Kaupo Kikkas täna ma paluksin sul rääkida ühest sellisest mehest, nagu seda on see poest ja salgaado ja tema suurepärasest näitusest, mida sa käisid Londonis vaatamas selle mehe kohta teistest väga palju ei tea, kes ta on ja mis teeb ta tööd eriliseks. No tegelikult see teadmine või mitte, teadmine on, on suhteline, sest et ta on absoluutne suurmeister ja omas žanris sellises pikkade projektide žanris, kus ta valib ühe teema ja läheb väga süviti kajastab selliseid maailma inimese ja looduse vahelisi nii-öelda valupunkte on ta tõenäoliselt maailma kõige tuntum mees ja ta on nii tuntud alates 94.-st aastast, ta juba lihtsalt töötab ainult oma projektidega, et nii-öelda kuskil kellegi teise jaoks ei pildista ja näitused raamatud ongi tegelikult siis see nii-öelda valmiv lõpp-produkt, mis salgaadol seal kaadol valmivad. Ja ta on absoluutne legend, et, et kui nad sünniaasta on, kui ma ei eksi, on 1944, siis ta on olnud nii sellel areenil juba juba väga, väga pikalt. Aga see näitus, millest ma rääkida tahtsin, on Jene siis mis tõesti on lõppemas praegu Londonis rahvuslikus loodusmuuseumis kolib sealt edasi järgmistesse maailma suurtesse näitusesaalidesse ja seda peetakse kindlasti 2013. aasta kõige tähtsamaks fotonäituseks maailmas. Ja täiesti õigustatult, kuna see näit, see on justkui seal kaado testament, et inimestele kogu inimsoole ja planeedile maa tegi seda kaheksa aastat ja külastas kohti, mis on tema jaoks justkui viimased looduse, kandsid kogu planeedil maa. Seal eksisteerib loodus kas inimesest sõltumatult või eksisteerib inimene selle loodusega koos äärmises tasakaalus ja sünergias. Ehk siis loomulikult külastas ta selliseid, noh, looduskaitse, nagu on. Antarktika. Metsikud maastikud Aafrikas külastas Paapuas ja Uus-Guineas, hõime vihmametsa, Amazonas loomulikult ja nii edasi ja nii edasi ja sellest kõigest valmis 250 pildi pildine komplekt, suured mustvalged fotod, mis on siis üles ehitatud sellise näituseinstallatsiooniga ja see on nii võimas, et see paneb lihtsalt sinna pildi juurde maha istuma ja küsima, et kas tõesti. Et mida me parasjagu hävitame, ekspluateerime ja millest me ei hooli, kas, kas meil on mingi õigus üldse siin eksisteerida ja niimoodi käituda, et see on tõesti väga, väga, väga võimas näitus ja mul kohati tundub, et justkui kõik maailma inimesed peaksid selle näituse ära vaatama, tema seal pingi peal istuma nende piltide ees nagu mina ja neid samu mõtteid mõtlema, sest et lihtsalt sa tuled sealt välja natuke parema inimesena ja mõtled kaks korda enne järgmist rumalust, millega seda planeeti hävitad. Tõeliselt tõeliselt võimas näitus, mis mind väga tugevalt kõnetas. Ja kui rääkida puhtalt nagu fotograafilises mõttes, siis see on lihtsalt imeline, kuidas seal kaado on ühendanud tegelikult loodusfoto. Fotokunstilises mõttes on ju kõige vähem ambitsioonikas žanr üldse, sest kunstnik on loodus, mitte fotograafia, olukordade, looja loodus. Ja sinna sisse samas pannes nii tugeva tunde omalt poolt nii tugeva vormi, nii kauni, erilise peenetundelise filigraanse käsitluse, ET. Ma ütleks, et väga harva juhtub selline asi, kus kus tõesti loodusfotost saab absoluutne fotokunst selle sõna kõige pühamas kõige uhkemas mõttes. Siis seal kaado suudab oma Chenesise sisse tõesti selle haruldase mõõtme tuua. Aga kas on ka teada, et miks ta sellise asja tegi selles mõttes, et noh, mis mees ta muidu oli, mida ta muidu vilistas ja mis ta selleni viis, et hakkas kadunud. Kuid olnud see teema on talle kindlasti huvi pakkunud juba väga-väga ka aega, aga arvatavasti ei ole veel nii võimsa käsitluse jaoks olnud ennem aega ja ilmselt ka mitte raha. Sest et selle, sest me võime ainult ette kujutada, mis võis olla selle selle näituse tegemise eelarve, kuna ta lendas sadu lende maailma kõige nii-öelda eraldatumatesse paikadesse kaheksa aasta jooksul. Ja kindlasti tuleb siin ka mängu tema vanus, seetõttu see on tema testament, et ega me kõik ühel hetkel hakkame tajuma, et maailm on kaduv ja, ja sinu nii-öelda liha on ühel hetkel nõder ja kaob siit maailmast ära ja tuleb, tuleks iga kunstnik tahaksin midagi maha jätta, siis kindlasti on see seal kootav testament samamoodi, nii et ütleme, see on tema kõige võimsam projekt just nimelt, et seetõttu, et ma arvan, et kõik need asjad said seal kokku. Aga see ei ole tema jaoks absoluutselt uus teema, kuna ta on tegelikult juba aastakümneid tegelenud Amazonase vihmametsaprobleemiga ja tal on endal täiesti isiklik, õigemini temal ja tema proual, kes, kes tundub, et on väga võimas isiksus ja tihtipeale tema projektide juures väga suurt mõju omav. On isiklik, hiigelsuur looduskaitseala, mida nad suurendavad kogu aeg, kus nad siis taastavad Amazonase naturaalset nii-öelda metsa loomulikku kooslust, kus on eelnevalt olnud põlde ja, ja inimese poolt nii-öelda maha raiutud metsa. Nii et tegelikult näiteks Amazonase päästmine on ta kõige isiklikum tasandil, ta teeb seda oma kätega iga päev ja elab sealsamas omaenda looduskaitsealalt. Et selles projektis midagi uut või üllata tavad salgaado puhul ei ole. Tema eelnevad, kõige kuulsamad projektid on, on näiteks üks, üks projekt on just nimelt siis võõrtöölisest ja, ja migratsioonist jällegi see on aastatepikkune projekt, kus ta on saanud minna väga süviti ehk siis see on, see on, see on tõesti jällegi salkohodo puhul see nii-öelda iseloomustav sõna, et, et seda on tegelikult väga paljud fotograafid öelnud, et selleks, et teha midagi tõeliselt suurt. Selleks on vaja long term Fourier ehk siis pikaajalised projektid, kus sa jälgid mingit küsimust, mingit ala, mingeid inimesi, mingit probleemi jälgid aasta viis aastat 10 aastat ja seda on väga-väga raske saavutada puht tõesti puhta rahalises perspektiivis, sest et sellisel projektil ju ei olek klient kui sellist, keegi ei maksa selle jooksvalt neid asju kinni ja seda saavadki lubada endale siis tõesti sellised sellised väga nimekad fotograafid, kellel on juhtumisi ka süda väga õiges kohas. Nii et ühesõnaga sellised inimese ja looduse koosluses ja üldse selliseid migratsiooni ja, ja, ja noh pigem inimrassi kui sellise maakera Anastaja probleemid on pakkunud talle huvi viimased 30 aastat, aga tõenäoliselt veel palju pikemalt lihtsalt viimase 30 aasta jooksul on ta saanud neid suuri projekt teha. Aga, mis sellest nüüd edasi saab? See näitus hakkab mööda maailma ringlema ja kindlasti saab seal kaado kodulehelt lugeda täpselt, kus maailma otsese näitus parasjagu on. Nii et kes teab, äkki see jõuab ühel hetkel ka Eestile lähemale, kas ta Eestisse jõuab nii, nii õnnelik kogu õnnelikku arvamust ma julgeks avaldada, aga kuhugile lähedale kindlasti ja ma arvan, et see nii ajada ja nii eriline näitused seda tasuks, seda, seda tasuks lausa, kui on võimalik jahtida ja vaatama minna. Sest vahest ma mõtlen, et inimestel jääb natukene ka sellisest ambitsiooni julgusest puudu. Et näiteks kui ma ütleksin praegu, et, et noh, et, et mis see siis on Londonisse näitusele sõita, siis enamus inimesi ütleks raadiokuulajaid, et noh, et, et et mis rikkuri hullu juttu, sa ajad kaupa sõita teise Euroopa otsa lennukiga näitusele, eks ju. Aga kui osta piletid pool aastat ette ööbida mõnes kõige lihtsamas hostelis käia võimalikult palju jala siis ma arvan, et, 200 euroga maksimaalselt on võimalik see kindlasti ära teha pole isegi seal 50 euroga on võimalik ära teha. Et kui sa midagi väga armastad, oled nõus kõhu kõrvalt natuke kokku hoidma ja selle nimel natuke pingutama, siis tegelikult ei ole asjad nii alati nii kallid ja nii kättesaamatut, kui me endale vahest tahame mugavustsoonis olles ise öelda. Nii et miks mitte, et koguda selle nimel natukene raha ja aega, et minna, sõita ja käia ära ühel näitusel, mis võiks sind nii sügavalt puudutada, et seisaks mitte kunagi kodus istudes seda tunnetki või lihtsalt maailma kuhugile teise otsa puhkama või nautima või turismireisile sõites seda tunnet. Et lõppude lõpuks on ju ikkagi emotsioonid, need, mida me võiksime jahtida, sest et sest et raha on tihtipeale ainult vahend nende emotsioonide saamiseks, aga kui me jätame selle rahasid vahelt ära ja proovime otse nende emotsioonide nii pääseda, siis see on nagu veel siirame, veel parem. Tõlkides tekitas sinus kõigest tuge, ainult see on. Ma arvan, et minule tekitas kõige tugevama emotsiooni terve seeria siis nii-öelda arti kaja Antarktika piltidest, kus ta suutis tekitada näiteks vaalasabadest, pingviinidest sooladest sellised maastikumustrid, et Läks väga kaugele nagu loomast, linnust või loodusfotost ikooniks on minu jaoks kindlasti üks jäämäe pilt mis näeb välja täpselt nagu keskaegne Šotimaa loss või kindlus. Ja kui me hakkame mõtlema, et see jäämägi on võib-olla 1000 aastat seisnud seal nagu nagu Šotimaa kindlus siis on Šotimaa kindlus, köömes ja kopeerimine ja nüüd lihtsalt 10 aastaga sulapsi jäämegi ära, et see planeet on sellises seisus, nagu ta on. Üha rohkem on hakanud levima see mõtteviis, et, et inimene ei olegi milleski süüdi ja see on täiesti normaalne, et planeedi kliima käib oma loomulik nagu sammu ja peabki soojenema ja peavadki jäämäed ära sulama ja liustikud ja ookeani tase peabki tõusma, siis ma ei suuda nagu kuidagimoodi selle mõtlemisega leppida, et loomulikult selles on oma tõde sees tõepoolest maakera nii-öelda kliima käibki oma sammu ja toimubki vahepeal soojenemine, vahepeal jahenemine, ühel hetkel uus jääaeg, aga see oli selgemast selgem, et see, mida inimene selle planeediga praegu teeb. Ei pidurda seda mitte kõige väiksematki moel vaid aitab ainult kaasa nendele kõige halvematele nii-öelda suundadele. Nii et selle näituse vaatamine võiks olla selline tõeline südametunnistusse enda südame sisse vaatamine ja samas tõeliselt suure ja uhke kunstielamuse saamine. Nii et ma arvan, et mind see näitus puudutas kõige tugevamalt, mis üks fotonäitus mind kunagi puudutanud on. Ja just nimelt nende erinevate kvaliteetide kokkusaamise tõttu oli see elamus niivõrd võimas. Aitäh, et seda jagasid meiega.