Kui me eelmisel nädalal rääkisime metsiku looduse loodusfotovõistlusest, siis tänaseks juttub portreefotovõistlusest, mis samamoodi on väga kuulus ja sel aastal ka üks eestlane sai päris hea kohasel. See toimus samuti Londonis. Siin aasta lõpus on tõesti mitmete tähtsate fotovõistluste tibude lugemise aeg, ehk siis kui need piltide esitamise tähtajad kukuvad tavaliselt seal sügise alguses, siis sügise lõpuks on võitjad selgunud ja kuulutatakse välja kõik, et ilusad ja uhked näitused Londoni kaunimates muuseumites. Kui me eelmisel korral rääkisime metsiku looduse fotograafiast, siis seekord räägime metsiku inimese fotograafiast ehk siis Portvaid fotographeroftjeer aasta portreefotograaf juba etteruttavalt võime kõik koos tunda rõõmu ja õnnitleda tõve, kes võitis sellel väga prestiižne võistlusel kolmanda koha. See on väga, väga suur ja väga siis auhind. Aga minnes natukene lähemalt selle võistluse võidutööde juurde, siis kui see eelmisel nädalal räägitud loodusfotovõistlus, kui seal osaleb 42000 pilt, et inimesed saavad esitada üsna mitu pilti. D ja praktiliselt kõik võivad osaleda ja, ja sisuliselt nagu väga rangeid piiranguid ei ole. Kas sa oled harrastaja, kas sa oled fotograaf, millist tehnikat sa kasutad, lihtsalt sa pead olema väga aus välja ütlema, et see metsiku looduse fotovõistlus, eks ju. Miks ma siin alguses nalja tegin, et see portreefoto võistlus on sellise metsiku inimese portreefoto võistlus siis siis juba õige mitu aastat, et otsitakse selle võistluse nii-öelda tööde hulgast, siis kogu aeg sellist erilist ausust ja väljendust, mis justkui kõnetaks teatud sellise siiruse tasandi peal, ehk siis et mis ei oleks nagu liialt konstrueeritud, ei oleks liialt ilus, samas ei oleks liialt klišeelik. Ja niimoodi ongi selle aasta siis võidutööks valitud ühe tegelikult väga kuulsa moefotograafi. Võib öelda, et Snapchati või juhuklõps oma lapsest, mis on siis, kui ma nüüd seda stseeni kirjeldada? Tegu on sellise hipiliku istumisega kusse ühe inimese käes on laps, teise inimese käes on koer. Laps jäljendab juhuslikult koera nina, katsudes sellist teatud dressaansliku poosi ja üleüldse kogu see pildi, valguse, pildiseline paigutuse situatsioon on selline hästi õnnessaansliku pühaliku maali sarnane. Ja sedasama töö autor David Titlu räägibki, et see ongi täpselt niimoodi, et see oli pärast istumist Rootsis kesksuvist pidu, järgmine päev, mis on isegi natuke inimeste näost näha, et oma pohmelli nähud ei ole veel lõplikult kadunud. Ja kui siis keegi haaras sülle tema enda lapse ja keegi teine sõpradest koera ja, ja nii juhuslikult see hetk sündiski. Ma küll ise vaadates sedasama portreefotogaleriid töödest, mis ei saanud auhindu, ütlen ausalt, et minu lemmikud on täiesti kindlasti nende tööde hulgas, mis auhindu ei saanud. Aga siiski ma mõistan täiesti, miks see pilt on valitud, et just seesama selline teatud sakraalsuse või atmosfäär selline, noh, kuidas ma ütlen, selline neosakraalsused mis siia sisse on tekkinud, kindlasti nendele žüriiliikmed televäga imponeeris ja valgus on ilus, kompositsioon on ka väga kaunilt sätitud, nii et või tegelikult ilmselt juhtunud niimoodi, et et selles mõttes vaieldamatult on tegu väga-väga kauni pildiga. Teise koha sai selline noh, sotsiaalprojekti pilt nii-öelda. Et selle pildi väärtus kindlasti on suurel määral tegelikult jällegi looval selle pildi taga, ehk siis see siin pildil on üks noor afgaani tüdruk, kelle riietus viitab siiski korralikule moslemi perekonna päritolule, aga ta käes on suur ja ilus rula ehk siis sisuliselt siis nagu öeldakse-ist myydzuest ehk siis ida ja lääs kohtuvad. Et kuivõrd traditsiooniline afgaani tüdruk, aga äkki siis täiesti selline läänelik hobi või harrastustegevus nagu, nagu rulatamine. Ja lugu ongi järgmine, et see on üks nii-öelda MTÜ nimega skeidistan, kes siis tegelebki sellega, et loob afgaani lastele võimalust tegeleda vabal ajal erinevalt tumedate harrastustega ja eelkõige siis siis need on seotud rulatamisega ja skeittimisega ja seesama pilt siis kirjeldabki, seda, et Kabulis tänapäeval on, on võimalik rulatada. Kuigi üldiselt need uudised, mida me kuuleme, on seotud eelkõige enesetaputerroristide ja muude õuduste, aga, aga, aga lapsed on lapsed igal pool maailmas ja ja selline hasart ja mõnus tegevus kindlasti pakub rõõmu neile kõikidele, olenemata sellest, millises riigis need on. Ja portree fotona noh, ütleme niimoodi, et, et väga-väga ilus aga ilma selle loota ilma selle nii-öelda kultuurilise taustata ilmselt mitte just väga kõnekas. Ja kolmanda koha sai meie Birgit ja siin on siis kaks noormeest, Braien ja raie on, kes on kaksikud ja tegu on siis ühe pildiga Birgiti kaksikute projektist nimelt siin eelmise aasta lõpus. Täpselt jah, täpselt aasta tagasi ilmus Birgiti raamat, kus ta jäädvustas nii palju kaksikuid ja kolmikuid, kui ta Eestist leidis, ma küll ei tea, kas ta pildistas need kõik üles või, või tegi mingi valikuga, tulemuseks on väga huvitav seeria, kus me saame siis jälgida tõesti sünnist saati niikuinii väga kõrge eani erinevate kaksikute paaride portreesid ja noh, Kaksikud on väga huvitav teema, et seesama pealise jagatud elu on ka väga tabav, ehk siis justkui alati neid pilte vaadates tekibki selline, kuidas ma ütlen, teatud selline noh, mingisugune tesa puutunne või peegeldamise tunne, eks ju, et ühe lapse pildiga ei saa kunagi tekitada sellist efekti nagu, nagu kahe ühesuguse lapse pildiga. Selline aus, siiras otse peale lihtne portree, kus üks kahest poisist käes vist kana, ma arvan tõesti väga suur rõõm, et tõlgituna on õnnestunud seal seal võistlusel kanda kinnitada ja ma loodan, et see on, see on nii-öelda suurte asjade algus ka tema jaoks, et tal on võimalik oma oma töödega sealsamas Londoni portreegaleriis näiteks esineda ja päris paljud öid valiti väljanäitusele alati, see on üks mu aasta lemmiksündmus. See näitus on avatud Londonis National Portvaid kelleris ehk siis nii-öelda riiklikus portreegaleriis või kuningliku portreemuuseumi osana paiknevas portreegaleriis. Ja kellel vähegi võimalik, on seal avatud kuni 22. veebruarini, astuge sealt läbi, seal on 59 pilt, tee, mille žürii välja valis, väga kaunilt vormistatud ja seda täitsa muideks alati väga populaarne, nii et eelmine aasta, kui ma läksin, ma isegi esimene kord pöörasin ukselt ümber, sest ma ei tahtnud trügida lihtsalt seal piltide vahel, vaid tahtsin natuke rahulikumalt neid vaadata. 4000 töö seast parimad välja valitud. Ja kui ma alguses rääkisin, et näiteks seal metsiku looduse foto puhul oli 42000 TÖÖD pressifotovõistluse puhul lausa üle 100000 töö siis seal portreefotovõistlusel tuleb esitada valmis sprint ehk siis valmis trükitud õigel suurusel formaadis kvaliteetselt ja kilesse pakendatud töö, mida siis žürii hindab. Ja sellel võistlusel osalemine on ka väga kallis, nii et tegelikult sisuliselt võib öelda, et noh, alati kindlasti on mõned juhuslikud pildid, aga võib öelda, et kõik need 4000 tööd on väga kvaliteetsed, et sinna nagu juhuslikult selliseid suvalisi klõps ei satu ja seetõttu tegelikult saada selle 59 hulka ka ja veel saada sealt lõpuks kolmas koht on eriliselt suur ja eriliselt väärikas tunnustus, nii et ma arvan, et selles sellise kunstilise portreevaldkonnas kindlasti maailma kõige tähtsam võistlus Palju õnne, Birgit teile ja head kuulajad meie kodulehekülje peal link, kus te siis saate vaadata neid pilte, millega Birgiti võistles.