Enne suve viimases fotokoolis Kaupo Kikkas räägiks eesti aasta loodusfotodest. No need on need väljakuulutatud juba tükk aega tagasi, näitused on olnud ja on veel neid näitus sõidab ka ringi, nii et igaüks saab vaadata ja neil on ka suurepärane koduleht, kus siis saab igaüks jällegi oma kodus vaadata võidutöid, teisi töid ja siis analüüsid, aga paluks sul ka Kaupo natukene neid pilte kommenteerida, nii võitjaid kui ka lihtsalt põnevaid töid. Looduse aasta foto on tõesti üks ilusamaid ja järjepidevamad traditsioone eesti fotograafias ja ta on ka selles mõttes selline täitsa ainulaadne, et seal osalevad üsna rõõmsalt koos profid harrastajad ja ka üsna üsna fotokauged inimesed, kes mõnikord võib-olla on tabanud mõne erilise hetke, mida, mida fotograafid või siis fotoharrastajad pole tabada saanud või tabada taibanud. Et seal on tavaliselt tuhatkond autorit ja tsirka 10000 tööd, mis siis omavahel võistlevad. Alati on hästi suur roll ka laste ja noortekategooriatel ja täiskasvanute kategooriad siis jaotatakse erinevad, et siis vastavalt kas loomade lindude maastik või ka taimede seente kategooria on eraldi ja üks kategooria, mis tegelikult igal aastal olulisemaks muutub, on inimese ja looduse suhted, ehk siis, et näidata seda, seda inimese jälge või inimese tegutsemist seal looduses läbi mingisuguse fotograafilise prisma. Ja kui alguses olid need pildid ainult ka sellised, noh, inimese kriitilised näitasid pigem ikka seda jubedat jalajälge, mille inimene kipub loodusesse jätma, siis iga aastaga on võib-olla aina rohkem tulnud ka selliseid nii-öelda toredaid pilte, mis näitavad, et on võimalik koos eksisteerida inimesele loodusel päris kenasti ja ja sellest on võimalik ka mingi fotograafiline jälg maha jätta, mis võib olla teistele huvitav vaadata on aga selle aasta Grand Prix foto, mida saavad kõik siis tõesti looduse omnibussilehelt vaadata, kus seal siis looduse aasta, foto erileht ja ja seal on tõesti päris mõnusalt see galerii üles ehitatud, et saab väga lihtsalt igaükskõik, need nii-öelda parimad ära märgitud võidupildid üle vaadata. Siis see Grand Prix pilt on Remo Savisaare pilt jäälinnust. Ja võib-olla siis žüriile läks hinge see, et see jäälind siis ta oma sulgi puhastab, mis on selline väga, väga kiire, väga üürikene hetk, mida fotograafil tabada on tõesti väga, väga keeruline. Minu jaoks väga suur üllatus selles pildis ei olnud, sest et tegelikult viimased aastad on toonud meile absoluutselt unikaalseid pilte jäälindudest. Gazeeremo pilt on loomulikult täiesti unikaalne, aga ütleme, kuna see lind on äärmiselt karismaatiline, hästi värviline nagu nagu mingi eesti väike oma papagoi ja siis tõesti fotograafid on oma oma objektiivid suunanud selle jäälinnupoole juba viimastel aastatel, kui tehnika areng on seda võimaldanud, nii et jäälinde on meil tõesti väga huvitavates asendites, poosides, dünaamiliselt, staatiliselt paarikaupa ja üksinda, väga palju jäädvustatud. Aga üks pilt, mis mulle isiklikult jäi väga, väga teravalt silma, esimesest hetkest peale on Gunter Tätte pilt Vesiloo saarest või laiust. Ja ausalt öelda, kui ma seda pilti vaatan, siis hetkega kohe tulid mu silme ette Konrad Mägi maalid ja eriti muidugi Saaremaa maastik ja siin on siis selline tüüpiline eesti laiu maastikus kaldavallid kaldavallide peale on suveks kasvanud, siis erinevad taimestikku õitsvaid lilli. Ja taevas on siis sellised mitmes kihid kihis sellised samba Moody pilved loojanguvalguses ja lihtsalt see pilt absoluutselt tõi mulle kõik need Konrad Mägi toonid, Konrad Mägi, sellise punk tehnilise taeva ja, ja sellised no niivõrd tugevad assotsiatsioonid ja lihtsalt mitte, et nüüd siis et sisuliselt võiks öelda, et nagu tagurpidi, ennem oli maal ja siis tuli foto aga tegelikult minu jaoks sellise fotoga selles mõttes selline luku võti. Et kui muidu kiputakse Konrad Mägi sellist värvi pakkuma balleti ja üldse sellist veidi fantaasia fantaasiasse fantastikasse kuuluvat maalistiili pidama, pigem nagu selliseks natuke ebarealistlikkus ja tema peas valitsevaks, siis see pilt ausalt nii-öelda tõestas mulle ära, et see võib olla täiesti realistlik, et lihtsalt olla õigel ajal õiges kohas õige valgusega ja tõepoolest milliseid müstilisi vorme võib meile loodus pakkuda, nii et see Gunterleta pilt vist oli küll minu jaoks üks kõige paatsemaid üldse? Mitmeid pilte on seekord näha, mis siis on võimalikuks saanud tänu esiteks väga kõrgelt arenenud fototehnikale ja teiseks siis väga virmaliste rikkale aastale mis meil on nüüd siin jooksvalt olnud ja nii, et siis selliseid Linnutee ja galaktika ja taeva ja virmaliste toonidega ja vähemate toonidega pilte laekus sellele võistlusele päris hulgem. Aga muidugi selliste piltidega olen natukene alati see lugu, et tihtipeale muidugi inimesed neid vaadates hakkavad ohetama, jahedama, issand kui ilusad värvid, issand, kui huvitav. Kui eriline siis siis minu jaoks jäävad nad alati pisut efekti piltideks, kuivõrd see on ikkagi selline fototehniline trikk, et me püüame kinni pikema ajaühiku jooksul selle valguse ja silmaga me ju tegelikult mitte kunagi selliseid vaatepilte näha ei saa, et võib-olla ongi huvitav, mis juhtub viie aasta pärast fotograafias, kus need aparaadid lähevad veel tundlikumaks ja Me hakkame pildistama aina rohkem siis selliseid objekte, värve, detaile kas või kaugeid galaktikaid üles, mida me silmaga mitte kuidagimoodi ei näe. Ja vähe sellest, et silmaga ei näe, isegi pikksilmaga ei näe. Tegelikult tuleb need värvid siis tõlkida läbi spetsiaalse tarkvara, et need värvid pildile tekiksid üldse. Ja samamoodi siis mõningad pildid, mida tuleb igal aastal aina rohkem, on sellist HDR tehnikat kasutades ja sellist tugevat fototöötlust kasutades valminud, kus, kus me siis näeme ka sellist väga lai fotograafilist ulatust ehk siis nagu pilt muutub ülidetailseks ülivärviliseks ja kõik varjualad on meile nähtavad ja kõik valgusealad on meile nähtavad. Siin jälle ka minu isiklik arvamus ütleb seda, et see on selline selge, selline fototehniline fetish ja ma siiski võib-olla nagu justkui võtaks selle silmaga näha tavareaalsuse rohkem endale aluseks. Aga see on täiesti maitse asi, sest tegelikult ma olen lihtsalt natuke tagurlik oma oma loodusfoto kvaliteeti hindamisel. Aga too välja mõni pilt ka sellest, et inimene ja loodusvot see oleks põnev. Kas sul hakkas sealt ka midagi silma? Inimene ja loodus on jah, selles suhtes tegelikult alati selline huvitav kategooria, et, et kui ma ütleks, et see on mõnes mõttes väga keeruline kategooria, selle, selle kategooria võidupilt on Kaupo Kalda drooniga pildistatud pilt Pakri poolsaarest, mis isenesest. Ta on selline üsna. Ma arvan, et kõik suudavad ette kujutada loojanguvalguses, aga eriliseks teeb see, et see on troonilt ja õhust pildistatud ja mere poolt kus siis inimene tegelikult kunagi seda vaatenurka ise nii-öelda ei saa. Aga võib-olla kõige sellisem luistakam pilt. Ta on Kaido Haagen pilt nimega isekas, kus siis on sukelduja pildi peal koos noore hülgepoisina poisiga ja hüljes on siis sellises mõnusas poseerimise situatsioonis valmis hakkama kohe naeratama fotograafile, aga fotograaf on siin niivõrd edevaks muutunud, et hoopis rohkem ennast pildistama, aga tulemuseks on siis väga lustakas pilt, kus selline kergelt moonutatud näoga, kuna see sukeldumismask, eks ole, surub inimesele näkku ja põsed on õhku täis, on siis fotograafia hüljes siis vaatab kõrvalt ja viipab loivaga, nii et see on siis moodsa siis sellise selfi autoportreemaania pilt, mis, mis mulle tõesti väga meeldib, kuna ta on ühest küljest naljakas, ta natukene irooniline kõikidele teistele selfi pildistajatele ja eriti mõnus on seal muidugi nurgas see hüljes, kes on nii valmis hakkama poseerima fotograafile, kui vähegi saab. Nonii aga on seal ka selliseid tavalisi pilte, ma mõtlen, kus olnud mina, mäger, mina ja põder, põder, fil, hauto. Kui sa oled võimeline tegema metsast pildi mina ja mäger, siis ma arvan, et see on täiesti täiesti võistlustele, vääärt esitamist, nii et kui sul see õnnestub teha, siis kindlasti saada. Aga üldiselt on loodus võistlustel kombeks niimoodi, et vangistuses, loomadest ja loomaaialoomadest pilt sinna ei saadeta või kui saadetakse, siis see peab olema kindlasti sinna juurde kirjutatud, nii et selles suhtes ilmselt ikkagi mina ja mäger pilti vabas looduses teha ei ole vist ei fotograafile ega ka ka mitte fotograafile väga jõukohane, nii et see oleks, oleks, oleks huvitav ja kunstiline. Aga loomulikult lihtsalt Mc Grasid põtrasid linde metssigu ja, ja, ja, ja keda kõike veel oli seal võistlusel sadade kaupa ja tase on endiselt, et tase on endiselt väga-väga kõrge ja väga tihti ongi see, et, et žürii teeb, teeb oma maitse oma tolle hetketunnete järgi valiku, aga kuna tase on nii kõrge, siis minu arvates on ka need pildid, mis üldse isegi näitusele jõua, mõnikord täpselt samaväärsed või isegi vaatad parematki lihtsalt võib-olla nad sattusid olema valel päeval vales kohas pärast vale pilti, et nad ei tõusnud nii kõrgele. Aga aga tõesti, siin, ütleme linnu loomakategoorias on meil Eestis see loodusfototase viimase 10 aastaga kerkinud absoluutselt maailma tasemele ja meil ei ole mitte millegi pärast vaja piinlikkust tunda. Aitäh sulle, Kaupo Kikkas ja kohtume sügisel.