Tänases fotokoolis Kaupo Kikkas, paluksin sul rääkida maailma parimatest kunst portreefotodest aastal 2013. Sa käisid Londonis, nägin neid oma silmaga olegena, räägi, kelle tööd need olid ja mis fotod on kõige paremad. Tõepoolest üks maailma kõige parema mainega, kõige kuulsamaid fotovõistlusi ja kindlasti võib öelda siis nii-öelda kõige esinduslikum portreefoto võistlus on korraldatud Londonis riiklik portreegalerii poolt ehk siis National Portrait Gallery poolt ja selle võistlusel on selline huvitav omapära sellele võistlusele antakse siis selle võistluse rahastada sponsori nimi, et kunagi oli selle nimi Šeps portsu, ei ta siis nüüd on selle nimi Taylor, messing portreid Award, ehk siis nimetus tegelikult kuulub hoopis ühele maailma suurele advokaadibüroole, kellel pole muud fotograafiaga pistmist, kui see Nad on suured fotokollektsionäärid ja fotoaustajad ja rahastavad siis seda väga suurt ja, ja mainekad fotovõistlust. Ja nii nagu Ta võib, et kui ühe võistluse korraldaja National Portrait Gallery siis loomulikult need parimad tööd jõuavad ka sinna galerii seintel ülesse just värskelt ma sealt näituselt tulin, nii et saan värskeid muljeid teiega jagada nii nendest töödest kui sellest võistlusest. Olen ka sellel võistlusel ise nüüd kaks aastat osalenud ja, ja sealt veel mingit tunnustust saanud, aga ei ole sellepärast sugugi püssi põõsasse visanud ja proovin kindlasti veel, sest et ma olen ka eelnevates saadetes hästi palju kordi seda öelnud, et portreefoto sa oled see, keda sa pildistad, ehk siis on äärmiselt oluline ikkagi, kes seal pildil on. Loomulikult on aeg-ajalt ka võidetud ja saadud kõrgeid kohti piltidega nii-öelda täiesti kuskilt sellistest marginaalsetest perifeersetest paikadest, näiteks ma vahest ütlengi, et koodnimetus ühe sellise tüüpilise modellitüübikoodnimetus on selline tohutuid sisemisi lahkhelisid täis ära näritud küüntega teismeline, kellel on nii-öelda selline kergelt suitsiidne hoiak, et, et see on näiteks üks selline tobedalt kõlab aga modelli tipaaž, kellega on saadud seal fotovõistlusel päris kõrgeid kohti. Samamoodi sellel aastal näiteks päris mitu ööd olid mis oli minu jaoks isegi üllatav, sellised kergelt dokumentalistilised portreed Sis sellistest eksootilistest paikadest, näiteks ühe auhinna sai lindu naine lapsega, mis siis nii-öelda on pildistatud sellise traditsioonilise nagu paraad portree võtmes. Hästi ilus selline värvikombinatsioon tekib, taustaks on riputatud siis mingisugune selline ilmselt religioossete tähendusega sinine lina ja see naine andis sellise kollase tuunikaga ja lapsega seal esiplaanis. Aga jällegi, no see on kindlasti jällegi rohkem lugu taga, kui et see pilt üksinda midagi väga tähtsat meile kohe ütleb. Täpselt samamoodi näiteks oli üks kaksikportree, vaatasin seda pilti ja mõtlesin, et mida ma nüüd siis peaksin sellest pildist nii väga arvama, et tõesti selline üsna külmaks tähendab kaks noort inimest sellises segaduses pilguga seina ääres vaatavad kaamerasse mustvalge pilt loendis alt, et tegu on siis heroiinisõltlased ega Soomest, kes saavad varsti lapse, sa kindlasti paneb sellise hoopis teise valgusesse selle pildi, aga siit tekib kindlasti jälle see klassikaline dilemma ja küsimus, et kas see pilt peaks ikkagi mind tema ka niimoodi, et ma ei pea sealt pildi alt lugema, et tegu on siis raseda heroiini sõltlasega, kes peab otsustama, et kas siis nüüd Ta suudab vabaneda oma oma sellest sõltuvusest, jagata last kasvatama või ta jääb sellest lapsest ilma või mis iganes. Et ühesõnaga loomulikult väga selline valuline ja problemaatiline lugu. Aga samas jällegi, et võib-olla nii palju seda seda välja ei toonudki. Ja kui nüüd natuke võidupildist rääkida, siis võidupilt on nüüd hästi-hästi tüüpiline Briti impeeriumile nii-öelda pildi peal on keti Volš, kes on just värskelt tulnud Chokkide võiduajamisel. Tal on siis seljas selline nii-öelda staatust näitav Choki tuunika, tema näojooned on sellised hästi hästi hästi väljapeetud, aga tohutult tugevad nägu ja tuunikancis kaetud mudaga, mis siis selle nii-öelda spordiga paratamatult kaasas käib, et et tekib selline tore vastuolu sellesama väljapeetud hoiaku ja siis nii-öelda sellise kuninglikule võim seerumile omase ajaviite ehk siis siis Chokkide mängust tekkiva mudaga Nende vahele maad tema näol ja sellel tuunikal ja autor Spencer mörfi on siis ise öelnud nii et ta nii-öelda Chokkide teemaga on tegelenud juba ka varem ja tahtis näidata just nimelt korraga ühes pildis tema sellist naiselikkust ja tema nii-öelda inglise keeles on hea sõna tahness ehk siis selline tema kangust ja tugevat murtmatut vaimu, kui ta peab samas võitlema ja võistlema teiste sportlastega. Jaa, tehnilisest aspektist, see ei ole muideks üldse haruldane, aga ühesõnaga väga paljud võidutööd on just nimelt pildistajat filmile, kuigi ütleme niimoodi, et mina ise pooldan väga seda vaatenurka, et meedium ei tohiks mingisugust rolli mängida, et kui sa tahad pildistada kohvipurgiga, kui sa tahad pildista digikaameraga keskformaatkaameraga, millega vaid siis üldiselt seal võistlusel tegelikult kiputakse seda vahet tegema nii et filmile pildistatud pildid tulevad väga tihti esile. Ja samas ei saa seda loomulikult ette heita, kuna iga võistlus valib oma sellise esteetilise maitse ja pildikeele. Ja näiteks siin isegi võistlusel on tõesti selline filmile pildistamine nii-öelda au sees. Ja selles mõttes, kas ta ise ütleb ka, et ma tahtsin anda pildile sellega siis mõttelist sügavust, ajatust ja ainulaadsust, eks ju, et me ei saa unustada kunagi seda, et mis on suurim pluss filmi kaadri puhul, see on ainus, seda ei ole võimalik nii-öelda kopeerida, Sa hoiad käes seda ühte negatiivi, kui sa sellest kellelegi koopiat ei anna, siis see lihtsalt on ainulaadne. Kui üks fail on läinud juba ting muutunud juba digitaalseks, siis ta lendab nagu lind mööda maailma laiali ja justkui kaotab oma saladuse või oma erilisuse pisut. Mulle õudselt meeldis, niisugune film on praegu kinodes vist juba varsti läheb kinodest ära nagu nagu Walther Miti ja see on siis ajakirja foto toimetajast, kes paneb kokku selle ajakirja viimast numbrit seal filmi lõpus, siis ta lõpuks kohtub oma mentori fotograafiga, kes vaatab läbi objektiivi parasjagu lumeleopardi, kes on siis teatavasti ju üks maailma, aruldasime unikaalsemaid, imetajaid ja üldse üks haruldasemaid loomi, kellest kõik väga paljud loodusfotograafid unistavad. Ja siis ta vaatab läbi selle objektiivi ja ei vajuta päästikule ja ütleb, et mõned hetked on liiga unikaalsed, et neid ära rikkuda sellega, et neid teistele näidata. Et see on nagu see justkui see vanavaim või uskumine, et kui sa selle hetke kinni oled püüdnud, siis sa nagu varastad tükikese sellest hetkest ära. No kui palju oli seal näitusel selliseid hetki või pilte, mille puhul sa mõtlesid, et vau See näitus loomulikult oli äärmiselt väärikas ega ei saa salata, seal on eelmisel aastal, ehk siis 2012 osales seal lausa 10000 pilti ja mul oli hästi suur õnn selle üle, et kuigi ma ei saanud sinna näitusele ja ma ei pääsenud finaali, siis ma sain sellelt žürii esimehelt kirja küll seal oli kolm lauset, aga see oli personaalselt mulle kirjutatud ja see andis mulle tohutult palju julgustust, sest et üldiselt võistluste puhul ei ole kombeks, kus osalevad tuhanded-tuhanded, fotograafid, zürii esimees, kellelegi kirju saadab. Ta kirjutas, et sinu pilt Arvo Pärdist jäi napilt sellest lõppvõistlusest välja. Et tõepoolest 10-st 1000-st pildist valida välja 60 fotot. Siis kui sa jäid napilt välja, siis seal on juba minu jaoks ka väga suur tunnustus. Nii et loomulikult see tase on äärmiselt äärmiselt kõrge, aga seda näitust vaadates kindlasti ei saa jätta ütlemata, et ikka ikka portreepilte vaadates nii ja naa, siit ja sealt nurga alt tuleb see tunne peale, et kõik siin maailmas on juba olnud. Kõik on tehtud ja kõik on nähtud. Ja seetõttu ei saagi mõnes mõttes panna žüriile pahaks, kes on kõike niivõrd palju näinud, et ta lõpuks hakkab hindama rohkem neid persoone seal piltidel kui tegelikult selle fotograafi tööd või neid pilte, endeid. Järgmine kord räägimegi mehest, kes on pildistanud staare ja teinud lausa sellest projekti.