Kui me eelmisel nädalal rääkisime maailma pressifoto võidutöödest ja võidutööde autoritest, siis täna Kaupo Kikkas tahaks teada, millised on need pildid, mis kohe vaatad peale hakkavad ise lugu jutustama, ilma et sa peaksid teadma tausta ja seda, kus see kõik toimub. Mis on nagu sellised, kas võib olla üldinimlikud või need kõik normaalse mõistusega inimesed saavad aru, millest jutt käib. Hakates veidi kaugemalt rääkima, siis huvitav on näha, et sellel aastal on väga jõuliselt tulnud sisse Hiina fotograafid ja Hiina temaatika sest teades tegelikult Ida nii-öelda režiimi suhtumist, siis on päris selge, et Hiina fotograafid ei saa väga paljudest asjadest üldse avalikult oma pildikeeles kõnelda või pildikeeles seda näidata. Ja siis üritavadki Hiina fotograafid tulla sisse selliste veidi alternatiivsete teemadega, mis on tegelikult täpselt sama huvitavad ja sama tähtsad. Ja ma arvan, et seda võib pidada veel järgmistel aastatel ilmselt veel tõhusaks trendiks kogu maailma fotograafias, mitte ainult pressifotograafias. Aga seekord mulle isiklikult kõige sümpaatsem pilt koguvõistluselt. Ja noh, sõna sümpaatne muidugi jälle öelda vale, sest et tahaks minna lihtsalt ja täiesti brutaalselt kombel sele pildi peategelasel käed selja taha väänata, aga tegu on siis tsirkusetreeneriga, kelle ühes käes on selline jõhker kepist köiest piits. Ja pildi teises servas on siis pisikene tsirkuseahv, kes on ketiga ratta küljes ja kes nurka ja võime ainult arvata, et siis järgmine hetk see piits nii-öelda tal turja peal tantsima hakkab. Tegu mustvalge fotoga betoon taustal ja niuke ära lõigatud kadreering, kus me näeme, et see inimene kajastab ja kehastab tõesti kõike halba koguda kehaline poos, kogu see afi hirm, kogu see nurk, ka surutuse tunne, et taaskord peab tõdema, et ikka loomade pildid kipuvad meid kõige rohkem puudutame siis, kui me tunneme ennast rohkem looma nagu inimesena, ehk siis et me suudame ennast selle loomaga väga tugevalt samastada. Et ka siin taga on peidus ka see sotsiaalne teema, kuna siis sushow provints, kus see pilt on tehtud, tutt on Hiina tsirkuse kodu, ehk siis tegu on tsirkuse afiga ja seal tegutseb üle 300 tsirkusetrupi. Nii et igati toimiv mõjuv foto, kus on võimalik väga mitmekesiselt tõlgendusi siia taha luua ja naljakas on siis see irooniline ja kurb, et seal siis loodusfotovõidupilt, ehk siis et siia loodusfotokategooriasse, kus tavaliselt on, see on nagu oaas selles maailma pressifoto-s, kus on kaunid fotod ja kus on võimalik midagi esteetiliselt imekaunist näha ja tunda, et meil on siiski veel lootust siis kahjuks ka selle kategooria võitnud, selline toores ja jõhker, jõhker pilt, mis on tegelikult, et selle pildi puhul nagu huvitav minu jaoks mõtlemapanev on see, et Ta kui manipulatsiooni vahend tegelikult kui lihtne on selle pildi alusel tõmmata üles taaskord kõik need vaidlused, et kuidas inimene ikkagi loomi ära kasutab ja kuidas inimene nii-öelda justkui kõikides maailmal sirkustes sellisel moel loomi pekstakse. Ja ometigi oleme näinud ja samamoodi dokumentaalfilm, kus me võime vähemalt aimab, et teatud vangistuses elavad loomad on maailma kõige õnnelikumad ja armastatumaid loomad, eks ole, et loomulikult ei ole tegu kindlasti looma loomuliku keskkonnaga ka on ju väga palju loomi, kes satuvad erinevate kokkusattumus või õnnetuste tagajärjel inimese kätte, et kindlasti selline pressifoto võib teha ka väga sellise valusa või suure karuteene, nagu ka täiesti heas usus õigete asjade nimel töötavate inimeste suhtes. Et see on tegelikult pressifotode juures alatise kahe teraga mõõk, et hea pressifoto, hea dokumentaalfoto kõnetab tohutult tugevalt, annab tohutult tugeva sõnumi alati ja me paratamatult laseme ennast sellest kõigutada. Nii et kui on näiteks mõnikord temaatikat pressifotod, mida me ise väga hästi valdame, kus me omame palju rohkem infot kui omasse fotograaf, kes selle pildi tegi. Sellisel juhul me võib-olla mõnikord näeme seda telgitagust ja saame aru, kui petlik võib ka pressifoto olla. Pigem võiks ta kategooria alla siis vägivallakategooria, mitte loodusfoto. Jah, klassikalises mõttes on siin loodusega küll väga vähe pistmist, et see on väga hea foto väga-väga sümpaatne, fotograafi käsitlus ühele jõledele teemale ja loodusfoto, kas ma seda ise ilmselt ei kad kvalifitseeriks? Aga ütle mulle, kas on ka üldse selliseid lõbusaid kategooriaid, et kas on mingi kategooria naljapildid, kategooria, huumor? Pildikeel on ju selline ilus ja ohtlik, et pildikeele juurde kuulub alati nagu ka see teine, eks ole, seevastu raskused lihtsalt ütleme maailma pressifoto, et, et kui me mõtleme selle peale, et mis on nagu maailmas tänasel hetkel pressis jõuliselt teemal, et siis kindlasti oluliselt vähem jõulised teemad on see, et kuskil hiinalinnas on keegi õnnelik, kui see, et Ukrainas käib sõda, eks ole. Nii et seetõttu need õnnelikud teemad on alati selgelt vähemuses, pigem jäävad sinna meelelahutusvaldkonda, aga maailma pressifoto-s üldiselt on hea tava, et sellist sellist ilu jaga küünilist huumorit tavaliselt alati siia sisse põimitud tehakse. Ja näiteks tavaliselt ongi olnud selle ilukategooriad just needsamad looduskategooriad ja õnneks on siin seekord olemas saksa väga tuntud photography Christian Siigleriseerija kann taimedest, kes on siis või mis on siis lihatoidulised ja, ja ütleme niimoodi, et loomulikult ei ole see üldse mitte lõbus või või tore seeria nendele loomadele, kes selle seeria käigus siin ära süüakse, tähendab, aga aga see seeria koosnebki sellest, et jälle väga vaimukas, vaimukas Pealkiri Läditsi jõud, ehk siis nagu iseloomuga Vetšetseebil justkui viidab, viitab tegelikult inglise keeles sellisele natukene sellisele kahe tähenduslikkusele ka, et selline aedvili, eks ole, et et kuigi tegelikult kindlasti see kandaimegi aed veel ei ole, aga et ühesõnaga see iseloomuga taimed rubriigist ja ta sisuliselt käsitlebki seda ja näitab, kuidas taim mugib siis suuremaid ja väiksemaid elukaid ja sealjuures oma ilus surmava silus võib olla väga karismaatiline. Tavaliselt me ei mõtle, et kivi või taim on väga karismaatiline, noh, inimene, loom jah, loomulikult, aga, aga see seeria tõesti on tegelikult me võime nagu see tore narratiiv on selline, et me võime aimata ainult, et mis siis selle järgmise elukaga jälle juhtuma hakkab parasjagu ja taim muudkui kosub ja kosub seal kõrval ja natukene meenub see muusikal, väike õuduste pood, kui ma ei eksi, kus siis üks tore taim hakkab, muutub aina ahnemaks ja vaikselt hakkab aina suuremaid suutäisi võtma. Et kui vaadata seda pilti, kus kan õie seest vaatab välja üks väike näriline, siis ärge mõelge, et on siin endale pesa teinud vaid lihtsalt kellegil parasjagu hambus, kes hakkab seedima. Aga veel mõni põnevam projekt, mis on nagu vaatamiseks väljas. Kui lähme tõsiste teemade juurde tagasi, siis kaks tõsist teemat selle maailma pressifototemaatika lõpetuseks siis üks nii-öelda väga negatiivne tõsine teema on see, et maailma pressifoto on tegelikult väga suures esteetilises ja tehnilises kriisis. Kuna kaks aastat tagasi oli tohutu skandaal, kus võitis pilt, kus siis kaasas isa kandis süles oma surnud last ja see väga palju maailmas kajastust, nii et et ilmselt Eesti, Eesti inimesed ka väga paljud nägid seda pilti ja kuna see oli tehniliselt väga hästi sooritatud ja oli pildistanud nii-öelda Roofaili ja seal olid neil heledaid alasid natuke Helendatud ja nii edasi, siis tekkis meeletu diskussioon, et kas see võltshingega seal üle piiride minek. Ja Mul oli võimalus rääkida ühe selle dolla kordse žürii finalistiga, kes oli siiamaani, ma rääkisin temaga alles hiljuti väga-väga tagajalgadel kogu sellest sündmusest. Nüüd ma lihtsalt räägin seda, mida ta mulle ütles, aga kui meil oli siin endale alles hiljuti skandaal ühe näitusega Tartus, mille, mille mahavõtmist ja õnnestunult siis täpselt need samad jõud ehk juudiorganisatsioonid olid selle taga, kes ütlesid, et see kaaslaseks pilt peab olema lavastatud ja peab olema võlts. Ja loomulikult pärast tohutut süüdistuste lainet pärast meeletut stressi väga inetuks läinud diskussiooni selgus, et seal ei ole mitte midagi lavastatud ja siis on kõik absoluutselt tõene. Küll aga tekkis sellest siis kogu maailmas diskussioon, kus jooksevad piirid, mis on siis see nii-öelda puhas pressifoto, mis on manipuleeritud pressifoto ja nii edasi ja tegelikult ausalt öelda. Me oleme sellest sellest päris sügavas kriisis siiamaani, sest et sellel aastal eemaldati finalistidele parimatest parimatest töödest 20 protsenti võistluselt mis on absoluutselt pretsedenditu. See tähendab seda, et kui me oleme valinud 100-st 1000-st pildist välja paarsada parimat tööd, mis on, mis on tippude tipud ja sealt on 20 protsenti manipuleeritud, siis ma ei taha üldse mõeldagi, mis siis need ülejäänud 99000 pilti tähendab, see tähendab, et seal on veel rohkem manipulatsiooni sees. Ja miks see kõik nii segane on, ei ole selgeid piire. Kindlasti me kõik teame pressifoto ess, näiteks objektide eemaldamine või juurdepanemine absoluutselt keelatud, selleks ei pea olema geenius, et seda teada, eks ole. Küll aga on tekkinud nüüd siis sellised hämarad reeglid, et värvi muutmine ja liigne heleduse ja tumeduse muutmine justkui oleks ka keelatud. Ja see tekitab fotograafide seas praegu väga palju pahameelt, et kuidas me saame keelata midagi, mida ei ole võimalik mõõta. Nii et see on üks teema, mida, mida me saame helpida veel järgmised pool aastat, kes seda diskussiooni tahab või viitsib jälgida, siis erinevate osapoolte artikleid on ilmunud, et nii-öelda sellises fotoga seotud meedias väga palju, isegi New York Timesis ja, ja loomulikult paljudes väiksemates väljaannetes. Et kuhu me siis nüüd need piirid tõmbame. Ja teine positiivsema sisuga uudis, mis oli sellel aastal, võrdles fotol uuenduslikke ja huvitav et toodi sisse pikaajaliste projektide kategooria. Mul on õnn olnud kohtuda ja suhelda päris mitmete maailma absoluutsete tipp pressifotograafidega, kes on ka siinsamas võistlusel auhindu saanud ja nad on kõik öelnud, et tippude tipp on alati pikaajaline projekt, sest see on ainuke võimalus, kus sa suudad olla temaatikas täielikult sees. Ja vaadake, fotograafia ei ole olemas sellist asja nagu neutraalset vaatepunkti fotograaf valib alati oma vaatepunkti ja see ei saa olla neutraalne, sest et me ei ole inimestena ju betoonist tehtud või me ei ole objektid, keda on võimalik kuskil nii-öelda laua peal nihutada seda et kui me räägime üldse adekvaatsest, fotograafias või selle vaatepunkti valiku põhjalikkusest ja õigsusest ja aususest siis on selge see, et pikaajaline projekt võimaldab fotograafil valida seda punkti väga-väga hoolikalt teha selgeks kõik võimalikud taustsüsteemid. Ja näiteks siis seekord tarsi Padilla, kes võitis selle kategooria Ameerika fotograaf, naisterahvas on pildistanud Juliet 21 aasta vältel, ehk siis siin temaatikas on väga suurel kohal. Vaesus, narkootikumid, kõikvõimalikud muud suured probleemid, prostitutsioon ja, ja toimetulekupiirid ja ta on siis jäädvustanud selle ühe inimese loo 21 aasta vältel ja see tõi talle ka esikoha. Ja ma arvan seda, et selles kategoorias me hakkame arvatavasti nägema väga võimsaid lugusid, kuna see kategooria oli esimest korda sellel aastal, sinna laekus üsna piiratud hulk lugusid ja ma arvan, et väga paljud inimesed ei teadnud, et see kategooria seal on siis tegelikult, et kõige võimsamad, need kõige rohkem liigutavad lood, kus mõni fotograaf on sisuliselt oma elu pühendanud mingi teema näitamisele, lahkamisele, neid me hakkame veel järgmistel aastatel kindlasti nägema. Aitäh sulle, Kaupo Kikkas.