Läheme fotokolliga edasi ning räägime täna portreefotodest selles mõttes, et kui Ameerikas toimus selline suurüritus, kus oli siis pea 17000 fotograafi koos ja üritus ise oli pulma ning portreefotode fotograafide kokkutulek, kus siis jagati kogemusi, mõtteid ja Kaupo Kikkas käisid ka sina seal kohapeal huvitab mind selline asi, et kas teil oli omavahel ka portreefotograafidel jutud maailmast lõpevad nagu näod otsa ja samamoodi need ilmed kõik on kuskil juba olnud või et vastupidi, ongi näod, ongi just see hea valik, kus sa võid lõputult pildistada, sest alati on uued ilmed ja alati on uued emotsioonid, uued hinged, mida siis kaadrisse püüda. No just tegelikult minu silmis vastasidki sellele küsimusele viimase lausega ära, et portreefoto ongi minu jaoks nii võluv, et ei ole korduvaid olukordi, et loomulikult on nagu sarnased situatsioonid, on sellised deja vu hetked, eks, et oh, ma olen seda juba näinud, oh ma olen siin juba olnud, oh see nagu kordus, eks ju. Aga, aga just nimelt see portree ongi see tunni unikaalne, et sa võid pildistada ka täpselt ühesuguse valgusega valgel taustal lihtsalt inimestest pilte ja ometigi on kõik täiesti erinevad. Nii et ma arvan, et ilmselt portreefoto ja loodusfoto on need valdkonnad, kus kõige viimasena, nagu need motiivid otsa lõpevad, et et pigem pigem saavad nad kõikides muudes muudes valdkondades otsa, ennem et nii et, et see on ikkagi selline lõputu lõputu avastamise teekond ja, ja ma arvan seda, et kui sa oled juba piisavalt kaua olnud fotograaf, siis ka ühel hetkel need kogemused, mida sa saad inimestega suheldes ja tegeledes on mõnikord isegi ületavad selle lõpptulemuse, et ühesõnaga, et kui sa oled piisava hulga pilte ära teinud teatav, piisab hulga nagu vaimustust ära kogenud, siis see võib-olla mõnikord kogeda hoopis seda vaimustust nende inimeste suhtes, mitte enam oma selle portreepildi suhtes. No aga ikkagi inimesed on küll erinevad, kuidas neid hinnata või tuua sealt välja, et see on nüüd hea fotograaf, kes on pildistanud vot sedasi või, või mismoodi hinnatakse portreefotosid ja tuuakse sealt nagu tippe välja. No üks asi, mis paratamatult portreefotograafias on ja mis tegelikult mulle üldse ei meeldi aga see on nagu selline Kurb kaasnähtus on see, et sa oled see, keda sa pildistad. Kui sa teed täpselt samasuguseid pilte, kas sellisest mingisugusest Hollywoodi staarist suurest poliitikust või Eestis inimesest, kes on ulgedes, oled Selveri poest leidnud, siis täpselt samamoodi on ka sinu staatus fotograafina. Ühel juhul oled sa justkui staar. Teisel juhul oled sa justkui poliitik ja kolmandal juhul oled sa lihtsalt inimene tänavalt. Et see on nagu mõnes mõttes kõige kurvem osa tegelikult sellest fotograafiast ja seetõttu mõned kõige nii-öelda geniaalse mata lindid jäävadki esile tõusmata. Tihtipeale need talendid tulevad esile alles 100 aastat pärast seda, kui nad on pildistanud nii, et keegi leiab nende pildid ja tõdeb. Ta oli oma ajast absoluutne, absoluutselt geniaalne tänavapiltnik, kes pildistas inimeste nii-öelda kõige sügavamaid tundeid ja nende hinge. Aga ta ei saanud mitte kunagi kuulsaks, sest et mitte kellelegi justkui läinud need inimesed korda kesta, piltide peal olid nii et see on üks selline portreefotograafia pidev dilemma, et kuidas eristada head fotograafi kuulsast modellist. Ja seda ei olegi tegelikult võimalik teha. Aga mismoodi sa las Vegases tehti või kas tehti, kas seal pandi fotod pingeritta kuidagi, et need on head portreefotod, Neeme tõstame esile. Hea küsimus, ma arvan seda, et portreefotode puhul seal ütleme siis sellises USA, USA nagu keskkonnas koolkonnas hinnatakse hästi palju selliste esmapilgulist mõjusust, see tähendab, et see pilt peab nagu sellise vau-efekti esile kutsuma väga palju tööd, võitlust, sellist liimimist, kleepimist, erinevate taustade võtmist, sellist nii-öelda tooride tekitamist näiteks viimase kolme aastasin, täielik trend on see, et kui see foto on, ütleme, seal ana A3 suurune, eks ju, siis portrateeritav ehk see inimene on seal võib-olla kaks sentimeetrit suur ja ülejäänud on nii-öelda mingisugune stoori, keskkond tema ümber. Et näiteks noh, mis minu mulle nagu üldse ei meeldinud näiteks üks fotograaf, selline tõeline photoshop, appi müra ja oli teinud sellise seeria, kus ta oli võtnud siis sellises burkas naise, kelle nii-öelda ainult silmapilu oli näha, eks paigutanud siis teda kõikvõimalikesse nagu sellistesse storiga keskkondadesse ma ei tea Hiina müürile ja kuhu iganes, et siis jagu kõneleda täielikult sellises sümbolite keeles. Aga minu jaoks nagu noh, on see lausa ärritav seetõttu. Ma, ma ma tunnen sealt täieliku fabritseerimise haisu, onju et ta fabritseeriski selle pildi selle võistluse jaoks, et anda sellist väga sügavamõttelist sisu. Et noh, et, et mis, mis meil nagu sest nii väga portriteeritavast ikka enam räägime, kui seal ei ole peale nagu silmapilu seal burka alt mitte midagi näha, eks ju. Ja ainult räägibki, see keskkond ja inimene on üks sentimeeter suur, eks ju. Selles suhtes kuidas öelda, seal on sellist teatavat nagu inglise keeles on hea sõna Show, sellist sellist näitamist ja sellist visuaalset eputamist on seal nagu selles visuaalkeeles väga palju. Aga kas saab rääkida ka fotoportreefotomoest, et? See on selline suhteliselt ja nagu, nagu noh, ütleme, sellised trendid kulgevad kogu aeg, et ja need trendid näiteks Euroopas ja Ameerikas võivad olla täiesti risti vastupidised, et vahepeal tuleb trend nii-öelda, mida mina ise ausalt öelda isegi ei pea trendiks, mida ma peangi selliseks kõige ausamaks pildikeeleks, mille mida ma ise väga palju püüan kasutada, siin nii-öelda nimetan seda nii-öelda juurt ruuts või tagasi juurte juurde tagasi selliste nagu algtõdede juurde. Mulle meeldib selline pildikeel, mis oma nagu tehnilisest kvaliteedilt võiks olla täpselt sama hästi ka 150 aastat vana. Et see tähendab seda, et sa välistad kõik sellise üleliigse ja jätad sinna pildile ainult selle inimese, see on näiteks selline teatud teatud selline minu nii-öelda lemmikteema, eks ju. Ja see jälle tuleb lainetena vahepeal pinnale, siis öeldakse, oos on juba nii palju olnud, nii igav on ju, et me tahame midagi uut, midagi autota. Kas on selline tore väljend, eks ju, ja ja siis tuleb jälle keegi mingisuguse uue Photoshopi viguriga või liimimise kleepimisega välja see materjale kõik enda alla, eksju, no siis ühel hetkel väsitakse sellest kirju-mirjud Photoshopi kleepimisest ära tuleb mingi uus stiil, eks ole, nüüd me tahame klõbus happe tahame selliseid väga lähivaateid inimeste nägudest. Et, et niimoodi täpselt nagu igas valdkonnas, olgu see söögitegemine, olgu see rõivamood, autod, mis iganes igas valdkonnas, mingisugune üks juhtgrupp kujundab massi maitse. Ja kui see juht Krukas vahendu vaheldub või väsib sellest nagu teatud stiilist ära, onju siis tuleb jälle uus liin, nii et portreefotograafias on asjad, mis kestavad alati täpselt nii vana, kui on fotograafia ja on selline, kuidas öelda selline moeliin, mis kogu aeg vaheldub, mis siis kujundab sellist fotograafide stiili arvamust väga-väga nii-öelda pidevas sellises dünaamilises liikumises. Aga mis on hetkel moes, kui nüüd tuleb keegi kasvõi sinu juurde salongile, sooviksime endast viimase moe järgi portreefotot. No ütleme, see ei käi nagu tegelikult päris niimoodi, et ütleme, näiteks kui fotograaf on on tunnustatud ja hea, siis pigem ütleme, tema kliendid usaldavad seda, et kuidas ta tunneb, et ta tahaks sellest kliendist kõneleda, loomulikult fotograaf kuulab ära, mida, kus ja kuidas teha, aga üldiselt nagu noh, mina isiklikult ei pea seda heaks tooniks, kui keegi tuleb näiteks mingi pildiga ja ütleb, et palun mulle nagu Ivo Linna, nagu oli kunagi paluma Ivo Linna soengut, et noh, see, see on nagu kuidas öelda, see on näiteks mulle sellise kunstilises mõttes väga, kohutavalt pärssiv, onju, aga loomulikult, et mingit nagu stiili või sellist nagu suuna näitamist on nagu väga hea, kui klient ise ise esile tõstab, mida ta tahaks saada. Ja kui sa oled küsida ja mul on väga hea öelda, et mis seal usas võitsid, mis olid moes siis kaks inimest, kes tõid ära kõige suurema kogu see auhind olid Jennifer Hatson ja pool Ernest ja need on kaks fotograafi, kes loovad oma taieseid täielikult photoshop'is ehk täielikult aru. See tähendab seda, et nad võib-olla pildistavad inimese stuudios tausta, pildistavad õues taeva, pildistavad teises kohas õues ja kui see Paul Ernest on selline fotograaf, kes ajab sellist maali nagu retoorikat ja maaliesteetikat, aga kui tema pilte vaadata, siis on peaaegu selline tunne, nagu sa vaataksid vanameistrite maale, tan tehniliselt üliperfektne ülipeen, aga tema piltidest ei ole mõtet rääkida üldse selles klassikalises mõttes mingisugusest nii-öelda inimese persoonist, kõnelejast, portree eest, kuidas on kõik fabritseeritud, onju ja siis vastandiks Jennifer Hudson on selline väga huvitav fotograaf, kes hoopiski loobki nagu sellise uue isiksuse korjab kokku selliseid vanu, mingeid leidobjekte, kuskilt rauakolakad, hambaarsti, toole, noh, ütleme nii-öelda arvutis lõikab inimese tükkideks, paneb talle mis iganes, ma ei tea, pea asemele puu ja nii edasi. Ühesõnaga, seda on sõnadesse väga nii-öelda tobe või mõttetu panna, aga tema saavutab tõesti täiesti uue esteetika seeläbi, et et see ei ole enam noh, tema ei olegi tegelikult, kuigi ta võitis portreefotograafia kategoorias mitu auhinda klassikalises mõttes me ei saa üldse mingist portrees siin enam rääkida, et see on kunst ja ma pean tõdema, et see on väga huvitav, väga kihvt kunst. Et, et igati teenitult tegelikult ma ütlen, et tal on auhinnad sai, aga vot siin ongi nüüd see, et nii nagu moelavadelt ei pane keegi endale üldiselt seda kummalist kaltsupugu selga, mis seal moel avaldusele vastu jalutab, eks ju siis samamoodi Jennifer Hatsoni pildikeeles keegi endale nagu lapsest või perepilti ei taha, kus ta lapse pea asemele pandud koera peale, mis iganes, eks ju. Et see on kunst, nii nagu kõrgmood, nii on ka kõrgFotograafiat. Tore aitäh, Kaupo Kikkas ja järgmisel kolmapäeval ma hea meelega sooviksin teada natukene rohkem sellest kohast paigast, kus sa käisid, ehk siis Ameerikas Las Vegast.