40 saanud meeldivaks traditsiooniks rääkida kevadeti Baltikumi pulma- ja portreefotodest siis selline konkurss lihtsalt toimub ja sinna tuleb kokku palju põnevaid inimesi, kes siis näitavad oma töid, võistlevad uued suunad, uued mõtted, Kaupo Kikkas hiljuti lõppes jällegi üks selline konkurss Baltikumi pulma- ja portreefotode ning kohal käisid ka kaks põnevat persooni, kellest sa võiksid meile täna natukene lähemalt rääkida ja kogu sellest üritusest ka muidugi. Mõtlesin sellel aastal selle jutu suunata tõesti kahe inimese vaatenurgale oma tööle oma kirele ehk siis pulmafotograafiale. Kuivõrd ise ma olen pulmafotožanrist selle kõrvaltvaataja ja, ja tihtipeale pulmafoto kohta pahakspanevalt öeldakse, et see on selline väga triviaalne ja väga selline noh, läägeks kiskuv fotovaldkond siis seda huvitavam oli kuulata, et ma läksin ekstra neid mehi kuulama, kuna nad on oma töös äärmiselt äärmiselt edukad. Ja nendel on ka maailmale midagi öelda. Kaks meest on austraallane Marcus Bell ja Rootsi austraallane või siis tegelikult nüüd tagasi uuesti rootslane Jonas Peterson. Tema pulmafotokarjäär tegelikult algas Austraalias ja ta sai tuntuks Austraalias, millele järgnes muidugi juba siis kogu maailma tuntus, aga ta seostati eriti Austraaliaga, aga nüüd ta on tegelikult tagasi Rootsis ja tuuritab ringi mööda mööda Euroopat ja mööda maailma nii pildistamist kui loengute pidamisega. Aga mis sõnu saab olla veel pulmafotol, see on rohkem nagu ka inimese mälestus, mida on hea lapselastele näidata, või siis, kui sa oled vana ja kortsus, siis vaadata, et vot oli ikka. Vot sinu lähenemine on selline vanaaegne ja vanamoodne, aga tänapäeval on pulmafotost saanud vabandust pulmadest üldse saanud tegelikult üks selline oma omalaadne popkultuurisündmus ehk siis tegelikult see, kuidas kujundatakse oma pulmapeo stiil, see on juba midagi täiesti uskumatult detailselt kuni selleni välja, et tõesti sõidetakse mingisse x maailma punkti, näiteks viimane trend on see, et käiakse abiellumas Islandil sõidetakse Islandile, minnakse sinna erilistele, liustikele ja samblastele, mustadele kivirandadele ja nii edasi. Kuni selleni välja, et stiliseeritakse ära iga viimne kui detail oma pulma välimuses. Ja loomulikult siis ka see fotograaf, kes selle testiks siis nii-öelda jäädvustab, kinni püüab, on, on hästi-hästi oluline komponent kogu sellel muul üldpildil. Selles mõttes ma arvan, et meil ei ole mõtet siin nagu selles mõttes väga semiootiliseks minna, et mis see pulm üldse tänapäeval on ja, ja miks see kõik niimoodi toimub, aga fakt on see, et seda, seda niimoodi toimumas meie ümber on. Ja seetõttu tõesti sellises pulmafoto pildikeel on muutunud, see on nüüd juba nii spetsiifiliseks, nii omalaadseks, et tegelikult täiesti võib öelda, on siin sellised omad kunstiliinid, kes millist pildistamisstiili harrastab ja näiteks, kui sa arvad, et pulmafoto on oluline näiteks, et nende kahe inimese näod seal peal oleks siis, siis mõnikord hoopis seal kõige kuulsamad pulmafotod kõnelevad just nimelt sümbolite keeles või selliste miniatuursete vormide keeles, nii et tegelikult see pulmapilt, kus kaks inimest seisavad kõrvuti ja vaatavad kaamerasse enam siis nii-öelda väga tihti sellise moodsa pulmafotokultuurijuhi või pildikeele juurde kuulubki. Aga miks ei Jonas Petersoni jutt, huvitav oli eelkõige sellepärast, et tegelikult tema on siis üks sellisest nii-öelda uue pulmafoto keele rajajatest ja ta tegelikult rääkis väga ausalt ja huvitavalt sellest, kuidas ta selle pulmafoto juurde jõudis, ta tegelikult on pidanud elus hästi mitmeid ameteid. Tema viimane amet oli reklaamikirjutaja ehk siis nii-öelda copy, Ritter või selline loominguliste tekstide kirjutaja. Ja ta rääkis, kuidas ta jõudis sellise sisemise kriisini, et on oma elus teinud mitmeid ameteid pidanud ja nüüd ta kirjutab siis kunstilisi tekste, aga sellele mitte midagi pistmist tõe või aususe või siirusega, kuivõrd tema tekstid peavad maha müüma kellelegi mingi toote. Ja siis ta rääkis, kuidas ta sattus esimesse pulmakülalisena ja nägi, kuidas pulmafotograaf töötab, kuidas pulmafotograaf sellises stressi tekitab, nähtavaid jäikasid kujusid siis justkui reguleerib ehk siis et kõik see, mis pulmafoto ei peaks olema ehk siis jäik planeeritud, ülelavastatud kindlasti selle noorpaari jaoks hirmutav ja keeruline. Noh, võib-olla ta võimendas natuke seda kõike üle, aga ta ütles, et kui ta seda kõike nägi, siis ta sai aru, et kõike seda saaks teha absoluutselt teistmoodi. Tema sõnum oligi see, et tema jaoks on olulised suhted, nende inimeste loomulikult omavahelised suhted ja miks mitte ka see suhe fotograafiga, ehk siis ta väga rõhutas seda. Et tema avab isiksuse ja inimesena ennast nendele noorpaaridele ja eeldab ja saab auhinnaks vastu nende poolt seda siirust, ausust ja teatavat hirmu ja jäikuse puudumist. Ja sisuliselt ta jutustabki siis võimalikult autentselt nende Nende lugu pildikeeles, ilma seda liigselt üle lavastamate üle reguleerima. Tulemuseks siis tõesti tihti ongi hästi sellised spontaansed hetked, sellised veidi veidrat kompositsioonid. Tihtipeale võib see noorpaar paikneda tillukestena kuskil pildi nurgas pildi servas või täiesti juhuslikult ja uduselt kuidagi kuskilt läbisi kaadri liikuda. Ja peab tõdema, et selles suhtes on tal õigused. Nendes piltides on tõesti palju rohkem tunnet ja lugu kui nendes tamp jäikades triviaalsetes, aimatavates ja ammu ära nähtud täpselt fikseeritud reglementeeritud pulmapiltidest, mida võib-olla sina silmas pidasid, kui sa enne ütlesid, et mida saab pulma fotos üldse teistmoodi teha? Ta andis väga huvitava vaatenurga sellele tööle ja sellele fotovaldkonnale, mida väga tihti peetakse selliseks stampides olevaks. Ja tegelikult peab ütlema, et ega, ega selles jutus tänaseks ei ole enam midagi uut, sest et Joonas Peterson on oma tegudega juba mõjutanud sadu tuhandeid fotograaf üle maailma, kuna ta lihtsalt sai ühtäkki nii kuulsaks. Ja, ja sisuliselt võib öelda, et tema, siis sellised esteetilised valikud töötanud ka kindlasti väga paljusid. Eesti fotograaf. Markus pelise teine mees, mida tema teistmoodi teeb ühesuunalisi. Minu jaoks Marcus Bell oli seetõttu palju sümpaatsem mees, Marcus bell on juba vanem ja kogenum jagu Joonas Peterson, endise reklaamikirjutajana on selline veidi libekeelne ja osav jutuvestja, siis Markus belli puhul ei tekkinud mul hetki kahtlustama siiruses. Ja Markus Bell andis mulle tegelikult ühe väga ilusa mõtte, et, et ta, kui ta hakkas pildistama, pildistas, siis ma ei tea lapsi ja peresid ja mida iganes parasjagu vaja oli, ette tuli siis tegelikult tema jaoks nagu selliseks essentsiga fotograafia kroonijuveeli, kes oli alati ikkagi maastikufotograafia. Aga samas, kui palju on vaja professionaalseid maastikufotograaf, neid peaaegu et ei olegi vaja, sest et maastiku, sellise kunstilise maastiku fotograafil lihtsalt ei ole töö, et neid neid maastikufotosid ei ole, ei ole nii palju tarvis. Ja ta rääkis, kuidas see oli ikkagi alati tema selline salahobi ja lootus, et ta tahaks tegelikult olla maastikufotograaf, aga elu kirjutas talle ette hoopis teistsugused fotovaldkonnad. Ja kui ta oli juba Austraalias tunnustust saavutanud kullafotograafina, siis ta tegelikult jõudis selleni või avastas, et et miks mitte kombineerida pulmafotot ja maastiku. Ja tema siis kõige kuulsamad pildid on tõesti sellised eetilised, väga-väga kaunite valgus, dramaatilise valgusmängudega maastikud, kus peal on üksnes tillukene noorpaar kuskil ja kui me mõtleme, hakkame siis tegelikult miks mitte, et miks jällegi täpselt samamoodi peaks olema see noorpaari võtta nendest nägudest, kui see maastik, see valgus, see ilm, see tunne võib olla, kandub edasi esteetiliselt palju kaunimalt selles keskkonnas. Ja samamoodi näiteks kui mõtleme puht ärilisest aspektist, ma arvan, et seesama noorpaar paneb oluliselt parema meelega endale suurelt suurelt seina peale pildi, mis kannab ka mingeid muid esteetilisi väärtusi, mitte ainult ei konstateerib seda fakti, et me abiellusime. Aga selle esteetikaga läheb asi keeruliseks, fotograaf nii kaua olema selle paariga koos, et lõpuks ta muutub nagu pereliikmeks, et kõik need pildid kätte saada. Tegelikult näiteks see oli ka üks asi, mida sedasama Joonas ütles esimese asjana, et tänaseks, kus tema pulma pildistamise paketid maksavad üsna kosmilisi summasid, on see tavaline, et ta lendab näiteks kaks päeva varem enne pulmi sellesse pulmapeopaika elab seal, tutvub inimestega, tutvub selle keskkonnaga kolmandal või neljandal päeval, pildistab natukene pulmafotosid ka ta näiteks näitas üht viimast pulmaseeriat panime kõik saalis ahetama, kus ta oli siis sõitnud Aafrikasse Serengeti sisse koos siis Masay hõimuga abiellusid siis inimesed ja ta oli siis mitu päeva seal pildistanud, ennem lõvisid ja kaelkirjak, kuid sa vannis ja päikseloojanguid ja, ja lõpuks siis keset savanni leidis siis aset see pulmatseremoonia, et ütleme, seal hakkavad kehtima ka veidi teistsugused reeglid fotograafile, kui kui pulmad juhtuvad toimuma, kuskil sa vannis ja kõik inimesed sinna helikopterite lennukitega saabuvad. Ma arvan seda, et tegelikult see on iga noorpaari valik ja see on, see peab olema nende valik, sest lõpuks nemad otsustavad, millised peaksid need pildid olema, mis neid ja nende tähtsat päevasündmust kirjeldavad. Noorpaaride jaoks tähendab see ju ainult seda valikute rohkust, et nendel on võimalik leida väga erinevaid esteetikaid, mis seda pulmapäeva siis pildikeeles kirjeldavad. Aitäh Kaupo Kikkas, põnev teada, kes pulmi planeerivad, siis on hoopis uued suunad, uued mõtted, mismoodi kõike seda jäädvustada.