Kaupo Kikkas, kuidas on nende asjadega, et kui inimesel on fotoaparaat, on selle ostnud kunagi kalli raha eest, digitaalne fotoaparaat, väga moodne ja võimas, tõsi, ajale pisut jalgu jäänud on katki läinud, kas meil Eestis praegu kuskil üldse ka neid veel parandatakse, mis on sellised vanad või oleks mõttekas tegelikult säravisate ost hoopiski Huus? No kindlasti tuleb kõigepealt endale selgeks teha, äkki ikkagi on võimalik remontida, sest et elame küll sellises õnnetus tarbimisühiskonnas, kus proovitakse igal sammul meile öelda, et osta uus, osta uus siis ma arvan juba, et moraalne kohus on vähemalt uurida, kas äkki saab parandada. Noh, kahjuks väga tihti tõesti ongi niimoodi, et juba vanem kaamera ei ole enam neid varuosi, ei teata enam täpselt, kuidas parandada osad varuosadele üldse täiesti sellised, mida ei saagi vahetada, sinna sisse panna, vaid vahetatakse välja terve suurmoodul, mis võib maksta tõesti mitu korda rohkem kui kaamerat. Nii et siin on iga olukord, on, on erinev, aga ma sain aru, et tegelikult siin vist raadio kuulajail isegi hoopis oli katki läinud objektiiv? Jah, siis kui me räägime peegelkaamerast, siis kaamera ja objektiiv on, eks ole, kaks täiesti iseseisvalt, et asja, mis tähendab seda, et kaamera on arvatavasti siis terve ja töötab teiste objektiividega ikka edasi. Aga selle ühe objektiiviga on probleem ja objektiive üldiselt on isegi palju lootustandva parandada kui kaameraid, sest et objektiivid ikkagi oma olemuselt on komplekt läätsesid ehk siis klaase ja seal sees on natukene hammasrattaid ja juhtmeid ja mõnikord ka mootorikesi, mis siseid, klaase liigutavad. Nii et läätsesid tasub kindlasti objektiivne, tasub ikkagi kindlasti proovida parandada ja nüüd oleks kaks variant, eriti, kui tegu on siis ikkagi olnud ühel hetkel sellise kallima kvaliteetsem objektiiviga, siis peaks kõigepealt proovima vaadata selle konkreetse kaubamärgi enda esindusse, ehk siis, kui see on kaamera iks siis vaadata, kes on kaamera yks ametlik remont ja ehk siis kõigepealt proovida kindlasti seal õnne. Aga kui nüüd tegu on vana asjaga, siis võib olla võimalik, et nad ei soovi üldse seda endale remonti võtta või siis hoiatavad, et selle remontimine võib tõesti olla ebamõistuspäraselt väga-väga kallis. Ja siis on Plaan B on veel olemas mõningad sellised nii-öelda iseseisvad remondimehed, kes kes vanemaid kaameraid parandavad ja oskan anda ainult ühe kontakti, ühe mehe, kes ka minu asju parandab, remondib, on Tiit ja tema kontaktid leiab fotoremont. Selliselt lehelt. Tiidule tasub näidata seda kindlasti, ütleb kõigepealt, et kas seda on võimalik remontida, kui, siis millise tasu eest ja, ja edasi, siis juba siis tuleb vaadata ja see nii-öelda mõistlik otsus ise ära teha. Aga miks seda vanad kaamerat vaja on, kui ma võiksin teha ju ka telefoniga pilti? No see on nüüd juba rohkem filosoofia valdkonda kuuluv küsimus, et kui sa oled kunagi selle peegelkaamera ostnud, kus on vahetatavad objektiivid, siis ma arvan, et sul on väga raske maha müüa seda ideed. Et hakka nüüd pildistama hoopis telefoniga, et ma arvan, et võime sellest kohe pikemalt rääkida, sest et tänapäevased pildistamisseadmed ei ole enam ainult nii-öelda traditsioonilises mõttes kaameraid, vaid ongi tõepoolest pildistamise funktsioon, võib-olla küljes arvutil tahvelarvuti til telefonil ja nad on ju kõik tegelikult sellisel juhul nii-öelda kaamera asendajad. Aga miks siis ikkagi inimesed endiselt ostavad neid keerukamaid masinaid on tihtipeale just seetõttu, et mitte ainult see eesmärk, ehk siis pilt ei ole oluline vaikeprotsess, ehk siis see, kuidas sa pilti teed, kuidas see kaamera su sõna kuulab ja kuidas oma mõtteid selle kaamera abil saad väljendada? Päris keeruline ja loomulikult see keerukuse aste on, on väga suur ja ja näiteks kui paar aastat tagasi ka üks ajakirjanik küsis, mu käelt tegi, tegi mingisugust intervjuud ja küsis, et, et, et noh, et kas telefonid nii-öelda on siis kaamerad ära tapnud või nii-öelda lõpetanud kaamerate vajadus ja siis ma vastasin, et, et minu jaoks on ja jääb telefon kõigepealt ikkagi rääkimisvahendiks, siis kalendriks siia siis pildistamise vahendiks. Et selles suhtes loomulikult telefoniga saab teha per kvaliteetseid pilte, aga juba telefoni kuju ja ehitus ei ole selline, et oleks eelkõige mõeldud pildistamiseks, et pildistamine on ikkagi tema lisafunktsioon. Ja nüüd, kui me hakkame vaatama seadmeid, mille põhifunktsioon on pildistamine, siis me avastame Nende ehitusergonoomika ka loogika, kasutusvõimalused kasutusmugavus on hoopis teistsugused. Nii et, et selles suhtes ma arvan, nad on üsna erinevad asjad. Ja, ja kindlasti on kõige parem kaamera alati see, mis sul kaasas on. Nii et ma arvan, ilmselt tänapäeval juba kõik inimesed võivad öelda, et nad on mõned endale emotsionaalselt kõige olulisemad hetked jäädvustanud just nimelt telefoniga sesse telefon juhtus neil olema käepärast ja läheduses, nii et mitte keegi ei kahtle selles et su väga kallis, super hea peegelkaamera on kõige parem juhul, kui ta on kodus voodi all ja pakitud karpidesse. Aga kui ma olen sõjafotograaf, kui ma olen rindereporter, kes iganes, siis ma telefoni peale loota ei saa, nendel on ikkagi profivahendid, mis kogu aeg. Muideks, Eesti rindefotograafid, kes käivad tootmas uudiseid meie igapäevastele, internetiportaalidele ja veebiväljaannetele ajalehtedele, nendel on minu teada kõikidele tööandja poolt ostetud telefon ehk siis ja ainult ühel eesmärgil mitte rääkimiseks, vaid selleks, et nad toodaksid eriti kiireid uudispilte uudis videolõike selle telefoniga, nii et tegelikult tuleb see telefon ka täiesti professionaalsesse kasutusse sisse. Ja samamoodi, kui me räägime näiteks tänasest maailma professionaalsest sõjafotograafiast, siis täna toodavad sõjafotosid rohkem terroristid sõjaolukorras ise olles kui päris fotograafid, sest et nii-öelda nagu öeldakse, et hübriidkonfliktid, mis sõjad ei ole enam sellised, kus ühelt poolt tulevad ühed tangid, teiselt poolt tulevad teised tangid, põrkavad kuskil kokku ja seal vahel on kuskil vestides pressifotograafid, kes seda dokumenteerivad. Sõjad on läinud niivõrd komplitseeritud, üks niivõrd Eba Enn ette ennustatavaks väga paljudesse konfliktidesse fotograafid enam üldse ei pääse ja seda kasutavad koheselt ära siis sõdivad pooled tootes ise tohutus koguses videomaterjali, tweet, info nupukesi, mida iganes, et proovida siis seda nii-öelda propagandamasinat enda kasuks tööle panna. Nii et ka selles maailmas tegelikult on telefon täiesti täiesti aktuaalne pildi tegemise vahend. Nüüd sel nädalal tuleb üks mees oma näitusega siia Eestisse, õigemini näitus tuleb ja ta tuleb ise ka kaasa. Võib-olla mõni sõna temast, sest ma ei usu, et tema oma pildid on teinud telefoniga. Ja tõepoolest, laupäeval avatakse kalamajas uues teatris Telliskivi loomelinnakus vaba lava teatris Jan karupi isikunäitus sõja ja nälja vahel, kus ta näitab oma väga pika ja põhjaliku projekti Somaaliast. Karup on absoluutne tippsõja dokumentalist ja, ja täiesti fantastiline fotograaf. Nii et soovitan kõikidele seda seda erilist juhust kasutada, et tegu on tasuta üritusega. On võimalik autoriga vestelda tema tema nii-öelda pildiprogrammi näha, sinna tulebki ennast kirja panna, et kes, kes tahab tõenäoliselt kirja panna, siis kõige lihtsam eesti fotolehelt leiate selle uudise ja seal meiliaadress, kuhu kirja panna. Aga tõesti ise olen kindlasti kohal. Ja ma arvan, et, et haruldane võimalus, täiesti haruldane võimalus näha näha nii lähedalt ühte meest, kes on, kes on jäädvustanud neid pilte, mida me muidu oleme harjunud justkui vaatama ainult mingite kaugelt eemal seisvate objektidena. Kui kaua see näitus lahti on? Näitus jääb avatuks 31. jaanuarini, nii et mitte väga pikalt, et kes laupäeval üritusele ei jõua, siis kindlasti astuge sealt eelnevalt läbi ja hiljemalt läbi ja vaadake pärast vähemalt näituse üle, aga ma arvan, et selle mehega kohtumine on, on võimas kogemus. Kaupo sinuga kohtume järgmisel nädalal ja jaanuar saab olema siis selline kuu, kus me räägimegi fototehnikast peaasjalikult võib-olla sekkaga mõnest põnevast fotograafist, kes juhtub tulema Eestisse sel ajal.