Niimoodi eelmisel nädalal rääkisime sellest, kuidas saaks pildistada jäälilli ja milliseid meeletuid põnevaid võimalusi on, aga minu paar küsimust jäid õhku rippuma nagu näiteks see, et et kui ma ikka lähen välja, siis, kui kaua mul need akud vastu peavad sellel fotoaparaadil või peaksime neid kuskilt soojas hoidma, maid saaks ainult ühte pilti, vaid saaks ikka tükk aega olla väljas. Jah, just see aku akude probleem on endiselt päevakorral, nagu ta on alati olnud, kuigi iga aasta aina vähem ja vähem, sest akud muutuvad aina paremaks, nada naina külmakindlamad ja tühjenevad aina nii-öelda vähem, aga sellegipoolest kui te lähete ikkagi minema 20 kraadiga välja, hoiate rõõmsalt kaamerat nagu püssi kogu aeg valges ja ekraan on sisse lülitatud, siis on muidugi selgemast selgem, et, et see akukasti tühjaks saab. Nii et tõepoolest, esimene nõuanne on see, et ekraani kasutada nii vähe kui võimalik või siis üldse mitte kasutada. Teine nõuanne on see, et kui pikem nii-öelda matkamine on, siis võta kaamerast aku välja ja panna taskusse või kinda sisse sooja. Teistpidi jällegi kaamera nii-öelda sooja panemine on kindlasti väga halb, kuna koheselt tekk tuleb nii-öelda kehast tulenev soojus ja niiskus ja tekib kaamera peale kondentsi võib juhtuda, et võtate põuest välja näiteks täiesti märjakaamera, mis läheb hetkega jäässe. Nii et lihtsalt aku välja ja aku sooja, aga mitte kaamera Ennast solgutada erinevate temperatuuride vahel. Samamoodi kui väljas on tõesti külm ja lähete pärast tuppa, siis, siis kui vähegi on meeles, ärge pange kunagi kohe lahtiselt nii-öelda õuest miinus 20-st tulevad kaamerad pluss 20. ja temperatuuri kätte. Kõige parem on ikka see, kui kaameral on oma väike fotokott õpetajate väljas pildistamise mäletada, fotokoti, panete selle kotikese kinni ja tulete nüütu. Nüüd toimub see jahtumine mõistlikus tempos ja aeglaselt ja ei juhtu seda, et et koheselt tekib täiesti selline praktiliselt v kihtkondentsist sinna kaamera peale, mis ei ole ühegi seadmele mitte kunagi eriti tervislik, eks ju. Aga kas seda saab kuidagi ära ka sealt? Sealt ära ühel hetkel, aga lihtsalt, et noh, samahästi võib ju öelda, et kui ma viskan fotoka ämbrisse veeämbrisse ja võtan ta sealt välja, et kas see vesi läheb ära, jah, loomulikult läheb ära, aga mida see vesi seal juba kahju jõudis teha, seda me ei tea, eks ju. Et ta kuivab ise ära, et ega näiteks kuigi kondents tekib nagu kondents, võib ka teistpidi tekkida, et näiteks lähete soojast, eks ole, äkki välja, onju ja siis on oht lausa see, et kui väga niiske ja soe tubasid täiesti jääkirme tekkida objektiivi peale. Et noh, loomulikult lapiga õrnalt saab seda puhastada, aga parem on kõiki selliseid asju vältida mõistliku käitumisega. Nii et kui ma näen, et on kena linnukene mul akna taga tahan nüüd joosta soojast toast aparaadiga teda pildistama, siis nagu jama. No ma tahaks seda linnukest näha, kes selle jooksmise peale nagu seal akna taga ikka edasi, et et linnukestest rääkides siis nende, neid on tõesti väga tore talvel pildistada ja talvel oma väikse toidulaua kujundamisega saame me endale terve sellise võiks öelda, linnu linnuarmee akna taha meelitada või veel parem näiteks mõne puu puu peale meelitada, kus on ka ilusam taust ja ja küll küll muidugi akna tahame, ehitamisel on tohutult suur pluss see, et me saame neid läbi akna väga lähedalt ise uurida ja vaadata. Ja esiteks vahest aken peegeldab nõnda, et linnud isegi veidi märka seal seespool akent ja teine variant on see, et lihtsalt kui me nii-öelda vaikselt, et läheneme või seisame paigal, siis linnud nii-öelda meid seal toas eriliseks ohuallikaks ei pea. Nii et tõesti läbi akna pildistatud ka väga haruldasi linnuliike meetri kauguselt näiteks ma tean, ühel mu sõbral käib, kui tema paneb väikestele laulu linnukestele süüa, siis sealsamas söögilaual käibki kanakull neid väikseid laululinde söömas, nii et see on selline ilus ökoloogiline ring ja ega ta võtab ainult, et niimoodi ühe korraga ilusti ja, ja tegelikult ongi siis kõik suhteliselt rõõmsad, välja arvatud see laululind, kes muidugi ära söödud saab, aga see on selline looduslik looduslik valik. Et iseenesest, tõesti, ka kanakull on võimalik endale akna taha meelitada täiesti täiesti vabalt õigete tingimuste kokkulangemisel, palju raskem oleks, näiteks, kui te paneksite selle kuhugile endale hoovi või õue või mõne mõne lemmikpuu otsa läheksite sinna kõrvale seisma näiteks siis haruldasi linn, linnuliike, kes on ikka väga pelglikud, siis te peate juba olema selline kaval varju ja et teate endale, kas Ennast puuks tegema võib, panete endale valge lina peale ja teete ennast lumeks või millekski muuks, aga, aga see on muidugi selles suhtes jällegi võrratu põnevam, et need pildid, kus linnud on ikkagi oma keskkonnas kuskil puu peale oksa peal metsas, need on ikkagi vaadata tohutult palju toredamaid, põnevamad kui see, et linnukene istub selles metallist kuudis või puust kuudis, kuhu te talle selle toidu olete pannud. Nii et selles suhtes on aus mäng, ilusamat pilti, põnevamad pilt on alati raskem teha kui kui lihtsalt pilt. No aga mida talvel veel pildistada, peale kaunite vaadete jää siis loodusmängude, mida ei ole nii palju kui kevadel või sügisel ja siis ka lindude. Kui mõistlik on loomi näiteks minna otsima? No loomadega on see lugu, et loomade kohta peab natukene teadma, näiteks talvel on väga mõistlik minna loomi vaatama söödaplatsidele, kus siis kas kas jahimehed või või, või, või, või metsamehed või lihtsalt loodusesõbrad loomadele toidulisa viivad. Ja seal on muidugi jälle täpselt seesama nagu lindudegagi, et et ma arvan, et ei ole ju eriti ilus, eriti põnev pilt nagu pildistada näiteks põtra, kes lakub seda soolakivi, eks ju, et me saame kõik aru, et see ei ole nagu see ei ole nagu selline põdral looduslik käitumine, mõtlesin, inimese poolt kujundavad käitumine, sellist pilti tegelikult ei ole üldse teab mis raske teha, kui õigesse kohta minna õigel ajal natuke aega oodata ja ongi situatsioon olemas. Aga ega seda ei ole selle võrra vähem huvitav vaadata ja jälgida tegelikult loomi, loomi jälgida, näiteks samamoodi kitsedel on omad kohad, kus nad saavad lume alt kraapida näiteks näiteks seal seal talivilja või, või, või, või olenevalt lumekihi paksusest, noh, mis nad sealt kätte saavad siis täpselt samamoodi seda, et võib-olla alati nagu see pilt ei ole teab mis, mis huvitav või hea, sest et Eesti loodusfototase on tõesti niivõrd kõrge. Et näiteks sellised nii-öelda lihtsamad loomad nagu kits või põder on, on minu meelest juba niimoodi läbi pildistavad teha pilt, mis pakuks midagi uut, on äärmiselt keeruline. Aga see nauding loomaga kohtumisest ja tema jälgimisest on alati elamus ja alati nagu väike ime, et et minu meelest kohe selline, noh, väike adrenaliin tuleb alati sisse, kui sa looma jälgid ja mõtled, et millal ta nüüd sind märkab, kas ma saan veel lähemale minna, kas mis nüüd juhtuma hakkab, mis ta edasi teeb? Need tõesti talvel on mõnevõrra lihtsam loomi märgata küll ja, ja loomajälgede järgi on päris lihtne nende liikumist tabada, aga inimestel, kes ei ole nii suured loodusesõbrad või nii niuksed looduse teadjad. Nii et kindlasti minge, vaadake loomi metsas ka, kellega sina sellel talvel oled kohtunud? Mina ausalt öelda olen sellel talvel väga vähe siukseid looduslikke kohtumisi ära välja teeninud, sest et ma olen alati öelnud, et looduse, see on väga lihtne reegel, looduses veedetud aeg on võrdeline seal nähtuga. Nii et järelda ise. Ma olen käinud järelikult liiga vähe looduses, nii et sa ei ole kohtlane, karu või? Karu ilmselt magab praegu päris vabaks minema, labidaga natuke kaevama, siis võib-olla saaks karu selga näha, aga, aga see seda ei soovitava kellelegi minna tegema. Aga tõesti jah, selliste selliste nii-öelda niuksed põnevate loomadega või eriliste loomadega loomulikult kitse ja rebast ma olen, näen peaaegu iga kord metsas käin, aga aga jah, sellist või ilvest ei ole kohanud küll sel aastal. Aga nad ei kutsu sedasi, need üksikud rebased, keda sa näed pildistama? Ma arvan, et ma annan endale nii-öelda mõistusega aru, et, et pilti head pilti ei tehta niimoodi, et kõnnid metsas, vaatad rebane, nüüd teed kohe hea pildi, et hea pilt on alati tee, mida alati, vahest on niukene ju hea juhus, aga, aga ikkagi enamasti on selline töö tulemus, et sa tead, kus rebane on. Sa oled selleks valmis ja nüüd sa ootad põnevat käitumist, põnevat tegutsemist rebaselt, et et ma selliseid lihtsalt lumel kõndivaid rebase pilte võiksin ilmselt teha sadu, aga samas ma tean, et see sellel pildil nagu ei ole väärtust. Ma parem lepin lihtsalt selle naudinguga loomaga kohtumisest. Tore, aitäh. Kaupo Kikkas.