Kaupo Kikkase mees, kellest täna räägid, see on kõike muud kui ilufotograaf räiged pildid on, tal, oled sa ka ise öelnud ja need on šokeerinud inimesi juba tema eluajal ja tõenäoliselt šokeeriad veel tükk aega peale sellegi. Kes see mees on ja miks sa tavalist. Me räägime täna Robert näpetoorpistima, klaariksin ära kõigepealt selle esimese lause, et tegu on absoluutselt ilu fotograafiga, ilu oli tema elufotograafia pildistamise eesmärk esimesest päevast kuni viimaseni on lihtsalt küsimus on võib-olla kõige enam selle nii-öelda ilu tõlgendamises. Et tema loomingusse mahub tõesti kõige sellist klassikalisemalt kõige tavapärasemat, esteetilist ilu ja mahuka sellist räiget, tumedat, toorest, jõhkrat ilu, mida te ise võib-olla pida, saated kõige ilusamaks, aga mis on tekitanud tegelikult tema nimega seoses väga palju skandaale ja, ja ka talle kindlasti väga palju probleeme, aga ka väga palju kuulsust toonud. Robert sündis 1946. aastal ja suri väga noorelt 1989 ja suri tema aidsi ja kindlasti see 80.-te aastate lõpus puu ja 90.-te alguse aidsi surajatajaida põlvkond kirjutas tema siis nime veel eriti tugevalt ajalukku kunstnikud ja muusikud, kes siis kes siis surid sellesse haigusesse väga noorelt, kuivõrd ei olnud tollel hetkel tegelikult erilisi ravivõimalusi kõige kuulsam ja kõige skandaalsem on ta oma siis sellise homoerootilise ja sadomaso teemat käsitleva fotograafiaga. Aga noh, kes juba praegu hakkasid kohe nina gepsutama raadio raadio ees, siis tegelikult tasuks vaadata tema puhul kahte paralleelset kunstiliini. Esiteks, ta on pildistanud tõenäoliselt maailma kõige kaunimad fotod lilledest, see on nagu selline sügav sissevaade lillede vormi maailma ma ütleks, mustvalged klassikalised fotod ja kui ta juba teadis, et tal on aids ja arvatavasti ta hakkab surema siis ta pöördus tagasi fotograafia sisuliselt kõige algelisema, kõige põhilisema algidee juurde ja hakkas pildistama tegelikult vanakreeka skulptuuri ehk siis mänguvalgusega mänguvormiga, mis tegelikult joon kogu fotograafia olemus, ehk siis sisuliselt selline faktuuri tekstuuri näitamine. Ja, ja sisuliselt jällegi, eks see kõik see ilukäsitlus ikkagi jääb selle pildi vaataja enda pähe. Aga noh, ma julgeks öelda, et see on üldse fotograafia nii-öelda ilu alus, eks ju, et seesama oskus näidata vormi ja valgust. Aga kui me nüüd tuleme tagasi tema selle skandaalse ja kõige kuulsama loomingu juurde, miks teda, sest ilmselt keegi ei teaks teda, kui tal oleks ainult lille ja lilli ja ja skulptuure pildistanud aga just nimelt sedasama vastandumine ja vastandamine ja alati ikkagi mingi teatud ilu otsimine on ilmselt see, mis ta nii kuulsaks ja nii oluliseks omas ajastus tegi sama selle sadomaso ja igasuguse sidumiste ja, ja sellise jõhkrusega, tooruse, füüsilise armastuse kaamera ette kiskumine olid ilmselt ka suuresti siis esimest korda tema teene, kuivõrd hiljem noh, me ju teame, et tegelikult sellist räigust jaa, jaa, jaa, Judistama panevat vastikustunnet tekitavat pilti absoluutselt keeruline teha, tähendab et šokeerimine on nagu kõige lihtsam asi maailmas. Ja mulle tundub alati, kui ma vaatan midagi šokeerivat ainult nagu tavaliselt mõtlen selle peale, et see on juba ju tehtud seal ammu nähtud. Eks see inimene täna midagi sellist veel teeb, ma ei näe, ma ei suuda näha nende kunstnike puhul tegelikult neid mingeid ausaid, kõrgemaid eesmärke oma lihtsalt tunnetan, et see on kuulsusjanu soov saada nii-öelda emotsioone iga hinna eest kätte, eks ju, siis seda ei olnud laboratooriumi puhul kindlasti ei saa seda niimoodi käsitleda, kuivõrd Ta tegi midagi täiesti uut, midagi täiesti ainulaadset, sest et keegi ei olnud kaameraga sellistesse kohtadesse läinud. Elu mõjutaski väga suurelt see, et ta läks sellesse subkultuuri väga süviti sisse, et kindlasti oli ise osa kõikidest nendest jõhkramatest mängudest, mida ta pildistanud on, ta saigi tegelikult nagu suurel määral oma piltidega ise üheks. Nii et kindlasti selles mõttes tõsi, me ei saa tema näppel sorbi aususes mitte mingil moel kahelda. Ma arvan seda, et üldse selline subkultuuride kaamera ette toomine on, on tegelikult viimase siukse 50 aasta fotograafias olnud olulisi, selliseid nii-öelda kunstiliine, sest et sisuliselt Me juskui teame, et, et kuskil meiega paralleelselt eksisteerib väga palju maailmu, kus tehakse asju, mida meie ei tee, kus elavad inimesed, kes mõtlevad teistmoodi kui meie. Ja selles. Ja loomulikult keegi ei, ei saa neid ju nii-öelda paljastada ja panna neid nii-öelda telekaamera ees ütlema, mida nad täpselt mõtlevad, siis foto ongi nagu justkui selline teatud selline diskreetne meedium viia kurssi inimesi sellega, mis, mis toimub nende nende kõrval tegelikult, eks ju. Ja selle kõige kõrval pildistas tegelikult näppel, sa oled kogu aeg ka väga, väga huvitav, vaid väga jällegi esteetiliselt nauditavaid, ülikauneid, portreesid. Kõige kuulsam on tema pikk koostöö ja kooselu pätismissiga. Hiljem on olnud tema üks lemmik, modell kuulus selline, kuidas ma nüüd ütlen siis inimkunstiteos nimega Kreestyouns ja Krist Johnson, tegelikult ka laulja, näitleja, kindlasti ta muutus teatud kuuekümnendates, ta muutus selliseks, veidraks on siis selline mustanahaline pikk kiitsakas musklis naine, kes, kes muutus mingisuguse alternatiivse iluikooniks kuskil seal seal seitsmekümnendatel tegelikult vist 60.-te väli muutunud. Ja loomulikult see meeldis äärmiselt märgatavalt milledes otsis kogu aeg selliseid peidus olevat supp kultuurselt, et ilu, eks ole. Ja täpselt samamoodi, kui ta leidis näiteks sellise, tema võib-olla isegi vaadataks, kõige kuulsam pilt on ühest sellisest täiesti lumivalgest tegelikult pikem seeria albiinomehest. Ta tõi oma piltide sisse alati div veidrust, aga näidates seda veidrust kindlasti läbi ilu ja esteetika ja kui sinna kõrvale panna need samad lillepildid, siis need lillepildid muutuvad tõesti kuidagi eriliselt sügavaks ja hästi palju on arutavad, et kas need lillepildid peaksid, kas neid peaks käsitlema, kui väga erootilisi fotosid, siis ma, ma, mina näiteks nii ei arva, et ma arvan, et eks see kõik oleneb taustsüsteemist, kus neid näidatakse ja vaadatakse, aga, aga minu meelest ta toob selle väga kom plekse ja tegelikult väga keerulise ilu kuidagi väga eriliselt esile. Ja apelthorbiga on veel väga huvitavad kunstimaailma diskussioonid olnud seotud, eriti siis pärast tema surma 80.-te lõpus ja 90.-te alguses, kui tulid tema esimesed, siis nii-öelda retrospektiiv, näitused ja loomulikult keerisid maailma oma räiguse ja, ja temaatika valikuga aegse nimetati seda lihtsalt pornograafia, kas ja milleks kõigeks veel? Tänu sellele siis tuli ka suuresti esile see, et kus siis lõpeb kunst ja kust algab mingisugune mingi muu asi ja kust lõpeb avalik rahastus, milline on see kunst, mida ühiskond peaks tolereerima ja rahastama. Ja tegelikult see oli täiesti uskumatu, kuivõrd tänapäevased on need diskussioonid, et kui me vaatame nagu Eesti riiki anno Domini 2015 ja loen praegu sedasama 89. aastal toimunud kirjavahetust, siis ausalt öelda Ameerikas toimus see kõik ära juba siis 89. aastal, millega meie siin oma piike praegu murrame ja üritame nii-öelda kunstnike suukorvistada, üritame nii-öelda, mis on ilu ja, ja kuidas seda ilu peaks näitama. Ja mis on veel üks väga huvitav paralleel, et mõned kuud tagasi rääkisime KUMUs olevast suurest näitusest gootika surm ja ilu seal näituses me näeme ka, kuidas siis 90.-te eesti fotokunst siis nii-öelda peegeldas sisuliselt läbi oma prisma sedasama Robert näpathorpi. Nii et tegelikult me oleme oma kultuuriruumis väga palju sellest samast, Robert klapersopist mõjutada saanud, isegi kui me teda ei tunne või ei tea. Kui nüüd on huvi, tahaks näha ta töid, kus neid näha saab. Robert lõpetavadki valisime jututeemaks eelkõige seetõttu, et kuni septembri keskpaigani on tema 250-st tööst koosnev retrospektiiv Soomes Helsingis Kiasma moodsa kunsti muuseumis ja Kersna valis selle oma viimaste aastate kõige olulisemaks projektiks, kuna valmis just suur remont ja kes ma olen täiesti uues kuues ja nad otsustasid avada nii-öelda uue. Kas ma just nimelt Robert näpatoopi näitusega, nii et septembri keskpaigani Helsingis ootab teid mädaladorpi retrospektiiv, kas on sellega mingi, hoiatas, etendab vererõhu üles, liiga palju vaatad ja absoluutselt täiesti hoiatas, on olemas seal. Selge aitäh. Kaupo Kikkas.