näiteks siis on neid Argentiinas on sellised rohkem moodsa maailmaga kaasa läinud hõimud vabalt. Võin omast kogemusest öelda, et tihtipeale näiteks sellised tugevad hõimud nagu need kaudselt näiteks Argentiina pampades on sellised kuulselt kuulsad hobusekasvatajad tegelikult suudavad oma traditsioonidest kui palju paremini kinni hoida, et nad adapteerivad kogu aeg ümbritsevat maailma käivad sellega kaasas, aga tõesti hindavad oma traditsioone. Sest olles ise käinud Amazonases erinevate hõimude juures, siis vot see meie jaoks on see nii-öelda suled peas ja palmilehest seelik ringijooksmine kohutavalt romantiline. Aga kui su lapsed ei saa kooli, nad põevad malaaria probleeme söögi leidmisega ja nii-öelda samal hetkel misjonärid ja Hiina plastmass tungivad kogu aeg sulle peale, siis tegelikult niimoodi vastu pidada on peaaegu et võimatu. Aga mis see on, mis näiteks Sindi kogu aeg nende hõimude juurde ikka ja jälle tagasi, et et sa lähed sinna, pildistad, sa püüad nagu Osid novelgile vastust. Jah, ma arvan, et see ongi üks pidev otsimine tegelikult, mida rohkem sa otsid, seda rohkem tegelikult mõnes mõttes saad aru, et ega neid vastuseid ei ole. Et seesama Jimi nelsoni raamat ka nagu ütleme nii, et on, on pisut selline triviaalne või pealiskaudne ta oma kogu oma ilus ja kaunidus jätabki natuke sellise mulje, et kõik need inimesed jooksevad kogu aeg ringi torbik ümber, seal näiteks nagu vanu Aadule indiaanlased, kes panevad Dorviku ümber peenise ja nende ainuke riietusese jooksevad niimoodi ringi ja ajavad teineteist odadega taga ei aja, nad lähevad, panevad õhtul T-särgi selga pärast seda, kui nad on selle fotosessiooni lõpetanud ja ja nad on ikkagi mingisugune mikstuur erinevatest ajastutest, erinevatest tuuridest ja ja paratamatult sellise lääne kultuuri peale tungimisest. Nii et tegelikult see ongi otsing ilma leidmised mõnes mõttes ja mida ma aina rohkem näen. Kui sa näed midagi tõeliselt autentset, siis pigem selle taga võib olla juhtuda, et on hoopis teater või, või midagi vähem aus, et kui see, mida sa, mis, mis võib-olla esmapilgul nii autentne ei tundu. Nii et see noh, ajaga kaasas käimine ja progress, noh, väga raske on, on eeldada inimestelt, et puhtalt sellistele etnograafiakaalutlustel nad elaksid, tähendab samamoodi nagu 1000 aastat tagasi, eks ju, et kindlasti on mõned sellised üksikud väga üksikud äärmuslikud inimesed, kes peavad sellest lugu ja tahavad niimoodi elada. Aga kindlasti oleneb terved rahvad, eks ju, kes, kes kõik ütlevad rahvuslikult ei meid progressi huvita, meie tahame ainult puhkpüssiga ohvelaste puu otsast, kuigi nad on saanud maitsta, mis maitsega on võib-olla šokolaad näinud, milline näeb välja püssi ja nii edasi, siis tegelikult reaalne elu on üsna teistmoodi. Ma arvan, et see minu puhul on ikka ise otsiv vaim, on see, see vastus ja ega midagi ei saa salata, selle Chimmi puhul ma tunnen siin nii mõneski kohas väga suurt sarnasust tema tema otsingutel. Ja ilmselt poliitilise korrektsuse huvides ta küll kogu aeg rõhutab, kuid aastal on nii-öelda sellise vanade väärtuste inimlikel kvaliteeti dieetide aususe otsingul. Ja justkui ta nagu sealt igalt poolt seda leiaks, siis minu praktika ütleb tihtipeale ka vastupidi käies ära kuskil väga kaugele väga sügaval metsas. Tulles siia tagasi, siis noh, võib-olla 50 kilomeetrit Tallinnast eemal on seda kuidas öelda, ausust rohkem kui, kui 500 kilomeetrit sügaval metsas, nii et see on kõik väga-väga kahe otsaga asi. Aga fakt on see, et see projekt, mille ta on teinud, on tõesti äärmiselt kaunis, äärmiselt mõtlemapanev. Ja kui midagi muud selle projektist ei õpi, siis vähemalt seda. Me õpime kindlasti. Et see planeet jälle taaskord see planeet on hoidmist väärt ja see kultuuride rikkus on üks tohutu väärtus, mitte selline noh ainult siis standardiseeritud Euroopa Liidu maailm, kus justkui me kõik peaksime mahtuma mingisugusesse teatud suurusega topsi.