Tänaseks teemaks on fotosessioon, kui selline, ma arvan, neid inimesi ei ole väga palju, kes on kunagi käinud mõnel fotosessioonil, kui välja jätta näiteks koolis pildi tegemine. Kaupo Kikkas, sinu eluks ongi fotosessioonide tegemine. Mis asi see tegelikult on, mis toimub siis enne seda, kui pildid sünnivad? Kui pikk see ettevalmistusperiood on? Fotosessioonid on, on? Väga erinevad, täpselt sama erinevad nagu muusika, erinevad žanrid, võime kuulata ooperit. Me võime kuulata 10 sekundilist lookest. Me võime lugeda proosat, et me võime lugeda pikka romaani võime lugeda lühikest luuletust, ehk siis täpselt samamoodi. Tegelikult fotograafias on sessioonid ja mõtted ja plaanid ja vormid äärmiselt erinevad. Aga ma mõtlesin täna sellest just nimelt seetõttu rääkida, et viimasel ajal on justkui selline tunne, nagu fotograafia oleks muutunud imelihtsaks, sest igalühel on ju telefonis aparaat või on kaamera mis iganes ja tekib selline kujutelm või ma ütleks lausa ulmet, fotograafia nagu ajas muutunud väga lihtsaks. Siis ma tahaks selle ümber lükata lihtsaks muutunud nupule vajutamine. Enam ei ole tarvis võtta välja valgusmõõdikut, mõõta valgust, keerata erinevaid kettaid, omada suuri teadmisi filmi ilmutamisest, ehk siis tehniline nüanss on tõesti muutunud imelihtsaks, et saada pilt kätte. Aga foto eriti üks hea foto, mis räägib meile mingi loo, ei ole ju lihtsalt üks tehniline nüanss, see tehnika on ainult üks väike osa. Aga see saladus, see oskus näha ja kõige tähtsam oskus oma nägemus panna pildi sisse inimestega suhtlemine, pingestatus, hoidmine, pildises, kompositsiooni nägemine või loomine. Ma ütleks, et need on isegi omamoodi läinud raskemaks, sest et inimeste nõudlikkus on kõige selle suhtes väga palju kasvanud. Nii et tegelikult nii naljakas kui see ka ei ole, ma ütleksin, et võiks mõelda hoopis niimoodi, et pildistamine ehk siis selline mõistuslik pildistamine läheb iga päevaga aina raskemaks, sest et aina rohkem on sellist müra, sellist mitte mõistusliku pildistamist, lihtsalt sellist klõpsimist. Nii et tegelikult näiteks mõned aastad tagasi oli jubedam dialoog üleval, et oi, kellele need fotograafi üldse vaja on või et, et me kõik saame ise selle pildistamisega hakkama. See nii naljakas, et täpselt samamoodi võiks öelda, kellel on vaja lauljaid, et me võime ju ise kõik duši all olles ümiseda või ini seda või mis iganes hääli välja produtseerida. Aga keegi ei arva, et meil ei oleks enam vaja muusikat või lauljaid. Et see on tegelikult nagu sellise kultuurilise tausta, kõrva ja silmaküsimus, et kas sa näed seda vahet dushi all laulmises ja ooperis käimises või sa ei näe, kas sa näed seda vahet telefoniga klõpsu tegemises ja nii-öelda hea fotograafi poolt toodud mingisuguses fotoloos. Ja see on hästi põnev teema, see on väga huvitav teema, see pakub mulle endale väga huvi ja mis ma saan öelda tänaseks hetkeks see ennustus on osutunud absoluutselt valeks, sest mitte kunagi pole olnud nii palju fotograafe kui praegu. Ja tegelikult ei ole ka mitte kunagi olnud nendel nii palju tööd kui praegu, nii et nii naljakas kui see ka ei ole, see tohutu visuaalse müra pealetung on hoopiski tegelikult andnud fotograafidele tööd juurde, kuigi arvata tead see visuaalne müra asendab fotograafia. Nii et see on väga põnev. Aga täpselt samamoodi, nagu ma praegu rääkisin, et on hästi erinevad fotograafia liigidest, erinevad fotograafid, hästi, erinevad nägemused, niimoodi on ka tõepoolest see väljund, ehk siis sessioon ja lõpptulemus hästi erinev. Aga ma räägin õige pisut oma tööst lähtuvalt, ehk siis kuidas minu puhul see välja näeb, sest loomulikult ma näen kõrvalt teisi fotograafia, võiksin ka rääkida, kuidas nemad töötavad. Aga eks siin ongi hästi selline loksutamine, et igalühel on oma viis selle tulemuseni jõudmiseks ja igaüks pühendab erineva ühiku aega erineva kvaliteediaega. Ja samamoodi veel, mis on hästi põnev, tegelikult ka see fotograafid ka ise panevad oma prioriteedid hästi erinevalt. Nii et vahest näiteks mul on tõsine probleem sellega, et ma mõtlen, et huvitav, kas ma olen nii aeglane, et mul kulub mõne asja tegemiseks 10 korda rohkem aega kui mõnel teisel fotograafil. Ja siis ma sain ühel hetkel aru. Ei, ma olen väga kiire, sest kui ma oleks aeglane, siis mul kuluks 50 korda rohkem aega. Sest lihtsalt meie põhjalikkuses hüvenemis aste on väga erinev. On see ikka nii palju vaja? No tegelikult on ju küsimus jällegi selles, et kuhu sa jõuda tahad, et kui su eesmärgiks on lihtsalt üks jäädvustus, siis kindlasti ei ole vaja ja väga tihti on see, et seda aega mul vaja hoopis enda pärast, mitte inimese pärast, ehk siis et ise jõuda sellele äratundmisele, mida ja kuidas ma teha tahan. Aga samas ma usun sellesse fotograafia nähtamatuse kvaliteeti, mis on selle pildi taga ja pildi ümber, et see aeg tegelikult on lõpuks näha selles resultaadi is ehk siis seesama. Kui me hakkame väga kaugelt pihta, kui mul on näiteks mõni muusik, kes soovib endast pilt siis ennem kui ma üldse jõuan, sellise tõsise sisulise mõttetööni tahan ma saada nii palju informatsiooni kuulata nii palju või näha nii palju ta loomingut, näha ta eelnevaid pilte, et luua justkui mingisugune illusioon oma peas sellest inimesest. Seejärel hakkavad mul peas kumisema mingid võtta kohad, mingisugused story'd, mingid lood, mustrid, vormid, mis võiksid selle inimesega justkui kokku sobida. Näiteks kui ma näen huvitavaid kohti, siis ma katsun alati meelde jätta, vahest ma teen isegi telefoniga nendest kohtadest pilt. Ja mõnikord ma kannan neid kohti viis aastat endaga kaasas, kuni lõpuks tuleb üks inimene ja mul tuleb kohe ajus mingisugune ühendus plõks, et see inimene, see koht On üks hea fotolugu. Ja loomulikult ma teen kõik, et siis sinna pildistama minna. Ja alles siis saame me hakata mõtlema sellisest võtta plaani paikapanemisest, ehk siis kuidas see kõik realiseeruks ja ka minna detailide kallale, sest et näiteks kui me räägime muusikutest, siis muusikutel on, kui nad on instrumentalistina, siis nendel on ju nende pill, mis on nende jaoks äärmiselt-äärmiselt oluline. Mis tihtipeale peab saama pildi osaks, mis saab oma loo selle pildi sisse ja see on tegelikult minu kui fotograafi väga suur liitlane, sest et pill on ju selline väga hea sümbol ja retoorika, mis koheselt annab fotole hoopis uue loo, ta ei ole enam lihtsalt mees põõsa taustal, vaid tekib hoopis mingisugune uus story. Siis ma hakkan kõigele sellele mõtlema, kuidas ja kui palju ja näiteks siin on muusikutel väga palju endal kaasa rääkida, näiteks mõned Neist ei taha üldse võtta oma pillikastist välja, nad ongi nõus ainult näiteks kui on, ütleme, tšello on siin ilusa kujuga pill, mille kast võib ka väga ilus olla, näiteks tšellokast või pildi peal anda hea tunde. Aga samas jällegi näiteks mõni kandiline viiulikohver viiulikast ei loomile mitte mingit tunnet seal sees, eks ole, sama hästi rakett, eks ju, sest et see Viloomile mingites toorite ja tal ei ole mingit vormi ilu. Nii et sellised väiksed asjad kuni selleni välja, mis inimene selga paneb või kas ta juhuslikult juuksuris käinud tavaliselt pigem ei ole käinud, nii et et ka selliste asjade peale tuleb, tuleb fotograafil mõelda ja neid detaile koguneb, koguneb tohutult tohutult palju, need on kõik üksinda võttes tillukesed ja tundub, et need ei ole ju eriti midagi. Aga kui sa oled kõik kokku paned, siis tekib sellest üks väga-väga suur kogus asju, mille kõige peale hea fotograaf võiks ja peaks mõtlema. Ja kui me läheme nüüd pildistamis enese juurde, siis on veel üks kvaliteet, mida tegelikult on sõnades väga raske kirjeldada, aga mulle endale tundub, et see asjade kontsentratsioon, mille peale fotograaf fotoshuudi või pildistame, seal peab mõtlema. See on nii tohutu. Et see ongi üks saladus, miks mõni fotograaf on hea ja mõni ei ole, sest lihtsalt kõik ei suuda mõelda kõikide nende asjade peale. Kui me hakkame lihtsalt hästi, lihtsalt pinnapealselt, hakkame ette lugema asju, mille peale sa pead mõtlema igal hetkel, kui sul näpp päästikule vajutab. Tehnilised parameetrid säriaega, ava ISO tundlikkust, kas teravus on paigas, kompositsioon, sa pead jälgima, mis seal kaadris toimubki, kib, liikus päike, valgus, mõni pilv, kas astus kuhugile tausta, mõni inimene, kas puus, tuul midagi kuskil, kas juuksed läksid sassi, kuhu see inimene vaatab, kas ta keha vaba, kas ta riiete sees on äkki kortsud, kuidas ta pilli hoiab, kuidas, kuidas ta kehahoiak on, äkki ta peaks välja hingama, äkki ta peaks muutma näos oma emotsiooni ja selle kõige juures pead sa jätma mulje, et see on Vookinud paak, mängleva kõrgusega jalutuskäik sinu jaoks. Ehk siis näiteks minul on niimoodi, et pärast kümmet sekundit pildistamist jookseb mul higinire mööda selga alla ja seal on praktiliselt alati niimoodi ja nii, nii kummaline kui see ka ei ole, on, on tegelikult. Ma olen proovinud elus puid raiuda ja muid päris inimeste päristöid teha ja aidanud isal kartuleid mullata ja nii edasi ja ma ütlen, et kõik see on absoluutselt oma koormuse poolest naljanumber võrreldes sellega, mida on fotograaf tunneb oma keskendumise hetkel. Ehk siis sa saadki tegelikult keskenduda, alati öeldakse niimoodi toi, modellid ütlevad pildistada, vaid inimesed peavad võimule, oi issand, see on nii keeruline ja aeg läheb nii aeglaselt ja nii edasi. Aga fotograafi enda tunne, kui ta tõesti keskendub, on seesama tunne korrutada 10-ga. Ja see võib-olla tundub, et ma utreerin üle või võimendamisest kui fotograafi rolli. Aga ma arvan jällegi, et see ongi selle hea fotograaf ja võib-olla mitte nii hea fotograafi vahe, et see teine inimene lihtsalt ei pane nii palju ennast sellesse hetke ja ta ei suuda monit, toolide, kõike seda, mis seal toimub. Ja see on kõigest pildistamisprotsess, sealt edasi algab kõik see, mis, mis toimub pildiga. Ehk siis valimine, otsustamine, töötlemine, õigetesse formaatidesse viimine õiges kohas, kasutamine, isegi siin. Kui on võimalik, räägiks fotograaf hea meelega kaasa, sest kui palju olen ma näinud niivõrd vales formaadis vales suuruses kasutatuna enda pilte ja see on päris nukker, kui sa tead, et sa oled andnud endast kõik. Ja sa lähed näiteks, jalutad mööda mõnest suurest reklaampinnast ja vaatad kuue meetri suuruselt enda tehtud fotot, mis on täiesti vales värviruumis ehk valede värvidega pool udune, kuna kasutati valet formaat. Ja kujundaja on lõiganud selle veel lohakalt kuidagi pooleks niimoodi, et selts ei anna edasi seda, mida sina tahtsid öelda. Loomulikult võib ju öelda, et mis see fotograafi asi on, kuna see on juba sellest on saanud juba kliendi, ehk siis selle inimese materjali, inimese töö, aga minul küll veel nii-öelda tugev pista rinnus, kui ma, kui ma seda vaatan. Ja kõik see jutt tegelikult viib selleni välja, et et miks siis üks fotograaf suudab teha nii-öelda x euroga selle pildi ära ja miks teisel fotograafil kulub selle jaoks x korda 10 eurot, sest lihtsalt see odav fotograaf jätab kõik selle ette ja taha ulatuva töö ära. Ta läheb selle inimesega Kadrioru parki, võib olla samamoodi meeldiv, pildistab ta üles, annab talle pärast pildid ja kõik see mõttetöö planeerimistöö, valimiste töötlemistöötlemine ja endale fooni ja tausta loomine, ehk siis tegelikult eeldus head pilti teha on ära jäetud ja nüüd ongi loterii. Mõnikord on see Kadrioru park väga hea koht ja kui juhtub, et pilv on õiges kohas ja puu on ilusti valgustatud siis tulebki 10 korda lihtsama väiksema töökuluga, täpselt sama aja pilt. Aga loomulikult enamustel kordadel pigem ei tule. Aitäh tänaseks, Kaupo Kikkase jätkame järgmisel kolmapäeval.