Eelmisel kolmapäeval rääkisime sellest, õigemini sina rääkisid, et mis asi on fotosessioon. Mul tekkis õige mitu mõtet, sa rääkisid ära kõik selle tehnilise poole, millest ta koosneb, aga ma küsin ikkagi, mis on ühe hea pildi eelduseks. Ma saan aru, hea koht. Hea tehnika, aga midagi peab veel olema seal. Sinu nägemus. Aga kuhu jääb selle inimese nägemus, keda sa pildistad, kuidas need omavahel kokku saavad? Nagu ma eelmine kord ka hästi mitu korda alguses nii-öelda hoiatavalt mainisin, et hästi erinevad olukorrad hästi erinevad, on inimesed ja hästi erinevad vajadused ehk siis tegelikult on fotosessioonid, kus see, kus see nägemus on ette juba sisse kirjutatud, ehk siis näiteks reklaamfoto puhul on sul täpne briis sees ja sa ei pane sinna mitte grammigi ennast nii-öelda siis sa oled lihtsalt tehniline ära vormistaja. Aga ma rääkisin eelmine nädal ikkagi just nimelt sellisest loomingulisest võib olla sellisest kunstilise mas sportrateerimisest, kus fotograaf saab panna ennast pildi sisse, aga me ei saa mitte kunagi ära unustada, et see kõrgeim eesmärk mõni inimene ehk siis fotograaf saab luua ainult tänu sellele inimesele ja sellest inimesest lähtuvalt sellest materjalist, mis, mida see inimene talle nii-öelda pakub või, või on. Nii, et kui me läheme jällegi sellise, ütleme sellise reguleerimise valdkonna juurde, siis see on üks väga huvitav selline tasakaalustamine. Kui palju panna pildi sisse ennast, kui palju suruda peale või nii-öelda pakkuda välja omi ideid ja kui palju lasta inimesel lihtsalt olla nii-öelda kõu, vide flow, ehk siis ei ole see, kes sa oled. Aga siin tuleb üks nii-öelda selline vastuoluline nüanss et keegi ju igapäevaselt ei ole foto peal too kui selline on alati pingeolukord, see on alati stress, see on alati ebaloomulik, et maailmas on olemas 0,1 protsenti inimesi, kes on supermodellid, kes tõenäoliselt suudavad hommikul voodist ülestõst tõustes olla tõesti täiesti foto jaoks nii-öelda koheselt valmis. Aga nende puhul on suur küsimus selles, et kui palju me räägime seal mingisugust isiksusest või iseendaks olemisest, kui palju me räägime väga professionaalsest ja kvaliteeti sellest maskist, mida nad nii-öelda oma näole tõstavad, kui nad lähevad modelliasendisse. Samas kui me portreteerib mingit kultuuriinimest, kunstnikku, keda iganes minu poolest kas või poliitikud siis tegelikult ju meil südames ei tahaks keegi neist kannaks mingit maski, me tahaksime neid usaldada, neid mõista. Nii et tegelikult selline tahtlike teadlik maski Ta panemine ei ole kunagi minu meelest sellisel puhul lahendus. Niisiis lühidalt inimene tuleb alati kerges pingeolukorras ja kui me mõtleme, et see pingeolukord ongi loomulik ja ei proovi seda mitte mingil moel muuta siis me tegelikult ju astume ämbrisse. Nii et selles suhtes porteteerimise puhul ma siiski olen pigem seda meelt, et me peame justkui simuleerima reaalsust ehk proovima vabaneda sellest pingeolukorrast ja looma mingisuguse uue vabaduse uue naturaalsus. Ja kindlasti see ei ole seesama, kui see inimene niidab kodus ujumispükste väel muru, see kindlasti ei ole seesama reaalsus. Ja need inimesed, keda sa oled pildistanud, need on tõenäoliselt kõik väga suured isiksused ja sellised tugevad inimesed olnud, kellel on oma mingi nägemus, omad põhimõtted, kui palju on sul tulnud ette olukordi, kus need on, kus te pole ühist keelt leidnud, et inimene näeb ennast siiski teistsugusena, kui, kui see, mismoodi sina teda näed või või kuidas ta võiks pildi peal olla. Tegelikult jällegi mulle see küsimus väga meeldib, sest et see on üks asi, millega, mis jällegi mu peas keerleb väga tihti. Ja ma tooksin ühe sellise huvitava nüanssi, et tegelikult minu suurimaks liitlaseks on saanud see, et inimesed teavad ja aktsepteerivad mind, kupport, statisti ja see annab mulle tohutu vabaduse selle hetkeni, kui inimesed, kliendid mind ei aktsepteerinud, selle hetkeni oli neil kõigil justkui mingisugune eelinfo aju sagarate vahel, et nad teavad ise paremini, kuidas nad välja peavad nägema. Ja kuni selle hetkeni oli kogu aeg noh, pidevalt seda dialoogi õhus, et miks ma selline olen, et ma hommikul peegli ees ju ei ole selline või et ja mida rohkem nad tegelikult sind usaldavad, seda rohkem nad ka aktsepteerivad seda fakti ja ma kordan üle, see on fakt, et meie enda kujutelm end iseendast või oma näost ei saa pretendeerida mitte mingisugusele absoluutsele tõele, kuna me oleme iseenda kuvandi hindamisel kõige kõige ebaadekvaatsemalt üldse. Nii et, et see on selline loomulikult ma pean endale selle pildi peal meeldima, loomulikult ma ei saa anda endast kasutusse pilti, mida maid, mida ma, mis mulle ei meeldi, kus ma olen endale ebameeldiv. Aga samas ma pean tooma oma nii-öelda lävendi pildi hindamisel oluliselt allapoole selles suhtes. Ma pean vabanema sellest kuvandist, kuidas ma arvan, et ma täpselt välja näeb, eks ju. Sest fotograaf paratamatult tahab anda edasi mingisugust tunnet, mingisugust laiemat pilti portreed tehes, et see ei ole niimoodi, et ma tahaksin jäädvustada ilmtingimata selle hetke anno Domini 2013 augustikuus, eksju, kus inimene näeb täpselt selline nii ja naasugune välja, et ma ikkagi tahan selle pildiga, et see pilt tuleks esiteks mitu aastat nii-öelda kasutatav ja et see pilt saaks ka 10 50 100 aasta pärast, pigem sellise ajaloolise portree väärtused kirjeldab seda seda isikut, eks ju. Nii et ühesõnaga sellel küsimusel tegelikult võiks vastata tunde, sest et siin on nii palju nüansse, aga esimene asi on see, et see pilt, mille fotograaf teeb, ongi alati pisut teistmoodi kui see, mille sa ise kuskil kuskil teed kõigi lähedane sinust teeb. Ja ma arvan, et see ei ole miinus, vaid see on just nimelt pluss. Aga kui pikk aeg võib kuluda selleks, et lõpuks pilt valmis saaks. No vot reaalne elu ja nii-öelda ideoloogia, ehk siis ilus jutt on tihtipeale väga erinevad, on olukordi, kus sulle öeldakse, et palun, sul on kolm minutit ja noh, selles mõttes, et sellisel hetkel ma muutun professionaalseks robotiks, ma tean, et mul on kolm minutit, ma tean, et ma saan selle kolme minutiga parimal juhul korda saata need ja need ja need asjad ma teen seda. Ja loomulikult me ei räägi siis siin mingisugusest jutust vabanemise tundest või, või pildi peal endaks muutumisest või ma mõtlen ainult sellele, et saaks inimese peale mõistliku valgusega, et ta ei oleks väga krambised, hirm ei karjuks ta silmades, et valgus oleks mõistlikult normaalne ja ehk siis natukenegi naerataks ja see ongi kogu pakett, mida ma sellisel juhul nii-öelda jõuan läbi mõelda. Nii et see on, see on hästi erinev, aga näiteks alles hiljuti käisid minu juures pildistamas üks, üks saksa keelpillikvartett, kellega mul oli aega kaks päeva saime pildistada läbi 10 Locationit, 10 erinevat nii-öelda situatsiooni erinevates kohtades, sõita autoga loodusesse, sõita kontsertsaali. Ja see on juba mingi hoopis teine tulem, et tegelikult inimesed hakkavad aktsepteerima sind kui nii-öelda tollel hetkel osakest oma elust ja paratamatult nad ei viitsi enam seda maski näole tõsta, mida nad alguses tõstavad. Nii et, et see annab võimaluse hoopis uute asjade sünniks. Aga millised on olnud kõige pöörasemad kohad, kus sa oled pildistanud? Portreesid. See küsimus tuleb natuke ootamatult, et võib-olla ma peaksin sellele veidi seal on nii-öelda veidike ette valmistama mõtlema, et mis üldse on pöörane ja mis kvalifitseerub pöörasena. Aga ma olen, ma olen, olen pildistanud väga erinevates kohtades ja ütleme minu kohavalikute puhul pigem hoian seda keskkonda alati nagu tasakaalus. Pigem nagu isegi pigem natuke allasurutuna, et ma ei taha seda keskkonda väga rõhutada, on teatud pildid, kus ma teengi sellest keskkonnast mõte ja inimene muutub pisikeseks male nupuks ainult sellesama keskkonnas, eks ju. Aga olen saanud pildistada tõesti väga erinevates maailma otstes, portreesid. Olen saanud pildistada portreed, kui ei tea, kobra vaba vabandust, Boav Boamite kobra, et kui boa paari meetri kaugusele ootab kraavis ja alles pärast fotosessiooni selgus, et paali sealsamas kõrval ja olen pildistanud niimoodi, et ripun ise nööriga kõrge tornmaja katuselt alla, et saada ilusat vaatenurka ja nii edasi ja nii edasi, nii et need on sellised normaalsed igapäevased mõnusad juhtumised, mis, mis lisavad vürtsi loomulikult rumalusi. Ei, ei maksa teha ekstreemsusi, et need tavaliselt pigem võivad osutada, osutuda ohtlikuks ja vaadake, porterteerimisel on ka see asi, kõik asjad, mis tekitavad selles inimeses stressi, lisastressi tuleb ära unustada. Nii et näiteks mõnikord tuleb viis korda mõelda, kas sa isegi julged inimesele öelda, astu natukene autoteele lähemale, sest et hirm tuleb ta silmadesse, ta kardab, et äkki keegi sõidab talle otsa, on ju ja see on tollel hetkel palju suurem ekstreemsust kui see, et sul ootab boamadu meetri kaugusel. Kui seda inimene ei tea, eks ju. Nii et selles mõttes selline erilisus ja ekstreemses ja kummalisus on, on igas olukorras hästi erinevad, hästi individuaalsed. No üks ootamatu küsimus veel, et kui palju on tulnud inimesi sinu juurde selliste pööraste ideedega, tahaks endast, vot sellist sellist pilti sa saad aru, et see ei ole võimalik võimalik. Ei, väga ei ole, väga ei ole, et üldiselt on niimoodi, et mõõdukuse piires pöörasus on mu parim liitlane. Ma armastan seda väga, et kui, kui, kui ikkagi keegi tuleb mingisuguse ägeda ja hullu ideega sisse, mulle alati pigem mõjub sütitavalt kui et ma hakkan hirmu tundma, et oioi, et kuidas ma nüüd selle siis nüüd ikka peale saan ja nii edasi, et pigem nagu see alati väga lahe, aga samas kui, kui mingi asi tundub mulle ikkagi nagu selgelt, kuidas öelda tobe või selline nagu show off ja ma ei näe seal taga mingisugust mingisugust sellist dekonstruktsiooni, et miks peaks nii tegema, siis ma pigem nagu proovin. Kas viisakalt ei öelda või lihtsalt natukene äkki suunata seda ideed millegi veidi loogilisema poole. Nii et tegelikult, ega väga ei ole selliste, selliste mingite enesetapjalik ja ideedega inimesed tulnud. Aga kui palju tuleb selliseid keerulisi persoone, kes nagu noh, ei ole valmis sellest alama või on nad niisugused väga kinnised ja kellega on väga raske tööd teha? Kogu aeg ja tegelikult see ei ole ju üldse, see ei ole mingi hinnang selles mõttes, et näiteks mõned suurimad loojad on ju totaalselt introvertsed, kinnised võivad välja näha nagu peaaegu nagu, nagu nii-öelda kodutu mõnikord, eks ju. Nii et siin on jälle, iga olukord on hästi personaalne, et ei saa öelda, ei saa ühe nii-öelda ühe mütsi all need panna või ühe ühe malli järgi neid lahendada. Nii et ütleme siis niimoodi, et hästi lihtsalt öeldes, et on lahendatavad olukorrad ja on lahendamata olukorrad, et mõnikord ma kvalifitseeringi olukorra lahendamatukse pildistan ära lihtsalt et see pilt oleks tehtud nii hästi kui võimalik, aga ma juba tean ette, tegelikult midagi head ei tule. Nii et hästi oluline on enda jaoks see vastus endale välja mõelda, sest muidu jääb see sind piinama. Muidu jääb see selle kripeldama, et miks ma ei saanud sellest olukorrast paremat pilti. Aga kui sa oled sügavalt selle peale järele mõelnud, teinud omad järeldused ja öelnud, et see oligi tollel hetkel lahendamatu situatsioon, siis tegelikult ei jää kripeldama ja sa saad selle nii-öelda endale andeks anda ja liikuda edasi järgmiste ideede juurde. Aga kas sinu meelest on lihtsal inimesel, kes ei ole geenius, ei ole muusik, ei ole kuulus matemaatik, mõtet teha endast fotosessioon. Ütleme siis veel selle kokku panna, et ma tahakski nüüd, et oleks järel, tulevad. Selle mõtte mõtte otsimine on ikka see vastus on, ma arvan, igaühe enda sees peidus, et kui mina nagu tuleksin kellelegi ütlema, et kuule, sa peaks küll endast fotosessiooni tegema, siis see oleks ju selleks puit. Nii et tegelikult pilt kui selline on emotsionaalne asi ja kui sa oled juhtumisi tõesti kuulus muusik või oled mõni kuulus poliitik, siis on sellel pildil väga palju praktilisi väljundeid, miks sul ilmtingimata seda pilti on vaja? Aga nii naljakas kui see ka ei ole, ka need suured kunstnikud, suured muusikud teevad väga tihti pilte, et just nimelt sellest emotsionaalsest plaanist, et näha ennast läbi kaamera, näha läbi teise inimese silmal näha nii-öelda uusi vaatenurki, et ma arvan, et see on täpselt samamoodi küsimus, et kas oleks tavalisel inimesel mõtet minna kontserdile, kas oleks tavalisele inimesele, et vaadata kunstinäitust, et see nagu selles mõttes on, kõik emotsin, mitte. Ma tahaks nüüd võrrelda, et see foto on nii kõrge kunst, aga lihtsalt et see on emotsionaalne küsimus. Ja kui inimene tunneb, et see on talle huvi. Ta pakub talle midagi siis loomulikult. Ja kui vinge tegelikult ta mõelda, et 100 aasta pärast võtab keegi selle pildi välja ja mõtleb, et hakkab otsima, kes oli see minu vanavanaisa, kes oli see mees, sest et tast on üks nii põnev küsimusi tekitav FOTO. Küsimusi heas mõttes huvi tekitav FOTO. Aitäh sulle.