Veebruarikuu sees päris alguses kohe oli Kaupo seal väljas üks näitus. Jõhvi kontsertsaalis, tõsi küll, ainult mõned üksikud päevad ja internetist võib veel leida neid pilte, pildistasid kaevureid. Millest selline valik ja niisugustel mehiste meeste pildid maa all, kuidas näitus sündis? Eks iga näituse sündimiseks on alati mingisugune selline, nagu inspiratsiooni algemisid kuskilt kõnetab. Ja seejärel, kui sobivad tingimused tekivad, siis hakkab see inspiratsiooni alge nagu edasi liikuma ja sellest võib saada mingi projekti, võib saada näitus. Loomulikult sugugi alati ei saa, et mul on väga palju selliseid ideid, kus ma olen, mul on tulnud mingi mõte, ma olen näiteks teinud ühe pildi ja sinna see on jäänudki. Ma arvan, et mul on viis kuus sellist projekti tegelikult, mis on jäänud mingitel, kas mu oma laiskusest või kas vahendite või raha puudumisest või sobivate olukordade või aja puudumisest jäänud pooleli. Aga selle näitusega läks seekord kõik väga hästi. Ja sellest on juba kaks aastat möödas või rohkemgi, kui ma läksin esimest korda maa alla kaevandusse, mitte muuseumisse päris kaevandusse. Ja see tunne alates sellest hetkest, kui see suur rauduks seal avanes ja kui see maa alla läksid, oli minu jaoks nii eriline, et ma tundsin, et ma tahan kindlasti siin midagi teha. Ma tahan midagi maailmale öelda. Ja et ehk see tunne kandub edasi nendes minu piltides. Ja mu esimesed mõtted olid tegelikult seotud kõik mingi lavastusega, ma arvasin, et ma lähen sinna maa alla, lavastan seal midagi, isegi kui oli niisugune mõte, et ma kasutan valgusmaalingu tehnikat. Ja selle mõttega ma nii-öelda käisin tükk aega ringi, kuni ühel hetkel ma sain aru, et see maa-alune urg, kaevanduskäik tegelikult ei ole väärtus omaette ilma nende inimesteta, kes selle kaevu käigu on sinna kaevanud. Ja olles natuke ka neid mehi näinud, kes selle tööga tegelevad, tundus mulle, et ma pean pöörduma ikkagi nagu selle inimese juurde kaevuri juurde, kes selle kogu selle selle keskkonna taga loomise taga on. Ja siis lasin sellel mõttel natuke seedida ja seejärel juba käisin selle idee välja. Eestis on vist praegu kaks toimivat allmaa kaevandust, üks on Eesti energia oma ja teine on Viru Keemia grupi oma. Kuivõrd Viru Keemia oli just kaevandust avamas, siis käisin välja selle neile selle mõtte ja ütlesin, et mul on idee. Ma tahaksin teha. Kas te tahate seda toetada? Ja ütlesin, et ma loomulikult olen igatepidi valmis koostööks, ainult minu üks tingimus on see, et ma pean saama oma pilte teha täpselt nii nagu mina tahan, ilma mingeid ettekirjutusi selleks omama. Kas teie mehed on selleks valmis, kas te ise olete selleks valmis, kas te lasete mind maa alla ja nii edasi ja nii edasi, palju selliseid väikseid küsimärke, aga need kõik said vastatud ja üsna kiiresti ja ma sain hakata selle tööga pihta. Nii et suvel siis mitte veel päris aasta tagasi, aga, aga juba jupp aega tagasi hakkasime pildistama ja käisin siis kolmel päeval maa all ja mõtlesin tükk aega jällegi, et kuidas neid mehi pildistatud, kas see peaks nagu selline dokumentalistiline lugu olema või mis lugu see täpselt peaks olema? Tegelikult jõudsin selleni, et noh, maal teatavasti on pime, niiske keskkond on, on midagi hoopis teistsugust ja see tunne on hästi põnev, mis seal, mis mida, mida ma seal tundsin. Aga ma jõudsin otsusele, dokumentalistika ei ole päris õige vahend, kuna kuidas sa jääd sõltumatuks ja nii-öelda häirimatuks dokumentalistiks, nii et sa ei sega mitte kedagi teist. Sest kui minusugune nii-öelda linnapoiss sinna maa alla läheb ja hakkab kaevurite vahel seal nii-öelda sahmima, siis on selge see, et see muudab nende käitumist ja see Joanam puhas dokumentalistika ja nii ma otsustasin välja mõelda sellise oma portrateerimis, viisi, kus ma kasutasin oma assistent elustatiividena Pralimaal kolm assistenti, kes olid nagu valgus, statiivid kiiresti juhendasin, õpetasin seal maal välja ja tulemuseks oli see, et nad suutsid võib-olla 10 sekundiga paikneda seal pimedas kaevanduses õigetesse kohtadesse välklampidega. Ja samal ajal, kui mina ütlesin kaevurile tere, surusin ta kätt ja ütlesin, et ma paluksin ühe portreepildi teha, olid nemad juba paigas ja ma sain teha klõps-klõps-klõps oma pildid valmis niimoodi, et ma ei olnud väga palju sele selle kaevanduse oma rütmirutiini rikkunud. Loomulikult ma palusin nendel kaevuritel kaamerasse vaadata ja korraks ikkagi palusin neil töö katkestada, aga Ma ei tahtnud neid kuidagimoodi muuta nende nende igapäevases olemises. Ja ma arvan, et et see tuli hästi välja ja ma tegelikult olen selle lõpptulemusega väga rahul. Sest et ütleme, selle terviku koha pealt on ka hästi oluline see, et pildid, portreed peavad olema suured, nad peavad olema sellised, mis siin niimoodi võimsalt kõnetavad. Lindistasin sellele institutsioonile veel ka spetsiaalse helitaustakaevanduses, läksin veel tagasi, lindistasin, kaevandushelisid ja samuti on oluline aga valgus, et ikkagi pildid oleksid hästi ruumilised ja mõjuksid mõjuksid nagu mitte ruumiliselt mitte seinal olevate piltidena, vaid pigem nagu pimedast välja vaatavate meestena. Et jõhvi kontserdimajas, neljal neljaks päevaks sai see installatsioon ehitatud ja tõesti see kõik nii läkski, et selle koha pealt ma olin hästi õnnelik, et väga tihti fotograafias on, nii et sul on mingi mõte. Ja see mõte jõuab ennem teokssaamist kolm korda ümber transformeeruda. Ja see ei ole üldse midagi halba, see normaalne tähendab, sest et alati on igasuguseid kõrvalisi asjaolusid, millega sa ei saa arvestada. Aga seekord tekkis mul mõte, ehk kaks aastat hiljem, kui ma selle nii-öelda asja valmis sain võin öelda, et niisugune mõte täpselt oligi, et see, see on nagu võimas tunne, et kahe aasta jooksul ma ei pidanud kuskilt järgi andma. Ma ei pidanud transformeerima seda mingiks muuks mõttekse mingiks muuks plaaniks. Mul on tunne, et sul natukene vedas ja kohe selgitan, miks sesse leidsid sellised kaevurid niisuguste heade nägudega, et nad ei ole sellised tavalised näod, mida sa kohe unustada, et nad on väga väljendusrikkad väga huvitavad ja nendel on noh ma ütleksin, väga huvitavad ja ilusad mehe leidsid. Aga Iierrelikud, sellised kaevurid ongi? Lihtsalt lihtsalt tegelikult ju me ei tea, millised kaevurid on meile ainult mingi ettekujutus, eksi, ega minagi ennem ei teadnud, millised on, aga oma pildistasin seal kaevanduses töötas kolm vahetust ja pildistasin kõikide vahetuste ajal ja loomulikult ma tegin rohkem pilte ja lõpuks see komplekt, mis näituseks kokku valisin, loomulikult ma valisin, milliseid pilte ma ma kasutan, aga ma arvan seda, et et kindlasti ma nüüd vähemalt teadlikult, et kes oleks ilusam ja mehisem, et ega seal maa all ikkagi nagu ebamehiseid mehi väga naljalt ei näe, see töö oma olemuselt on selline, et see mehe ja loodusemehe ja looduse selline duell nii-öelda käib seal igapäevaselt ja lihtsalt õrnakesed seal ellu ei jää vastu ei pea. Nii et kedagi ilusa näolapi pärast ekstra sinna näitusele ei valinud, pigem enda vaatevinklist, et ikkagi mõne pildi puhul ei õnnestunud valgus mõne pildi puhul kuidagi. Ei, see inimene läks ikkagi nagu kohe hetkega kramp ja mõne mõne mõne pildi puhul oli mõni muu mõni muu nii-öelda probleeme, samuti ka see, et ma tahtsin lõpuks see näitusekomplekt oleks hästi eriilmeline. Et seal oli nii suuri plaane kui laiemaid plaane, mitme mehega, pilt ühe mehega pilt, et, et ma pigem valiksin selle komplekti tunnetust silmas pidades seda komplekti kokku. Nii et mehed on kihvtid, mehed on sünged ja mulle tundub, et nendes meestes on midagi sellist iidset. See tähendab seda, et kui nad teevad tööd, siis nad teevad tööd täiega. Ma arvan, et kui nad pidutsevad, nad pidutsevad täiega. Nad on, nad on justkui nagu sellised 100 protsendi mehed. Kerge selline matšo, Matsoo sündroom kuulub kindlasti nende elustiili juurde ja, ja nad on väga-väga pühendunud oma tööle. Need on oma tööle väga uhked. Sest et kaevurite tööpäev on siiamaani kuus päeva nädalas. Et ükspäev-pühapäev on ainult maapealse elu jaoks. Aga ma võin, siit siis järeldus, et ongi see töö, mida sa teed, see jätab nagu sinusse siis oma jälje või sa muutud nagu selle töö nägu. Kas ma nüüd selle töö nägu muutun, aga vähemalt ma saan asjadest väga palju teada ja ma saan kujundada oma maailmapilti sellele vastavalt, et kui ma oma eelmise näituse puhul, mis ei saanud üldse nii palju kajastust ja vastukaja, kui viimane näitus, pildistasin kulturist ja pildistasin need nii-öelda sammast, eks krohvisin nad üle. Siis tegelikult sain ma väga palju teada, lihastest sain ma teada, kuidas valguses need lihased käituvad, sain ma teada, millised olid väga palju, uurisid läbi vanakreeka Rooma sambaid ja kujusid kuni selleni välja, et millises valguses näiteks nende kujudega seal need nii-öelda lihasjooned välja tulevad ja nii edasi ja nii edasi. Lõpuks sain ka veel teada seda, et kui näomaskiga mehed üle krohvida, siis viie minuti pärast hakkab see näomask väga kihvtilt nende kehade pärast maha pudenema, nii et sain ka selliste võib-olla sellist, mitte väga olulist informatsiooni teada, aga näituste tegemine oleks nagu retk või protsess läbi mingi maailma ja ja see on, see on väga huvitav ja see on täpselt see, ma arvan, et ma pühendunud näitusi tehes ka väga-väga tõsiselt sellele valdkonnale oma tööle. Nii et, et nii kummaline kui see ka ei ole, ma olen alati mõelnud, et kui nagu kunstnikud ütlevad, et ma olen tööle, et see tundub nagu nii kummaline, et et kirjanik läheb tööle ja hakkab raamatut kirjutama, tema aga, aga mida rohkem ma ise nagu selliseid suuremaid projekte teen, seda rohkem ma saan aru, et see ongi täpselt samamoodi töö, et sa lähed nii-öelda üheksast tööle, okei, see rütm või midagi hoopis teistsugustele, võib-olla sa lähed alles kella, ma ei tea, mis iganes kella viiest õhtul tööle, aga, aga sa lähed tööle, sa keskendud ja sa pead selle aja sinna investeerima, sest et ilma selle aja ja pühendumiseta ei juhtu mitte midagi. Aitäh Kaupo Kikkas tänaseks.