Meil on tänases fotokollisi natukene õõvastav teema, nimelt räägime õnnetustest, mis on siis tabanud, kas fotograaf või siis nende modelle, siis sellised lood, mis oma positiivsusega silma ei paista, küll aga annavad aimu sellest, et kuidas võivad asjad minna, kui vahel piire ei tunne või kui on natukene jäänud võib-olla kodutöö tegemata. Stuudios Kaupo Kikkas, ja ole hea, räägi nendest lugudest, mis eelmisel aastal silma paistsid, siis oma sellised totrus tobedusega ja traagilise lõpuga. Kas selle võiks ausalt öelda natuke liigitada rubriiki, et kui meil siin on sotsiaalkampaaniad, et jooge vähem ja ärge suitsetage ja ma ei tea, erinevus rikastab ja mis kõik veel, et siis meie tänane jutt on ka selline väike sotsiaalkampaania teemal, et et kas ikka tasub igat asja igat asja pildistama minna, kui sa sellega rumalalt oma elu ohtu ohtu paned ja selle sellele väga hästi andis pealkirja. Minu hea sõber, kes, kes kirjutab fotograafiast uudiseid ja pealkirjastas selle õnnetus hüüab tulles. Et tõepoolest väga palju on olukordi, kus see õnnetus on juba nii selgelt nähtav, et tekib küsimus, kuidas see võimalik on, et see fotograaf ikkagi seda ei tajunud? Ta mängib täielikult oma eluga. Ja tõesti eelmise aasta lõpp või teine pool Läks läks kohe eriliselt ajalukku mõnede selliste tõeliselt rumalalt loovutatud eludega fotograafia üldpildis. Ja kui me oleme muidu harjunud, et On teatud fotograafia valdkonnad, mis tõepoolest ongi ohtlikud, näiteks meil on sõjafotograafid, kes, kes ongi sõjapöörises ja see on sinna sisse kirjutatud, et neil on alati võimalik, et plahvatab mõni mürsk või tuleb mõni kuul samuti on aeg-ajalt juhtunud, et ajakirjanikke röövitakse kriisikolletes ja nii edasi, siis nendest Me ei räägi, selles ei saa tegelikult neid inimesi süüdistada, et nad on teinud kõik, et oma tööd tehes seda teha nii ohutult kui võimalik, aga ikkagi on võimalik, võib juhtuda, et nad need lõpetavad ikkagi kahjuks. Manalateel aga on olukorrad, mida kindlasti saaks ennetada ja, ja mul on siin praegu ees kolm, kolm nii-öelda elulugu millest esimene on võib-olla Eesti inimestele kõige paremini samastatav. Nimelt viimastel aastatel on väga-väga populaarseks muutunud selline žanr, mida nimetatakse inglisekeelse nimega džäss trast, et jess nüüd küll nagu sai väga puu inglise keeles seda öeldud, aga tõlgime eesti keelde, et siis nii-öelda kleidi hävitamine, see on siis selline fotograafia žanrgus, pruut, kes on abiellunud siis teataval määral aega hiljem pärast oma pulmi teeb sellise fotosessiooni, kus ta pildistamise ajal siis nii-öelda võtab ära oma kleidi, ehk siis kuidas öelda, et siin on nagu võib-olla väike osa sellist ebausku, et see, et see võib-olla toob midagi head, kui sa selle kleidi ära kaotada, ütles, et see abielu kestab kauem ja teisest küljest siis tehakse siis loomingut ja sellist põnevat Fotograafiat, mida muidu harrastada ei saa, kuna vaevalt et ükski pruut oma pulmapäeval tahaks hüpata oma kleidiga näeb ette või lohistada seda kuskil muda sees, pildistada vanades majades või tegeleda näiteks mõlema harrastusega, päris tihti on selline džist dressi nagu žanr valitakse selle järgi, mida pruut oma nooruses on siis teinud nalja, näitaski on odaviskaja, siis ta läheb, viskab, on pruutkleidiga seal pildi peal oda või mis iganes. Nii. Ja tõesti, kõige levinum viis on siis, et pruut läheb siis oma kleidiga vete kassis merre või, või kuhugile veekogusse või sukeldub basseini või mis iganes. Ja meie nukker lugu leidiski aset sellisel moel, et noor kolmekümneaastane naisterahvas, kes oli just abiellunud, otsustas siis fotograafiga minna jõe äärde oma tross trassima oma kleit. Ja asi lõppes sellega, et tütarlaps uppus, sest et ta ei olnud absoluutselt arvestanud sellega, kui raskeks muutub see kleit, et see nii-öelda vahukooretort seljas, kui Jõgisele märjaks teed. Jõgi oli küll napilt meeter sügav, aga vool oli niivõrd kiire, rebis tütarlapse jalust ja uputas sinnasamasse meetrisse. Vete kärestik andis ta kandistada veel edasi. Et see on, miks sellest õudusest rääkida, lihtsalt see, et ka Eestis tehakse väga palju selliseid flash pilte viimastel aastatel ja ei kohati neid pilte vaadates ei ole üldse nii palju puudu, et see lugu võiks ka Eestist pärit olla. Ja täpselt samamoodi. Teine lugu on pärit, et raudteel vana hea raudteelugu, kuidas fotograaf, kes rööbastel pildistas, rongi, märganud, et tema selja tagant teisel suunal tuli teine rong ja võite ise ise arvata, millega see lõppes, kui rongi ja inimene kokku põrkavad. Ja ausalt öelda olen näinud ise ka korduvalt naljakas nüüd rääkides fotoesteetikat, kuidas rongid ja lennukid tõmbavad teatud pildistajaid, nendes on mingi maagia noh, ilmselt, kuidas öelda, nad on sellised teatava progressi sümbolid jällegi ja inimesed tahavad neid pildistada, need meeldivad, neile rääkimata. Et lendamine on ju meie alateadlik unistus, igale inimesele tahaks endale tiibu ja rong ilmselt on teatavas mõttes ka selline mingi igavikust, igavikku lisuse sümbol, kuidas need rööpad lähevad ja ma arvan, et ei ole ühtegi fotograafi, kes ei oleks kunagi pildistanud raudtee rööpaid kui sellist, sümbolistliku paralleelselt kulgevat joont igavikku. Ja täpselt niimoodi lõpetas ka see fotograaf oma elu Chicagos, kes seda ilusat igavikku pildistas ja kellest seejärel rong lihtsalt üle sõitis, nii et et need on, need on tobedad lood, aga kui me oleksime hoolsamad ja, ja kui, kui, kui natuke rohkem mõtleks selle peale, kuidas tegelikult võib juhtuda, kui lihtsalt on võimalik võimalik hukka saada, siis ilmselt me ei läheks seda igavikulised pilti jahtima ja loobuks sellest ühest pildist. Ja viimane lugu on pärit, see on juba peaaegu et sellise kuidas öelda, noh, võiks öelda klišee lugu, kuidas grislikaru pistab ühe fotograafi nahka, aga selle loo teeb eriliseks siis see et fotograaf lausa peaaegu et dokumenteerida oma surma, kuna ta lihtsalt muudkui läks karule lähemale ja pildistas karu kogu aeg lähemale ja lähemale ja lähemale, kuni ta lõpuks oli 15 meetri kaugusel. Ja viimane pilt ongi siis sealt 15 meetri kauguselt ja järgmine hetk on seal leitud ainult verised jäljed ja fotokas, kus Karu kenasti poseerib. Nii et, et täpselt samamoodi mõelge kaks korda järgi, ükspuha kas rong kasse on karu, kas see on mingi kolmas asi, kas väärib Neid küünlaid, et kui need, mis on nagu risk, et sa oled näiteks minu käest küsinud väga tihti, kui ma Amazonase reisil, et oi, seal on ju nii palju nii palju nii-öelda ohtlikke asju, siis jah, seal on palju ohtlikke asju ja jah, seal on alati võimalik mõne ohtliku asjaga hukka saada, aga enne igat sammu, kui sa kaalutled oma otsust, siis vähendad 100 korda seda võimalust hukka saada ja kui sa lähed 15 meetri kaugusele metsikust grisli karvast siis kindlasti see ei ole kaalutletud risk. Aga kas sul endal ei ole vahel sedasi nagu hasart läinud, nii suureks, et piir nagu hakkab nihkuma sedasi naastuks? Jaa, absoluutselt, ma tean seda tunnet väga hästi ja miks ma sellest nii pikalt tänasin, räägin, ongi see, et ma tean seda kõrvus trummeldavat adrenaliini noh, näiteks seesama lugu kunagisele maoga, mida ma rääkisin juba nüüd, sellest on aasta möödas Amazonasele olles, eks vesi tõusis ja madu hakkas tuppa tulema ja loomulikult ma lasin sealt kiiresti jalga, aga mul läks 10 minutit aega ennast ennast koguda ja ikkagi minna tagasi taskulambiga ja vaadata, kas see madu on seal, sest see oli lihtsalt nii põnev. Mis siis, et tegu oli, eks ole, maailma ühe mürgise maoga teda ei olnud seal olgu öeldud. Tegelikult see kutse, adrenaliin, seda, seda, seda, seda pilti ikkagi ära tooma minna, ma arvan, et see on kõige algelisem jahiinstinkt, mis on igal inimesel eriti meesterahvastel, lihtsalt kaasasündinud, see on täpselt seesama jahiinstinkt, mis sellel grislikarule oli, kes selle fotograafile lõpuks käpaga ära tõmbas. Et, et siin peab ennast alla suruma, ma, ma, ma tean seda tunnet ja olen ise ise ka pildi nimel kindlasti teinud selliseid kaheldavaid otsuseid, aga, aga ühel hetkel sa saad aru, et see siiski ei ole eriti mõistlik. Aga tulles selle esimese loo juurde, kus siis nagu kleite rebitakse ja sedasi lavastatakse asja, et mul on see üllatus, et Eestis selliseid asju tehakse. Nonii, ma arvan, et, et ütleme, Eesti selline veidikene alternatiivselt alternatiivse fotograafiaskeene või maastik pakuks sulle kindlasti veel oluliselt rohkem üllatusi, et näiteks Eestisse on tekkinud ka esimesed ekstreemspordifotograafid, kes teevad päris päris toredaid pilte millest tegelikult avalikkus ju väga midagi ei tea ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et tegelikult eks see on selle internetiajastu plussi miinust korraga, et pluss on see, et sul on võimalik jõuda absoluutselt kõigeni. Miinus on see, et sa ei suuda enam seda infot filtreerida. Nii et kui paar aastat tagasi, kui mis paar aastat 10 12 aastat 15 aastat tagasi, kui keegi midagi vägevat tegi, siis oli üsna tõenäoline, et see jõuab ajalehte ja kõik saavad sellest teada siis täna on see, et kõik väga paljud teevad midagi vägevat ja see jõuab internetti ja ka internet on nagu otsatu meri, kus, kus ta on raske leida seda oma essentsi ülesse, nii et et selles mõttes sedasama trash trassi kleidi trassimist on tõesti viimastel aastatel päris päris mitmed pruudid otsustanud teha ja ja mõnes mõttes on seal väga hea märk, sest et see on ju kõik põneva huvi fotograafilise väljenduse nimel ehk et, et see annab võimaluse fotograafidele teha midagi hoopis teistsugust ja see annab võimalusi inimestele kujundada oma maitset piltide suhtes. Et purud, paar ei pea seisma kramplikult nii-öelda käe alt kinni ainult õnnepalees, vaid võib midagi hoopis muud teha. See, kuidas seda teha, kas seda teha, millal seda teha, see jäägu igaühe enda otsustada samamoodi milliseid lõpptulemusi ta soovib näha seal väga, väga tugevalt seotud, eks ole maitsega, aga, aga niimoodi on tehtud suurepäraseid. Oled sa pidanud ka mõnele inimesele? Ei, ärme seda tee, see on ikka natukene ohtliku. Mõtleksime. Ütleme niimoodi, et üks asi, mida ma mulle tundub, et mida ka päris palju tehakse, on, on kuskil nii-öelda ohtlike äärte peal seismine et aeg-ajalt tulevad norrastika need uudised, kui selle üle kaljuserva keegi alla kukkus ja alles eelmisel suvel oli ju Eestis, kus Saaremaalt kukkus keegi panga pealt alla. Et see on väga efektne pilt, kus sa nii-öelda kõrvutanud looduse võimsust ja inimese väiksust ja panete seisma siis kuhugile ma ei tea kaljunuki peale või laseta ronida kuhugile silla serva peale. Et ma arvan, et, et need on, need on alati sellised klišeed, mis töötavad pildina väga hästi, aga kus on samuti üks väike libastumine ja võimalik kui väga lihtsalt jälle nagu eluga hüvasti jätta. Nii et ma ei oskaks nagu enda tööst ühtegi ühtegi sellist otsest asja tuua. Aga kaudselt tuleb mul kohe meelde näiteks tegelikult olukord, kui sa tuletasid mulle meelde olukorra, kus pildistasin Richmondis Inglismaal seda kuulsat viiuldajat Niki Benedetit ja, ja tema selja taga paari meetri kaugusel oli hirvekari, sealhulgas ka võimas alfaisane pull. Ja viis minutit hiljem, kui me olime lõpetanud pildistamise ühed lapsed loopisid mingisuguste puupulkadega seda hirvede hirv tõusis püsti, möönatuse jooksis kirjas sarved alla jooksid laste suunas, nii et seal dressides vanemad hakkasid oma lapsi tohutu kiirusega kokku korjama ja jooksu pistma. Nii et tegelikult rumalalt käitudes muidugi on võimalik leida see oht ülesse ka iga nurga tagant. Aitäh Kaupo Kikkas ja järgmise kolmapäevani.