Kaupo Kikkas täna räägiks natukene sinu tööst nimelt sa tulid hiljuti tagasi Prantsusmaalt, kus sa pildistasid Loräänison foonikuid, tegid nendega õiget pikalt koostööd, ma ütleks nii, sest tavaliselt naerame, et fotograaf töötab meiega tund, kaks, siis on kõik, on pilt valmis ja joovad ka. Aga kui kaua võtab aega ja kui palju üldse fotograafi lastakse lähedale, et ta saaks jälgida neid inimesi, kellega, kellest tal peaks siis Valma fotosessioon ja ja mismoodi see välja näeb, et kui kaua peab koos elama inimestega, et pildistada ühte sümfooniaorkestrit näiteks. Mul tõesti, on, on värskelt seljataga, väga meeldivad ja edukad sessioonid Prantsusmaal, kus ma töötasin ühe heliloojaga ning seejärel töötasin tõesti Lorääni maakonna sümfooniaorkestriga ja dirigendi Wilson Hermantoga, kes oli siis tulnud selle orkestriga tegema kontserte. Ja juba see on täitsa uskumatu, et Prantsusmaal on, teame, kui kriitiline Euroopasse nii-öelda majandusseis ja üleüldse kui närviline kõik on siis Prantsusmaal on, on lausa kümmekond täissuuruses sümfooniaorkestrit võtavad kaheksast viieni ehk siis täiskohaga sümfooniaorkestrit täna ja siis sellesama Lorääni orkestri kodulinnaks on mets, mis on siis seal luksemburgi piiri ääres ja tegelikult ma sattusin sinna just nimelt läbi Vilsanermanto, kes on dirigent, kes tuli seal orkestriga ühte projekti tegema ja selle kõik lõppes õnnelikult, et ma töötasin nii orkestri kui dirigendiga. Ehk siis see oli tõesti haruldane võimalus olla mitme päeva jooksul hommikust õhtuni koos orkestrantidega koos dirigendiga näha seda, kuidas muusika areneb, kuidas see kõik hakkab pihta sellistest Orglikest sammudest, kuidas orkestri ja dirigendi vahel tegelikult ei ole veel mitte mingisugust tõsiseltvõetavat nii-öelda suhestumist. Orkester mängib lihtsalt dirigent täpselt ei tea, mida tal on võimalik sellest orkestrist kätte saada ja kuidas sa näed, kuidas järjest hakkab arenema, kuidas see koostöö kasvab, ületab sellised lihtsad, tavalised nii-öelda töö tegemise piirid ja ühel hetkel hakkab tõesti saab sellest muusikast midagi hoopis enamat, midagi kõrgele tõstvat ja lõpuks Sa oled saalis, selja taga on täismaja, 1500 inimest saal ja nüüd sa näed, kuidas kõik needsamad inimesed astuvad lavale, sabakuued seljas, kuidas on äkki justkui pakendatud kõige paremas mõttes töö ära, ehk siis see on nagu valmis saanud. Nii et see on nagu justkui mingi pisike teatrimaagia, mille osa saavad olla tegelikult väga vähesed inimesed, sest et ega ei sallita. Ta ju tegelikult nii-öelda kõrvaltvaatajaid, et see on selline loomeprotsess, kus kõik inimesed töötavad selle lõpptulemuse nimel. Ja see on tõesti väga eriline privileeg ja väga eriline õnn viibida ja vaadata kõrvalt sellise protsessi kogu arengut. No tavaliselt lubatakse kõrvale reportereid ja küll, kui neil on pikem lugu teha, et siis lubatakse proove eemalt jälgida, aga mis peab fotograaf nii kaua kõrval olema, et üks pilt ära ja kohe minema? No vot siin on nüüd puhtalt, oleneb, eks ole sellest, et kes on selle fotograafi klient, et kui fotograafi klient on mõni päevaleht või internetiportaal siis on esiteks seal fotograafile nähtud ette võib-olla 10 minutit, võib-olla tund aega selle töö tegemiseks ja teiseks ei ole ju tarvis, et selle tulemusena valmiks mitme 1000 pildiline seeria sellest, kuidas, kuidas muusika areneb, sest et see ei ole selle väljundi jaoks tarvilik. Ja seetõttu ongi hästi unikaalne, kui su kliendiks on orkester ja dirigent, kelle jaoks kõik see nii-öelda nähtamatu on väga, väga oluline ja just nimelt needsamad arengud ja see usaldus, mis tekib selle orkestri ja dirigendi vahel, tegelikult paneb see nii dirigendi orkestri lõpuks musitseerima. Kas see musitseerimine peab seal pildil ju näha olema, need pildid peavad kandma mingisugust sõnumit ja mingisugust sisu, need ei ole ainult kuivad dokumendid sellest, et et siin on kontrabassi, tšello siin on dirigent vaid, vaid need on ikkagi mingi pildi pildikeelne lugu. See on tõesti ainuvõimalik olukord, kus dirigent ja orkester ise tahavad ja vajavad häid pilte ja, ja lubavad sind tegutsema. Ja näiteks niisugune põnev lugu, et sellesama Wilsoniga Me oleme kaks aastat otsinud võimalust, et saaks niimoodi tööd teha ja kaks aastat ei ole mitte ükski orkester võimaldanud meil seda, sest et Euroopas on endiselt veel möllamas ametiühingud. Tihtipeale on ametiühing, olete lepingud, kus ei julgeta öelda, et fotograaf võib siin ruumis üldse viibida, ammugi veel nii pikalt. Siis on mõnikord inimesed arvavad, et fotograafi kohalolu tähendab automaatselt nii-öelda tohutut häirimist, tohutut meeleolu rikkumist. Nii et nii kummaline, kui see ka ei ole, aga kaks aastat pidime ootama, et leida selline kokkusattumus, kus meil on ilus saal, hea orkester ja luba seda kõike jäädvustada. Muidugi pean vihmaga, mismoodi see tegutsesid, nemad tegid proovi, kas sa läksid vaikselt, hiilisid kuhugile, tegid pildi või salvestasid seal oma mällu, teades, et kui ma nüüd praegusele pildi teen, siis läheb kogu see partiines, et kuidas sa nagu lähenesid. Eks vaat kui on, nagu see prooviperiood, siis kindlasti on nagu väike segamine lubatud, et kontserdi ajal kindlasti mitte, aga prooviperioodi ajal kindlasti on arvestatud väikse segamisega. Aga loomulikult see on nagu minu põhimõtteline seisukoht, et ma mitte kunagi ei eelista pilt. Ühesõnaga, ma ei ole selles tüübis seda karjerist, kes võtaks alati pildi ära, hoolimata sellest, mis on selle tagajärg. Ehk siis, kui ma tunnen, et see hetk saab rikutud tänu sellele aparaadi klõpsu leve minu liikumisele ja siis ma ei tee seda liikumist, reisida aparaadi klõpsu. Nii et tegelikult on seal ka fotograafi jaoks pidevalt üks väga-väga põnev pinge, sest sa oled ühest küljest nagu jahimees. Otsid ja ootad sobilikke emotsioone, otsid ja ootad neid õigeid hetki, millal midagi võib juhtuma hakata. Ja teisest küljest on sul kogu aeg kõrvad ja meeled avatud, et et sa ei oma kohalolekuga ei rikuks seda meeleolu, seda, seda kogu seda, seda tegevust, sest et Ma väga usun ikkagi seda põhimõtet. Protsess mõjutab väga tugevalt lõpptulemust. Väga paljud paragrahvid on sellised, keda absoluutselt ei huvita ja see protsess kipuvad tihti olema just nimelt ka näiteks meediafotograafid, kellel on nii palju ülesandeid, nii palju tööd, et nad tormavad sisse, peavad tegema mingid pildid ära toovad välja, siis minul on see privileeg, tavaliselt mul on mingi aeg ja ma arvan, et see usaldus ja see mingi teatud aktsepteerimine, mis tekib selle kliendi või modelli või inimese poolt, väga suuresti mõjutab seda lõpptulemust. Omakorda, kui me vaatame nüüd, ütleme selliseid uudis fotosid lehtedest, siis, mis siin salata, et mitte palju inimesi ei tunne ennast seal piltide peal ennast ei tunne ennast hästi, pigem me näeme väga pinges, pingutad teatud inimesi, vahel on nad üleposeeritud, vahel olevat dokumentaalfotod. Loomulikult on võimalik ka sellisel dokumentaalse tööga saavutada mingid väga erilised hetked kätte saada, mida me, mida mõnikord meedias näeme, aga siiski ma ütleks, et valdavas osas on, on seal pidev ajaja, usalduse puudus. Aeg on õudselt kallis. Absoluutselt aeg on kallis nii rahalises mõttes mõttes kui ka puhtalt selles vaimses mõttes, sest et mõlemad pooled peavad teineteist aktsepteerima. Ja kui sa suudad aktsepteerida kedagi, kes sulle ei meeldi 10 minutit või tund aega, siis kindlasti ei suuda teda aktsepteerida päevi, nii et sisuliselt on kaks varianti, kas ta ei tööta koos või te hakkate teineteist aktsepteerima ja seda käsu peale väga keeruline teha. Aga kas sul juhtus ka selliseid olukord, et mõni sealt orkestrist no kardab kaamerat, kuidagi läks pingesse, kui nägijad mingi objektiivi hakkab tulema? Ütleme niimoodi, et kindlasti selliseid olukordi leidub alati, kus kus on mingi pingestatud, sest et mis siin salata, mina tunnistan küll ausalt üles, et, et pildi pealejäämine on alati pingeolukord inimese jaoks, sest sai kontrolli ise mitte midagi. Sa pead lihtsalt usaldama, et, et see, kuidas sa parasjagu pildile jääda, on siis õige või hea või, või mis iganes. Aga sina ei kontrolli mitte midagi, mis tähendab, et tekib automaatselt mingi teatud pinge ja, ja antud olukorras oli küll täiesti haruldane harmoonia. Sest et noh, ma ei ole nii sooja vastuvõtu, ütleme, prantslased, kes seal on üldiselt väga arrogantselt. Ma pole nii sooja vastuvõtu prantslaste käest küll kunagi ennem saanud, kui seekord. Kui palju see pilte tegid, mis neist edasi saab? No tõepoolest see piltide, kuigi ma ütlen ausalt, ma hoidsin ennast väga tagasi, sest et ma ei tahtnud nii-öelda mõttetult klõpsutada, aga sellegipoolest see piltide arv, mida ma selle kahe pikka võttepäeva jooksul oligi niimoodi, et esimesel päeval me saime tuttavaks, siis pildistasime kaks päeva ja kolmandal päeval ma siis neljandat arvama, siis lahkusin, nii et tegelikult kaks ka pikka võttepäeva päris päris mitu 1000 pilti sa ikkagi selle aja jooksul õnnestus ära teha, kui ma proovisin ennast tagasi hoida. Aga sisuliselt ütlema seda, et kui saan 10 väga head pilti dirigendile ja 10 väga head pilti orkestrile siis tegelikult minu eesmärk ongi juba täidetud. Aitäh sulle, Kaupo, tänaseks.