Tänaseks fotokolli teemaks on kumus avatud näitus kummalise pealkirjaga surm ja ilu. Kaupo Kikkas. Sa oled juba käinud vaatamas, mis näitusse on selline hirmutava pealkirjaga. KUMUs on siis tõepoolest värske näitus, mida kõik on oodatud külastama ja seesama surm ja ilu peidab siis enda taga sellist moodsa kunstinäitust või noh, mitte kõige moodsama, pigem siis niukene Nielsen eilse päeva kunst, et me saame täna juba vaadelda seda pisut kõrvaltvaataja pilguga, et see ei ole nagu nii värske, et see oleks päris meie tänapäevaseid problemaatikaid lahkab. Aga me saame seda siiski vaadata sellise väga värske mäluga, kuivõrd kõik kõik need probleemid on meile endiselt võtavad ja äratuntavad ja näituseteljeks on siis selline gooti maailmapilt ehk siis selline sünge ja dramaatiline ja pisut üle võimendatud problemaatika ja mis teeb selle näituse põnevaks, et seal on väga palju fotot, miks me ka täna sellest räägime ja seal on enamasti siis eesti kunstnike tööd, mida siis rikastavad, et nii-öelda sellise süsteemi loomise mõttes mõningad välismaa kunstnike tööd. Ja kui me proovime kõigepealt sedasama mõnusalt dramaatilist pealkirja surm ja ilugootika kaasaegses kunstis lahti mõtestada, siis tegelikult siin on kuraatorid on üsna niimoodi mõnusalt ja vabalt lähtunud sellest tundest, et milline siis selle ütleme üheksakümnendatel 2000. alguse kunstiväljal tegutsevad liinid on endast seda sellist koodi süngust kaasa kandnud. Et kui me tegelikult täna nagu vaatame sellist muusika välja, siis öeldakse, et gooti muusika me näeme sellist rasket, tumedat, värvitud silmadega, lõigutud, tätoveeritud ja sellist väga tugeva identiteedi, visuaalse identiteediga muusika välja, mida on, mida on tegelikult, mis on üsna spetsiifiline, et mida, ütleme isegi, ma arvan, laiadele massidele on üsna raske lahti tõlgendada. Aga see kuraatori valik sellest kunstist on oluliselt laiemini tõlgendatav ja ma arvan, et see võiks olla just huvid tav kõikidele inimestele, kes võib-olla väga tihti näitusesaalis ei käi. Hoiatan juba, et kindlasti juhtub seda, et nii mõnegi töö eest tekib selline nõutuse hetke, et mida ma nüüd siin pean vaatama või mida ma nüüd siin veel nägema või isegi mõne töö puhul tekib teatav vastikustunne, sest et tõepoolest seal pumbatakse ka ka piire, aga mulle just meeldib see, et ega tegelikult nüüd ei ole keegi kindlasti sellise sellise nagu tüüpilise valik, kui ees, et oi, et kas ma olen väga rumal, et ma sellest aru saan, et ma arvan, et siin on väga palju sellist väljapanekut, millest, millest nii-öelda otseselt ei peagi aru saama, et see ei olegi nagu selline, kuidas öelda, see ei ole selline lihtne ajakirjanduslik tekst, mis annaks edasi mingit uudist või otsest informatsiooni. Ja kindlasti on pildid, mis seal on väga palju, esteetiliselt ka selliseid kauneid, just ilusaid Töid, mis meeldivas esimesest silmapilgust, aga millel võib olla tagataustast nii-öelda väga õõvastav või, või, või selline mingisugust koledust peegeldav lainetus, nii et et see on ka selline hea kõverpeegli efekt, kus see ei pruugi üldse aru saada, mida sa tegelikult siis vaatad või kas sinu tundmused ja kunstniku taotlusele tundmused, et see on nii-öelda samas suunas olnud. No aga kui ma võtan sõna surm, siis mulle tulevad fotodena meelde kohe pildid, mida tehakse matustelt. See ei ole päriselt. Sellist nii-öelda realistlikud või ütleme siis füüsilise surmateemad Ta käsitleb seal üks Toomas Kalve seeria, kus ta siis on pildistanud Tartu Ülikooli anatoomikumis siis nii väiksemaid kui suuremaid surnud inimesi ja ka erinevaid siis nii-öelda surmaga seotud selliseid komponente, mis, mis, mis paratamatult anatoomikumis meie mõtted surmale viivad. Ja ta on kasutanud selliseid väga vanu ajaloolisi foto, meediumid selle jaoks ja tulemuseks on pigem just nimelt selline esteetiliselt neutraalne käsitlus, mis ei pane meid üldse nagu vastikust tundma või väga isiklikult seda, et näiteks neid töid vaadates, kuigi seal näidatakse täiesti otsest surma on see selline halb, surma müstika, mis käib üldiselt alati nende sündmustega kaasas, minimaliseeritud. Nii et tegelikult võib öelda vabalt, et see reaalse surma näitamine tekitab palju vähem selliseid traagilisi nii-öelda mälupiltide tagasitoomise kui mõni teine töö, mis lihtsalt oma sellise pildi või sisulise keelega, nagu tekitab sellist jõulist vastikustunnet vaatajas. Aga kas keegi tekitab ka jõulist ilutunnet või keegi on nagu püüdnud seda tabamata ilu tabada? Kogu see näitus kindlasti on ilus, siin kuraatoreid ongi otsinud sellist visuaalkeelt kus ikkagi nii-öelda see ilu ehk sisse kunstimoment, vot kui me mõtleme gooti kunsti peale, siis siis tegelikult ju oleme ausad see, see gooti kunst, arhitektuur On üliesteetiline, et kogu see süngus, müstika ja selline mingisugune esoteerika käib läbi väga tugeva ilu võtme. Täpselt samamoodi sellel näitusel on ka valitud eksponaadid kõik sellised, mis pakuksid meile igal juhul siis sellist esteetilist ilutunnet ja põnevust. Nii et ühesõnaga, see näituse pealkiri on tõesti täiesti adekvaatne, et need kolm märksõna surm, ilu ja gooti ikka käivad seal käsikäes ja võivad olla väga modernses võtmes, ehk siis et ärge ärge kindlasti minge sinna oodates, et te leiate need mõne. Ma ei tea, vana fresko või, või mingisuguse arhitektuurifoto kuskilt, et seda kindlasti mitte, et aga aga on surma, on ilugootika. Kui palju on värve, sest gootika see on ikkagi nagu tume vöödme, heleduse ja tumeduse piiri peal hallid või siis väga selgelt mustad. Väga hea remark, et tõepoolest, me näeme seal väga palju mustvalget, aga vastukaaluks, kui on värvid, siis on väga palju värve, ehk siis just nimelt nagu väga lai ballett, et tegelikult, kui me mõtleme tagasi jällegi, eks ole, et, et gooti ajastul, mis on ikkagi ajalooliselt nii kauge, siis meil ju ei ole adekvaatset tunnetust, et milline oli siis inimeste nii-öelda värvi ballett ükspuha, kas kunsti poole pealt, reaalse elu poole pealt ja see tegelikult, et meil on selline tunne, et kõik oli mustvalge ja hall on lihtsalt tingitud sellest distantsilt, kuidas me tagasi vaatame, eks ole, et see ma usun, et gootika, kui me mõtleme keskaegsete, näiteks kas või riietustavade peale, siis ma arvan, et seal oli värvi, nii et tapab. Need koodi sõbrad, olete kõik kumusse oodatud, aga Kaupo, kui sa nüüd soovitaksid Helmann näitust vaadata, kus võib-olla nii palju kootit ei ole, siis mida? Loomulikult ootan ja kutsun alati kõiki inimesi fotomuuseumisse ja fotomuuseumi galeriis on veel mõned päevad avatud Stina Kase väga kaunis näitus eesti balletilegendidest kurufeedest. Nii et just nimelt võib-olla vanemad kuulajad, kes mäletavad lavalt selliseid tõelisi priimabaleriin kaunitare nagu näiteks Ülle Ulla või, või, või teised, siis et väga ilusat sellist fotot, too paralleeljoont. Kuidas olid kaunitarid laval ja kuidas nad näevad välja täna ja tegelikult see ilu ja graatsia on väga kaunil moel arenenud ja kui me hakkame mõtlema seda, kuidas üldse, kui keeruline on ühe baleriini elusaid Te olete tegelikult ju elab laval ainult ühe väga väikse osa oma elust ja peab jätkama oma karjääri nii-öelda lava taga või täiesti lavaväliselt siis siis mulle tundub, et see on väga sügav ja ilus mõtisklus. Pildikeeles. Nii et minge vaatama, fotomuuseum asub siis raekoja platsi taga, leiate ülesse kui vanalinna asja, minge jalutage.