Ja loodus on selline põnev koht, kus tuleb ette igasuguseid ootamatuid kohtumisi aga samas võib kohata põnevaid inimesi inimeste hulgas. Eks neid seal erinevaid, kes on siis tavalised ja kes on väga erilised. Kaupo Kikkas olide Peruus pikka aega, kui palju sa seal kohtasid erilisi inimesi või oli, tuli sulle ette selliseid ootamatuid kohtumisi? Viimased aastad, kui ma olen reisinud, oleme püüdnud reisida alati võimalikult palju loodusesse, igal pool üle maailma ja ma isegi lausa tunnen juba sellist suurlinnade ees teatavat nagu hirmu, et ma pole nii kaua enam suurlinnades nagu reisinud, kui siis ainult tööasju ajanud ja pildistamas käinud nagu tööasju. Et Ma ma isegi nagu ei oska enam võib-olla linnu nautida, aga kiitos ehk siis džunglipealinn sealsamas Peruu oma soonias on üks on üks kummaline linn seetõttu, et tegelikult elab seal üle poole miljoni inimese, mis on ühe džunglilinna kohta üüratu arm arv inimesi. Aga teisest küljest oma olemuselt on ta nagu väike linn, seal on ikkagi ainult käputäis autosid, sinna ei vii ühtegi teed, seal sa oledki autoga sõita ainult ühest linna otsast teise ja seal on 30 kuni 35000 motokarrat moto. Karro on siis see mootorratas, millel on see nii-öelda korvike taga, kus saavad inimesed sõita. Ehk siis seda ka nimetatakse, Indias on rikk, saad, eks ju, ja Aasiast tukid igale poole, nad veidi erinevad. Aga 30000 moto karavad keskelt pläriseva mööda tekitas ringi. Nii et, et see muudab selle linna müstiliseks kõrgeid hooneid, pole autosid, pole samas pool miljonit inimest ja 30000 mooto karata, eks ju. Ja, ja ei kiita, see on niisugune linn, mis on oma oma põrinaga, oma haisude ja oma kulgemisega niivõrd intensiivne, et ta lihtsalt sa oled kaks päeva seal linnas ja sa tunned, et sa oled nii väsinud, et täitsa uskumatu. Ja seal linnas tegelikult leidiski aset üks reisi viimastel päevadel oleks huvitav kohtumine, 2009. Aasta oli Ivo selle mehega kokku saanud. Selle mehe nimi Walter Saxer ja Tai põlanud ära ka mind Walterile tutvustada ja Valteri juurde viima. Alter on mees, kes oli kõige kuulsamate Werner Hertzogi filmide produtsent ja pärast seda, kui ta lõpetas vener hertsogiga filmid Amazonases jäi ta ise sinnasamma majja elama, kus nad neid filme tegid ja mis oli neile nii-öelda nende filmide tegemise staabiks. Ja väga põnev, väga kirju elusaatusega mees ja võib-olla kui nii-öelda valges maailmas või Euroopas temasuguse mehe kohtamine ei oleks justkuinii eriline sündmus siis keset seda džungli siginad saginat keset Neid moto Carrode plärinat kohata ühte puhmaskulmude ja suurte vuntsidega vana valget meest kelles on kogu selline euroopalik Šveitsist pärit euroopaliksine, saksi väärikus, mis on see, mis on nagu segunenud sellise tohutu elukogemuse ja Lõuna-Ameerika võiks olla sellise Sharmi ja teisest küljest ka teatava sellise, kuidas öelda Volvsusega, sest et Lõuna-Ameerikas peatse valge mehena olema nagu alati igaks juhuks kõike kiigata asja kahtlustama siis on tegu võrratult huvitava mehega ja ta peab praegu omaenda kodus sellist pisikest võõrastemaja, mida ta ise kutsub siis nii-öelda Voaasiks, kuna see võõrastemaja asu pikitose, mitte nüüd päris slummis, aga ühes sellises üsnagi niukses räpases linnaosas, mille nimi on Bella Vissa kõlab küll ilusti, aga ei ole üldiselt võib-olla nii ilus. Ja tal on hiiglaslik müür ümber oma selle elamise, see müür on peidetud vanade nihukeste liaanide ja puude sisse. Et, et sa pead teadma täpselt, kus see uks on, millele koputada ja sa pääsed tõesti nagu sellisesse pisikesse võlumaailma kus kasvavad imelised puud, imelised lilled, linnud laulavad, kogu see motokarvade müra ja bella visa ais jääb ukse taha. Laiskloom roomab vaikselt mööda hoovi ringi, papagoi lobiseb kuskil puuserva peal, tal on selleks otse Lott, kes seal vaikselt oma asju toimetab. Päeval on ta küll üsna rahulik ja justkui sisened sellisesse faasi ja Walter, meie meie siis küll Valteri juures ise ei elanud, aga me läksime talle külla. Ja siis Walterile on selline traditsioon, et tal on alati külmkapis ootamas mõned tükid, kõige paremat Argentiina loomaliha. Ja siis, kui sa tead, et seda küsida, siis võid paluda, et kas ta grilliks õhtul ja see oli siis selleni me selline mõnes mõttes meie reisi kulminatsioon süüa riisi ja armadillija, Juka ja banaanide vahelduseks väga korraliku streiki, mida grillis sulle Valter isiklikult rääkida Walteriga jutt elust ja asjadest. Nii et need on sellised imelised kohtumised, mida tegelikult ei pildid ega sõnad edasi ei anna, sest et see tunne, mida sa kõigepealt tunned metsas, see tunne, mida sa kõlad, tunned seal selles elust pulbitsevast kihisev asja väsitavas kiitoses, mis on tegelikult väga võluv linn. Ja säki kohtad ühte meest, kellel on niivõrd põnev ja kirju elusaatus, sest et Werner Hertzogi nime on ilmselt kõik inimesed kuulnud, võib-olla pole neid filme näinud, aga soovitan väga vaadata, et kirre ja Fitzgaraldo on need kaks kuulsat Fitzgerald ikka sai väga kuulsaks, kuna Claus Kinski, kes seal peaosas on oma blondide. Ma ütleks selliste nagu leekidena peas püsti olevate juustega, kes mängis siis sellist kautšuki parunid või ütleme, läbipõlenud kaudsuki parunid. Noh, see on, see on omamoodi võrratu film ja, ja tegelikult see soomlamboolsus, mis seal filmis on, isegi meenutab kohati natuke mulle Eesti kino need seisvad seisvad pikad plaanid. Et seesama Walter oli mees, kes otsis sinna filmi, kõik need indiaanlased, kes seal osalevad, otsis sinna filmi, need laevad, need paadid ja juhtis kogu seda protsessi. Et üks väga võrratu kohtumine ja minu jaoks oli selle kohtumise kulminatsiooniks see, et kui me õhtul olime oma söögi ära lõpetanud, siis ma palusin, et kas ma tohin tagasi tulla, aga Waltherest pilti teha ja, ja ta lubas seda, nii et ma sain ka, sain teda portreteerida. Mis fotograafia mõttes loomulikult oli mulle selline noh, tõeline nauding, et väga tihti küsitakse minu käest, et noh, et mis sa kõikide nende piltidega teed, et ega ma ei teegi nendega midagi, need on lihtsalt minu minu väärtuslikud nii-öelda hindamatud hetked, et, et selles suhtes ma olen alati öelnud, et minu õnnevalem fotograafina ongi see, et ma ei mõtle kunagi pilti tehes seda, et ma selle pildi kellelegi peaksin maha müüma, seda kellelegi teisele teen. Et minu jaoks see protsess ja see hindamatu hetk on juba see nii-öelda kõige suurem tasu, mida ma saan ja kui seepärast õnnestub veel mingil moel realiseerida või näidata kellelegi teistele ka meeldib, siis see on juba juba järgmine väärtus omaette. Nii et vot sellise sellistele kohtumistele erilistele, hetkedele tegelikult sealt tuleb ka alati uksed lahti hoida ja nii ootamatu, kui see ka ei ole kohata sellist meest keset seda seda äärekiituse äärelinna. Selliseid asju tuleb elus palju ette või on need harvad korrad? Loomulikult ikkagi harvad, sest et see tõstabki nad ju niivõrd palju esile ja muudab nad nii erilisteks, sest et kui neid juhtuks kogu aeg ja elu sulle selliseid huvitavaid kohtumisi kätte mängib, siis võib-olla hakkaksid nüüd juba väga tavaliselt lõpuks tunduma. Nii et, et kindlasti need on väga erilised ja, ja tegelikult ka sellistest kohtumistest tuleb osata ise kinni võtta. Ta, ja ma pean tunnistama jällegi, et ma väga tänulik oma SÕDA Rivola, sest et mina ise oleks juba seal ukse taga ammu ümber pööranud, sest et seal ei ole ühtegi kirja. Ta ei ole mitte midagi seal lukus uks ja tuli viis minutit koputada, kolistada, lobistada, kuni tuli Valteri tütar ja ütles, et kuule, isa, täna magab juba, tulge homme. Et kui me poleks, kui Ivol poleks olnud seda järjekindlust veel viis minutit ukse taga kolistada, siis me ei olekski Valteri juurde kunagi jõudnud. Aga läksime, homme läksime järgmisel päeval ja saime, kui ja Valter mäletas Ivot ja nende 2009. aasta kohtumist. Nii et, et selles suhtes Need nendele olukordadele tuleb lahti, uksed lahti hoida. Ja ja muidugi, eriti mulle meeldib see, kui, kui see õnnestub ka nii-öelda veel pildiks konverteerida, et see, seesama kohtumise energia ja, ja põnevus veel veel lõpeb pildina, siis see on minu jaoks selline tõeline õnnestumine ja ma ütlen ausalt, et et minu, minu selles mõttes, et näiteks emotsionaalses mõttes ei ole see mulle sugugi lihtne kellelegi öelda, et kas ma tohiks pildistada, kas ta oleks nõus mulle nagu poleks nõus mulle poseerima. Ja sellele minu poolt eelneb peaaegu alati selline, kuidas öelda mingisugune tutvumine, vestlus mingi teatud sõbrunemine, et, et näiteks minul ei ole sellist päevapiltniku või päevapüstolreporteri Energiat astuda suvalisele inimesele juurde ja öelda, et telepilti. Ja, ja ma arvan, et ei peagi olema igas ühes, sest et iga pildini jõudmise teekond on erinev, on selline püstolreporteri teekond, kes proovib saada selle esmase emotsiooni ja vastupidi, on siis jääsula, mis see teie, eks ju, et sa proovid, sa proovid end endast luua sellele inimesele mingi kuvandi, tema loob sinule peas endast niikuinii mingi kuvandi ja niimoodi jõuda selle pildini. Nii et üks ootamatu ja hindamine, hindamatu kohtumine tõesti selle pika pika džungliretke lõppu.