Sa tuuboliidis toas meid nagu ta on. Seega ees, kui sõrmed külmas? Ta eluga. Me ei Roolida. Sõud seedri. Rasketel rajal. Olles tunda saanud? Ju paadunud rooli ei jäta. Tere õhtust, tänase näitleja tunni külaline on Allan Noormets. Teda küsitleb Pille-Riin Purje. Musitseerib ansambel Ennu, pojad koosseisus Allan Noormets, Andres Noormets ja Elmo Nüganen. Koos ka siis ta ei istu. Oi no tooted, olete unustanud. Ja siis miski naa, meil, mis. Võib ka nii. Selles suur Jaagi Neist viisi kuumon, siinus. Nii vihma kui õli Sooge. Aga siis ma kohe küsin otse, et miks sa tuli tugalast ära? Sest kui nii kõrvalt vaadata, siis tundub, et tööd on palju ja üks niisugune oluline näitleja teatris ja kas see on siis see, mida öeldakse, et üks Tallinna poiss või Tallinna inimene ei saagi Viljandis kaua vastu pidada või on midagi muud? No ühelt pidi on õige see ka, et, et on kuna ring või spiraal, kus, kus sul mingi aja kestel sa peaksid nagu keskkonna muutma või räägitakse, et see on viis või kuus aastat, vä? Mul sai kuus hooaega seal täis peale kooli lõpetamist, aga aga neid põhjuseid oli muidugi noh, rohkem see, et tekkisid vastuolud Ugala juhtivate inimestega ja, ja kolmas põhjus on täiesti lihtne põhjus, et mind kutsuti. Et Elmo Nüganen pakkumise tegi, et kas ma ei tahaks tulla linnateatrisse, siis? Selline kõik see, see hetkeseis ei olnud kahtluse momenti sel hetkel. No tähendab, ma ei kõhelnud eriti kaua. Ma kahtlesin rohkem mitte iseenda pärast, vaid oma oma abikaasa pärast rohkem kas ta hakkab Tallinnas tööd saama ja ja nii edasi. Aga õnneks on need asjad kõik laabunud ilusti. Noh, rohkem ma ei oska selle kohta, sest ma ei taha seal ta rohkem rääkima hakata mingisugustest, sügavamatest, konfliktidest, Vintriigidest või ma ei tea, mis seal siis ikkagi oli. Ma ei taha sellest eriti rääkida. Seal oli muidugi küsimus valmis, et. Ja mis laadi vastu multilisem? Kunstiliselt tähendab teatri, no ma ei tea, see on jube imelik sõnateatripoliitikaga, aga teatri noh, ütleme kunstilise teatrijuhtimise. Ma nägin natukene teistmoodi ka, mismoodi on võimalik tegelikult teatrite juhtida ja see kuigi isegi võis kehvem olla. Aga ta funktsioneeris mingivaheaeg, kui ma Ugalas on minu jaoks hakad seda jälle kuidagi äraspidi ära langema. Siis kui nagu vana juht uuesti tagasi tuli. Arvan niimoodi, et Jaak Allik on oma oma aja Ugala selle ära varjunud. Portugal on noh, teater kui selline on üldse geniaalne varjupaik ühele poliitikule. Ühele peksa saanud poliitikule olla paar aastat poliitikast eemal, vaibub see plats puhtaks, käraja endiste kommunistide ärasaatmisega ära ja see kõik vaibub ilusti maha ja. Aga sa oled diaatri, juhtisin, nimi on ikkagi orbiidis ja mina võin küll, ma arvan, ma võin oma mütsi ära süüa. Ma ei usu, et ma seda sööma hakkan, aga et Allikon kevadeks ilusti jälle Tallinnas tagasi ja riigikogus ja valitsuses ja veel kuskil kõrgemal. Aga kurb on selleks, et mingi ettevalmistusperiood tal raudselt käib ja tänu sellele teater kohutavalt kannatab selle all, et ei ole tegelikult juht on nime poolest olemas, aga tegelikult juhti ei ole. Sest juba praegu Nathan, Viljandi linnavolikogu esimees ja ja see võtab temalt palju rohkem aega ära, kui teatri juhtimine, see sinna orki, see kõik lendabki. Minu arvates. Oled sa arvet pidanud, palju rolle sa jõudsid selle kuue hooajaga Ugalas mängida? Tähendab ma mingisugust tegin, ma lõin kokku, on ka need, mis konsis sai tehtud veel üliõpilasena tuli mingi 32 või 34 vä ning päris palju neid väiksemaid asju tuli päris palju neid nimetatud rolle ja tähendab siis tollest ajast, kui me hakkasime nagu Kaarin Raidi ka rohkem suhtlema ja ja kus Karinil oli rohkem abivajaja, tema lavastusse näiteks iha, jalakate algus, kus oli vaja lihtsalt, et oleks keegi, noh, põhirollid olid ju Andres Noormetsseal ja, ja Rein Malmsten khati kohvil ja aga no lihtsalt oli massivajava inimesi, kes seal ümber oleks, aitaks ja siis ka massist seenegi tuld keegi massistseeni, kes tahab tulla sinna ühe, ühe peo pärast seal kolmandas vaatuses on mingi pidu. Me hakkasime meede Johnnyga kõigepealt olid isegi seal sees ja ja mina ja need on niuksed, väiksed rollid, mis ka kuhugi nagu kirge lähevad, aga, aga noh, need olid veel. Aga nüüd olulisematest või sinu enda jaoks olulisematest. Mis need on? Mida sa sellest Ugala ajast praegu kaasa võtad, veebel? Meelsasti, mäletad. Nad nagu piirduvad ühe sellise softiga, noh, kõik need asjad, mida me kaaringroidiga tegime. Ja need asjad, mida me Elmo Nüganeni tegime ja siis ka ütleme, sinna käib ka need asjad, mis me Andresega tegin, Andres Noormetsaga tegime, tähendab, noh, see on niisugune. Kuidagi nende. Nende kaudu tähendab, sai ju veel tehtud. Komissaroviga ja quest Koviga ja ei teagi tammearuga ja aga no need olulisemad on küll. Tegelikult hakkaks vist Kontšerlast peale, sest ega muudma kontsi eest nagu üks asi, mis, mis mul on nagu jäänud kuidagi iseenda jaoks. Oli kolme status kapitançaljoni. Kuna esimest korda nagu selline mingi mingi teatritunne tekkis, et need on vist enam-vähem õige õige asi käes ja ega see vist midagi ei olnud, võib-olla endale, see tähendab rohkem kui kui, kui nüüd publikule või ma ei tea, mingi endas, mingi äratundmine oli selle rolliga kuidagi nagu esimene kuigi suuri asju oli enne sedagi, mängib kõik need suured võimsad Oklahomas ja, ja ma ei tea, mis asjad, aga noh, seal oli siukene. Tants, laulja, ilus mees. Aga siis veel noh, ma ei tea. Vihmameister jääb sinna ja. Ja kass tulisel plekk-katusel ja siis jääb sinna siuksed, naljakad asjad, mida oli jube hea alguses proovis teha ja pärast hea mängida tähenduse prooviperiood oli väga oluline. Kust, nagu selles mõttes, kui Nüganen hakkas improviseerin mist vajava teatriga tegelenud me kõik interwinder ja jagad Charley tädi, kuigi ta tundub niimoodi, et no mis ta ikka üks komöödia oli, aga, aga ma ei ütleks selle kohta küll niimoodi. Et üks komöödia oli sealt edasi, apelsinid ja armastus kolme apelsini vastu ja jajah. Ja lõpetades siis selle lennigamist, hiirtest ja inimestest, mina ei tea, see on kriitika, on rohkem rääkinud sellest mingist olulisest etapist. Ega ma ütleks, et nii väga oluline minu jaoks olin, ma ei saa öelda, ta nii oluline oli, aga ta oli mingisugune. Minu käest on selle, selle rulli puhul küsitud kuidas see sündis, kuidas sündis, no ma saan ainult rääkida sellest, kuidas me puht tehniliselt hakkasime seda asja tegema või kuidas me proovi tegime, aga ta lihtsalt kulges proovist proovi nimodi trolli kallal sai tööd teha ja sai noh, Tepandi ka hästi palju vesteldud ja räägitud psühhiaatrite psühholoogidega ja siis ka see tuli kuidagi niimoodi nüüd minu jaoks sündinud, noh, ta tuli, ma ei oska õendus. Aga no mis sa üldse arvad, kas see on vajalik seletada seda protsessi kuidagi lahti mõtestada veel sõnades väljaspool rolle või kui seda küsitakse vä? Ma ei tea, vahest võib-olla on vaja tegelikult no oleneb, kellele sa midagi räägid, meil on peale hiirte inimesi etendusi andnud. Ma ei olegi nii palju kohtunud, kui nüüd peale seda etendust Viljandis oli neid kohtumiseni, tähendab inimesi, kes tahtsid rääkida päevased etendust dekandiga ikka oleme seal käinud ja rääkinud ja siis on küll vahest vaja seletada, tähendab, kuidas inimesele, kes üldse ei ole teatri juures, tähendab ei tea, mismoodi seda tööd tehakse või mismoodi see mismoodi see töö käib hakata küll, noh, tähendab, nad ei saa aru, tähendab, saavad aru küll, aga mõtlevad ilmselt. Ma ei oskagi seda seletada, võib-olla kuidagi teistpidi, mõtlevad. Tähendab, mõtlevad kuidagi raskemat pidi. Kas see teistpidi arusaam tähendab mõeldakse, et näitleja elab läbi mingeid väga psüühilisi pingeid selle loomisel või, või et see on väga raske, noh, niisugune kujutlus No tähendab jah, see see kujutlus on vahest sedapidi. Ja siis on vahest vaja, noh, kui nad küsivad, siis on vaja asja natukene selgemaks rääkida, ega ta ei sünni mitte millegi pealt, eks ole, niikuinii peab seal mingisuguse iseenda selle läbielamise pealt tulema, aga Ta ei pruugi sündida niimoodi tõepoolest igasuguste valude ja läbi tohutute pingutuste sellega. Nojah, siis on jälle teistpidi vist midagi valesti, kui ta endale. Töö seal taga on, et, et noh, ma ei ole vist pikka aega teinud nii palju taustatööd ühe rolli taga selles mõttes mitte proovis, vaid just nimelt selliste Arengus seisma jäänud inimestega tundmaõppimises seda taustatööd, sest noh, seal ma olin tükk vaidlus sellega, et kas selline inimene nagu Lenny on haige või ei ole haigearuste raudselt ei ole haige, ta on normaalne. Aga kui palju normaalne noh, selles mõttes, et ta oli ju kolme aastani normaalne nata mitme psühhiaatriga seal rääkisime, lasime selle näidendi teksti nagu läbi lugeda välja ja, ja noh, et nad põhjendaksid, mis haigust ta põeb, mis, mis on see haigus ja millised selle sümptomid on ehk proua Vaherit muidugi tahaks tänada, kes töötab Viljandis seal Karula lastekodus ja kes mulle tõi linte vestlusest nende lastega, seal on täpselt sellised inimesed kes on arengupeetusega ja, ja ta lihtsalt pani magnetofonilaual mängima, siis sel ajal, kui tema nendega joonistas ja rääkis ja sealt tulid siis kõik need kõne peetused ja kui ärritamise puhulda hakkab kõne pudistama ja kinni jääma ja see, et nad räägivad hästi kõvasti ja noh, need kõik asjad tulid sealt pealt. Stepan tiga, meil oli plaan minna küll ka päris neile külla. Ja meil oli isegi ajad kokku lepitud, aga tagantjärgi mõeldes tähendab Meil jäi see ära kuidagi, noh, töö läks nii kiiresti, isegi vahepeal me mõtlesime siis, kui ma juba ei läinud, et me nagu enda jaoks otsisime põhjendust, miks me ei läinud, aga siis ütles Tepandi, et et võib-olla oli see õige, et me ei läinud, et inimesele, kes sinna esmakordselt satub õhukestele ERGO närvilistele, sest noh näitlejad on minu arust ergo närvilised. Võib see eriti halvasti ja masendavalt mõjunud, et seal on kaks asja, kas ma oleksin sealt täielikus shokis tagasi tulnud ja siis proovida asemel kolm päeva ma ei tea, joonud või, või masenduses, kodus istunud või noh, see oleks võinud hoopis halvasti mõjuda. Pärast põl mõtlesime niimodi. See tausta uurimine ilmselt siis sidus ka tugeva meerolli külge, lähme nüüd natuke ajas tagasi. Ma küsin traditsioonilisi küsimusi, helitsioonilise küsimus. Et kuidas sinust sai näitleja, millal või kuidas see mõte tekkis, või oli see juhus või oli see soovunelm? Ei, ega ta soovunelm. Ma ei saa öelda, et ma oleks tahtnud lapsepõlvest saati näitlejaks saada, aga samas ei oskagi öelda, kelleks ma tahtsin saada. Sest koolis ja keskkoolis sai nii palju igasuguseid asju, on tehtud. Alates väiksest Tombi poistekooris, laulmisest ja Narva maanteemuusikakoolis, olema viiulit õppinud. Kuus aastat. Siis seitse olekski pidanud õppima ka enne seda me endiselt liiga hea õppeedukuse pärast sunniti lahkuma. Siis olema seitse aastat käinud korvpalli trennis ja sõitnud mööda Eestit ringi, korvpalli ka mõnda aega ja Venemaalgi isegi. Ja noh, kõik see oli nagu paralleelis veel muuga eksor õppimisega. 22. keskkool tol ajal selle muusikakallakuga klass. No neid huvisid oli, oli kaks huvi, muusikahuvi ja spordihuvi oli vahepeal siis muusikahuvi, taandus ühe teise muusikahuvi peale, tähendab siis, kui 80. aasta ringis kuskil seal hakkasid kõik need punkbändid tulema propellerid ja siis nagu kasuks mõte ära viiulit saagida. Ma nüüd ütleme halvast, et õppida viiulit, muusikakoolis, kui poisid teevad ups bändi ja punk on lahe, mina olen õppinud viiulit ja siis saigi ära tulnud, läksin klassikalist kitarri õppima, hakkasime punkbändi tegema ja noh, selliseid asju see mõte. Tuli kuskil üheteistkümnendas klassis ikka alles alles siis, kui kooli lõpp oli silme säras. Ma ei tea, kuidas praegusel restoranis on. Minu ajal oli selline asi, et, et 11. klass korraldas kolm suurt pidu aasta jooksul, tähendab õppeaasta jooksul koolis need olid siis alguses, sügisel oli kohe õpetajate päeva show, siis oli mittejõul, aga näe risu. Ja siis oli kevadel naistepäeva soo. 11. klass korraldas niisugust kolm suurt pidu, seal olid sihuksed ees kavandi etteasted ja ma ei tea, mis kõik asjad. No aga siis sealt hakkas neid ebarahuldavaid käitumisi tulema. Tänu nendele showdele, noh Õpetajate päevašõu tegime ära. Meid oli viis poissi klassis muusikakallakuga klassis. Tüdrukud oli, kui ma õieti mäletan, 27. Noh, tegime selle so ära saime kõik viis poissi oma mitu rahuldavat käitumised kätte selle uuesti, aga me ei teinud seal midagi hullu, meil kiskus noh, tollel ajal nagu nad ütlesid, apoliitiliseks asi kätte minema. Me närisem ja partei valitsuse kallal ja noh, see oli mõeldamatu. Ja noh kui juba õppealajuhatajast halvasti räägitakse, nüüd halvasti, aga kuidagimoodi läbi lillede vihjamisi, aga nemad olid kohutavalt vihased selle peale või direktori peale. Viktoriinis oli küsimus, kus, mis kiiresti vastata, ma toon ühe näitena. Mütoloogiline koletis, kaheksa tähte, teine vastab ilma mõtlemata Sooväli, mis oli meil õppealajuhataja, teine loeb soov, väli ei sobi. Noh, juba selle eest võis võis panna noh kui õpetajate mõnitamist ja kõike seda. Jõulusoov oli meil ka väga, väga niisugune tore. See selle eest saime ka oma mitterahuldavad kätte, kõik. Aga üheteistkümnendas klassis, kui sa olid kaks veerandit käitumise mitterahuldava saanud ja kui kolmas veerand ka veel sai, see tähendab äraminekut koolist, lõpuklassist äraminekut ja üks poiss meil ikkagi läks sai see ka juma kolmanda mitterahuldava, siis naistepäeva show käib käitumise nyt rahuldava. Kuigi seal me ei teinud midagi halba, midagi meie rõvetsemine. Punkbändiga tegime paar lugu ja noh, see oli ju ka kõik alb. Kui ikkagi sa laulad Runneli tekstile, mida praegu, eks ole, kõik avaldatud. Laulad Runneli tekstile, ilus punane peldik on Peipsi kalda peal, noh, see on ikka katastroofi. Mina ei ole käinud mitte kunagi seal või siis, või siis seda laulu, et üks ülemnõukogu saadik ei tahtnud mind ära tunda, mina ei tahtnud teda niisamuti ära tunda. Sõitsime Narva poole ja vasakut kätt, ei, Kunda, nii raske on inimesel veel Eestimaad ära tunda. Kui sa siukse asja veel veel pump bändi saatel maha laulad, siis see tähendab juba katastroofi, peaaegu. See on nii naljaks, kõigi see naistepäeva show kevadel hakkas kätte jõudma, siis kõik viis matši kutsuti direktori kabinetti. Mida te seal tegema hakkate, laulate midagi ja kavatseme laulda tekstid, siia tekstid, tooge mulle kõik luuletuse loetu loetud väga hea loogidekstitsi üle. Kas äkki saaks naistepäeva kuidagi nii teha, et annate lihtsalt naistele lilli ja mõtlete mõne ilusa tänu sõna- ja mõne ilusa luuletuse, mida ma teile välja vaatan selgitas. Tähendab, asi läks sinna kanti, aga me tegime ikka sulle. Ka üks poiss pidi õhtukeskkoolis lõpetama oma 11. klassi. Noh, selliseid need, need, need show tulid nende show'd pealt, kuidagi tekkis selline tunne, et, et nüüd võiks katsuda, tähendab, sest sest me tegime seal, mitte näitemängu, aga, aga ütleme, sketše sketš on vist kõige täpsem, sõnalist jõulu- või nääriŽuus, me tegime televisiooni järgi terve hunnik saateid, mis kõik ära tuli kuni ja pommi ehituseni välja. No see oli ikka jälle katastroof, panni ehitusele, püha asi ja seda ei tohtinud kuidagi ära mõnitada. Kasutasime selle siis ütleme selliseid šokiteatri elemente, kui ka kaks meest tulid suure kandamiga lavalise peale, valged telliskivid, vahvati kõik suure kolinaga mürinaga lavale maha, seal hakata midagi ehitama. Kaks ehitajat läksid omavahel tülli, üks viskas suure kolinaga teist telliskiviga, seal põrkas mööda lava, koliseb müriseb, võttis üks teine Telliskivi, üks oli seljaga saali ja virutas selle Telliskivi üle peasaali rahva hulka. Rahvas lendas niimoodi kahte lehte laiali, hiljem selgus, kui Telliskivi maandused oli penoplastist põrkas. Niimoodi on ding, ding, ding, ding mööda põrandat ja selliseid šokiteatri elemente. Selliseid asju ja sealt kuskilt see mõte tekkis, sellega oli ka omajagu naljakas, sest tol ajal käis 11 finantsklassis kogu aeg, iga veerand oli haridusministeeriumist mingisugune mutikene, kes küsimus lehtedega käis, et kes tahab lõpetaja, kuhu kõrgkooli minna või millisesse tehnikakooli või mingisuguseid oma asju, nagu seal planeerisid, me kõik vaprad, kirjutasime sinna igasuguseid lollusi. Ja kui siis kevadel lõpuks oli suur mingi komisjon direktori kabinetis 11. klassi lõpetaja, noh peaaegu lõpetama hakkajad hakkasid sa siis järjestik läbi käima ja siis, kui mina sinna sisse astun, siiamaani ilusti meediasse. Kogu see ministeeriumi kamp ja siis veel mingisugused komsomoli bossid ja siis õpetaja, direktor ja õppealajuhataja, esiteks, noh, Noormets. Mis teie siis teha kavatsete? Mina oma naiivsuses ütlesin seda, noh minu teada lavakunstikateeder oli ka kõrgkooli, et ma lihtsalt ütlesin, et ma tahan kõrgkooli minna. Cretu võitlus Carofoni vallas 200 endale vett neelas selle ühe hingetõmbega alla ja käratas välja. Mul on kõrini lollustest, see oli minu suunamiskomisjon, nagu. Kiiresti lahendati asi ära, see oli lootusetu, et ma peaks minema kuhugi kõrgkooli. Aga eks ma käisin teatris küll hästi palju, sest tänu emale tema on siiamaani linnateatri kassas ja noorsooteatris ja siis ma sain nagu ilma raha maksmata uksest sisse ja siis seal siis ma elasin seal kalamajas selle Tombi kultuuripaleele hästi lähedal ja seal oli niimoodi hea õhtuti käia. Mind huvitas ta küll, aga, aga ma ei oleks uneski aimanud, et ma võiksin ise hakata seda midagi tähendama. Ma arvan, et ma jälginud näitlejaid sellise pilguga, et ma võiksin isel kunagi lavale minna. Mis siis edasi sai, oli lavakasse vastu? Oli lavakasse vastuvõtt küll jah, ja läksingi ja käisingi ära, aga aga noh, nüüd tagantjärgi muidugi ma saan aru, miks ma sisse ei saanud, esimese korraga. Sest ega ma läksin päris kaugele välja, Andres Noormees sai minust veel järgmisse vooru, aga ma olin kuskil kolmandas või palju neid üldse oli neli kuur, neljandas voorus tehti vist lõplik selline. Kus siis Andres Noormets välja jäi? Mina jäin üks voor enne seda, aga ma tean, ma tegin seal lõhe kardinaalse lolluse laval, mida ma mõtlesin, et oh oleks kole efektne ennast sellest küljest ka näidata, see oli mingisugune psühholoogidsime, ma ei mäleta. See oli üks puu istutamise tööd, millele ma tohutu kuradi asja taha mõtlesin. Ja Aarne Ükskülaga eesotsas, neil vist kõigil karbid lahti vajus. Küll turakas natukene seal, issand jumal, see on ilmselt psühhopaat. Ei tohiks sisse vaadates seda komisjoni, sest need kõik ainult majutasid suurimaks. Noh, minge oodake ukse taga mingi väljas ja siis siis ma siis ma sain ukse taga, sain sellisest asutusest teada nagu pedagoogiline instituut ja sotsiaalka mingisuguseid näitejuhte näidatakse ja siis läksin sinna näitejuhtimist õppima. Ja hinnad Aarna praakis mets välja, sealt viiekesi prakkis välja, siis lõpuks selgub täitsa täitsa huvitava kamba. Siis siis oli sinna Pedasse sisseastujad. Elmo Nüganen, Andres Noormets, mina aivar trallmann, kes oli vahepeal Ugala kirjandusala juhataja ja siis veel üks boiks Valdo Lauri, kes on praegu Saaremaal talupidaja. Sa ütlesid hinnad, Aarne praakis välja, sa sellega mõtlesid, et. Võttis võttis vastu, jah. Vähemalt ma nii mäletan, ma olen hinna käest kunagi veel küsinud, miks ta mu vastuvõtjate ütles, et ma ei oleksin ealeski vastu võtnud, poleks mul tulnud pähe ideed, et sa võiksid äkki sulangi tarretakse, laulaksid midagi. Et selle pealt mingit omaloomingulist laulu seal laudinud, selle peate helistama sisse, sest see, mis ma laval tegin, oli tema jaoks siukene. Õlgu kehitama panema, aga kuidagi ta tabas ära, et sellel suurel lontroselemist midagi seal sees liigub. Selle ta tabas ära ja ütles, et see või noh, ülejäänud komisjon oli küll sügavalt vastu olnud, ma mäletan, siis. Aksel Küngas vist oli veel üks, kes oli poolt ja siis sinna ütles, et heide tuleb sisse, sest mina olen kursuse juhendaja, mina võtan oma vastutusel ja noh, niimoodi ta kuidagi. Ja siis läksime sõjaväkke. Peale esimese kursuse lõpetamist läksid ju kõik, tol ajal läksin nõukogude sõjaväkke. Siis võeti kõrgkoolist ka ja. Minuga oli veel seetritki maja, läksin vabatahtlikult, ma olen loll. Võiks ju vabatahtlikult, ma olen see loll. Minuga juhtus see asi, et mina olin kadunud hing, teised käisid kõik klassis käisid arstlikus komisjonis juba ammu, kõigil olid mingisugused toimikud ja asjad mind ei olnud, käin kuskil kunagi välja kutsuma. Mina ei tea miks, aga mina olin nõukogude sõjaväe jaoks täiesti kadunud ning poleks ma ised surkima läinud, sinna oleks jäänudki sõja käimata. Aga noh, siis juhtus selline asi, et siis ma oleks pidanud jääma naistega üksi sinna kursustele, sest kõik poisid läksid ära, kõik poisid läksid. Ja mina oleks pidanud sinna üksi jääma ja siis ma mõtlesin, et kas ma oleks nüüd üksi siin veel, ma olen veel kolm aastat õppida. Nendega koos. Ja siis ühel ilusal hommikul läksin Kalinini rajooni sõjakomissariaat, ütlesin, et ere on küll juunikuu aega, ma tahaks väga sõjaväkke minna. Siis läks seal seal tramburai lahti, ilmus mingi bot, polkovnik? Küsis, et mida see noormees tahab, et ta sõjaväkke minna, noh, tulge sügisel. Ei, kõik teised lähevad, ma tahan ka minna. Ja siis, kui selgus, et mul ei ole toimikut, siis on, mul on selline tunne, et nad seal leitnandid, kaptenid ronisid mööda seinu üles otsida, mu toiming välja kuskilt kapinurgast ei olnud, ma olin kadunud ning ja siis ma läbisin arstliku komisjoni ka niimoodi, et leitnandile paka kaenlasse käis, arsti juures ära sealt igaüks lõi templi peale terve ja korraga. Loll küll, kui nüüd tagantjärgi mõelda, isi poisi teda Eestigi sõjaväkke minna, see turakas läks Nõukogude sõjaväkke. Ise vabatahtlikult. Kui teistpidi mõelda, siis jälle võib-olla tuli kasuks, et poleks ma sõjaväkke läinud, ma ei oleks ka lavakunstikateedrisse sattunud pärast sõjaväest tagasi tulles, siis hakkasid need siis juba kursusega. Pedaste Inna Taarnaga on inimene, keda ma esimeseks õpetajaks pean. Raudselt siis hakkas tema sõjaväkke kirjutama, et Komissarov tunneb huvi nende viie poisi vastupidist rolli, sest Komissarovi kursuselt oli nii palju välja pudenenud juba esimese aastaga. Et nüüd oleks vaja veel kedagi võtta ja siis juhtuski selline. Me sattusime kohe teisele kursusele. Elmo Nüganen, mina ja Andres Noormets. Ja Andres Noormetsaga te siis kohtusite niimoodi juhtumisi seal vastuvõtueksamitel. Nojah, me kohtusime kevadel siis seal lavakunstiägedri ukse taga juba et oli seal veel mingisugune noor mets, figureeris siis minu arust seal ukse taga need sildid, mis voorust vooru läksid hakata siis hiljem täiendama, kas oli, on noormetsa all noor mets, eks ole, Allan või Andrest, minu arust oli seal ainult eesnime, esitähtis perekonnanime, kes edasi saab? Ei, see on esimene kord, kui ma sinna läksin, oli seal küll üks a noormees. Vaatasin oma lolli peaga noh, tohutult rõõmus, et nüüd ma olen eelvoorust igatahes esimesest voorust edasi saanud ja siis vaatasin, et veel noormetsalt. Et huvitav, kas meil on nüüd kaks korda edasi astuda või on tõesti veel mingi pärast selgus, et ikka oli veel mingi noor mets. Nii et ei ole, ei lähemalt kaugemad sugulased jah. Nojah, me ei ole seda nüüd miljon korda küsitud, meid alati on meid vendadeks peetud ja puhtfüüsiliselt on see võimatu. Sünni vahe on kuus kuud, me ei saa kuidagi vennad olla. Me ei saa kuidagi vennad olla ja noh, tegelikult on me vahepeal mõtlesime Ugalas Andresega välja uue legendi, mida me hakkasime seal vahepeal levitama, et tegelikult on meie naised õed ja me võtsime naiste nimed, abielludes. Aga tegelikult me ei ole teinud vennad ja me ei ole isegi sugulased ja ja kuigi Andres on sündinud paides ja mul on sugulased paides seal paides, on kaks täiesti eri leeri Noormets, kes teineteisega ei ole sugulased. Ja see kõik, see noor mets tuleb. Sellest nimede eestindumisest. Minu suguvõsa olid normannid. Norman ja temal olid Nortbergid. Nimed eesti lendamise ajal sai kõigest sellest üks kari noormetsasid kes teineteisest midagi ei tea. Nii et jah, me ei ole vennad. Meie naised. No aga nüüd sisse lavaka aeg. 13. lend on niisugune, kuulsaks saanud või legendiks jääv lend. Praegu ju noh, mingi distants juba on, mida sina sellest õpetajast arvavad ja sellest seltskonnast, kes seal koos oli? Esimene mõte, mis on, küll praegu pähe tuleb, kui me nüüd seda riburadapidi sinna niimoodi juba läksime, et kui noh, vedas sõjaväkke ja sõjaväest sinna konservatooriumisse siis ma pean ikkagi veel veel kord ütlema, palju tänu oma ikkagi esimesele õpetajale hinna taarnelisest. Meie olime natukene. Hämmingus selles mõttes, et me kolmekesi, me, kes me tulime pedagoogilisest instituudist kuskilt Pedast meile kolmele oli hinnad Arnold suutnud selle ühe aastaga selgeks teha. Teatri esteetika, eetika, sellised alused. Ka kõik need Vanad traditsioonid, mille peale no praegu või need uskumused või ebausud, mille peale noh, niimoodi imelikult praegu vaadatakse, ma vaatan neid nooremaid tulijaid, no kasvõi see, et kui tekstiraamat kukub maha, et ma saan aru jah, loogiliselt me ei pea talle peale istuma ja ma ei tea. Aga no kõik läinud lihtsamad asjad. No kõik see, proovi ilinete, proovi tullakse valmistunud ja, ja proov algab sel kellaajal, mitte mitte 10 minutit hiljem. See on kuidagi külge jäänud ja kõik see välisjalanõudega ei kaaperdata lavale ja ja lavalt ära tulija annab alati teed lavale, minejale, temal võib kiire olla laval see igal juhul saad maha kõik sellised imelikud põhitõed, millest, millest ma ma ei tea, kas üldse konservatooriumis räägitakse lava, mis võib-olla ei räägitaks, minu ajal ei räägitud, vähemalt mind hämmastas meid, hämmastas see, et nad seda ei teadnud, ülejäänud kursused ei teadnud midagi sellist. Aga üldiselt oli tore kursus ja üksmeelne ja. Kuni peaaegu lõpuni. No ütleme niimoodi, kuni peaaegu lõpuni sest konflikt ei tekkinud lõpus isegi mitte kursuse vahel, vaid osa kursuse ja kursuse juhendaja vahel. Et aga see oli siis alles päris lõpus, peaaegu, kui, kui oli välja tulemas või tähendab, kui hakkas töösse minema kolm õde. Ja sealt tekkisid mingisugused väikesed arusaamatused, aga noh, selleks ajaks Kuidas öeldakse, kuid kui selleks ajaks üliõpilane ei saa aru, et õppejõud on loll katsuge seda enda tähendab seal niimoodi, no naljaga pooleks öeldud. Aga, aga siis paarimehel jõudis see teadmine natuke varem kätt. Ütleme sedapidi, aga kõik. Hästi hästi tore. Nagu kursust rääkida, kui õppejõududest rääkida, siis ma. Võib-olla see, et, et me olime nagu Komissarovi esimesed. Tal oli see veel taga, et ta peab midagi vist meiega nagu tõestama, tõestama enda kui. Kui, kui lavakunstikateedri juhataja või õppejõuposti ja mul on tunne, et ta tegeles noh, meiega väga palju ja väga palju hoolikamalt, kui mul on tunne, et vist nii mõnegi hilisema lennuga see asi millest siin on räägitud, kas see on õige, et võimalikult vara vette visata, võimalikult vara lavale viia ja hakata juba nagu selles mõttes tööd tegema? Ma vastaksin jah ja ei, pigem jah. Aga ainult selle pealt, mida Komissarov meiega tegi, selles mõttes, et me saime ju nagu igast žanrist aimu midagi. Me tegime muusikali. Me tegime. Käisime õues, tegime Hamlet, eks ole, me saime katsetada seda, mismoodi on väljas mängida. Kuni lõpu lõpuks, eks ole, jõudsime kolme õeni, mis oli täielik selline kammerkammerlik, teater, rästi, psühholoogilinestma pastanis, Lowskumu teater täiesti selline. No kui nii vahepeal sinna, et me saime ka ise teha, tähendab Elmuga töö, sest no seda on pärast palju küsitud, et kas tõesti see Tõrksa taltsutus tegite ilma Komissarovi tõesti tegime tõepoolest ilma komissarid kuni lõpuni välja. Komissarov, kui ta lõpuks saabus, tuli ta minu arust kuskilt Pariisist või välismaalt tuli Ugalas kontrolletenduse eelsele läbi mängule. Aga, aga seda me jah, tegime ikka päris päris üksi midagi, tegi Elmo. See moment oli seal kõik taga, et, et nagu nagu peaks või võiks, võiks näidata nüüd, et me võime ise ka mitte midagi teha ja see nagu innustas paljusid ja andis sellise tõukesele kuidagi väga ühtseks läks tol momendil see kursus kõik õppejõududest veel rääkida, siis Aarne Üksküla on küll üks, üks inimene, kellel teised olid lavastajad, aga tema viitsis suga jamada kui näitleja. Vot see, kui ta lavale tuli, ilmusi, hakkad sinuga koos või vastu mängima või katsetas mingisuguseid asjasid mingit katkendit nagu sinu kõik selleks palju selgemaks ja kuidagi lihtsamaks ja kütet, kõik ei tule kuskilt, ma ei tea, kust kohast. See kõik on palju lihtsam ja. Ja iseenesestmõistetavalt see iseenesestmõistetavus tema juures oli võluasi. Ja muidugi siis Kaaruk, keda meie veel noh, kuidas öelda, keda meie veel saime ütleme seda pid, siis ta enam ise palju väljas ei käinud, me käisime seal kodust, on need lugemistunnid ja need koosistumise tunnid ja need kuidas süveneda luuletus, kuidas luulet üldse lugeda ja kõige selle Seda ei oska kuidagi kirjeldada, on see on ainult tänu jumalale, et meie temaga kontakteerusime, Jüri ja ja ta tegi ju meiega esimese etendusegi veel pärandust. See te hakkasite lavakas varakult mängima, eksolest võitsite, leidsite mingi oma publiku, ilmselt oma austaja tausta ei anna. Kas kuulsus ja populaarsus ja mismoodi sa sellesse suhtud või kogu sellesse kuulsus nüüd ikka nii väga oli seal? Tütarlapsed lilledega. Neiu, kes tõid lilli? Kuulsus Secron? Ei no ma ei oska öelda, ma ei tea. Ma ei pea ennast üldse mingiks kuulsaks inimeseks. Ei aus, ega see ei ole mingi eputamise mõeldud, aga aga ega ma ei pea ennast eriti. Mõned teavad, vahest on teatris käinud, noh teada, viimasel ajal on lihtsalt niimoodi läinud, et tuntakse neid rohkem, kes on kuskil teleseriaalis kanda kinnitanud ja eriti mis puutub maakohtadesse ja olen ise juhtunud nii palju. Sellise situatsiooni kuskil. Missa A näitleja. Kristin ei ole sinna salvunutesse tahetud, natuke. Kohe tuleb järgi selline küsimus, et kuule, aga seda Guido Kangurit seal solvunud seda tunnet, või? Noh ongi see, noh. Soome saare ja sooje, kui, kui armastad savi ja õnnesoove on terve koore, sest kogu maailm ja kui väega ajasin kas siin võib olla kestev, ei mõistnud nii-öelda maa, teadsin vaid seda ka vahest välja mõelda. Kui näe siin aegki, tunnisin elu hinna ja jätta, siis ma nüüd enam ei saa, nüüd enam ei saa. Ma Me soove saanelia sooje, kui räägin kõigile, et armastad, Taavi jah, õnnesoove on terve koore, sest hobumaailm veabury väega. Kuid nähes äkki tundsin RU düna ja jäta Silva nüüd enam ei ta nüüd enam ei saa, nüüd enam ei saa. Me Soome saane ja koolie, kui räägin lõil Tarvastata karjaõnnesooverre koore rases hooguvaim teab kui väga vaja. Ja sooje, kui räägin kõigile, armastad sa mind? Jah, pehme soo on terve koore. Soomaailm teab kui värava ealsi. Hoogu maal ja toimiva, aga. Kas selle esimese töö põhjal linnateatrisse võlausaldajatel? Oli ka mingeid probleeme sellega, et sa ei ole mänginud vist nii kammerlikum laval, ütleme Ugala sellelt hiiglasuurelt mängu paigalt, väikesele lavale, ümberhäälestamisega on see midagi muud? Eks ta muu tulevikus ma olen ju tegelikult teinud küll natukene nii ühel kui teisel kohal. Kolm õde oli ju ka hästi kammerlik, ütleme pärast, enne seda oli just valguse põik olnud Ugalas. No see oli ka väike lava ja siiski mingisugused väiksed kogemused olid olemas. Ega ma selles mõttes ei kartnud. Nalja selle üle muidugi heidetega, ega ma ei ole ju selles mõttes noh, ma ei tea, võib-olla ma paistan suurem, aga sama pikki mehi veel. Jaanus Rohumaa näiteks, kes mahub suurepäraselt ära, eks ole, väikesele lavale, no miks siis mina peaks mahtuma, kuigi me oleme peaaegu sama pikad mitte see, et noh žest vasakule, Piret Kalda luks laualt all, seest paremale, prožektor purunes. Mitu päris igal juhul ei tekkinud sellist sellist elevant portselanipoes tunnet. Kuigi näiteks võlausaldajate kriitik või miski ma ei tea, keegi kirjutas mingisuguse esmamulje kuskilt. Temal oli vaadates kogu aeg hirm, et Allan noormees lööb ennast kuhugi vastu ära, noh, ma ei tea, ju ma siis tekitan, sellist hirmu või mina ei oska öelda. Seal alla noormees ei tohiks nii kõvasti Piret kalded maha visata. Tekitas temas õudu. Ma ei tea, kas kriitikul, andke mulle. No tal ei tule kunagi pähe see, et, et see kõik on läbimõeldud, läbiproovitud läbi katsetatud. Piret on teinud sportvõimlemist pool oma eluaeg oskab kukkuda. Et see ei ole igal õhtul selline erinev. Äkki vihast tulenev tegu, et ma nüüd ei tea, nüüd on silme eest pimedaks, läheb ja vigastad selle lapsukese naisa ära ilmtingimata. Ta peabki niimoodi mõjuma, aga see ei saa kuidagi märkusena kirja minna, ta ei tohiks niimoodi visata. Võid selle komplimendiks pöörata ja ma ju maja. Aga selle selle, selle võlausaldajate juurde tagasi minnes oli mul küll esimene tööline teatris, esimene selline sisseelamise töö, aga, aga ma olen väga-väga hea meel, sellepärast et sattusin kokku selliste meeste nagu Raivo trassi Madis Kalmet, keda ma üldse ei teadnud varem. Ant näinud laval ja aga niimoodi. Väga head mehed. Madis Kalmet on väga hea lavastaja. Raivo Trass on fantastiliselt hea partner. Laval. Hea oli koostööd teha. Jääb üle ansaatustena. Kas näitleja oma rollis sinu meelest sina, kas see on rohkem eneseavamine või varjamine? Saad sõnum? Ei, ma saan aru küll, mis, mis sa mõtled, aga no see on umbes samasugune küsimus. Mida on vahest küsitud niimoodi, et milline roll on teerollidest kõige rohkem teie enda? On ju, vahest küsitakse niimoodi. Ja siis ma olen öelnud mitte ükski ja siis jäädakse ahah. Ma ei oska selle peale vastata. Kas on avamine, varjamine? Peale vihmameistrit ma sain kohutavalt palju kirju mitte selliseid kirju, et mida nad pubekad kirjutavad, et ole mõnus, käisin eile teatris täitsa mõnus näitle. Mae, kas sa ei tahaks moled kirjutava Acai saada oma autoga mitte selliseid kirju, vaid ütleme naiste naisterahvaste murekirju ja ma kujutan ette, et, et kui, kui nad nüüd, eks ole, või kuskil kohtumisele, kus ma kuskil olen artiklis kuskil intervjuus maha öelnud, et et ükski minu rollidest ei sarnane minuga ja kui nad hakkavad nüüd mõtlema, et nad ikkagi kirjutasid mulle. Tegelikult ilmselt mõeldes vihmameistrit, eks ole, see võib kohutav pettumus neile olla, aga, aga ega ma. No ma püüdsin küll umbes samasugust asja vastata, taan. Aga aga see mind hämmastas jah, et, et ma ei ole kunagi selliseid kirju saanu, selliseid murekirju, nad võtsid seda üks-ühele kui ühe. Noh, ma ei tea, naisterahvaaitamist kogu selle romansi romantika veel sinna otsa. Nii et kui ma nüüd järsku ütlen, et ükski roll tegelikult ei sarnane minuga. Eks ma olen. Igal juhul ei ole roll, kus ma oleks olnud päris mina ise. Võib-olla natukene sarnanen selle vihmameistriga ka võib-olla igal juhul ei olema suli, aga igal juhul ei sallima kurjust. Ütleme siis sedapidi korjuste ükskõikseks. Petmist ja selliseid asju. Tänases näitleja tunnis kõneles Allan Noormets. Muusikat tegi ansambel Ennu pojad ehk Allan Noormets, Andres Noormets ja Elmo Nüganen. Saate tegid Külli tüli ja Pille-Riin Purje. Enne nulle. Peaala. Raad viidi kaasa. Ridala. Ja ühti Taabude taas ei ta. Mulle nõnda noogutavad. Osad värvida. Ja õhtu saabuv. Ta ei, ta.