Lähen fotokoliga edasi ning olen oma juttudega Peruus. Ja sellises külas, nagu seda on New York. Kaupas olid nende inimestega, kes seal elavad koos pea 10 päeva, mõned päevad võib-olla siia-sinna. Mis inimesed need on, kes elavad nii kaugel ja teistest valgetest inimestest eraldatult? Et kõigepealt, et kui, kes eelmisel nädalal saadeti, kuulnud, et siis see New York ei ole mitte see New York, mida te mõtlete vaidleks hoopis teine New York hoopis teises kohas väga kaugesse maailma servas Peruus Amazonase vihmametsas ja inimesed on sealsamas täpselt samasugused nii-öelda nagu nad on selles suures New Yorgis või minu poolest Tartus, Tallinnas või Riias. Ehk siis nad on nende ühisnimetajat, on tegelikult kõik needsamad inimlikud omadused nagu kõikidel teistel, et nagu ma mainisin vist korra, kaks nädalat tagasi, et et kui me, kui me sinna külla nagu läksime siis mõnes mõttes võiks ju arvata, et sa lähed ühte kinnisesse ühiskonna pisikeses, sellisesse vormi, vormelisse, kus eriti justkui maailma mõistes mitte midagi ei toimu, onju, sest et maailma planeedi nii-öelda globaalses mõttes võib-olla needi pöörlemise mõttes mõjutavad need inimesed seda küll õige, õige vähe. Aga teisest küljest, kui sa lähed sinna 30 majapidamisega pisikeses külla, siis sul läheb paar päeva aega, et hakata natukene aru saama nendest mingitest ühiskondlikest trennidest, omavahelistest suhetest ja sa mõistad, et tegelikult on see justkui nagu ühiskonna minimudel, et kõik need emotsioonid ja, ja, ja toimimismehhanismid on tegelikult hämmastavalt sarnaselt mõnele suurele riigile või rahvale või, või minu poolest planeedile maa. Nii et tegelikult need inimesed on, on kokkuvõttes ikkagi hämmastavalt sarnased, aga mõnedest sellistest huvitavatest nii-öelda seikadest või, või huvitavatest erisustest. Esimene asi on seesama erisused, nagu ma eelmises saates mainisin, et sinu tehti 27 aastat tagasi kool, kuhu siis lõpuks kolm aastat tagasi saadeti õpetaja mis tähendab seda, et tegelikult on seal praegu suur muutumisperiood, et ikkagi eelmine generatsioon ei oska praktiliselt kirjutada mitte keegi, lugeda oskavad ka vähesed, siis see uus generatsioon, kes praegu koolis käib, hakkab kooli lõpetama, nii-öelda nemad juba oskavad. Nendele on süstitud kindlasti sellist veidi läänelikumat või, või tsiviliseeritud oleksid halb öelda, pigem ütleme sõna linnalikkuvad maailmavaadet, kuna õpetaja Jaan sinna sõitnud hoopis rannikult mägedest. Et, et seal on praegu suur muutumine ja teine asi, mis on seda suurt muutumist põhjustanud, viimastel aastatel on selline nii-öelda hiina kaup hiina träni, eks ju, mis on kõikidele kättesaadavaks muutunud näiteks minu eelmisest käigust kiitusena möödas juba kolm aastat ja umbes nii ja näiteks võrreldes sellega seal müüdava Hiina või sellise värvilise roosa tindi tänni osakaal on tohutult kasvanud. Kolm aastat ei ole mitte mingi ajaperiood, aga selle kolme aastaga on näiteks Ligiitose Pelenny turul nii-öelda kalade arvelt juba oluliselt suurem osakaal sellel tranil. Ja Peleni turg on just see koht tegelikult, mis kaugelt külasid kõige enam mõjutab, sest see on see koht, kuhu kas siis korra kuus või korra aastas või, või, või mis iganes perioodi jooksul ikkagi paadiga tullakse. Sest sealt saab osta oma püssile kuule, sealt saab osta endale kalastamiseks õngekonkse, sealt saab osta endale poti ja panni, mille sees noh, süüa teha ja nii edasi, nii et see on see koht, kuhu, kuhu alati siis paadiga sõidetakse ja seesama hiina träni mulle mulle jube palju kordi tuli meelde sellised Eesti nii-öelda kullafondi paralleelid Tammsaare Andres, kes, kes rügab seal külas tööd, see on uskumatu, et sa sõidad nii kaugele nii teistsugusesse, kliimasse, teistsugusesse, nii-öelda sellisesse ühiskonda ja tegelikult need needsamad seesama lõputu töö ja sedasama linnas käimine, linna kommitoomine, suhtumine, usku, suhtumine naistesse, ütleme mingit teatud asjad on loomulikult täiesti erinevad, aga teatud asjadega tulid sellised nii-öelda flash sellised paralleelid, et see on täitsa uskumatu. Samamoodi Eesti kullafondi filmid nagu nagu kevade ja Suvi, kus, kus laata peetakse täiesti niisugune tunne, et üks-ühele, kuidas minnakse laadale ja kulutatakse oma aastaaja säästud mingisuguse rumala värvilise asja või mäng või, või asja peale ära, mis on lihtsalt nii huvitav ühtäkki, et siin tuleb kohe meelde lugu sellest, kuidas National Geographic käis sealsamas Amazonase nad võtsid oma sellele pikale pikale missioonile kaasa endale Reinsereid ja abilisi ja maksid neile väga korralikku palka, ütleme Amazonase mõttes väga korraliku palga ka. Ja siis kuidas need indiaanlased läksid, see Seewiljonide Digiitlase Pelenzel illektiisia sealsamas suhteliselt lähedal olev linn Kolumbia poole peal läksid turule ja muusikakeskused ostsin endale muusikakeskused, millega nad läksid metsakülla, kus ei ole kunagi olnud elektrit, neil oli isegi generaator seal külades, mitte et ühesõnaga noh, et kui tark see otsus oli, osta muusikakeskus, seda võib igaüks ise mõelda. Nii et ühesõnaga need paralleelid käisid väga tihedalt mu peas siis teine väga huvitav nüanss, mis on omamoodi nukker, on see, et kogu oma soonia on tegelikult vallutatud misjonäride poolt ja sõna otseses mõttes vallutatud kuna kunagi on nad tegelikult kas kavaluse või jõuga küladesse sisenenud ja tänaseks on nad väga nii-öelda väga suurt ja tugevat mõju avaldanud. Näiteks New Yorgis, kus on 30 majapidamist, on kaks kirikut, kaks usku on tagaküla, kes on äärmuslikud katoliiklased, kellele, kes ei suhtle esimese poole küll, aga kes on, siis ütleme ausalt, et me ei saanudki päris täpselt aru, kuidas seda usku võiks nimetada, nad on natukene juskui Ehovistide moodi, aga mis on hästi huvitav on see, et usud ka muutuvad, sest et mida kaugemale usk läheb tsivilisatsioonis, seda rohkem ta transformeerub, muutub sarnasemaks nende inimeste endi nagu nii-öelda looduse poolt antud tõdedega. Ja lõpuks tegelikult võib-olla see usk on päris, päris erinev sellest, kuidas seda nii-öelda usuideoloogid kuskil linnades ajavad. Ja, ja ei saa salata, et see liiga natuke humoorikas vaadata, kuidas selles samas pisikeses maailmamudelis 30 majapidamisega peetakse avatud kirikus iga hommikul kell neli missat ühes küla otsas ja teises küla otsas tullakse siis nii-öelda kinniste seintega kirikusse kokku, mängitakse kitarri. Ei saa muidugi jätta ütlemata kitarri mängitakse niimoodi, et keegi pole kunagi õpetanud, kuidas seda mängida, isegi mitte, kuidas seda häälestada ja lauldakse ja palvetatakse. Ja loomulikult see positiivne pool on see, et see toob inimesed kokku, see annab inimestele koos sellist tegemise rõõmu ja eksisteerimisrõõmu, sest näiteks jälgides neid inimesi seal selles uus kirikus näiteks väga kavalalt oli tehtud see, et kõikidele meestele antud trumm ja see oli nende selline esinemismoment, nad ei olla kõige tähtsamad, lihtsaid müdistada trummi seal kirikus ja, ja, ja see kaasamine oli väga-väga õigesti tehtud, et vastukaaluks seda äärmus katoliiklased, keda siis kutsutakse krutsistad kes on, kes on Santavatela kruus, äkki oli üks munk, kes käis Brasiiliast Peruusse ja tekitas oma sellise suhteliselt väikse teksti, noh, ta on selgelt nendest traditsioonidest ja kommetest on näha, et ta on saanud saanud mõjutusi kunagistest nii-öelda mingitest munga, munga ordudest, võtnud erinevaid traditsioone kokku ja loonud siis oma kiriku Need kulud, siis nad olid siis need seal taga külas, ideaalis nad ei tahaks kunagi lõigata, juukseid kunagi ajada habet, peavad kaks korda päevas ja tahaksid kanda ainult pika nii-öelda muuga kuube, aga kõik need asjad, kõik need toredad asjad, mida sa tahad teha, on 34 kraadi niiskes kliimas üsna keerulised, kaasa arvatud see, et su habemes lihtsalt ärkab elu, kui sa seda väga pikaks kasvada, nii et selles mõttes jällegi ka seal tuli neil oma kombeid ja traditsioone muuta, aga vaieldamatult, et selles külas kõige tugevama jälje oli jätnud see kirik ja tähendab kirikud ja mis on nüüd kõige kurvem osa, et kui ma siin main olen maininud, et antropoloogid ja nii-öelda põhimõte on see selline partistsipel Tobservation ehk siis selline osalus jälgimine, et sa proovid muuta, jätta endast nii vähe jälgi, kui võimalik ja jälgid, mis toimub siis usu mõte on risti vastupidine muuta nii palju kui võimalik. Ja selle lõpptulemuseks on tegelikult muutunud need inimesed omamoodi kodutuks rahvusetuks. See tähendab seda. Nad ei tea, kust nad on pärit, nad ei tea enam üldse, millistest hõimudest nad on pärit. Samas nad ei tunne ennast Peruu kodanikena, kuna nende riigiga suhe on ülileige, neid tegelikult riik absoluutselt ei puudutanud, ei maksa mingeid, maksame lisaga riigi käest mitte midagi. Neil on küll isikutunnistused ja, ja lapsi käiakse linnas arvele võtmas, aga praktiliselt kogu suhe riigiga. Nad on kaotanud oma sellise vana usu loodusesse ja loodusega kooseksisteerimise näiteks nad ei ole enam head jahimehed nendest, kui me külla läksime, siis üks nendest paljudest furooridest, mida me tekitasime, oli see, et meil olid kuulid, see tähendab seda, et need mehed said jahile minna, sest meil olid meil olid padrunid kaasas, närinud Hendrik külas ühtegi padrunit, ometigi nad elavad niivõrd rikkalikus vihmametsaosas, kus näiteks isegi tapiiride küttimine on lubatud. Piir on vihmametsa suurim loom üldse, sellest saab söönuks kogu küla pikaks ajaks. Aga lihtsalt sa pead olema äärmiselt osav, kütteta piiri vastav, väga osav kütt, sest etapp, piir on, on hästi-hästi ettevaatlik ja tark loom, sest et vastasel juhul see suur mütsakas liha hunnikesel londiga ringi nuusib ja tan herbi poolda, sööb ainult taimi. Oleks ideaalne saak igale kiskele, nii et on väga kaval loom. Aga ühesõnaga lihtsalt seda, et keegi oleks tapiiri lasknud seal külas, seda ei mäletanud mitte ükski inimene. Samamoodi viimasest seastelt Bekaaristoni möödas aasta ja viimasest arma tillist, keda meie kütt Hermann meile hulgaliselt lasi, oli möödas kolm nädalat, need viimaste arma tilli olid nad siis närinud kolm nädalat tagasi ja muu aja söövad praktiliselt ainult Juka ajab latana, ehk siis Juka Platanu võiks panna nagu oma toidu omadustest nii-öelda enam-vähem võrdusmärgi kartuliga, ehk siis nad söövad enamuse ajast kartulit. Mingi taud oli tapnud kõik külakanad maha hiljuti, nii et kana, kanu, kanu ja mune neil ka ei olnud. Jõest kala tuleb väga vähe, kuna ainult suurvee ajal jõgi on piisavalt suured, kalad tulevad nii kõrgele ülesse. Kuigi seal aeg-ajalt näiteks tulevad massiliselt üles suured elektriangerjad, siis ei ole väga nutikas ujuma minna sinna jõkke. Aga siiski kala on vähe ja kala nagu ka sesoonne, nii et tegelikult see toidulaud peaks olema väga tugevalt seotud metsaga, aga inimesed on omas nii-öelda sellise suhestumise metsaga ära kaotanud ja, ja see on neile ka enam eriti toidulauale lisa. Et suurel määral. Ma leian, et siin on süüdi kirik, kes on kirjutanud justkui nendele inimestele sellise uue pseudoajaloo. Ja nad ei suuda enam tajuda seda, kes nad üldse on. Tegelikult on. Aitäh Kaupo Kikkas, tänaseks kohtume järgmisel kolmapäeval.