Tänane teema on võib-olla natukene kergemeelne tõsiste fotohuviliste jaoks, aga samas jälle mõned asjad võivadki natukene kergemeelsete kerglased olla. Nimelt Kaupo Kikkas huvitaks mind selline asi nagu mood fotograafias, mitte see, mida fotokad vaid pildistada, aga see, mismoodi aparaadid välja näevad, nimelt ma nägin hiljuti polaroidkaamerat, mis oli niivõrd šanssi nagu see inimene, kellel see oli, et see oli tõesti lahe vaatepilt. Ma mäletan neid, mis kunagi vanasti kaheksakümnendatel kuskilt välismaalt toodi ja kellelegi lollidelt pilt tuli välja ja noh, ei olnud midagi erilist, aga nüüd nad näevad välja nagu omamoodi mänguasjad või sellised suured muide, futuristlik mõnest filmist väljas. Kuidas tehakse seda söödavaks niisugustele moehulludele või nendele, kellele meeldivadki veidrad asjad, tühja see pilt aga, aga et oleks kihvt. Aga tegelikult on alati igale liikumisel olemas vastuliik ja kui me viimastel nädalatel rääkisime innovatsioonist ja sellest, kuidas inimesed aina vähem pilte vaatavad, aina rohkem pilte teevad, aina vähem pildistamisele mõtlevad ja aina kergekäeliselt nupule vajutada siis loomulikult on alati olemas sellisele mõtteviisile vastand mõtteviis. Ja tegelikult see vastane mõtteviis on uuesti ellu töötanud ka filmifotofilmi ehk siis sisuliselt, kui me, kui me üks viis, kuus kümmekond aastat tagasi nii-öelda siin kuulsime pidevalt selliseid Afysseerimisi, et film on lõplikult surnud, kadunud siis täna Meil kaks sellist tugevat liikumist, kes toovad filmi väga jõuliselt tagasi kasutusse. Need on siis nii-öelda sellised hipsterid ehk siis need, kes kasutavad erinevaid filmiga fotokaid, sellepärast et see on fun. See on edev, äge, see on teistmoodi. Ja kunstnikud, kelle jaoks filmitunne, ehk siis ainulaadsus, ehk siis sul on üks kaader, üks negatiivi, üks slaid on väga oluline osa tema kunstist eneseväljenduse eest. Ja tänu nendele kahele inimgrupile, kes on mõlemad tegelikult väga sellised moeteadlikud ja ka väga innovatiivsed ja nad on ka head kliendid, võib öelda, sest pigem ikkagi oled sa ka siis aasa oled professionaalne kunstnik, ehk siis sul on vaja seda filmi selleks, et ennast väljendada või sa oled lihtsalt edev inimene, siis mõlemal juhul peab sul olema ka vahendeid ehk raha, et neid erinevaid seadmeid osta ja eelkõige filmi osta. Ja siis on tõepoolest ellu äratatud terve rida väga toredaid filmiga töötavaid kaameraid ja näiteks kõige lihtsam näiteks on võimalik osta toi, camera või LEGO-camera, sa võid osta kaamera, mille sa paned klotsidest ise kokku, seal on selline ülilihtne objektiiv ja ta teeb selliseid kergelt muinasjutulise väga uduseid pilte, kuna sisuliselt, et see objektiiv on nii lihtne ja plastmassläätsedega, et, et seal ei ole võimalik sellist päris teravat kujutist saada. Ja samamoodi on, on olemas hulga kaamera, näiteks jälle omo kaamera, mis on siis üles äratatud ära moderniseeritud kunagised nõukogude ja, ja idabloki kaamerate sellised moodsad, kergelt meelega trügi kvaliteedist toodetud uus mudelid. Ma üldse ironiseeris, sest ma arvan, et need on tegelikult väga kihvtid ja väga vahvad leiud sest et need panevad tagasi inimese mõtte liikuma selle pildi algupärandi juurde, et kas sul on vaja nüüd kolmekümmet megapikslit super head objektiivi, et teha endale mingi mälestus, et luua mingi mälestusese või suudab sulle see veidi eriline kaamera, mis kuidagi muinasjutuliselt kergelt uduselt moonutatud värvidega läbi keemilise ilmutamis protsessi jäädvustab sulle selle, selle jälje, ma julgen arvata, et see pilt, kuna selle pildi nimel on nii palju rohkem pingutatud, muutub oluliselt kihvtimaks mälestusesemeks, kui see, see 500 klõpsu telefoniga või, või jumal teab mis fotokaga. Nii et tõesti film ärkab ellu ja üks filmi kõige naljakam kui jälle selline tagurpidi maailma kõige kõige edukam filmi elluärataja on tegelikult Instagram, Instagram, mis oma olemuselt ei ole kuidagimoodi filmi, aga ajalooga seotud vaid lihtsalt üks keskkond, kuhu tuleb postitada ruudukujulise nii-öelda siis sellised. Vanasti öeldi kuus korda kuus formaadis pilt, aitäh mis koheselt viivad mõtte tagasi vanale sellele kuus kord kuus formaadis fotokale ja polaroid kaamerale. Ja nüüd veel innovatiivsed hipsterid programmeerisid sinna hunniku filtreid, mis võimaldavad jäljendada siis nende vanaaegsete kaamerate, vanade filmide, sellist pildi, muljet ja tulemuseks on see tohutu suur hulk inimesi hakkas pärast seda huvi tundma nendesamade filmide ja päris asjade vastu. Täpselt samamoodi ei oleks keegi uskunud, et keegi, et äratatakse ellu polaroid, kaamera, aga polaroid, kaamera on praegu elus ja vägagi elus ja siis nii-öelda rahva crowdfunding nagu on, on inglise keele sõna, ehk siis rahvarahastus oli see, kuidas koguti kokku, kuhu raha, et uuesti polaroid filmi hakata tootma ja saadi kokku väga arvestatav summa. Tänaseks on kogutud kokku, kuna maailma toodeti neid polaroidkaameraid kümneid, kui mitte sadu miljoneid, see oli täiesti kosmiline number, kui palju neid kunagi maailma toodeti loomulikult nad olid suhteliselt nii kehva kvaliteediga, et palju neist läks prügikasti, aga tänaseks ostetakse kaameraid uuesti tagasi ja müüakse uuesti inimestele ja põhimõtteliselt seal 50 või 100 euroga kuskil seal suurusjärgus on sul võimalik polaroid, kaamera saada sinna sisse, osta filmi ja klõpsida siis nii-öelda neid pilte, mida see kaamera kohe uuesti välja sülitab. Nii et võib täiesti öelda, et selle suure massilise telefoni pildistamise ja sellise digitaalse kõhulahtisusega vastandub väga, väga tugevalt siis just analoogfotograafia ehk tagasi filmi poole liikumine, mis on, mis on äärmiselt tervitatav ja tore. Aga siis hakatakse uuesti ka filme müüma ja võin minnagi oma filmiga, et palun ilmutada ära. Tegelikult pole filmide ilmutamine vahepeal mitte kuhugile kadunud, lihtsalt on alati olemas olnud, lihtsalt sellest ei räägita nii palju, kuna inimesed, kes filmi kasutavad, neid on, neid on väheks jäänud ja need on, need ei ole enam nii palju, aga filmid on endiselt fotopoodidest saadaval, fotopoed endiselt ilmutavad neid. Aga noh, vot see on nüüd jällegi täiesti puhtalt sellise filosoofia semiootika valdkonda kuuluv küsimus, et nüüd, kui keegi raadiokuulaja küsib, et miks ta peaks ostma filmiga kaamera Simu vastusele? Ta kindlasti ei pea seda tegema, et pigem ostab selle inimene, kes, kes seda ei küsivaikest tahab tagasi, tahab seda, seda nii-öelda reaalsuse tunnet tagasi, et küsimus ei ole selles, et ta saaks paremaid pilte või, või odavamalt või kvaliteetsemalt või mis iganes. Ei, absoluutselt mitte. See on puhtalt tunne, mida, mida taga aetakse. No see on sama, et ma võin arvutist pildi välja printida või võin ise joonistada midagi. Ma pigem ma ütleks, et kõige parem paralleel on, kas sa kuuled arvutist muusikat või sa paned selle vinüülplaadi mängima, et olgu see vinüülplaat nii kulunud ja krobeline, ragiseb kui tahes, siis analoog muusikaline nii-öelda signaal on lihtsalt põhimõtteliselt hoopis teistsugune, kui see digitaalne muusikapala. Aitäh sulle, kauboi kastena.