Sügis kestab veel, aga see värvilisem pool saab õige varsti läbi, kuigi see ei pruugi veel tähendada seda, et, et ei oleks üht-teist avastada ja et oleks põhjus nüüd fotoaparaat talvekorterisse panna, alles ta kevadel välja võtta või suvel mida pildistada, mida otsida ja mida veel märgata sügiseses looduses. Kaupo Kikkas. Ole anna nõu. Me elame selles suhtes väga õnnelikus kliimavööndis, et meil on neli aastaaega, mis tähendab, et loodus on pidevas muutumises. Kui tõesti kohe-kohe võib öelda, on puu otsast lehed kadunud, nii algab selline värvitum ja ruunim ja selline tumedam ja võibki öelda tõesti porisem sügis. Siis võib lohutuseks öelda, et lehed pole puu alt kuskile kadunud, need lehed ootavad fotograafe puude all. Mis tähendab, et veel otsimist on tegelikult päris palju pildi otsimist, sest et õige pea ja hakkab tulema öösiti selline härmatise kristall sinna lehtede peale. Sellel hetkel, kui päike hakkab seda ära sulatama, tekib sealt veel tõeline selline kristallide ja pärlite kooslus. Nii et tegelikult pildistada on küll ja küll. Võib-olla vahest ongi see, et Ma olen ise isegi hakanud igal aastal rohkem tundma, et Nendest klassikalises mõttes ilusatest asjadest on palju raskem teha huvitavaid pilte. Et tegelikult, kui meil on päike, paistab kõik puud on punased ja kollased, siis kipuvad tulema kõikidel väga sarnased pildid, sest et see ongi imeilus ja see on, see on Eesti looduse tõeline nii öelda kroon, kui see värviline sügis meile saabub. Aga samas jällegi kui see olukord hakkab muutuma istuma ja näiteks ka tegelikult ju pildistamine väga emotsionaalne tegevus, seda ma olen korduvalt enne öelnud ja need emotsioonid, mis seal loodusest meile kanduvad, väljenduvad ju päris tugevalt ka meie piltides. Nii et tõesti, kui näiteks päevad on juba jäänud oluliselt lühemaks ja hommikul päike ei tõuse enam üldse nii vara, siis ei ole tegelikult üldse keeruline astuda välja enne tööle minekut ja teha üks tiir ja vaadata, kuidas esimesed kiired, võib-olla isegi sombused, kiired näiteks hakkavad valgustama neid samu lehti seal seal metsapõrandal, mis sinna, mis sinna alla kuulnud ja kuidas osa nendest hakkavad järjest nii-öelda kokku kuivama, pruunikaks muutuma. Ja tegelikult seal on väga palju sellist põnevat motiivistiku just nimelt selliste elude ja, ja selliste kompositsiooni nii-öelda harjutuste. Kuidas ma ütlen isegi selliste nagu nagu Mortide tüür Mortide tegemiseks, sest et lõppude lõpuks ju see nii-öelda surnud loodus või oma elu ringi lõpetav loodus on olnud alati mordi maalijatele ka üks selliseid suuri suur inspiratsiooniallikas käid tihti nad küll korjasid asjad kokku ja panid koju aknalaua peale või, või oma ateljeesse ja maalisid seal, aga fotograaf saab seda kõike looduses teha, kuigi, mis seal veel hästi. Huvitav, et näiteks viimastel aastatel, kui fotograafia on meil hästi popp. On tekkinud aina rohkem ka selliseid inimesi, kes tõepoolest vanade meistrite kombel korjavad loodusest objektid, kui võib-olla mõne puujuurika mõne värvilise lehe või õuna ja toovad koju, panevad aknalaua peale ja nüüd näiteks valgustavad neid taskulambiga või panevad kuskile aknad mõne padjapüüri ja tekitavad sellega teistsuguse valguse ja panevad näiteks hõbepaberit kuskile teisele poole, kust valgus tagasi peegeldub ja nii edasi ja nii edasi ja tõepoolest loovadki ise täiesti selliseid väikseid mordikesi kodus väga käepäraste ja lihtsate vahenditega, nii et näete, mida tegelikult kõike fotograafia võimaldab olla ise ka peaaegu et maalikunstnik ilma ilma küll värvide ja pintslite kasutamata aga samuti kuni täiesti lume tulekuni välja pakub tegelikult imelisi vaatepilte, et ja fotovõimalusi, mida raba, sest et rabas säilivad need värvid tegelikult, et niikaua, kuni lumi sinna täiesti peale sadanud, sest et see jõhvikate punane nagu me teame ju jõhvikaid saab ju talve lõpuski süüa veel rabas, kui nad lume alt välja tulevad jõhvikate ja sammalde punane siis sellised, ütleme, Laugaste servade, roheline ja kollane ja veesilmad, mis taevast tagasi peegeldavad, muutuvad siniseks. Nii et raba pakub meile tõesti võrratut vaatepilti kuni täiesti lumeni välja. Ja alles siis, kui lumi on juba selle kõik ära katnud, siis ta muutub selliseks noh, kuidas öelda siukseks ruumi tuks, sest et tõepoolest täna me ei saa neid kõiki, neid väikseid puu mügarik silm ei haara neid enam, ei teki enam nii ilusaid kontraste rabasaartest laugastest ja ammugi, et me siis ei näe enam värve seal raba põranda peal. Raba on ka selline selline võrratu koht, kuhu võib ikka alati ja alati alati tagasi minna ja just selliste huvitavate valgustega, et mitte nagu kell 12 päeval, kui päike päike kõrgelt alla vaatab. Aga ka sügis on selles suhtes väga leebed. Sügisel päike enam nii kõrgelt ei käigi, nii et kui, kui üldse mõnel aastaajal sobib pildistada kell 12 päeval, siis just nimelt talvel ja sügisel. Nii et selles suhtes ka on sügis meile meile hea pildistamisaeg, et kui üldiselt nagu suveperioodil tõesti loodusfotograafid alustavad tunnike enne päikesetõusu ja lõpetavad kaks tundi pärast päiksetõusu ja õhtul alustavad uuesti tunnike enne loojangut lõpetavad tunnike pärast loojangut, sest siis on kõige ilusam valgusloomad liiguvad ja üldse kõige suurem võimalus nii-öelda sellistele lood väikestele loodusimedele pihta saada ja keskpäeval jääb pikk-pikk aeg, kus on tegelikult, et üsna vähe loodusfotograafil teha, siis praegu sügisel leiab metsas või rabas või kuskil jalutades alati midagi toredat. Ja loomulikult mere ääred, noh, meie suur suur väärtus, meie, meie looduse tõeline nii-öelda ainulaadsus, sest et meil on nii palju kauneid lahesopp väikseid pool saarekesi, noh, tihti on need küll sellised väga roostunud ja vahest ka natuke soised ja võsastunud, aga, aga meri on ju selline tõeliselt karakteriga sügiseks, kuidas ta hakkab nii-öelda natukene mäslema ja valgeid jäneseid sinna peale tekkima või vastupidi näiteks kuidas ta maha rahuneb ja kuidas sügisene selline dramaatiline vihma taevas annab merele sellise lausa sisesügav puruks purse tooni jällegi selline ainult sügisele omane ja kui nüüd sinna sisse jääb natukene näiteks mõni värviline kivi või sinna sisse jääb natukene juba kollaseks läinud roogu või kõrkjaid, siis tekib kohe sinine, sooja, külma värvide väga huvitav selline kontrast ja mäng. Nii et tegelikult, et meri on, on tõesti inspiratsiooni, pakub alati alati. Et ainuke aeg, kui meri võib-olla pisut igav on suvised keskpäevad, kus kus merekarakterit on ka nii-öelda kõige vähem näha. Lõppude lõpuks merd tegelikult kõige raskem pildistada, sest et suurt avarust ja avarustunnet ei suuda foto üldse edasi anda. Merepiltide puhul ka tihtipeale paremad on pigem just need, kus midagi leitud lähedalt, olgu need siis mingid kivikesed või natukene läbi madala mere näha olevat põhja või mõni taim või midagi. Kui need pildid, kes üritavad siis seda kogu seda mereavarust kõike peale saada, et ega ega ei õnnestu midagi teha ei ole foto on kõigest üks, üks armet nii-öelda võimalus ja katse jäädvustada jäädvustamatut. Mul on tunne seda juttu kuulates, et sügis ongi võib-olla kõige parem aeg pilte teha, sest siis kogu aeg kõik muutub ja lisaks sellele päikesevalgusele annavad värviga kõik need lehed ja kõik see, mis hakkab kõdulama kaduma, mida suvel ei ole kevadel. See on nüüd hästi individuaalne, aga võin öelda sulle, et mina olen sinuga küll nõus, sest lisaks veel nendele kõikidele asjadele, mis on sulatõsi, mida sa ütlesid, on sügisel veel selline huvitav olukord, kus mets hakkab rohkem läbi paistma, mets ei ole enam nii pime, sest paljude puude otsast on lehed alla tulnud ja metsad, põrand ei ole must nagu tavaliselt, vaid on just nimelt lehtedega kaetud ja värviline. Et see näiteks annab võimalusega Sa ennast palju ruumilisemalt kujutada kui kõikidel teistel aastaaegadel. Nii et mina olen sinuga täiesti päri, tõesti, sügis on võrratu aastaaeg loodusega kasutamiseks ja ja see muud suhtumine värvilises täiesti värvituks on veel omaette väljakutse ja kui ma täna alustasin sellega, et nagu neid värvilisi olukordi võib-olla on kõige lihtsam pildistada ja pildid kipuvad ühesuguseks minema, siis teha huvitavaid pilte novembris, kus kõik on pruuni värvi, see on tõeline väljakutse, aga näiteks minu meelest nendelt, kui see õnnestub, siis nendel piltidel on selline tõeliselt emotsionaalne, tugev lugu taga. Selline ohe, loodustsükli lõpp enne talve tulekut, eks ju, et see on väga noh, mulle need pildid kohe väga meeldivad, ma isegi ütleks mõnikord, et see on justkui natuke nagu koleduse ilu, sest tavaliselt ju alati hallatakse sellest mudast ja värvitusest ja kaamusest ja pruunist ja millest kõigest veel, sest tegelikult, et hea fotograaf leiab sealt just nimelt seda kõige rafineeritum, peent ilu, mis muudavad ta pildid erinevaks kõikide teiste, lihtsalt ilusate päikseloojangu pildistajat omadest. Aitäh Kaupo Kikkas.