Tänases vaata koolis on väga põnev teema, mulle hirmsasti meeldivad igasugused pildid, on need siis tavalised olnud, siis natuke teistsugused, aga viimasel ajal on mul selline salapahe või kirg eriti värvilised ja eriti fantaasiaküllased ebatavalised maastikud, müstilised pildid, mida võib internetiavarustest leida ja siis neid taga ajada, et vaadata, kuhu veel kohtadesse võib inimmõistus või fotokaamera meid viia. Ja siis. Ma hakkan mõtlema, et kas nad ikka ka päriselt olemas on need kohad, mida fotode pähe pakutakse. Kaupo Kikkas, sa oled kindlasti ka neid pilte näinud, ma arvan, et mitte nii tulihingeline vaataja, kui mina aga, aga siiski. Kindlasti olin ma esimest korda neid pilte nähes täpselt sama tulihingeline vaataja, kui me prooviksime nüüd kirjeldada, siis tegelikult see ei olegi nii lihtne, sest et fotograaf-s või maastikufotograafia ei ole enam justkui selliseid päris üheselt mõistetavaid standardeid või arusaama, et milline siis pilt välja peaks nägema, mis tähendab seda, et fotograaf ja seda me oleme ju ka ennem rääkinud, ei ole 100 protsenti reaalsust peegeldav kunst või valdkond mis tähendab seda omakorda, et, et ka need maastikud kipuvad aina vähem tegelikult seda reaalsust peegeldama. Ja ma ütleksin, et siin on täiesti kaks sellist mõtteviisi, üks mõtteviis on see, et mida fantastilisem, mida värvilisem, mida erilisem seda toredam, sest et seda nii-öelda kaugemale ta liigub sellisest hallist argireaalsusest. Aga teisest küljest jällegi ütleks mina ja ma ise ausalt öelda kuulun ka pigem natuke nende skeptikute valdkonda, et selle tohutu värvilisuse HDR-i filtrit, et mille kõige taha, mida arvutid ja tänapäevased fotokad suudavad tekitada nende asjade taha kipub pigem peituma tühisus ja sisu puudumine. Tänapäeval on tõesti indeks Pinterest on üks selline koht, kus, kus inimesed ise mul on endal ka seal konto ja vahest käin ka, vaatan sealt pilte, et kus inimesed siis nii-öelda inspiratsiooni otsivad ja erk kõikvõimalikku erinevat visuaalset materjali läbi kammivad ja teine koht on siis 500 pikslid või 500 p x l on siis sellised lehed, kus tõesti on miljoneid-miljoneid pilte, aga väga, väga ilusaid ja kvaliteetseid pilte väljas. Ja naljakas on see, et kui need pildid tundusid alguses nagu erilised ja värsked ja me ei kujutanud, et üldse kuskil kuskil võib-olla metsaroheluses nii palju erinevaid rohelisi toone või päikseloojangul nii palju soojasid värve või miks mitte ka pildi peal öises tähistaevas, nii palju tähti ja Linnutee, mida kõike veel siis ausalt öelda, mida rohkem ma neid pilte vaadata? Ta on seda ühe sugusamaks värvi virvarrist mu silme ees muutuvad ja mul on väga raske nendest piltidest tegelikult, et midagi leida ja alles hiljuti lugesin ka ühte sellist mõtiskluste, mille üks fotograaf Hugo sei kirjutas. Ja täpselt samamoodi tõi sellise kauge nii-öelda minevikku paralleeli, et et ka maalikunst on ju tegelikult läbi elanud väga pikka aega nädala jooksul oma pika elu jooksul mitu sellist nii-öelda lainetust, sellist manerismi lainetust, kus tekib mingi uus tehnika, kuidas maalida ja ühtäkki hakkavad kõik niimoodi maalima ja tulemuseks on see, et meil on siis tohutult suur kogus praktiliselt anonüümsed kunsti või loomingut. Mis jääbki siis seda ühte ajastut ilmestama. Kui me mõtleme, et mida, mida ikkagi see inimhing pildisest otsib siis ikkagi mingit emotsiooni. Ja kui see emotsioon põhineb ainult sellel esimesel vau efektil, siis jääb see emotsioon ka õige üürikeseks ja, ja tõepoolest mul on tunne, et me elame ka maastiku ja loodusfotograafias, läbiselist, tehnokraatlikud, manerismi perioodi, kus me oleme vaimustuses, meie kaamerad võimaldavad teha nii kvaliteetseid, nii värvilisi, nii erilisi kui soovite pilti. Aga teisest küljest kipub ära ununema see, et see üks looming kedagi rohkem puudutaks, peab sellel olema mingi sügavam mõõde? Jah, sellele küsimusele tegelikult ju vastust ei ole, vastus ongi selline mõtisklus, et et loomulikult, kellele need pildid meeldivad, see inimene vaatab neid pilte endiselt edasi ja täide mitte midagi valesti. Aga see inimene, kes nüüd juba mõni aeg vaadanud on, ei pea hakkama endas kahtlema, kui talle tundub, et need pildid justkui ammendavad ennast ja ei paku talle enam midagi. Aga kas on ka teada, et millest see alguse sai, et miks järsku hakati otsima värve ja kõike sellist mingist teisest hüperreaalsusest, kus on kõik, on erksam intensiivsem. Nagu ütlesin, et puhtalt tehnokraatlik, ehk siis need on asjad, mis ei ole vanasti võimalikud olnud, meil ei ole olnud kunagi ennem võimalik salvestada öist tähistaevast sellisel moel, et me näeme Linnutee sees kõikvõimalikke erinevaid värvivarjundeid. Meil ei ole olnud ennem võimalik pildistada värvilist, väga ilusat pooltoonide, rikkast pilt, mille säriaeg oleks näiteks seal tund aega, sest vanasti lihtsalt tehnoloogia ei andnud. Kui me pildistasime seda nii-öelda filmile kunagi, siis oli väga keeruline ja ei saanud ikkagi neid pooltoone sealt sellisel moel kätte. Ja ta jäi lihtsalt hästi ebaloomulik, eks siis tänaseks on see, see hüperreaalsus muutunud selles suhtes meie silmale loomulikuks, need asjad on omavahel tasakaalus seal pildi peal. Ja kui me lähme vaatame kino seal mõnda seda nii-öelda kolm-d ja HD filmi ja vaatame, milliseks siis filmi esteetika muutunud siis ega kõik need asjad käivad mõnes mõttes ühte jalga. Aga samas ma ütleks, et filmide puhul on isegi rohkem sellest juttu, kuidas näiteks mõningad ka Hollywoodi tõelised superhitid on tagasi pöördunud filmi kasutamise juurde just nimelt, et otsida seda neutraalset, puhast esteetikat, rahustada seda filmi natukene maha, et ta ei oleks lihtsalt üks tohutu närviline ülilühikestest kaadritest koosnev möll, eks ju. Nii et mõnes mõttes on siin täpselt sama sündroom fotograafias. Õnneks on olemas ka selline vastuliikumine, kus tehakse just nimelt minimalistlikku mustvalget fotograafiat, proovitakse tabada selle koha või sündmuse või inimese mingisugust sügavamat vaimu või vaimsust või peegeldust oma piltidega. Aga loomulikult efekt jääb kindlasti nendele moodsatele hüper ja listlikele piltidele, et et midagi pole parata, ega, ega kui sa, kui sa näed midagi nii, noh, kuidas ma ütlen ahhetama panevat, ma kujutan ette, et kunagi, mis aastal võisid olla kuuekümnendatel aastatel, kui võeti, et maailm ja mõnda sarjast mõni eriti hästi kirjutatud raamat Ma ei tea lõunamere saartest või, või, või, või mingist eksootilisest paigast, siis see võis põhjustada täpselt samasuguse väga hea fantaasiaga inimestel väga sattureerunud sellise kujutluspildi nendest paikadest, kuhu ju tol ajal inimesed absoluutselt ei pääsenud. Vähe sellest, nad isegi osanud unistada sinna pääsemisest. Kas need paigad on reaalselt olemas või on ka tuvastatud, et tegelikult on nad ikkagi üks suur Photoshop või midagi muud? Kui ma need pildid, mida, millest mina räägin, mida mina täna silmas pean, need on täiesti reaalsed fotod, ehk siis ikkagi need on pildistatud, mingid reaalsed eksisteerivaid kohti, olukordi ja lihtsalt nende nii-öelda siis värve ja pooltoone ja, ja mida kõike veel on rikastatud ja võimendatud kõvasti. Aga on olemas ka sellised kunstnikud, kes loovad just nimelt siis selliseid täiesti nullist algatatud maailmu, ehk nad pildistavad, võib olla erinevaid elemente, erinevaid, mingisuguseid maastikuosasid ja kombineerivad nendest kokku mingi uue maastiku ja ma ütleks, et see on mulle isiklikult väga palju odavam, sest siin ei ole küsimus selles, kuidas masin genereerib lihtsalt tänu sellele, et masinad on niivõrd võimekas, genereerib uue maailma, aga see on ikkagi nüüd selle inimese fantaasia, mis loob mingi täiesti uue reaalsuse sinna pildile. Nii et selles suhtes see on minu jaoks oluliselt huvitavam maailm ja vaatame väga-väga kaugele ajalukku kokku ja on kuulus-kuulus, maalikunstnik, Loodlorään, kes maalis selliseid unistus, unistus, maastikke, kuid isegi linnamaastik loomulikult siis loodusmaastike. Ja kui ma hakkasin kunagi ta loomingu tutvuma lugema, siis selgus, et enamus tema maastikud ei eksisteeri reaalses elus, vaid on kombineeritud tema peas erinevatest tükkidest. Nii et sisuliselt võib öelda, et 400 tagasi oli esimene Photoshopi mees, kes pani kokku oma peas uue maastikulinnast inimestest loodusest, merest, puudest, nii et võiks öelda, et need, kes täna fotoaparaadi abil selliseid täiesti uusi maastikke genereerivad, jätkavad sedasama väga hea traditsiooni, nii et ma ütleks, et see on palju põnevam kui lihtsalt see, et sinu aparaat, sinu tehnika, sinu arvuti võimendab selle maastiku siis selliseks muinasjutt tuliseks. Ai, kui põnev, aitäh Kaupo Kikkas täna.