Ja täna räägime maailma pressifotodest, veebruaris on küll valiti, aga pilte on vaadata veel terve aasta jagu ja Kaupo Kikkas ole kena tee, väike sissejuhatus selles mõttes, et kui palju sel aastal esitati, mis kategooriad ja ja võib-olla siis ka mõni sõna võidudest. Meil on juba heaks traditsiooniks tõesti saanud, et maailma pressifotovõistluse töid kommenteerime, kuna see maailma pressifoto on üks olulisemaid suunanäitajaid fotograafias, sest et ta puudutab meid kõiki. Ja, ja maailma pressifoto on ilmselt ka oma teemavalikute poolest nii laialdane ja piisavalt üldine, et tegelikult kõik inimesed, kes üldse natukenegi maailma asjadest teada tahavad, hoiavad sellel vähem või rohkem silma peal. Ja samamoodi tegelikult ju väga paljud nendest piltidest jõuavad tegelikult meieni läbi nende samade uudiskanalite, sest pressifotonimetus juba ju ütleb ennekõike seda, et, et need, need pildid on kõik nii-öelda uudislood, uudispildid või projektid, mis on seotud mingite lugudega. Ja 2015 aasta võistlusel üsna sarnaselt eelmisel aastal 100000 peaaegu 100000 pilti, 131 eri rahvusest fotograafi osales ja 5692 fotograafi, nii et väga muljetavaldavad numbrid peab kõigepealt alustuseks selle nii-öelda kahetsusega teatama, ütleme et ka sellel aastal ei näe nominentide hulgas ühtegi eesti fotograafi ja ei ole ka eelnevalt näinud, millest on väga kahju, sest et näiteks maailma tähtsamal loodusfotovõistlusel maailma tähtsamal portreefotovõistlusel oleme nominentide hulgas eestlasi siin ja seal kohanud, et Eesti pressifotograafid haarake tugevamalt oma kaamerast kinni ja ja proovige teha siin meie väikses konnatiigis lugusid, mis, mis maailma pressifoto ess ka inimestele korda läheksid. Loomulikult on see raske, et nii nagu öelda eesti fotograafile, sea pilt ninasarvikute Eestis, nii on täpselt samamoodi. Jumal tänatud, aga ei saa Eestis teha häid sõjafotosid, eks ju, mis, mis maailma pressifotovõistlustel alati kõneainet, et pälvivad, aga tegelikult kui kommenteerida seda üldist valikut ja igalühel, muideks võimalus endal vaadata. Pressifotoorgan, see lehekülg, kus kõik need pildid on väljas, kõik nominendid on väljas, sel aastal tehakse väga toredat haridustööd, seal on väljas ka väiksed intervjuud žüriiliikmetega ja võitjaga ja nii edasi. Nii et tegelikult on võimalik ennast täiesti tasuta viia, näitusele läbi arvutada ja samamoodi ka veel neid tagamaid telgitaguseid natuke kuulda ja näha ei ole päris niimoodi, et sa saad teha seda, seda head pressifotot ainult sõjatandril, aga samas loomulikult sealt Need, sõjateemalised fotod ikka ainult tulevad, ehk siis mitte üldse meilt meist kahjuks kaugelt. Ta on, on kaks väga tõsist seeriat näiteks ja lausa esimene ja teine koht uudislugudes on, kuulub samale mehele, on šeroomsessiini esimene seeria on selline minu meelest väga ilusti pealkirjastatud, et krimida panišhend. Et siin võiks nagu sõnade mänguliselt öelda, et kuritöö ja karistus ja siis seda püksis tõlkida karistuseta kuritöö ehk siis pöörates nagu tagurpidi. Ja see ei ole millestki muust kui sellest samast Malaisia Ellainzi alla tulistatud Boeingu lennukist, kus siis kõik inimesed traagiliselt oma lõpu leidsid. Peab ütlema, et mina sellest šeroomist eelnevalt midagi ei teadnud, kuna maailmas on väga palju väga kõrgetasemelise pressifotograaf ja siis tõesti ei jõua neid kõiki jälgida, aga aga pärast seda topeltvõitu ehk siis esi- ja teise kohavõitu lihtsalt mainin siia vahele, et ta ei saanud Grand Prix Grand Prix võitja, siis räägime veel mõne aja pärast. Aga minu jaoks on need kaks seeriat ühed kõige mõjusamad. Just nimelt seetõttu, et kui lihtne, kui poeetiline, kui tehnokraatia vaba on tema pildikeel. Ehk siis, kui me kogu aeg räägime sellest jälle paremad objektiivid, paremad kaamerad ja rohkem megapiksleid ja mida kõike veel siis maailma pressifoto proovib ka minna, seda teed, näha on nendest valikutest, et tähtsustada vägagi suurelt ja oluliselt häid ideid, häid kunstilisi lahendusi, hea loo, jutustamise oskust ja aina vähem, sest seda nii-öelda tehnokraatlikku poolt, et, et mida ilusam ja värvilisem ja, ja pooltoonide rikkam, perfektsem ja kaunimini komponeeritud, on see pilt, et kui me nagu üldse mõtleme. Kui jabur tegelikult noh, ma ütleks, et selleks ei olegi, ausalt öeldes sõna jaburus on liiga pehme sõna, kui jabur on kogu see situatsioon, kus lihtsalt keegi võtab endale õiguse. No kindlasti oli seal tegu rumaluse ja eksimuse ja, ja kogemata tehtud teoga, aga keegi võtab endale õiguse tulistada lihtsalt alla. Eks reisilennuk seal lihtsalt nii käsitlematu, et sõnas, on seda raske käsitleda? Täpselt sama raske on seda käsitleda pildikeeles rääkides seda lugu mingil intelligentsel moel. Sest et neid pilte, kus, kus on lennukitükid ja laibad, me oleme kõik näinud. Ja ma ütleks, et minu poole poolehoid kuulub tõesti sellele sündroomile täielikult. Ta on suutnud saavutada mingisuguseid sürr reaalse nihestatuse tunde. Ja loomulikult ta peab näitama, kui lennuk kukub alla, inimesed saavad surma ja see on uudislugu, siis on ju selge, et siin peab olema nii lennukit kui surnud inimesi. Aga ta on selle seeria tõesti näidanud läbi mingisuguse erilise esteetilise võtme. Ja peab ütlema, et see on lihtsalt väga-väga suur talent, on see fotograaf, sest teine lugu, millega ta sai teise koha Maidanil ja, ja see tunnetus on täpselt samasugune, nii et ta jutustas ka seda maidani lugu ilma nende, noh, kuidas ma ütlen, et see lugu on palju verisemad jutustatud, ilmselt ta tunnetas, et seal on vaja seda verd rohkem näidata. Aga jällegi, taaskord ta suudab kombata seda piiri naguniivõrd õigesti ja niivõrd hästi, et me kõik hakkame tundma, kui mõttetu, kui vale, kui rumal ja absurdne on see tegu, aga samas me ei hakka ennast selles otseselt süüdi tundma, sest et näidates mingid laibad, Käia verd ja surnud lapsi, on see väga, alati väga isiklik rünnak pildi vaataja vastu mis tegelikult mind isiklikult alati pigem ärritab, sest ma tunnetan seda, et fotograaf on võtnud endale volitused, mida ta tegelikult teeb, peaks omama, ehk siis panna tundma inimesi süüdi asjades, milles nad süüdi ei ole. Nii et ühesõnaga, see on tõesti minu jaoks üks, üks kindel, kõige võimsam, kõige võimsam pildikomplekt mis koosneb siis kahest seeriast ja tõi sellele samale autorile lausa kaks siis esimese koha ja teise koha. No aga see, kes sai esimese koha ja see pilt muga teda vaatasin, ta ei kõnetanud mind nagu kuskilt otsast, et lihtsalt kaks meest on mingis sellises tõesti ilusas valguses üks nendest poolpaljas, teine, mitte võib-olla nii paljas. Ja siis kaks homot kuskil Venemaal on pildi peal, et miks see ja tõenäoliselt on seal vist seda rohkem lugu teada. Kui nüüd vaadata seda pilti Seda pilti aitab ilmselt mõista eelmise aasta võidupilt, kus maailma pressifotoorganisatsioon on valinud sellise suuna oma tegevusse, et nad on aru saanud või noh, nad on ilmselt alati sellest aru saanud, aga nad on, nad on nii-öelda võimendanud oma vabadust saata maailmale sõnumeid, ehk siis nad on saatnud väga palju aastaid järjest maailmale sõnumeid nii-öelda sõja mõttetuse, rumaluse ja selle lõpetamise vajaduse kohta. Aga nüüd siis eelmisel aastal, eks ole, kus meil tuli selline hoopis selline, võiks öelda tegelikult globaliseerumise probleemi kirjeldav pilt, kus siis põgenikud üritavad otsida selge öö taevaga, mobiililevi, et saaks koju helistada ja sellel aastal siis on valitud siis nii-öelda seesamasooliste armastuse temaatikat ja loomulikult siis Venemaa, kus see on siis lausa kriminaliseeritud. Ja noh, ma olen siinkohal suga tegelikult päri, et ma kuulasin ära kõik žürii põhjendused ja minu jaoks ei ole kindlasti kaugeltki kõige võimsam pilt aga ma saan selgelt aru, et see žürii on saatnud sõnumit, ehk siis žürii on tahtnud öelda, et see probleem on peidetud. Sellest probleemist on väga raske rääkida, väga raske kirjutada, sest need inimesed ei saa nii-öelda viskuda ja ennast ohvriks tuua selle nimel, et seda probleemi teadvustada. Ehk siis see on nagu selline väga suur, väga kurb, väga ohtlik, väga isiklik probleem, mis kogu aeg elab varjus ja seetõttu ka see pilt on siis justkui selline nagu varjude mäng. Siin on mingid teatavaid, selliseid renessaanslike, sooja valguse varju kontraste, mis kindlasti visuaalses mõttes seda pilti muudavad väga ilusaks. Ja, ja siis teisest küljest loomulikult siis see lugu, eks ole. Aga kui lugu ei tea, siis pildist aru ei saa. Vähemalt mina, isand. Nõus, ja täpselt sama, nagu ma ütlesin, et seda aitab mõtestada lahti eelmise aasta võidupilt, et kui vaadata seda eelmise aasta pilti, võiks arvata, et inimesed pildistavad kuud või või, või teevad midagi hoopis muud, nii et tegelikult praegusel hetkel ongi põrkumas. Kas mõttemaailma üks mõttemaailm ütleb seda, et foto ei peaks olnud sõltuma sellest tekstist ja kontekstist aga teine mõttemaailm ütleb seda, et tänapäeva pressifoto saab töötada ainult koos selle uudise koos selle sündmusega ehk siis ta vajab seda konteksti. Nii et siin on tegelikult, et väga raske jälle pooli valida ja, ja eks seesama World Press Photo Organization. Samamoodi proovib leida kogu aeg mingit teatud kompromissi teed. Ma tänan, Kaupo Kikkas täna ja ma tahaks tulla ka järgmisel nädalal selle teema juurde tagasi ehk siis maailma pressifotod ja rääkida või paluda sul rääkida nendest piltidest, mis ei vajagi võib-olla lugu, vaid, mis hakkavad ise jutustama.