Jätkame fotokooliga ja täna tuleb juttu loodusfotokonkursist Eesti omastavaid rahvusvahelisest, mida on vaja 50 aastat peetud ja kes Londonisse juhtub, siis seal on ühes galeriis täiesti võimalik neid vaadata. Kaupo Kikkas, kus see täpselt nüüd on see koht, kus me saame neid maailma parimaid loodusfotosid näha. Konkursi nimi on siis Valdlaifotographer of the year ja tõepoolest, seda on uhkelt korraldatud nüüd juba 50 aastat ja sellest on siis saanud tõesti maailma kõige prestiižsem loodusfotokonkurss ja näitus on väljas Briti rahvuslikus loodusmuuseumis kuhu on võimalik kuni 30 10. augustini seda vaatama minna, kes Londonisse juhtub, kindlasti tasub ära vaadata. Ja näitus on tuntud, aga ajalooliselt, kui BBC vaidles Photography, sest et koos loodusmuuseumiga, siis BBC on seda seda alati korraldanud ja mõlemad siis väga väärikad institutsioonid. Sina käisid seda vaatamas, ise? Ja, ja ma olen seda nüüd viimased aastad, iga aasta, kui ma olen Londoni vahet käinud, olen vaatamas käinud seda, seda näitust ja mõtlesingi täna just rääkida sellest, et millised muutused on võrreldes viimaste aastatega seal toimunud ja mida põnevat seal pildiliselt nägin kõigepealt ära ütlema, et kahjuks sel aastal ühtegi ühtegi eesti autorit seal näha ei olnud, aga, aga tegelikult on seal võistlusel saanud tunnustusi kõige esimesena väga kõrge tunnustuse Urmas Tartes oma lumekirbufotoga edasi ka sensoorseks ja Remo Savisaar on saanud mõlemad seal tunnustus, et nüüd, kui ma kedagi ära unustan, siis vabandust. Aga mis oli huvitav muutus paar aastat tagasi, tegelikult toimus üks väga põnev muutus visuaalses plaanis, nagu presenteerimises otsustati need fotod kolida pimedasse ruumi ja valguskastidele, ehk see tähendab seda, et kõik need fotod juskui helendavad kergelt minnes sinna pimedasse ruumi sisse ja vaadates, kus su ümberringi maailma parimad nii-öelda per kvaliteediga loodusfotod ja veel see kergelt tagantvalgustus, valguskastide süsteem, see tõesti on, see on ülivõimas emotsioon, et isegi nendele inimestele, kes ei pea ennast fotofänniks või looduse fänniks, siis kindlasti see näituse külastamine tasu ette võtta, sest et see mulje on väga võimas. Aga kui nüüd hakata rääkima võrreldes eelmise aasta eelmise kahe aastaga, mida siis seal näha oli siis üks asi jäi mind tegelikult pärast seda näitust tõsiselt vaevama. Nende parimate tööde hulgas domineerib selline väga, suurusin tehnokraatlikku fotograafia osa, ehk siis näiteks peavõidupilt, ütle, mis on tõesti väga kuulus projekt juba Maicel nik Nichols, kes tegi aasta pikkuse projektis vannis lõvidest ja ma olen ise tema loengus käinud, kus ta sellest projektist rääkis ja ta on selle nende lõvipiltidega tõesti praktiliselt kõik võimalikud konkursid maailmas ära võitnud. Ka nüüd siis ka sellesama vaielda photography of the year konkursi. Aga miks tema projekt nii eriline on või miks see ajalukku läheb, on see, et arvatavasti esimesena kasutas selle projekti pildistamiseks droone ehk siis ta kasutas sisuliselt aastaaja vältel, del harjutas lõvid troonidega nii ära, et ta suutis neid lõvisid siis pildistada ka kõige häälda intiimsematel hetkedel kõige ohtlikumad timise momentidele lõvid tõepoolest lastelastest troonidest enam üldse häirida ja nii ta sai pildile momendid, mis on olnud siiamaani absoluutselt püüdmatud ja samamoodi siis seesama lõvi perekond, kes seal kuskil kalju peal puhkab ja taga on siis dramaatiliselt, päiksekiired on pildistatud samuti troonilt ja ta läks ikkagi juba nii kaugele, et ta hakkas ka teise trooniga, Need lõvisid leitaks öösel valgustama pildistades üles olukorrad, mida siiamaani absoluutselt ei olnud võimalik pildistada. Ja nüüd siis tuli see kõige kõrgem tunnustus ka selle selle projektil ära. Aga mitte ainult nendest kroonidest ei tahtnud ma rääkida, vaid tegelikult on läinud sinna lõppvalikusse ehk siis nii-öelda finalistide hulka. Ma hakkasin seda lausa kokku lugema ja mulle tundub, et, et see on vähemalt kaks kolmandikku piltidest, mis on seotud kuidagimoodi siis just nimelt selle fotograafia tehnilise tahuga, mis tundub tõenäoliselt pildi vaatajale, kes ei ole fotograaf kuidagi väga eriline või väga ebareaalne või väga kummaline. Nii näiteks väga palju pilte Ta on halve ehk siis allveefotograafiavaldkonnast ja kuivõrd Me ei saa eeldada, et kõik maailma inimesed oleksid sukeldujad ammugi veel, et neil oleks kaasas kaamerad ja lambid siis see on maailm, kuhu tavainimene tihtipeale ei näe ja mis kindlasti tundub talle selle võrra väga eriline. Väga suur osakaal oli ö fotodel, ehk siis fotod, kus hakkab näiteks öötaevas või Linnutee, hakkab kaadris mängima, mida me silmaga kunagi niimoodi värvilisel moel ei näe. Samamoodi erinevad putukad nii-öelda jaaniussi moodi putukad seal helendavad. Ehk siis need asjad on kõik saanud võimalikuks suuresti alles viimastel aastatel, kus kaamerad on tohutu, tohutult palju arenenud ja suudavad meil nii-öelda siis jäädvustada väga-väga Hama hämarates olematutes, valgustingimustes ka fotosid veel kolmas väga tehnokraatlik valdkond siis valgustamise valdkond, kus fotograafid on püüdnud siis tänu fotovälkude abile kinni mingid tõeliselt püüdmatult lühikesed ajahetked näiteks üks selle näituse, selliseid vapipilte, mida ka meedias on näidatud, on kahest kolib riist, kus ühe koolibri pik, ehk siis selline piik nokk on suunatud teisele kõrile nagu ta hakkaks seda kohe järgmisel hetkel läbi torkama. Ja me teame, et kooli Priide liikumine ja tiibade liigutamise kiirus on noh, ütleme niimoodi, et seda lausa seda, seda, seda saab kirjeldada ainult ülivõrdes ja näiteks selle pildi alla oli ka allkirja kirjutavad, et 60 korda sekundis, need koolipriid liigutasid oma tiibu ja saada sealt kätte selline perfektselt terav pilt tähendas seda, et fotograaf oli paigutanud nende koolipriide ümber terve rea spetsiaalseid välklampe, ehk siis selle tohutult kiire välgusähvatuse ka suudaks kinni püüda selle hetke, kus need tiivad on tõesti teravalt peal ja paigal. Ja veel üks tehnokraatlik uus asi, mis võistlusele sellel aastal liitus, olid siis taim lapsid ehk siis eesti keeles päris õiget sellist tõlget sellele sõnale ei olegi, ehk siis võib öelda seal nii-öelda selline fotodest koosnev film, kus siis pildistatud takse ühte sama objekti hästi pika ajaühiku jooksul pannakse need pildid ritta. Ta, ja tulemuseks on siis see, kus meil tekib nii-öelda filmiefekt, kus siis üldiselt inimesed on näinud äkki kiirendusse pandud, et loodusfilme, kus, kus me näeme korraga, kuidas taim kasvab seemnest lilleks ja nii edasi. Ja tegelikult kindlasti väga huvitav ja väga hea mõte, aga see lisas või võimendas minu jaoks seda tehnokraatlikku emotsiooni veelgi. Ja ma proovisin siis kokku lugeda sealt, et näituselt nii-öelda klassikalised maastikufotod, kus ei oleks ühtegi sellist Fotograafiat trikki kasutatud ja fotograaf oleks siis proovinud kinni püüda ühe lihtsalt ühe erilise maastiku olukorra, siis ma sain kogu selle näituse peale kokku kolm pilti. Selles suhtes jäi mulle see aasta just eriliselt meelde see võistlus kui sellised tehnokraatia ja fototehnika võidukäiku ülistava võistlusena, kuna sisuliselt võib öelda, et ilma spetsiifilist erilist tehnikat omamata ei ole võimalik sealt näituselt kolme neljandikku pilt pildistada. Aga loomulikult oli see tase ülivõrdes kõrge ja, ja kindlasti ei taha ma öelda, et see, see kuidagimoodi fotode tase oleks sellevõrra langenud, need väga, väga võimas näituse kogemus sellegipoolest. No kui tehnika on nii palju arenenud, et mis sa arvad mis on veel mingeid asju, mida ei saa praegu pildistada, et mis võiks olla järgmine samm, et mida on võimalik nagu koolibri tiivarips juba saab kätte? No kindlasti on kaks asja, mis kogu aeg arenevad, tehnik ka piir laieneb, ehk siis tõepoolest pildistatakse veel hämaramas, veel kiiremate säriaegadega suudetakse teha veel mingisuguseid uuendusi, aga teine asi on ka see nendesamade eriliste asjade tegemine muutub ka kogu aeg lihtsamaks ja kättesaadav, aga teisest küljest, et tegelikult sellel innovatsioonil selles mõttes on loomulikult kaks kaks head külge, et tõepoolest esiteks saavad, et need üksikud fotograafid, kes on siis liiguvad seal nii-öelda innovatsioonilaineharja peal a la nagu Nick Nichols, kes siis nii-öelda trooniga aasta aega sa vannis lõvisid, pildistas, aga samas lihtne fotohuviline saab tänu sellele samale innovatsioonilaineharjale ka neid asju mingil määral juba teha, mis paar aastat tagasi olid täiesti võimatu. Nii et kas nüüd just ma oskaks tuua mingeid konkreetseid näiteid, et ma arvan, et loodusfotograafid kindlasti oskaksid öelda, mis liike nad pole siiamaani saanud üldse jäädvustada, kuna kuna need liigid on absoluutselt, et öise eluviisiga ja nüüd nad seda saavad teha või loodavad, et homme on veel parem kaamera, homme saavad teha, aga vaieldamatult see fotograafia esteetika on kogu aeg muutumises ja arengus seoses sellesama tehnika arenguga. Ma tänan, aitäh, Kaupo Kikkas.