Sügis on täiesti käes, kes selles veel kahtleb, siis ma ei tea, kus te elate, aga Eestis on sügise oma nägu näidanud ja kes nüüd tahab veel siis kuidagi seda ma ütleks, kurbust ja kadu pildistada siis selleks on viimane aeg, arvan mina. Nii. Stuudios Kaupo Kikkas, tere ja ütle mulle nüüd, kuidas see sisetunne ütleb, kas tuleb selline ilus värviline sügise, nagu see vahel on olnud või siis nüüd on ainult oodata, et millal lumi tuleb. Kõigepealt, sa andsid väga hävitava hinnangu sügisel, et ma ei, mina ei oleks nii hävitav, et, et sügisel on. Esiteks on see nii-öelda värviline pool, mis küll mõnes mõttes juba osaliselt vaata selja taha hakkab jääma ja natukene seda veel tuleb, aga nagu aknast välja vaadates on näha, siis sellist võib-olla maximum, värvilist sügist sel aastal meil ei ole, eks ju. Aga ega sügis ei tähenda ainult seda. Vaher on punane sügisel igal pool meie ümber ja, ja neid värve ja seda, seda sügise iseloomu ja sügise karakterit leiab tegelikult väga paljudest kohtadest. Aga mul on tunne, et sügis ongi selline aeg, millal on parasjagu nukrust kurbust pildistada? Vot sügisel on ka omad hästi erinevad näod, et tegelikult selle nukruse kurbusega on niisugune lugu, et minule sümboliseerib seda võib-olla aasta ringis kõige rohkem selline sügise ja talvevaheline hilissügise vara talv, ehk siis selline, ma nimetan seda pruuniks aastaajaks, kus enam ei ole mitte ühtegi värvi, kus puud on raagus, kus võib-olla metsa all on esimene härmatis juba ära käinud, aga samas vihm veel ikkagi peseb selle maha. Ja, ja kuidas öelda, see on nagu see on nagu puhkevõi sinna õhkamise hetk looduses ja kui sa seda niimoodi vaatad, siis see on äärmiselt kaunis ja äärmiselt ma isegi ütleks, kuidas öelda selles on midagi sellist, et loodus justkui tegeleks inimesega, vaid tegeleks nagu iseendaga. Et kui, kui muidu oleme harjunud, selliseid klišeesid nagu loodusest alati otsima, olgu need päikseloojangud, värvilised lehed, suured hanged, esimesed lumikellukesed või, või, või, või mõni kesksuvine hiline valge õhtu siis sellel hetkel nagu novembris ei ole neid klišeesid, sest loodus on kuidas öelda kontseptuaalse või tavalises mõttes nagu ilmetu või, või lausa kole tavalise inimese jaoks ja minu jaoks on see äärmiselt kaunis ja noh, tõesti väga inspireeriv olukord. Et tuleb lihtsalt minna sellest purisest linnatänavast natukene välja ja vaadata seda loodust just nimelt sellisena, nagu ta on, nii et ühesõnaga sai pikk jutt, aga tegelikult, et ma olen sinuga päri, et selline aastaaegade vaheldumise hetk on tõesti võib-olla nagu nukruse poolest kõige kõige selgem ja väljendab seda tunnet kõige tugevamini. Aga see värviline sügis? Ma ei oska öelda, ma ütleks, et see on pigem selline küpsemise ja valmimise hetke, et, et see on nagu ilus ühe faasi lõppfinaal, et et see ei ole üldse mitte nukker, vaid see on, see on nagu selline sümfoonia võimas lõpp sellele ilusale kevadele, suvele ja värvilisele sügisele. Ja alles siis algab teatud selline kaamose hämaram, pruunime vaiksem, rohkem raagus aeg. Aga on see selline hea aeg, et siis on valgus, alati on palju rääkida. Kus on sügisel tõesti väga mõnus, sest et pildistada ütleme aasta ringi üldiselt on reegel on see, et keskpäevane lahti kõige halvem, eks, sest päike on kõrgel see niidis ja, ja valgus on hästi kontrastne ja ilusad värvid ei tule üldse niimoodi välja. Siis sügis on selle koha pealt väga leebem, et sügisel on päev läbi väga mõnus pildistada, päike ei käi eriti kõrgelt siis, kui ta välja oma nina pistab. Ja siis, kui ta hakkab tagasi looja minema, on ta, on ta muidugi kõige ilusam, aga ka päevasel ajal tuleb kõik see väga kenasti tegelikult välja. Need sügis annab meile pildistamiseks terve terve päeva. See on üks väga tore asi. Teine asi on see, sügisel tasub otsida kindlasti detaile, jaga detaile koos sellise laiema maastikuga, et see on sügisel kindlasti kõige ilmekamalt, kui me suvel lähme, pildistame lilli, mis seal samamoodi detailid, eks, ja siis sügisel sisuliselt pildistada igat oksa, igat lehekest maas ja igas ühes on peidus terve maailm. Et sügis on ka minu meelest kõige heldem sellise pildistamismotiivide pakkujana. Samuti veel on see, et kui hakkavad vaikselt lehelt natukene langema, siis muutub metsa valgemaks ja metsapõrand muutub värvilisemaks. Nii et ka kõik sellised, needsamad üsna tavalised vaated muutuvad teistsuguseks, ruumiliseks eriliseks, mis võib-olla suvel või kevadel nagu ei tekitanud üldse tunnet, et peaks fotoka haarama. Aga kas on ka sügisel hea teha portreefotosid inimestest? Looduse absoluutselt, ma arvan, et vot sügisega on see asi, et kui kevad ja suvi ütleme niimoodi ei ole sellised, kes hüüaks näkku pildi pealt, et ma olen kevad, ma olen suvine, võib-olla tähendab kui meil mingi väga konkreetse õitsemishetk, kui midagi sime tunnema, õhkab kevadet sealt pildist, aga vaat sügis, vot see on steitment, sõna avaldused, kui sa paigutad inimese sügis loodusesse, siis sa pead nagu ka mingisuguse loo rääkima selle inimese sügise seosest, eks ju. Et see sügis ei ole enam nii neutraalne taust kui võib-olla suvine loodus, mis on oma olemuselt veidi neutraalsem. Need kindlasti, ma arvan, et inimese ja looduse sidumine on selline, selline tore asi, mida võib alati teha ja mis on ka natuke seotud ikkagi selle sisemise tunde kutsumusega. Et minu jaoks on väga selge vahe, kas lihtsalt inimene seisab puu kõrval või enda nagu portree looduses. Et et kui on portree looduses, siis ma tahan näha seal tõesti nende omavahelist sidusust ja lugu. Aga kui ta lihtsalt embab puud või on ilusa sõnajala kõrval või vehib kätega kase taustal, siis see ei ole nagu minu jaoks selline looduskeskkonnaportreed, seal on lihtsalt nagu loodus on tapeet, eks. Aga mida sa soovitaksid inimestel minna vaatama, pildistama? Ma isegi kirjutasin endale mõned märksõnad üles, mida on täpselt praegu kõige mõnusam minna välja otsima. Esimene asi on sügisesed, dramaatilised, taevad valgused ja vihmad. Et sellist taevast sellist sünk sinist taevast rünkpilvedega ei ole mitte mingil muul aastaajal kui sügisel ja eriti kihvt on siis, kui sellele taevale lisanduvad värvilised puud. See on fantastiline valguse, värvide mäng ja kontrast ja lihtsalt tegelikult mõnikord ei olegi mitte midagi muud vaja. Vahest mul on endal selline tunne, vaatan aknast välja, ma tean, et ma olen, pean tööd tegema, ma ei saa minna pildistama, mõtlen, ma võiks pildistada selle valgusega, mida iganes, ma võiks pildistada laternaposte kaasas, see valgus on lihtsalt nii kaunis ja see sügisene karakter on seal nii tugevalt sees. Siis järgmisena kirjutasin õunad ja aiasaadused, et kuigi väga palju on aias juba üles võetud, aga siiski puna posseid õunu on veel puude otsas ja tegelikult, et sellised asjad on ju alati olnud sügise sümbolid, eriti meie, kes me oleme sellised kolilased ja kasvatajad, meie jaoks on see sibulat kartulipealsed, porgandid, õunad, ploomid ehk siis see on kõik nagu lugu see lugu sügisest ameeriklase jaoks ilmselt on lihtsalt selline tunne nagu sekskompoti purgi pealt see pilt pärit, aga meil on sellega nii aastat, et aastasadade pikkune lugu rääkida, nii et minu meelest on selline aiasaaduste pildistamine on väga isiklik eestlase jaoks ja väga ilus sügisene märkida keel siis seened. Sel aastal on väga hea seeneaasta, nagu meie seenetargad on öelnud ja väga erinevaid seeni ja metsapildistamiseks, oh seda rõõmu kõlbavad ka need, mis söömiseks ei kõlba. Et noh, neid ilusaid punaseid, tähnilise kärbseseeni metsa Rodumisina võiks ka ju pildistama lihtsalt jäädagi, sest et jällegi punane kärbseseen, kollane leht, mõni sinine v peegeldus kuskil taustas, noh võrratu lihtsalt, isegi kui sul ei ole mitte midagi muud väga põnevad sinna pildi sisse panna. Need värvid lihtsalt kõnelevad ise juba nii palju, et see pilt on väga kaunis, nauditav ja võib-olla viimaseks ongi, ma juba mainisin see veepeegeldus, see on ka sügisele üks võrratu värvi värvide mängu näiteks lihtsalt leiutaja porilombi, kuhu on kukkunud mõned värvilised lehed. Porilombi pinnalt peegeldab sinine taevas, seal vahel ujuvad värvilised lehekesed. Selline abstraktsuse värvide mäng jällegi mitte midagi pole muud vaja, kui veel lisanduvad mõned v pärlikesed piisakesed kuskil lehtede peal. Juba jällegi pilt on teie eest valmis tehtud, et suur kunstnik on loodus, aga teie olete selle jäädvustaja ja teie olete ikkagi fotograafina selle selle hetke kinni püüdnud. Nii et sügisel tõesti on nii väikseid asju, suuri asju, meeleolusid, valguseid, abstraktseid võtteid väga palju. Aitäh sulle, Kaupo Kikkas ja nendest kunstiteostest, mis siis meile on saabunud. Nendest räägime juba järgmisel kolmapäeval, kus siis vaatame teie loomingut ja natukene ka siis räime jutu kõrval.