Ja tänases fotokoolis Aganaga pilti näitama selles mõttes, et kui teil nüüd juhtub olema arvuti käepärast, siis avage see minge meie kodulehekülje peale, seal on väljas fotod, mis on meile nüüd no viimase paari nädala jooksul saadetud ja mida hakkame siis arvustada, ei ole õige sõna, aga siiski hakkame neid vaatama ja arutlema, et mis nende piltide peal on põnevat toredat ja mis võiks edasi saada MINA OLEN puhtalt puhtalt amatöörfotograafiaga sidemed, igasugused puuduvad. Aga Kaupo Kikkas, meie alaline külaline on profotograaf palju olnud riides. Ja kui ma kaubal neid pilte natukene siin enne näitasin, siis imestus oli suur temas eneses, ma ei saanudki aru, kas ta nüüd üllatus positiivselt või siis negatiivselt, aga üks lause jäi kõlama nimelt see, et need inimesed, kes teevad väga häid pilte ja kes on profid, ei saada tihti oma pilt konkursita, läheb, ütleme sedasi teistele vaatamiseks. Miks see nii on? No ma arvan, et siin on selline rohkem siin enesekriitika küsimus, et mida rohkem sa tead, seda rohkem seda mõistad, et sa ei tea mitte midagi, et et nii see kipub olema, et kui see side või seos fotograafiaga muutub nagu oluliselt selliseks tõsisemaks intiimsemaks siis sa hakkad viis korda rohkem mõtlema, et kas, kas mingi päikeseloojang või kas nagu on see pilt, mis sinu loomingut võiks esindada, et kas päikseloojang on sinu looming või on see looduse looming või et või et kui palju sellest kassipildist on nagu sinu headus ja kui palju on puhas kassi karakter, mida võiks ka pildistada, tõenäoliselt kiiruskaamera tee äärest sama hästi, eks ju. Nii et selles suhtes lihtsalt on, mida ma ennem omavahel arutasime, on see, et, et väga tihti nende väga headel fotograafidel harrastajatele on, on see enesehinnang nii kriitiline, et nad ei taha kellelegi oma pilte näidata. Samas, kui ikkagi õnnestub näha, siis võib-olla seal sahtlis on midagi väga-väga-väga-väga head. No minul on tunne, et mõned pildid siin on ikka väga-väga head, mis meile on saadetud ja eriti olime lummas päikeseloojangut. Võtame. Nagu ma ütlesin, et päikseloojangud on looduse looming ja, ja, ja päikseloojangud on selline ilus magus teema, mis mõnes mõttes ei ammenda ennast mitte kunagi, et et näiteks mina võin istuda ja vaadata päikeseloojanguid ja päikesetõuse ka lõputult. Aga samas annan ma muidugi endale aru, et pärast teatud hulk ka nähtud päikseloojanguid, päiksetõuse ja ka mõningaid pilte, mis sellest tehtud on siis on väga raske mulle pakkuda, kui ta lihtsalt päikseloojangu pildiga midagi enamat sellest, mida loodus mulle pakub. Ehk et tegelikult on noh sellepärast öeldaksegi teatud asjade kohta klišeed ja päikseloojangul vaieldamatult on klišeed, need on alati ilusad, nad on alati magusad, aga nad ei üllatanud, Ta pildina nagu mitte mitte kunagi. No mul on tunne, et seda esimest pilti, mida me vaatame, mis on sellistes kuldsetes ja natukene tumedates toonides, meenutab nagu mingit toredat maali, siis mina riputaks selle üles ja vaataks ja mul on tunne, et ma päriselus nagu ei olegi seda näinud. No näed siis, mul on sul hea meel, et meil on kolm päikseloojangut, saabunud on saabunud üks talvine päikseloojang. Faili nimest võib järeldada, et üle Lasnamäe siis meil on saabunud üks lõunamaine päikseloojang, kus päike loojub punasega täna silla alla sellistes udusse ja on üks selline tõesti ilus, pronksias ilmselt eestimaine, vähemalt väga Eesti heas mõttes Eestini päikeseloojang, kus pilve tagant tulevast päikesest varjus olevast päikesest tekivad ka sellised kerget kiiret taevasse. Sünge lainetab meri siin ees siis pronkselt kuldav liiv. Absoluutselt nõus, et see on väga kaunis foto ja näiteks kindlasti mälestusena. Mingist hetkest või, või ajast on see väga tugev, sest päikseloojang on oma olemuselt piisavalt abstraktne, et ta laseb sul mõelda sinna juurde oma mõtet, täida oma tundeid, oma seiklusi, mida sa sellega seoses tunned, et Ta on, on see kindlasti väga tore pilt, puht nagu veel kompositsiooniliselt on vahva, et siin tekivad sellised sirgjoonelised, rõhtsad kihid, tekib selline liivakiht, merekiht taevas ja siis kaks kihti pilvi, mis on, mis on ka väga põnev tegelikult, nii et tegu on igal juhul ilusa päikeseloojangu ka see on üks väikene märkus, et ma ei saagi aru, kas siin üleval kaadris on sodi fotograafil kaameras või sealt mingi sääsk mööda lennanud, et siin on mingisugune mustus peale, et seetõttu tasub alati teha igaks juhuks kaks duublit, kui mõni sääsk mööda lendab või siis on see kaamera sensorile olev mustus, sellisel juhul tuleks sensor ära puhastada. Aga igal juhul mulle see pilt tegelikult ka meeldib ja nagu ma ütlesin, et päikseloojanguid ei saa võrrelda teiste teises žanris olevate piltidega, et neil on raske võrrelda loomade inimeste või millegi muuga, et nad on nagu nii omas žanris ja, ja oma omamoodi kaunide magusad, nii et igal juhul omas žanris väga ilus pilt. Niimoodi, aga see talvine niisugune tööstusmaastik natuke. Talvine pilt meeldib mulle ka, et ta on küll pisut nii-öelda ebatehniline, see tähendab, et ta on veidi selline mürane ja ta ei ole nagu päris terav ja niuksed. Ma ei oskagi arvata, kas seal on mingi väga lihtsa fotoka või telefoniga tehtud, aga vaieldamatult on siin sees väga tugev meeleolu selline, kuidas sa näed, kuidas korstnast tõusev suits külmal talvisel päeval tõuseb otsejoones üles, mingit õhu liikumist seal ei ole ja nüüd vot siin on nüüd võib-olla see aparaadi objektiivist, aga võib olla ka on siis tegu sellise loodusnähtusega, kus, kus päikesest kerkib üles nagu küünal, kus päike ei ole mitte ümmargune vaata, muutub selliseks nagu ovaalseks või triibu triibu triibu moodi lausa. See sellel pildil on hästi tugev meeleolu ja minule isiklikult tuleb kohe täpselt selline teatud tunne, mis mingitel talvehommikutel on ja selle pildi omamoodi siis muudab veel natuke nagu nukraks selline tõesti selline vaikeluline talvine, uinunud tööstusmaastik, et see on hästi filmilik kaader, võiks öelda, et siia võiks hakata jooksmas iitrit kas siis alguse või lõputiitrid, nii et see on selline selline filmilik päiksekusjuures, ma ütlen ausalt, minul on nagu tunde järgi ma ütleks, et see on päiksetõus, aga aga ma ei tea, et ma ei, ma ei julge pead anda, et aga ma pigem pakkusin päiksetõusu ja kolmas pilt on, kus selline lõunamaine sudu on õhus ja päike on selline hästi konkreetne punane täpp mis on omane just siis teatud kliimavöötmes, kus päike loojub, alati ei looja kunagi, nii nagu meil ta kukub sellise noh, selgest taevast sellise suure punetama munana alla, vaid ta tänu sellele. Tänu sellele sudule on alati sellel nagu oma karakteri oma selline mõnus ja teistmoodi teistmoodi olek. Ja mulle meeldib, et see autor on leidnud nagu võimaluses päike paigutades ja silla vahele ta mängib selle veepeegelduse peale, see kõik mulle meeldib. Võib-olla väikse soovitusena ma soovitaks mõelda selle kadreeringu peale paremas servas, kõik see, mis siit väiksest edasi läheb, seda on nagu natukene see sild on võib-olla liiga massiivne, seda võiks vabalt kadreerida. Ja teine asi on see ikka, et kõiki neid kolme pilti ühendab nagu üks väike noh, väikene, kuidas öelda, mitte probleem, aga väikene mõtlemiskoht, et kõikidel on päike täpselt nii-öelda nagu liiga keskele paigutatud, et pigem võiks ikkagi alata kompositsiooniliselt mõelda, et kus need asjad paiknevad, et meil on olemas nii-öelda kuldlõige või vis kolmandik reegel, kuhu asju paigutada opositsiooniliselt, et kindlasti see üks seda lausa nimetatakse surnud punktiks, kui selline oluline objekt paigutatakse pump täpselt keset pilti. Et esimese pildi puhul need pilvekihid ja triibud aitasid seda ja needsamad päiksekiired, mis tekkisid läbi pilve, aitasid seda kompositsiooni laiendada ja hajutada selline jumalik halo, mis, nagu me siin noh, sellised kiired tekivad, see sobib väga hästi siia pildi keskele, siis siis kohe teise päiksepildi puhul ma natukene mõtleksin selle kompositsiooni üle, aga pole viga, täitsa toredad pildid, kõik olla. Ei või ei tasu ära visata, fotoaparaat. Fotoaparaat ei tasu mitte kellelgi mitte kunagi ära visata. See on hea, nüüd aga nende teiste toredate piltide juurde ma nimetaks neid loomapildid, mis on tulnud meile siis erinevatelt inimestelt ja noh näiteks ma ei tea, nüüd võtame kassi ette. Meil on pakkuda jah kassi siili ja ja ühte party-party ja ühte huvitavat Mardikat ja ütleme niimoodi, et ma kõigepealt räägiksin natuke üldistavalt räägiksin natukene üldistavalt loomade, eriti selliste koduloomadega pildistamisest, et et kassidega kordub, on nii, et kassid on sellised väga võluvad karaktereid ja kasse vaadates juba tekib selgelt arusaam, et neid on äärmiselt lihtne pildistada, sest et kassil on väga selgelt väljenduvad emotsioonid, kui ta vedeleb ja laiskleb, on tal üks emotsioon, kui ta ärkab, haigutab teine, kui ta süüa nõuab, kolmas kuidas sul süles nurrub, neljas ehk et kasside olek väljendab väga selgelt nende emotsioone ja seetõttu on tegelikult ka asja üsna lihtne pildistada. Aga siis noh, esimene asi on see, et proovige mõelda, kui te tahate teha kassi pilti, mis oleks natukenegi millegi poolest huvitavam kui kui miljon muud kassi pilti. Siis esiteks proovige, kas isikustada, see tähendab seda, et mõelge, mõelge, kuidas te seda kassi tahate näidata ja mis on selle kassi, millised omadussõnad võiksid seda kassi iseloomustada, kui ta teda pildistada, et teine asi on, mõelge keskkonna peale, kas ei ole kunagi nagu isoleeritud lihtsalt kuskil õhus ei ripu, kas seal alati mingis keskkonnas, eks ju, mõelge, et see keskkond oleks ka huvitav, et see ei oleks liiga intensiivne, ei sööks seda kassi ära oma mustriga või oma oma nii-öelda sellise noh intensiivsusega siis siis mõelge võttenurga ja võtta kõrguse peale, et ütleme nii, et kui te nagu tahate kassi nagu isiksust tada või kassi näidata sellise tugeva tugeva persoonina võiks lausa öelda siis ülevalt alla nagu inimesena ülevalt alla kassile pähe vaatav hoiak. Ma ei ole kunagi nagu see, kuidas kassid ise maailma näevad või kuidas, kuidas kassid kasse näevad, eks. Et kindlasti võiks mõelda selle peale, et kuidas sellele, millise nurga alt sellele kassile ligineda. Et, et need mõned asjad läbi mõelda, siis see kindlasti nagu aitab oluliselt, et oluliselt oluliselt selle pildi huvitavamaks muutmisele kaasa. Ja mõnikord on tõesti niimoodi, et ta mingi emotsiooni emotsionaalne hetk, kus kus ei pea nagu mitte midagi tegema ja hea pilt lihtsalt hopsti tuleb ja, ja aga mõnikord nagu kipuvad need noh, kipuvad need pildid ausalt öelda natuke igavavõitu tulema, kui ei ole seda läbimõeldust, et nüüd tuli siia ette veel üks pardikene, kes on küll väga kena pardikene ja emane sinikael ja ja kõik nagu kenasti ära pildistada, aga samas jällegi näiteks minule ei. Kui me võtame ikkagi parti, part kui veelind, eks ju, part mitte tiibadega rott, kes tuleb ja sööb sul kuskil pargis käest saiapätsi ära, vaid see on, see on, see on Lindeni v lind. Siis ma nagu tahaksin mingisugust seost näha, et antud hetkel see part on kössis kuskil muru peal võilille peal. Et seda kindlasti võiski seal olla ja ma üldse ei, ei välista seda, aga lihtsalt jällegi proovige seda keskkonda näidata, proovige näidata, mida, kuidas, mida, kuidas ta käitub, mida ta teeb, et tuleks välja selle, selle linnukese karakter ja see pilt läheb hoobilt palju, palju, palju huvitavamaks. Et ühesõnaga nende Nende ja siis meil on siin veel üksiil. Näiteks siili puhul on see asi, et ma näen, et autor on rõõmustanud siilinägemisest, aga samas see võiks olla sama hästi kui kellelgi karvamüts, eks ju. Et, et ikkagi jällegi sedasama siilile näiteks ma ei näe siin ta nägu, ma ei näe siin ta jalgu, ma ei näe sind nina, et, et ikkagi jällegi mingi allapoole, oodake. Siil pistab oma nina oma karva mantli seest välja ja, ja andke talle rohkem, andke talle rohkem lugu. Andke talle võimalus jutustada lugu, et praegu ta on lihtsalt nagu konstanteering, läksin mööda teed, nägin siili. Selliseid pilte on ju ka vaja? Absoluutselt? Pärased mälestushetked, sest et iga inimene iseenda jaoks ju tema jaoks on see pilt sümboliseerib mingit hetke, ega siis tema jaoks ei ole see pildil toimuv oluline, tema jaoks on see pildil toimub nagu, nagu dünamiidi sütik, mis sütitab temasse le emotsioonide paketti, mida te ise sellest hetkest mäletab. Aga kui me arvustame pilt, siis me tahaksime, et pildi pealt oleks võimalik saada emotsioonide pakett kätega nendele inimestele, kes selle pardikese võisiilikesele kassikese kõrval ei olnud sellel hetkel, sest et ärge unustage ära. Te ei tunne lõhnapilt, ei tee häält, pilte ei liiguta. Ta pilt on lihtsalt üks kinni püütud hetk ja see on üks kinni püütud hetk lugematute miljonite hetkede seast ja seetõttu tuleb see hetk kinni püüda niimoodi, et selle inimese peas, kes pilti vaataks, hakkaks kõnelema, lugu hakkaks tundma lõhna, hakkaks ta kuulma hääli, hakkaks nägema liikumisi. Nii et see ongi tegelikult fotograafia, ilu ja valu, ehk et see muudab fotograafia ühest küljest nii keeruliseks, kuna sa pead valima selle ühe hetke. Teisest küljest sinu pluss on jällegi see, et sul on oluliselt lihtsam meedium. Su meedium ei ole see, et sa pead kõiki neid muid aistinguid kinni püüdma, eks ju. Et mõelge alati selle peale, et foto on nagu seisma pandud film, et seal peavad olema kõik need teised filmi kvaliteedid olemas aga lihtsalt ühes hetkes. Selge kuigi midagi ei ole päris selge veel aitäh Kaupo tänaseks ja meil on veel hulga pilte, mida vaatame juba edasi, siis järgmisel kolmapäeval.