Me läheme fotogooliga edasi ning eelmisel kolmapäeval tegid sa kaupa algust jutuga, kuidas sa jõudsid siis peaaegu et maailma lõppu ühte sellisesse külla perruus, kus ennem valge inimene pole käinud ja otsustasid seal läbi viia sellise projekti minu elu ainus foto ehk siis kinkida neile inimestele pilt neist endist. Nii räägi nüüd mulle, kus see küla täpselt asus ja on ta siis maailma lõpus ning kannatab päris kummalist nime. Eks see maailmalõpp on jälle rohkem igaühe peas, niiet et kui vanasti kuskilt raamatust lugesin, et et pealinna mehed olla kunagi käinud Rakveres ja sealt polnud veel maailma lõppu näha, siis eks selle maailma lõpuga ongi nii, et ükspuha, kus sa käid, siis veel päris näha sealt ei ole, aga see tunne, et sa oled lähedal, see tunne saabub mõnes teatud punktis aeg-ajalt küll. Jaa, selle küla nimi, naera või nuta, mis seal peaaegu maailmalõpu kõrval on New York. Ja asub tema pisikese Momooni jõe ülemjooksul. Kui nüüd keegi vaatab kaarti, siis võtame ette, Lõuna-Ameerika, võtame ette Peruu, võtame ette Peruu Amazonase osa, mis asub siis seal, ütleme Peruu keskel punktist nii-öelda natukene põhja põhja suunas ja andidest omakorda siis jääb itta ja leiame sealt kõige suurema linna nimega kiitos. Kihvt osa oli meie nii-öelda baas või staap, kus me kõik oma varud hankisime, inimesed, hankisime, see on tegelikult üks selline suur ja sumisev linn keset džunglit, kuhu ei vii mitte ühtegi ideed, sinna linna saab minna ainult siis kas paadi või lennukiga. Ja sealt me hakkasime liikuma ja see Momooni jõgi, kui me vaatame kaarti, siis Ikitose paremal pool on üks suur jõgede rägastik, kuna sealt väga lähedalt algabki Amazonas algab siis Amazonas kokkuleppeliselt selle koha pealt, kus saavad kokku uga Jaali ja Maran jooni, jõed lihtsalt võimsad, kiire voolulised jõed, mis ülevalt andidest alla voolavad ja toovad sinna Amazonasest siis andide vee kokku. Aga Momoon jääb. Ta ei kiida sellest hoopis täpselt siis läände jookseb otse läände ja on suhteliselt tilluke jõgi. Miks sa meil nagu sõelale jäi? Eelmisel korral juba mainisin sellist ekspeditsiooni tehes, sõltudes täielikult oma Reinseristide oma rajaleidjast. Ja meie Reinse Jacko ütles, et ta teab, et seal Mumooni ääres elab üks väike kommi, Unity võiks väike perekond Hywara indiaanlasi. Ja iseenesest Ivar indiaanlased on ju äärmiselt põnevad, sest Nad on küll olnud küllalt primitiivne kultuur, aga nad on võib-olla et Lõuna-Ameerika kuulsamat pärast Ingaasid üldse seetõttu et nemad olid need peade kahandajad, ehk siis, kui nad said valge inimese pea kätte, siis nad tegid selliseid õudseid sellega, et kohandasid selle niukseks kookospähklisuuruseks, nii et sa võisid oma sõbra ära tunda tema pea seal külas äratundmisele kookospähkli suurune, aga näojooned olid kõik veel täiesti säilinud ja nägu oli päris tuttav, et selleks on neil täiesti oma keeruline protsess, kuidas nad lõikasid inimesel näo maha ja panid selle ahvi pea otsa ja hakkasid seda kuumutama. Ja, ja see kuivas tõesti selliseks, et kõik inimese näojooned nii-öelda jäid, säilisid ja nende peadega veel on siiamaani mustal turul kõva kauplemine käinud ja raamatutes on kirjutajad, kuidas inimesed sealt peade hunnikust oma oma nii-öelda sõpra ja võitluskaaslase otsisid. Nii et väga põnevad indiaanlased ja Peruu pinnal on tegelikult üsna vähe säilinud ja ütleme, Ivarotena enam sellist väga tugevat oma kinnist kommunityt üldse ei olegi. Aga need Yeurotega oli niisugune lugu, et kui me sinna külla kohale jõudsime, kus nad elavad siis ega teatavasti Lääne kultuur või, või noh, igast alati sai kultuuriks nimetada pigem mugavused ja Hiina kirjud hilbud ja vidinad jooksevad alati eespool meist kõikidest, nii et see küla oli, nägi välja juba väga selline, kuidas öelda, väga linnastunud. Ja teine probleem või noh, ma ei oskagi öelda, kas see on probleem, kuidas võtta on see, et selleni ütleme, misjonärid, on liikunud seal juba juba väga palju-palju aastaid ja see küla oli ka üsna üsna usklik, nii et ütleme, Hyvarate põhimõtetest oli seal väga vähe järgi jäänud ja ma otsustasin, et me läheme edasi. Et kuna see oli väga tore küla ja sealt külastan pärit, et meie, meie paadimees küljest kohe paari sõnaga räägin, Herman. Ja tema Herman oli täitsa täitsa iva, rohelise, aga juba selline nii-öelda mitmenda generatsiooni Ivar, kes on elanud ikkagi juba sellises avatud, avatud, nii-öelda kommunitise, avatud külasete, ütleme ta ütles ise ka, et ta saab veel aru oma vanemate Ivalo keelest, aga ise enam ei räägi. Ja läksime edasi nii kaugele praktiliselt kui paadiga sõita sain ja seal jõe ülemjooksul kõige viimane küla nimega New York oli siis see paik, kuhu me välja jõudsime. Ja New York põnev veel mitmel mitmel moel, et kõigepealt miks ta nii suhteliselt eraldada, need meie sõitsime sinna külla kaks päeva. Ja noh, kaks päeva iseenesest ei ole ju midagi väga hullu. Ta aga ei unustada ära, et Amazonasele on, jaguneb aasta kaheks kõrgveeks ja madalaks veeks. Ja kaks päeva sõidad sa sinna nii-öelda kõrge veega, ehk siis kus sa saad lõigata läbi metsa jõe kurvid sirgeks ja kus jõgi üldse jõuab sinnani? Madalal hooajal kuivab see jõgi ära, nii et New York jääb täiesti jõest mitmeid-mitmeid kilomeetreid eemale. Ja sellisel ajaperioodil olnud juba väga isoleeritud, tähendab linna linnaminek tähendab võib-olla sellist nelja-viiepäevast ettevõtmist, nii et sa kõigepealt lähed, võtad kõik oma pambud selga ja lähed, kõnnid üldse viis kilomeetrit paadini, et jõeni jõuda ja siis hakkad alles paadiga minema. Nii et, et kaugused on Amazonase väga-väga suhtelised. Mõni asi, mis kõrge veega on nii-öelda tundide küsimus, on madala veega päevade või isegi lausa nädalate küsimus. Nii et New York paikneb Sis Momooni jõe ülemjooksul viimane küla ja läksime sinna nõnda kohale, tegelikult kuna me muutsime oma plaane viimasel hetkel, siis seal külas ei olnud kellelegi mitte mingit aimu, et ühed gringod valged kahvanäod kavatsevad nende külla tulla. Nii me läksime sinna oma, tuksusime oma paadiga sinna kohale ja saatsime kõigepealt meie Reinzeri läbi rääkima. Ja siis juba läks Ivo ise kaasa ja meid tegelikult võeti, võeti soojalt vastu ja lubati meid sinna külla jääda. Aga räägin paari sõnaga veel vahel sellest, kuidas meie ekspeditsiooni kokkupanek käis. Või sa unustada, mis kliimas me oleme selles kliimas eksisteerimine võtab valgelt mehelt tohutult tohutult palju rohkem energiat kui siin koduses mõnusas eesti kliimas tegutsemine. Ja näiteks, nii kummaline kui see ka ei ole, sul lihtsalt ei ole jõudu midagi. Päeval ta, et see 34 kraadi tohutus niiskuses, see on lihtsalt, see on täiesti lämmatav. Mis tähendab seda, et ilma abilisteta ei suuda seal kindlasti hakkama saada. Nii et lisaks Sist, Jakole, kes oli meie, Reinsalu, oli meil veel abi. Reinsalu, Darwin oli meil paadimees Herman paadimehe abiline Se Kundo kokk Ecker. Et meil oli tegelikult ja kolm valget gringod, ehk siis meil oli tegelikult terve oma meeskond, kelle mid kiitlasel kokku panime siis läks meil aega kaks päeva, et leida pärast kolme või nelja nii-öelda äraütlemist või läbikukkumist õige paat, millega sõita ja sinna siis ka kõik varud kaasa võtta. Aga nagu te arvata võite, siis sellises kuumuses ei saa sellest palju varusid kaasa võtta, et tegelikult me võtsime kaasa ainult kolme-nelja päeva toidu ja edasise jätsime juba nii-öelda jumala hooleks, ehk et püüda vihmavett, püüda kala, lasta metsas loomi külaelanikelt saada Yucat ja Platanute ehk siis need nii-öelda banaane, toidu, banaane. Ja noh, see, et ma siin tagasi olen, see näitab, et kõik läks, õnneks me seda kõike saime. Aga loomulikult kõik see ei läinud sugugi nii lihtsalt kui me alguses planeerisime. Nii et ühesõnaga, meil oli selline päris uhke oma meeskond, kellega me sinna külla saabusime. Ja Külavanem Horhe kõigepealt küll tervitas meedia lubas oma majja tulla, aga ütles, et ilma ikkagi küla otsuseta ma kindlasti ei luba. Ei saa lubada teil külla jääda. Nii et esimesed kolm tundi pidime lihtsalt ootama, kuni kutsuti kiiresti, kui küla välkkoosolek, kus siis kõik küla tähtsamad mehed tulid kokku. Külal oli oma, nimetatakse community-house'i või isend, ütlevad ka ehk siis küla selline nagu ühismaja, mis tegelikult tähendab lihtsalt postide otsas olevat nii-öelda platvormi, millel on katus peal, eksju, et majaliseldatalise seinu ei ole tarvis. Ja, ja seal me siis saime kõik kokku seisime nii-öelda nagu peaaegu nagu vandekohtu ees, kus siis külakorrapidaja siis külavanem, Horhe ja õpetaja, kes on külas ainuke riigi esindaja, Isabel selle õpetajaga, selline naljakas lugu, kui oli president Vuczymoori, siis ehitati sinna külla kool 27 aastat tagasi. Ja nüüd lõpuks siis kolm aastat tagasi saadeti sinna kooliõpetaja. Et läks, läks natuke aega, et kooliga õpetaja jõuaks. Aga nüüd on siis õpetaja, Isabel seal ka riigivõimu ühtlasi selline esindaja kandja ja kõik külaelanikud, kes siis kohale siis küsiti. Rääkige gringod, miks te tulite, mida te teha planeerite, kuidas te seda läbi kavatsete viijamps kirjutasime veel uhkelt oma nimed kõik paberi peale. Ma ei ole küll kindel, et keegi neid lugeda mõistis, aga kõik oli väga ametlik, väga pidulik ja meid võeti siis külla vastu ja lubati jääda 10-ks päevaks külla. Nii et niimoodi niimoodi sai meie seiklused seal alguse ja minnes rutates siis 10 päeva edasi, siis tegelikult ka meie projekte, eks, piltide kinkimine õnnestus suurepäraselt, kuigi ma pean ütlema, et sellist ebausku oli tegelikult või umbusku oleks õige öelda, oli, oli, oli päris palju ebausku selles suhtes, et kuigi see New York on mis Tiitside küla, nad ei tunneta keegi seal külas peale paari üksiku inimese mingit väga tugevat sellist hõimu, indiaani identiteet. Need on ikkagi meistiitsid sellised segunenud järeltulijad, eks ju siis need legendid näiteks näiteks üks kuulus legend on see, et valge mees varastab sult näo ära, kui sa magad. Need legendid on täiesti endiselt ringlemas, et mitu korda lihtsalt niimoodi vilksamisi me kuulsime, kus keegi küsis teise käest, et ega kelleltki nägugi ära varastavad, nii et, et selline selline ebausk on, seal oli seal natukene tunda ja umbus eri. D, sest me olime tõesti esimesed valged inimesed, kes sinna külla läksid ja, ja fakt on see, et kohas, kus pole mitte kunagi ühtegi gringod käinud ja kus üldse ei käi mingit turiste ega kuskil keegi mööda ei lähe, sest peale metsavaraste ei ole seal mitte kellelgi asja seal pisikese jõe ülemjooksul. Siis loomulikult see umbusk tekib ja näiteks kuna ma need pildid printisin, kinkisime retke lõpus, noh, ma pildistasin neid kõikide päevade jooksul, aga printisin alles lõpuks siis tegelikult veel eelviimasel õhtul meie Reinson rääkis, et ta kuulis, kuidas inimesed omavahel arutasid, et ei tea, et kas nad ikka kas me ikka need saame need pildid ja niimoodi, et nii, et selles mõttes niisugune väike väikeumbus käis kaasas, aga samas seda suurem oli lõpuks rõõm ja ma ütleks, isegi seda suurem oli lõpuks hämming, kui viimasel päeval ära sõitsime, me tegime sellise väga äkilise kiire lahkumise, kuna tegelikult olin ma haige siis ja ei suutnud enam seal nii-öelda külas kauem olla. Siis tegime sellise triki, et panime sinna koolimajja kõik need pildid välja, noh, võib-olla sõna koolimaja kõlab ka muidugi jällegi üliuhkelt kõigile tuleb kohe ette eurorahade eest ehitatud värvilise värvilistest seintest suur koolimaja, siis tegelikult on tegu pisikese pisikese kolme väikse ruumiga sellise Kivikuubik kiviseinte kivipõrandaga betoonpõrandaga kuubikuga, millel on siis sellised augulised seinad, sümboolsed seinad. Panime sinna pildid laudade peale ja lasime inimesed sisse ja hiilisime vaikselt minema. Ja siis, kui me olime juba paadis, siis inimesed äkki märkasid gringod kadunud ja tulid kõik joostes siis meile nii-öelda jõeservale või nõlvale järgi lehvitama. Ja see pilt on mul tegelikult väga nii-öelda tugevalt meeles ja sügavalt südames, kuidas tegelikult need näod olid? Nad olid hämmeldunud, tulid, rõõmsad ja kurvad korraga ja tõesti kõige otsesemas mõttes. Et nad seda olid sealt silmadest lugeda, et nad ei saanud absoluutselt aru, et see oli nagu mingi viirastus, lihtsalt ühed gringod tulid meie juurde, tegid meist pilti, kinkisid pildid ja läksid sama äkki, kui nad olid tulnud. Nii et tegelikult ma arvan, et need emotsioonid olid, olid ikkagi hästi-hästi tugevad ja nii-öelda põhja keeratud. Et projekt, projekt õnnestus? Jaa jaa. Jaa. Lahkumine lahkumine oli nii-öelda kiire, kuid südamlik. Aitäh, Kaupo Kikkas.