No nii, selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi, tulge. Pere filmida, kuulata, teine kuulab. Laboreid olles, palun, koguneme nüüd natuke kus ema on, ema? Selge, tähelepanu küll. Nardoderne supp, modell ei mõjuta, jah, no nii, ema. Tähelepanu. Tere tulemast perepildi, siis. Täna laupäev, 22. detsember, jaan käes ilus ja õnnis jõulueelne aeg. Me tahaksime seda aega teiega jagada sellel kaunil laupäeva hommikul. Aeg meie ümber on hästi kiire. Üpris arv on meil põhjust seisatada ja millegi järele mõelda. Tänasel hommikul on raadioeetrist teiega koos Andres Noormets ja teile juba armsaks saanud. Tiina ja Toomas on sedapuhku jõulurahu optimas. Seal, kus ainult nemad teavad. Ja olgu neil seal hea. Mina viin teid täna endaga kaasa ühte peresse kes ei ela päris linnas, aga linna ja neist ka kaugele. Istun nende koduköögis ja küsin täpselt niisuguseid asju. Ja räägin täpselt niisugustest asjadest, mis jutuks tulevad. Ma mõtlesin, et jõulude ees ja sees kui nii-nii, palju igasugust siginate saginat päkapikud ja jõuluvana ootus lööb üle pea kokku. Ja võib-olla on väga hea laupäeva hommikul 10 paiku veidi istuda ja pirnikompoti kõrval lihtsalt juttu ajada maast-ilmast inimestest. Ja kuna seda tehakse ühe pere kodus nende köögis, mis on nii või teisiti selle elutsentrum siis tuleb juttu absoluutselt kõigest. Laulu, mille sõnad Rast ilu sast keeles. Seda lehti tedes. Sukel käidi all. Vai metsa? On alles jääkate. Seal vähe ja de arv. Täis seedri. Ja saba ja saba. Kus laps kord Hiiumaalatt palus? Kirsid Bel lavad õi. Kuis on? Valus. Minna seal ja ta jääb. Kevadel ja järgneb suvi. Kaugelt, aga sellel. Silmi vajus. Hella Eliis Kodukiri. On niisugune detsembri pärastlõuna, pimedaks ei ole julgenud veel minna, sest ega meil ei tohi hommikust õhtuni pime olla, vahepeal veel natuke peab valge olema. Siis ma tulin külla sellel jõulueelsel ajal haigile Agole haigilis parajasti Arabella välja, sest Arabella peab palju magama, sest ta on veel väike ja magades väikesed, inimesed kasvavad väga palju ja saavad targemaks ja tublimaks. Ja nüüd nad siis istusid minuga siia laua äärde maha, mis on niukene, hästi õdus, majakene see ei olegi nagu päris linnas Tanneri pärnu lähedal maal ja vaatan, et ta Arabella suhtleb Agogasele voki doki kaudu, ütleb, et kas ta peab tulema või mitte ja tahan lihtsalt nende käest teada, et kuidas nad ennast siin maailmas tunnevad 2007. aasta detsembris, siis kui jõulutaat on kohe-kohe tulemas ja üldiselt korra anda, juba käinud seal aasta jooksul nende peresse Arabella toonud, aga mis tunne siis nüüd, aasta lõpus on? Suurepärane tunne on ja imeline ja uhke ja hea tunne on, sest mul on üks suur tõsine roll elus täita ema roll, see on mulle uus ja ma olen väga õnnelik. Ja loomulikult naise roll mille üle olen ma ka veel sama sama õnnelik. Nüüd Koigi müksus. Bago midagi ütlema selle kõige kohta, mida tema ütles jõuluteema oli siin just, et kuidas tunda ennast selle aasta lõpus, kuna peresaade, siis võib-olla tuleks last ka sisse tuua, et minu kõige suurem mure sel aastal lõbu ja saabuva jõuluga on veel see, kes saab nüüd siis meie peres kõige rohkem kinke sel aastal. Ja mure on halb tunne, et ei ole see mina ega elukaaslane vaid siis väike uus maailmakodanik, seda veel mitte midagi aru. Tal kingikotipakkidest ainult koosnebki. Muidugi jälle, see tuleb meie ruumi arvelt, ilmselt pisike aja näete ma kingitusi täis jälle. Jumal teab, saab olla kööki, võib-olla tuleb mingi hoor, häll või säravama praetaldrikuga, käid mure selle aasta lõppu vaja, aga see on ju päris niisugune soe ja lõbus mure, et kokkuvõttes võib-olla sellest murest, kas absundet näiteks arele, mõni tuba juurde ehitada ja nagu siin eitadele tare ootab suve, et saaks need kingitused välja muru peal euronaks basseini, siis saaks sel suvel toast välja tõsta kõige edukamalt jõuluaega. Tahtsin seda öelda, et nüüd on selline õnnelik juhus ka meie peres. Et on siis väike lapp. Jaa, mul kolleeg eile kavala näoga küsis, mis jõulude ajal teed korraks oma tõesti ühendanud ära ja mõtlesin, et mis asja ta nüüd küsib, kas ta tahab külla tõesti kutsuda. Aga 15 sekundi pärast oli asi selge, et ka temal on peres kaks last ja oodata selles mõttes külaskäiku, et seal laua taga vorsti mõnusalt. Aga et jah, tekib tunne, et vist peaks hakkama võlgu juba külas käima kingikotiga et teeks juba ette võlgu ära siis kunagi näed, kallid kolleegid, saaksid ka meie pere aidata? Haigi rääkis juba natukene ära napilt, aga räägi sina ka, et kuidas tunne siis on, kui järsku oled, noh, niisugune tavaline agoya, käid toimetad ja tunned jõuluvarast rõõmu ja käis niisama jõuluõhtul õue peal esitamas, aga nüüd järsku oled isa? Kuidas on, tunne? Ei saa olla. Isa Kaja samamoodi panin pirnikompotti ist tükikese pirni su täpselt nagu eelmine aastagi. Võib-olla on vahe selles, et koju nüüd saab kiiremini tuldud, tihtilugu ka tuldud üldse. Et noh, vanasti ei olnud nagu nii palju kohustusi, aga need on nagu tunne, et peata ikka õhtul magama laulma ja mähkmeid vahetama, nagu see on siin peres välja kujunenud meestele. Noh, mis siin salata, kurbusega pean tunnistama, et on ka palju rõõmu. See väike inimene naeratama õpib, siis on täiesti imeline. Ma ei tea, kas ta õpib naerda või või hakkab naeratama. Keegi küsis, mäleta, kes oli, et huvitav kusse naeratus mingi aja pärast kaob. Et need ongi, siis plaanideksin jõuluajal ehitada naeratuse koguja, et võib-olla saab juba naeratused huultelt lahti lasta, naeratused sinna sisse panna, kõik tallele naeratusega kaduma. Loodan, et mitte kunagi ei juhtu, eksis sakiliselt ikka võtta, juurde teistelegi anda. Aga iseenesest ma olen muidugi päris kindel, et et see naeratuse koguja iseenesest on olemas, sest teie oletegi tema naeratuse kogujaid ja kui te seda kogu aeg talletata, siis on teil alati tähendab võimalust talle need edasi anda, ta kunagi ei hakkagi mossitama Torisema. Täiesti nõus muidugi kaks inimest, need ongi need suured eeskujud ja, ja suured naerupallid. Tegelikult oleme nii meie enda arvates kriga veetud sõprade arvates, aga muidugi, aga armastab öelda, et kõik on maailmas tasakaalus, et nii palju, kui on naeru, rõõmu, nii palju on ka nuttu ja pisaraid ja see pole nagu tähtis. Aga ajab mind naerma, ajab Arabella naerma, kui ma suudaks praegu kohe taastada selle laulu, mida ta laulis just nüüdsama mutti minut tagasi, Arabella naeris hirmsasti. Võib-olla natukese aja pärast tuleb mulle, siis saab kuulaja naerda suure suure kõhutäie. See on väga hea kuulda. Muidugi teil on niisugune naerukogumine käsil, sellepärast et mul on tunne, et üldse siin nagu Eesti reaalsus on selline väga tõsine ja töökas ja edasipüüdlik ja seda niisugust tulemuse pärast tõmblemist on kohutavalt palju ja inimestel polegi nagu aega üksteisele otsa vaadata ja naeratada ja, ja üksteisele naljalaule laulda. Nad peavad muudkui tuhisema, tähendab, ühest paigast teise ja üks töö ajab teist taga. Kuidas teile tundub see aasta lõpp siin Eesti vabariigis? Täna hommikul mängis televiisor täiesti juhuslikult ja sealt tuli riigikogu tund täitsa huviga vaatasime seda harva, satub seda vaatama, see oli mingi mingi eelnõu lugemine. Küll oli seal neil palju imestada. Tõesti, tõesti, ma ei saanud aru, et seal oli see kohaloleku, kontrollisin Siibedasid, kedagi ei huvitanud, mingi vend seal rääkis midagi, siis mul tekkis üldse küsimus, mõtlesin, ma küsin sinu käest praegu, kas sa tead mitte inimese nime, aga mida teeb regionaalminister, mis on tema amet, tema peab meeles, kui palju on meil valduja palju maakondi. Ja siis, kui nad liituvad, siis ta teeb liitmistehted ja kui nad lähevad lahku, siis ta teeb lahutamist. Tehtud. Ta vaatab, kes peaks olema kõige olulisemat vallad ja maakonnad ja ja siis ta töötab välja regionaalpoliitika, et kuidas siis võiksid siinpool inimesed elada sealpool, kui ühel pool hakkavad natuke halvemini elama, siis peaks regionaalminister aitama neid inimesi järele ja ja ta peaks üldse olema nagu mõnes mõttes. Vaadake. On niisugustes suuremates asutustes, kus palju inimesi käib läbi näiteks nagu teatris, seal on majaperenaine, regionaalminister on majaperenaine. Selge, suhteliselt, mitte kedagi ei huvita. Majaperenaise jutt tänases infotunnis. Registreerisin ennast kohale spiiker patakas kõneleva kõnet. Spiiker palus. Palun, austage, me lugupeetud ministrid, olge vait, kuulake, mis ta räägib selle peale nagu läks saal tühjaks. Mõned jäid sinna top ja midagi rääkis ausalt öeldes mitte midagi saanud aru ka, mis ta rääkis. Siis tekkiski küsimus, et kes see regionaalminister on ja mis ta mulle öelda anneta jällegi, kui lapse silma läbi vaadata, siis tal on jummala ükstapuha. Noh, tahaks ikka poliitikutele jõudu soovida, et nad suudaksid riiki hästi valitseda, et saaksime hakkama üllatusega mõni indi tõuseks või teeme jõulu jõuluüllatuseks, et mis hinna samaks võiksime jätta elektri elektriga. Tõusma või see maamaks on hästi populaarne, võib-olla selle tõesti palju õnne Eesti rahas Meidustama Macro Tallinnas. Tallinnas on meid jälle ei huvita, me oleme ju egotsentrilised hea küll, tagant olekski tore Pärnu poolt palve Tallinnas, et maamaks ei tõuseks näiteks oleks väga tore. Kõik regioonid tunneksid selle üle. Head meelt. See oleks siis nagu eesti kingitus tallinlastele. Tundke sellepärast, et ühte kuulutati Jõgeval välja jälle televiisorist nägin jõulurahu. Seal oli huvitav üleskutse, tundke rõõmu ja üllatuge nagu iga inimese puhul, kes teile vastu tuleb. Issand, kui tore, jälle see oli. Kohe proovisime seda supermarketis, kus oli palju rahvast järgi ja see mõjub tõesti positiivselt, eelkõige endale. Koi. Oo oi tõesti läheb, noh, karv läheb iseenesest kaupel täis, märkagi. Nii hästi elanud ja seal ka väga hea soovitus. Teadsin kodus tammistes olles nüüd lapsega tundub, mõtlen kõik nagu imeline ja hästi, et mul on nagu hea meel, et ma nagu ei puutu kokku enam, nende puutun vähem kokku niipalju kui televisiooni või raadioajalehtede kaudu kuidagi mulle isiklikult tunduvad iga asjad tühised, võib-olla ei tohiks nii-öelda kui ma ootasin last, siis oli minu maailm, minu naba. Nüüd maailm, minu Arabella ja minu mees, minu kodu. Samas samas muidugi ma vaatan siin ja kuulan neid uudiseid, nagu tekib natukene kurbust ja viha ja kõige selle vastu, mida just tagusin küüdis läbi huumoriprisma ette kanda. Aga sama, et et ärme oleme vihased. Ärme heida meelt, kuigi me tahame tihtipeale nagu see tasakaalu jutt oli, et. Aga võib-olla ei olegi vihased, kui mina satun inimestele juttu rääkima või satun nende käest küsimusi küsima, ma näen Eestis väga palju niisuguseid rõõmsaid, heatujulised, teotahtelised inimesi, kellele justkui ei lähe üldse korda see jama, mis kuskil toimub ja ma olen hakanud mõtlema, et aga võib-olla seda jama ei olegi olemas, et meile tahetakse kuskilt nagu selgeks teha, et on kuskil jaamas ja, ja et nad Yaleme ärevad olema ja ja, ja kui me oleme ärevad, siis me saame aru, et aeg on ärev ja kõik asjad võivad muutuda ja me võtame lihtsamini need asjad vastu. Aga üldiselt tundub, et ikka niisugune terve ja tõhus talupoja olemine pole eestlasest lahkunud, ta suudab ikkagi rõõmus olla ja noh, tal ei ole vaja seda kohutavalt suurt agressiivset ja muutuvat mingisugust majandus maailma, ta on hea meelega nõus olema oma kodus õnnelik ja, ja Mulle näiteks ei käi enam lehti koju, ma saan aru, et ma olen palju normaalsem inimene, peale seda sirp käib, aga sirp on niisugune normaalne leht ajab niisugust arusaadavat juttu. Aga niipea, kui need värvilised lehed lakkasid käimast, ma saan aru, et ma ei taha telekat ka enam vaadata nii väga ja, ja mul on hoopis paremini mõnusam olla. Noh, võib-olla natukene teinekord juhtub niimoodi nagu täna, et põõsas sõidab välja tähistamata politseiauto. Ma mõtlesin, et on tegu mingisuguse, ma ei tea, kellega imekiiresti mulle lähenema ja kuna ma niisuguseid värke nagu kardan, siis ma ka üleloomulikult palju andsin gaasi ja lõpuks nad vist said endale selle punase tule sinna. Selle armatuuri peale hakkas vilkuma, siis ma olin Eesti imeruttu seisma ja ma olin ikka päris kõvasti seda kiirust ületavad. Ma kujutan ette, et see pätsuke, mis mind siin uuel aastal ootab nullib mul päris mitu töövõitu ära ja mõtlesin, et no näed, seda siseriik meie eest hoolitseb samas ega ma ei õigustada ennast järgida, tuli mulle ju sellepärast, et ma olin temast kiiresti möödunud, aga see, et ma pärast kosmilise kiirguse omandasin, oli ikkagi nagu see tulemuseta, seda niimoodi tegi. Et ma mõtlen, et ma olen kuskilt kuulnud, et kunagi räägiti või öeldi, et seda riiki võiks nagu vähemal maneti. Mis te sellest arvate? Ma arvan? See tähendab seda, et ta ei peaks nagu pugema meile võib-olla igale poole, mida vähem tema toimimist tajume, seda nagu normaalsem ilmselt see inimestevaheline suhe, onju, muidugi mina lähtun sellest, et riik on siis eriti see riigikogu ja nii edasi siis seal vähemuse valitsemine enamuse üle ehk mingit lõbusad vennikesed seal püüavad sinu sammu sättida, kuidas nad oma armsatest peades arvavad, et on õige kirjutades ette, mille reegleid ja eeskirju ja lõpetades isegi sellega, kuidas armastada, käituda. Jeesus Kristus tulaatrina. Et jah, see on väga positiivne üleskutse siis aasta lõpus. Laske vähem riik enda sisse, see on natukene arhistlik mõtlemine, mis on kohutavalt kera. Et ma arvan, et riik sekkub nii palju isegi jällegi lapse juurde tagasi tulles, et lapse kasvatamises. Kuidas on õige igasugust ajakirjad, igasugused arstid räägivad kõik, kuidas on õige või kuidas peaks, aga me ju ei tea sellest noorest inimesest ulakas ta, mis ta temperament on, kas ta tahab tõesti nutta või naerda sporti, kuidas me siis saame öelda, mis on õige või vale, et ma arvan, et mitte lasta riiki sisse suhtuda üldse asjadesse, loovalt, kuhugi mitte mingisse asjasse kinni jääda, et vaadata mingi asi areneda või viia vä ise mõelda? Vahepeal tekib nagu hirm, et kõikidele arstidele, ilusat jõuluaega ja Nad nii hirmsasti tahavad ühte väikest inimest millegipärast kaaluda, mõõta, jällegi kuhugi numbritesse suruda. No mina ei tea, milleks ta tõesti noh, muidugi on hea teada, et ta kaalub 60 kilo või kuus või mis ta on vaja seda kirja panna, kuhugi käia, seal sõita kuhugi arsti juurde minek, tundub nii hirmus, et seal tundub, et seal on nagu õiged inimesed koos, et kindlasti saab sealt mingi haiguse tahavad süstida mingeid hirmsaid teetanus või mis asi on siukseid süste teha inimesele, et noh, minu arust õudne, aga ei tohiks lasta teha või? Vot nii, ärge laskeriik endale siis õige Sandor. Jah, ma pooldan kahel käel, aga mõtteid. Mul tuli veel üks asi meelde, et see ilmavärk teda ka ikka kiputakse, õudselt udune. Kurb on. Kurb, aga sihuke sompus ja raske, aga me siin ükspäev avastasin, et selle üle tuleb kõik rõõmu tunda, siis on meie kodu ja me ilmne, mis teha. Proovime sellest rõõmu tunda ja kui päike tuleb välja, siis on eriti tore veel rõõmu. Siis meil on sellised kokkulepped, et mis me siis kõik ei tee, me oleme siin Maal natuke niimoodi, noh, tahaksin, ei käi, me ise oleme, kas päikesekiiri tuleb siis Camitakse, pearaud, pannakse pesema, eks. Tehakse kogu aeg rõõmu, see on nagu põhiline, ükskõik mis ilm on ükskõik, mis riigikord on. Ükskõik kas on jaanuar, suvi või aasta lõpp, me tunneme rõõmu. Kas sa tahad olla miinu, tüdruk, oled väga ilus tüdruk, kuigi sul on karvased käed, Ma olen mees, ükskord ujusin külmas vees. Armosoled, sa tahad sa olla miinuga, tahan olla sinuga mugulsibul, sul on mees, istun siin maja ees, mõtlen, siinus pidevalt istutanud. Over viiner, armsa lõvi, suuahvid käivad kuul. Armastan sind. Väga-väga-väga käegaardunud. Sall oli kaelas, kui sa turtsedasid päike joogas, sa tahad olla kirjas miinium. Kirsiküljes on ilveste seisul koju sedeli roosast, kivist redelil. Sind ei olnud seade ja teegid, pohlad. Kui on päike väljas ja Arabella naeratab, kas te selle peale ka mõtlete, et mis temast võiks kunagi saada? Nojah, mingil määral ikka mõtleme, oleme siin arutanud ja Agodub mind muidugi kogu aeg maale tagasi kahe jalaga, et et ärgu ma liiga palju sekkub oma lapse ellu, kui ema. Et kohe ei hakka neid, kui jalad võtab alla, ei lähe tantsutundi ja laulma kuskile või aeroobikasse ei, klaverit õppinud, noh me oleme siin mõelnud, et loomulikult me peaksime laskma tal endal valida, samas ka näitama mingil määral võib-olla aitab mingid õiget teeotsa üles leida, aga selleks kelleks ta võiks saada või mis temast üldse saab, aga muidugi kuidas siis on poemüüja, lugu on, et nii tore oleks, kui ma ei eksi. Väiksed vihjali von, kelleks ta tahab saada, jah, ta annab muidugi märku, ise peabki oskama nagu näha seda, mida ta meile ütleb isegi praegu juba peaaegu nelja kuuselt. Jah, ta siin tegelikult näiteks kuskil kuu aega tagasi, kolme kuuselt, võib-olla isegi rohkem siis kahe kuulsat mulle üks hommikul ärgates kätega, kui suure kala kinni püüdis. Vaat sällivest sellise Kalaviidis kinnisel selge vihje juba, kelleks ta tahab saada samamoodi loovalt tuleb suhtuda, et, et ega meil mingit keeldu ei ole, selles mõttes jäi nüüd välja, et mitte tantsima ja mitte kuhugi trenni panna, aga aga ikkagi, et noh, nagu ikka mitte midagi peale suruda, et tekst ise valib või tunneb, mida ta tahab teha. Aga alguses ta ei oska ju. Mis te siis teete, kui te veel ei oska ta midagi nagu tahab, aga ütleme, et ma tahaks kuskile trenni minna, tahaks, tahaks midagi teha, aga ma ei oska midagi valida. Isa, ema, palun andke nõu. Eks me siis annamegi nõu, ma kujutan ette, et muidugi praegu tundub nagu õudne natuke, et aga eks esimesed mingid tunnid, kuhu ma teda viima vist ikkagi valingi nagu enda järgi, loomulikult ma küsin, et kuule, kallikene, kas sa nüüd tahaksid laulda või tahaksid tennist mängida või suusatada või ka ma arvan ka seda, et lapsed äkki isegi ei teevadki vanemate järgi, eks ole, kui isa ees ikkagi armastab õudsalt mäesuusatamist teha või ema käib kuskil lauluringis, vedades last pidevalt kaasa sinna, et äkki äkki siis sealtkaudu saab ta kuidagi nagu selle pisiku ja siis tahab ka, tahab ka neid suuski ja tahab kajalt. Soomes maanlagi kõrgematelt mägedelt kusagilt alla lasta. Tuhiseb. Kõigepealt peaks ikka lugema õppima. Ja esimene siis vaatab jälle, ei ole mingit kindlat plaani. Plaan praegu veel puudub, see on iseenesest väga hea. Igal juhul me teda ei jäta vastuseta ja üksinda kuskile nurka istuma, et vaata ise, sest tihtipeale on niimoodi, et kui vanemad Maltale oma lastega on väga konkreetsed plaanid, siis mine tea, mis teist mõne aasta pärast järgi, kui te näete, et see asi kuidagi teistmoodi hakkab minema ja see frustratsioon võib olla imesuur ja lõpuks olete te kõik omavahel tülis. Nii et ma arvan, et peab vaatama, kuidas elu need plaanid sätib. Siis olete te kõik rõõmsad ja õnnelikud sealjuures. Kas te tahaksite midagi nendele inimestele soovida, kes teid kuulama juhtuvad? Muidugi? Inimesed nüüd ma lähen, tõsiseks tuleb pisar. Ma soovin ära vahepeal sovi inimesed, soovin teile jõudu, et näiteks järgmine aasta sorteeriksite prügi hoiaksite meie kallist Eestimaad puhtana. Teil ja teie lastel oleks õhku, mida hingata ja vett, mida juua ja metsarada, mida tallata. Jõudu teile selles raskes sorteerimise töös. Ja mina soovin sedasama siia juurde veel. Kutsun üles noori naisi ja ka vanemaid naisi, sünnitajaga, lapsi, kes on väga uhke kogemus, on meeldiv kogemus. Armastage neid ja hoidke oma peret. See on nagu väga oluline. Mul praeguse laste teema on nagunii hingelähedane. Palun ärge, palun ärge jätke neid kuskile tänavale ja kallistage neid iga päev, kallistage, musitage neid. Väga hästi. Seda me täpselt teemegi. Kallistagem ja musita kell 11 ja oleme rõõmsad ja õnnelikud ja, ja elujõulised Saagumeid mitte just palju, siis vähemalt argumendid vähem ka saagu head jõuluteile. Ja teile ka. Et ma olen istunud siia ühe kümneaastase poisiga tema albumit vaatama ja me tahame seda albumit vaadates aru saada ja teadmisele jõuda, et millised on tema esimesed mälestused iseendast. Ja me leidsime siit pildi, räägi. Ma mäletan, kui ma olin kahe ja poole aastane ja ma laulsin jõuluvanale põdral maja metsa sees, tegime leivata see sisest jõelulana plaksutas hästi kõvasti. Ja siis ma mäletan, isa veel ütles seda ka, et kui mul see soo saad esimest korda jalga panin, siis et ma olin kohe igast mäest alla vannu ja olin ilusti saanud sõidetud ja Kihnu aed on, kui ma olin. See pilt on siis juunis 2000. Ja siis ma sain. Oldi auto, mille Neliennelik Kui vana sa siis olid, kui vanaks sa said? Loed näppude peal kokku? Kas see on ikka päris varajased mälestused, see, et sa mäletad midagi, mis on kahe ja poole aastaselt toimunud kas sulle tundub, et see foto aitab sind selles või sa mäletad seda tõepoolest ka? Mäletan ikka foto üldse tuleb meelde, et kus kohas miski toimus, et siis mul tulevad kohe meelde. Siis ma mäletan, kui ma tegin vanaema barretiga, võtsin kõiki haarad ja tegin siis jala poodi. Seda on päris raske uskuda, et sa mäletad, sest siin pildi juures on aasta, mis ütleb, et sa pidid olema väiksem kui kaheaastane distele. Sa väidad, et sa mäletad seda päriselt? Teen küll jah, siis oli küll väga tore mängida. Mäletan, et tol ajal oli see väike kolmerattaline nagu ratas või selline üle kahe toas ringi sõitsid. Kassa isa ja emaga mäletad, mis ajast sa neid mäletama hakkad, missugused on need mälestused? Ei mäleta eriti kui sa teeksid, kui sa oleksid viieaastane. Ma püüaksin kõik seal hästi meelde jätta ja püüaksin olla hästi uudishimulik ja kõike uurida, kõike küsida, olla julge, Te karta. Ja siis ma tahaksin, et mulle näidatakse hästi palju igasuguseid kohti ja et mul oleks hästi palju sõpru. Aitäh. Kas sa seda oled mõelnud, et et kui sina üks kord lisaks saadet, mida sina siis tegema hakkad omalastega? Ja ma õpetaksin neid kuskil kahe kolmeaastaselt juba tennist mängima. Nad kui nad soorest saadan testi proffid. Jõksi tõesti proovi tulema. Siis on hea. Hakkab ära tüütama ja sai mängijana selleks, et kogu aeg mängida, tähendab seda, et sa pead olema aeg-ajalt esimene ikka vahe selle. Aga noh, täitsa esimene tegelikult ei pea, eks ole, muidu ei ole nagu kuhugi edasi areneda. Suurenemine on oluline jah. Aga kuhu siis lõpuks rull arenenud kaugele, kui kaugele väga kaugele kuraalsesistipo. Aga missugused need tipud on? Vaata, maailmas on hästi kõrgeid mägesid, mõned neist on kõige kõrgemad ja kõrgemad või saal. Täitsa esimeseks ikka, see on hea. Aga mis edasi saab, kui sa oled täitsa esimene lahing edasi, disakad, sõltuvus tasapisi alla tulema, siis proovid paarismängus esimeseks, aga mis sealt edasi saab, siis lasteaial, maja, aasta Ferrari kusagil siiski ees kõik, mida sa tahad, siis oled veel liiga vähe. Kas spurti tasub, on sellepärast siis teha nagu raha teenida? Mõnes mõnes mõttes tuleks ikka endale teha, et saaksid teistega mängida. Tellid. Et mis siis, on kõige olulisem kogu selle asja juures. Kellel on abi, kellel on see, millega raha teenida mängurõõm või seda pike, kui sina kunagi isaks saada. Et missugune sina tahaksid olla kartlik ja lahete Asta rämps. Ei luba teha lolle. Näinud ropendada. Sest vaata, see jõuluaeg on samamoodi seotud niisuguste asjadega, et kuskil oli üks isa, kes saatis oma poja maailma ja lasi tal siin ringi vaadata. Aga kas sa tead, mis on jõulude tegelik tähendus? Aga miks see nii oluline on? Aga miks siis kingitakse nii palju kingitusi sellel päeval? Sa eks lukkuma selle vahte kuidas mehed ehitajale kingid. Targad tulid aga räägitakse ka seda, et kuna see väike laps oli inimestele suur kingitus, sest et ta muutis nagu inimeste ajalugu ja muutus oluliseks inimeseks ja oli justkui kõigile inimestele kingitused, siis kõik selle jõuluaegse kinkimise me teeme justkui meenutades seda ühte kingitust, mis kunagi meile on tehtud. Mis sa arvad, on sellestele? Mida sina jõuluvanalt ootad? Leiti kaarte ja siis ehtelauamängu. Kas ei ole kirjutanud sellest kirja, kus sa ütled, et sa tahaksid endale punast Ferrari autot ja tornkraanad? Ei ole, miks ei tea Pole vajadust olnud, mis sa arvad, kas jõuluvana saaks niisuguseid asud toodud on ta kõik võimus? Craigi asju küll ei saa, kui ma ütlen, et ole Ferrariga maja ette ja kingi mulle suur hotell väikseid asju, mingeid väikseid lauamänge või kaarte. Aga miks ta seda teeb? Mõõdav lastel tõe reaseks? Olgu aitäh sulle ja soovin sulle häid jõule ja ole tubli mees. Selliseks kujunes siis tänane perepilt ütleb meie kalliringhäälingu suu, et kuulaja, et ma loodan, et te nägite selgete silmadega mis meil siin toimub. Mis on inimeste keelel, see on neil meeles ja seda sealt kuidagi välja rebida ei saa. Aga sellest hoolimata tahaks panna ka väikese soovi eetri kaudu viimasel hetkel jõuluvana kirjakasti, öeldes, et head inimesed olgu teil rahu ja rõõmu hinges. Ja ärge minge hulluks, kas selles maailmas, mis päevast päeva seda hullust teile pähe laeb? Hoidke oma pead puhtad ja selged ja siis ei saa sinna midagi võõrast ja mõttetud sisse toppida. Mõelda oma lähedastele, minge kindlasti, käige kirik aialt läbi ja pange küünlad põlema. Ja meie siit perepildi stuudiost, lehvitame teile, tuleme teie juurde uuesti järgmisel laupäeval. Saate panid kokku Andres Noormetsa, Morris Tombach ja kui jõuluvanast üle jääb, siis kirjutage meile oma häid soove ja tähelepanekuid. Aadresson. R e või postkast pealkirjaga perepilt. Vikerraadio Gonsiori 27, üks viis null kaks üheksa. Tallinn kõike head teile, musi. Udus tulevad vastugi. Belgrad tiirles kadunud, varjul tuvi õlale, laskub, Nagin nägudel vaikuse Maret tipp on jalaka võras. Õhtul helkimas üksarawes silma libliklambile lasku sööta põlema. Eelmad hämar. Tuleb udust mu ema. Istub teenitile leibu Angla kõrgel kumavad kellad. Vihmaväravat lükkkavad vallandati Soemmarida üle. Koiduvanker, kui seisad tapva elu valguse sära süütab põlema. Tasaselt mõlvat. Veereb alla üks mälestus. Olen kõrval. Võtan pilli ja läheme teele. On jalad ka põrast. Meili jälgimas üks saareväes. Oled jälle must kõrval. Süütad põlema. Ilmad häma.