Ja tänagi juttu Ameerika loodusest ja Kaupo Kikkas, kus olid Ameerikas siis defalliste, eelmisel nädalal rääkisid, õnnestus sul Bel kuskil käia midagi näha? Ja kui eelmisel nädalal rääkisime sellisest kõrbe värvidest, kõrbe niukses dramaatikast, mis siis koosneb tühjusest ja, ja mägedest ja avarusest ja vaikusest siis minu teiseks selliseks unistuseks, kus ma tahtsin kindlasti rahulikult ära käia ja teha nii-öelda oma ühe elu kohustusliku pildi ära, oli siis Grand Canyon ehk suur suur kanjon Arizonas ja selle maaga teisena ette võtsin. Ilmselt ei vaja see eriti palju kuulajatele tutvustamist, kuivõrd tõesti tegu on suurimate loodusimede nimekirja spaikneva paigaga, aga tõesti nagu dramaatiliste suurte asjadega on, ei saa neid läbi elada. Juttude järgi ei saa neid läbi elada piltide järgi, vaid tuleb ikkagi selle tunde pärast ise kohale minna ja see tunne endasse ahmida ja sisse hingata. Nii nagu tegelikult ei olnud seal def välissugugi lihtne pildistada, kuna lihtsalt mastaabid on suured, siis Grand Canyon, et on minu meelest hästi täiesti võimatu pildistada. Ilmselt seda on proovinud peaaegu, et kõik fotograafid sellest on tehtud kunstfotonäitusi läbi aegade. Kuidas esimesed fotograafid, plaat kaameratega sinna kohale ronisid, kui veel sinna üldiselt korralikke teid ega midagi ei läinud, et seda proovida, seda loodusimet tabada. Aga proovi, mis sa proovid, see karp on ikkagi karp ja see võimsus on ikkagi niivõrd suur, et seda sinna pildi peale püüda naljalt ei õnnestu. Aga natukene kanjoni nagu sellisest turistina külastamisest jällegi peab ütlema, et ameeriklased on suutnud selle külastuse väga-väga vingelt korraldada. Sa saad näiteks hommikul enne päiksetõusu välja minnes nautida ihuüksinda neid kõige-kõige kuulsamaid vaateid. Ma ütleks, et, et see tunne on lihtsalt nii kardinaalselt erinev, kas sa seisad seal päeval, kui su ümber on näiteks 500 inimest või sellised hommikul kell neli, kui esimene päiksekiir tõuseb, mitte ühte ainsat inimest ei ole su ümber ja Groningeni ääre peal, nii et tegelikult see õnne ausalt öelda reisib kohe väga kindlalt nii-öelda pesto parimate parimate emotsioonide raamatusse kirja. Jaa, Grand Canyoni puhul on siis ka tehtud selline trikk, kes on autodele suletud, seal sõidavad siis nii-öelda ökobioloogilise diisliga bussid, mis hakkavad sõitma hommikul kell neli ja lõpetavad tund pärast päikeseloojangut. Et lähed sinna kottpimedas, esimene buss võtab su peale, viib su sinna kaunisse vaatepunkti, võid matkata sealt ise edasi, võid jääda sinna vaatama, pilti tegema ja ja saad tõesti nii-öelda igal ajal seda, seda kanjonit vaadata. Niimoodi see loodus säilib, et sinna ei lasta autosid ja sinna ei lasta selliseid turistibusse üldse löögile. Ja noh, nagu Grand Canyoni see ütleme siis vaade ise avaneb ülevalt kanjoni servalt, eksju, sinna alla uhtorgu. Milles siis Colorado jõgi on sinna nende miljonite aastatega uuristanud tõesti äärmiselt kaunis dramaatiline, värviline võimalik matkata muulade abiga tõesti sinna alla täiesti jõe äärde välja ja isegi on võimalik matkata läbi oru teiselt poolt ülesse minna, seal on siis nii-öelda põhjakallas ja lõunakallas, lõunakallas või lõuna siis nii-öelda kuidas öelda niukene rannikujoon või rannikumale öelda pangajoon on see kõige kuulsam, kus on külastuskeskused ja teiselt poolt see põhja näiteks noort võim, nagu öeldakse, põhjakalju on üldse talvel suletud, nii et näiteks mina parima tahtmise juures ei oleks sinna pääsenud, see avatakse suveajaks, kuna seal on ikkagi noh, teed on lume all jääs, seal on väga ohtlik, seal on üldse palju metsikum, kui on lõuna lõunakallas, nii et tegelikult jällegi igale maitsele igale maitsele midagi ja nii kuidas ma ka ei tahaks seda sõnadesse panna. Siiski mulle tundub, et see on üks koht, mille pildid ei suuda seda tunnet edasi anda lihtsalt nende suuruste mastaapidelt sedasama hea, kui minna ookeani äärde ja proovida teha merest pilti, näidata pärast pilti öeldi, et vaata kui võimas. Et tegelikult pisike pilt tähendab lähivõte mõnest lainest. Ilmselt jätab oluliselt võimsama mulje, kui see lai kaader kogu sellest ookeanist. Ja sellepärast tegelikult läksingi pärast Grand Canyoni suure kanjoni külastamist ühte palju väiksemasse reed Rock kanjonisse. Ja pean tõdema, et, et see on täiesti las Vegase kõrval hiigelsuure linna lähedal ka paarkümmend kilomeetrit autoga ja tegelikult mõnikord pildistamise jaoks väiksem kanjon, kus sa saad minna täpselt sinna nurka, kus sa tahad. Mõjub pildi peal, vaatad palju dramaatilisemalt ja uhkemalt, kui see suur kanjonite kuningas Grand Canyon. Aga need pildid, mis sa seal tegid, need on pildid sinule endale, mitte mõne näituse jaoks mitte teistele näitama. Ma olen selles mõttes, ma olen alati öelnud, et ma nii-öelda professionaalses mõttes ei ole loodusfotograaf, kuna see ei ole, see ei ole fotovaldkond toidaks, aga ma olen ka teisest küljest alati öelnud, et fotograafi professionaalsus ei ole kuidagimoodi tegelikult ei pea olema kuidagimoodi seotud tema taseme või tema piltide headusega. Mis tähendab seda, et mõni harrastaja, kes on näiteks näiteks maailma täna võib-olla kõige legendaarse maastikufotograaf Ansele Adams ei olnud põhimõtteliselt oma 60. või 70. eluaastani selles mõttes professionaale, ta elas täielikult peost suhu. Ta müüs nii vähe oma pilte elasti pikalt oma naise nii-öelda rahast ja armust ja, ja tegelikult täna maastikufotograafidest vaieldamatult kõige kallimalt müüdavate piltidega mees tali absoluutselt kompromissitu perfektsionist näiteks ühestama fotos tegi ta pimikus 1500 suurendust, ennem kui ta jõudis tulemuseni, mida ta tahtis, et tema jaoks 1500 suurendust ja see ei ole nii, et sa paned paberi kuhugile lambi alla. Ta varjud, kuidas ta tegi kõikvõimalikke efekte, kasutas filtreid, nägi tohutut vaeva selleks, et saada see õige, see üks ja õige mustvalge maastikupilt. Temagi legend väga, ta käis Grankenemisega, tema on kuulusest Yosemaidi, looduspargi pargi pildistajana ja, ja tõesti. Ta oli tegelikult nii-öelda harrastaja, sest et temal ei olnud ühiskonna tunnustustega suurt raha ja ometigi on ta kõikide aegade kõige tuntum maastikufotograaf. Nii et eks ma unistan ka sellest, et, et mul on head pildid ja see, et kas ma neid müün või müü, kas neid keegi ostab või osta ei ole otseselt seotud nende kvaliteediga. Nii et tegelikult ma pildistan täiesti looduses maastikel väga palju ja eks ma olen nagu üht-teist siin ja seal on avaldanud ka, aga kes teab, et Grand Canyon on seisnud sellisel kujul seal päris pikka aega ja ega need minu pillid hapuks ei lähe, nii et küll saabub see hetk kohti aeg, kui ma neid võib-olla mõnes näitusesaalis on näidata või mõnele erakollektsionäärile müüa. Nii et seda näitab elu. Aitäh sulle, Kaupo.