Tänaseks teemaks on see, et dokumendifoto on võib-olla ka midagi enamat kui lihtsalt üks tavaline klõps, mis on tehtud. Kuigi, kui me tuleme ise sealt kabiinist välja, mis teeb automaatselt mees pildi, siis on küll selline tunne, et sellega ei ole mitte midagi vähemalt 100 aasta pärast peale hakata, aga need pildid, mis kunagi on sedasi tehtud mitteilujaoks aga kaminasimsile seisma, siis neid pilte vaadates võib küll tekkida huvitav tunne, et need on nagu midagi enamat kui lihtsalt üks selline pilt, mis on tehtud, et kedagi ära tunda. Kaupo Kikkas, palun sul täna rääkida dokumendi fotodest, mida oled sina näinud, mis on sellised 100 aasta vanused ja vanemadki veel ja seal inimesed näevad hoopis teistsugused välja kui praegu. Täna on, mul on ees tõesti üks väga tore veebile ja soovitan kõikidel, kes raadiot kuulavad, minna huvitaja kodulehelt võtta see leht ka kas kohe või natuke hiljem lahti. See leht koosneb enamasti 20.-te aastate pättide portreedest. Naljakaks muudab siis selle asjaolu, et tollel ajal olid politseis tööl fotograafid, kes reaalselt pildistasid pätte ja need olid fotograafid, mitte inspektorid, kellel oli antud kaamera, sest foto tehniliselt oli pildi tegemine ikkagi nii ajamahukas ja keeruline. Et selleks olid täiesti spetsiaalsed inimesed ja selle kaasne. Vastus on see, et meil on olemas suur arhiiv, suurepäraseid portreefotosid pättidest, sest et me ei kujutaks täna ette, et politseiamet palkaks näiteks mind ja ma läheksin vanglasse tegema suurepäraseid portreesid või kinnipidamisasutusse tegema suurepäraseid portreesid kriminaalidest. No see oleks väga huvitav jah, ma olen isegi selle peale mõelnud, see oleks väga huvitav, need samas stiilis nagu need pildid, mida me praegu vaatame pildistada siis tänaseid kriminaale. Aga nendes piltides on tegelikult, et terve suur komplekt väga vingeid väärtusi ja need väärtused jaotada nii-öelda fotograafilisteks, väärtusteks ja kultuuriliseks fantropoloogilisteks väärtusteks, mis omakorda veel jagunevad mitmeks. Esimene asi on see, et me ju kõik armastame nii-öelda ajamasinat. Me võtame need pildid ette ja me näeme tavalisi pätte, et 100 aastat tagasi ja esimene asi, mida me neid vaates näeme, kui šikid, nad on, lipsud, vestid, uuriketid, kaabud daamidel väärikat karusnahad, ilusad riided seljas, Jakume piltide alt lugema rööpvargus, kokaiiniga kaubitsemine, mõrv, kiremõrv, prostitutsioon ja vaatame neid pilte, loeme neid pildi allkirju ja vägisi tuleb muie suule, sest enamus piltide puhul tegelikult sa ei pane kokku seda kuritegu ja sedasama isikut. Nii kummaline kui see ka ei ole, et ütleme näiteks tänaselt selliseid retsitiivseid kurjategijaid vaadates ausalt öelda, ma nüüd loodan, et ma ei tee kellelegi kuskil inimõigust. Human Rights Watch ei ütle, et ma olen halb inimene, kurjategija kui sa vaatad neid tõesti paadunud kurjategijate nägusid, siis enamasti küll väga mingisugust headust just sealt ei kiirga. Pehmelt öeldes siis siin on tõesti väga põnev seda kõike vaadata. Need esimene mõõde oli tegelikult seesama riietus väärikas, kus ajamasina efekt vaadata 100 aasta taha, teine asi on puhtalt siis antropoloogia, vaadata inimest kui sellist proovida, taandada ära kõik, mis on ta ümber ja seljas ja proovida vaadata neid inimesi 100 aasta tagant. Nüüd tulevad väga põnevad fotograafilised kvaliteedid, kuna 100 aastat tagasi tegelikult ei olnud võimalik nagu klõpsuga seda pilti ära teha, siis kui ilusti ja väärikalt on pandud kübarat põlve peal vestistatud, uuri ketistatud lipsustatud mõrvareid istuma toolidele ja naeratama kaamerasse. Ja siin on ka nüüd väga põnev jälgida, aga tegelikult inimeste reaktsioone, kuna tegelikult see pildistamise hetk enamasti ei olnud nii lühike kui tänapäeval sisse, kindlasti pidi see inimene tegema koostööd ikkagi selle fotograafiga ja siin on täiesti näha, et see pildistaja ilmselt enamus puhkudel on olnud ikkagi väga empaatiline tõesti, päris fotograaf, sest et need inimesed tõesti töötavad, nad ei, nad ei ürita teha enamasti lolle nägusid ega ennast varjata. Ta võinud poseerivad fotograafile ja nüüd lisandub veel selline põnev mõõde, et sind mõnede piltide puhul tõeliselt kaunis valguse kompositsioon. Ehk siis fotograaf ei ole põlanud ära nii-öelda tasuta saadud toredat modelli ja on sättinud ta viisakalt kompositsiooni, määranud ära õige ilusa sügavusteravuse võttenurga, valguse nurga. Tegelikult on meil siis täidetud kõik need dokumendifotokriteeriumid ehk siis need inimesed on siin peal väga selged, väga loomulikud, ehk siis nad näevad oluliselt rohkem välja sellised, kuidas nad meile tänaval võiksid vastu tulla, kui meie tänapäevane passipilt, mis on seal kapis tehtud. Kui me tahaksime tänapäevase inimese nii-öelda perfektselt tuvastada, siis meil peaks olema kaasas näiteks taskulamp, näidata lähedalt, sellel pläraki sellel inimesel taskulambiga näkku ja vaadata, kas ta näeb samasugune välja nagu ta seal kapis tehtud passipilt, eks ju. Nii et sellised portreed on aja jooksul saanud endale niivõrd suure komplekti väärtusi lisaks kuigi tollel hetkel olid nad kõigest tõestused nii-öelda pättide isiku kohta. Aga kas ka tänapäeval on võimalik teha taolise valguse taolise kompositsiooni retropilt? Aitäh absoluutselt, tänapäeval on see läinud uuesti aina rohkem moodi ka Eestis on näiteks paar inimest, kel keda ma väga väga austan, kuna nad on võimelised segama kokku kõik need vanaaegsed keemiad tegema klaasnegatiivi, kui on tarvis ja pildistama kõikide nendesamade reeglite, samade kaameratega üles, eks portreefotosid, siis on täiesti võimalik ja ütleme, kui seal 100 aasta tagune tehnika ja needsamad klaasnegatiivid nõuab nagu hästi palju pingutad autost siis näiteks kuue 70 aasta tagused sellised keskformaatfilmiga töötavad fotokad on väga paljudel fotograafidel kasutuses, minul endalgi. Ja mu portrateerinud sellega paar korda aastas mõnda inimest, keda ma eriliselt armastan ja kellest ma eriliselt lugu pean. Ja see ei ole küsimus selles, et ma tahaksin saavutada mingit ajastutruud tulemust või mingit erilist kvaliteeti. Lihtsalt ma tahan sedasama filmitunnetust, seda filmilõhna. Ja see on emotsionaalselt. Inglise keeles on hea sõna Aispreiker eesti keeles nii palju ei kasutada, emotsionaalne jäälõhkuja, kui sa võtad välja selle kuus 70 aastat vana kaamera, hakkad sealt läbi vaatama, võtame sealt ülevalt alla sisse, siis see on üks parimaid nii-öelda tuju tõstjaid sellele modellile, sest et see kõik näeb nii kummaline välja, sarnaneb sedasama fotograafiaktiga seal 100 aasta tagusest ajast, kui neid pätte pildistati. Nii et tegelikult see on täiesti tehtav tänapäeval ja ka filme filme toodetakse endiselt ja kuigi filmivalik on jäänud palju väiksemaks ja hinnad on tõusnud pisut kallimaks, kuna neid ostetakse vähem, siis sellegipoolest on see täiesti tänasel hetkel täiesti hinnas. No tore, Ma tänan sind selle väikese ekskursiooni eest ja kellel huvi, siis vaadake seda linki ning neid nägusid ja pilte ning mõelge oma mõtteid sinna juurde, mis tundeid teis tekitavad.