Tere eetris on selle aasta viimane kirjandussaade loos on asju. Stuudios on nagu ikka, saatejuhid Jan Kaus, tere, Jan ja Triinu Tamm. Jätkame tänagi eesti kirjandusega ja nagu eelmine kord võtame lähema vaatluse alla kaks raamatut. Nendeks saavad täna noorema põlve luuletaja Andrus Kasemaa esimene proosateos leskede kadunud maailm. Ja parimais aastais teada-tuntud prosaistid Peters, autori poeem märkmeid vaeste kirjanike majast. Mõlemad raamatud on tõesti väga ilusad. Lood on põnevad asju sees on palju. Ja esimesena läheksimegi ajas rändama koos kasemaa ja temaleskedega. See raamat puudutab tänast päeva ainult serva pidi ja liigub peamiselt seal 20. sajandi esimeses ja 20. sajandi viimases kolmandikus. Vahepeal põikab lausa 19.-sse sajandisse. Tegevuskohaks on Peipsi-äärsed, külad, metsad Kodavere kandis. Aga seda võib vabalt lugeda, aga kui laiemat üldistust eesti külaelust. Autor ise ütleb kohe päris raamatu alguses, et ta lootis ja uskus, et lesed on nagu ajamasinad mis lubavat rännata kaugesse aega ja minna tagasi sinna maale, mida enam ei ole. Ja aeg on tõesti üks oluline teema nii kirjanduses kui eluski. Aegsele tajumine, sellega ümber käimine. On üks põhjapaneva maid ja sageli ka painevamaid küsimusi elus. Kuidas sulle tundub, kas kirjandus suudab aega kinni püüda, seda koguni peatada? No sellega on nii ja naa, viskaks. Ma arvan, et kõige kõige võimsam see kadunud ajaotsija ja, ja taastooja eks ju, läänemaise kirjanduse ajaloos marssal prust ja kui me mõtleme, et marssal prusti keha on ammu nii-öelda tuhk ja tolm aga Ta on suutnud oma raamatusse selle mööduva aja või aja, mööduvuse või aja kaduvuse kuidagi ikkagi kinni püüda siis mingis mõttes on tal õnnestunud aeg üle mängida. Kuigi kindlasti mitte selles mõttes, mida võib-olla meie lääne inimestena kõige rohkem ihkan, eks ihkama ikkagi sellist kehalist jäävust või vähemalt sellist hinge terviklikkust, eks, et nagu püüame kujutada tihtipeale surmajärgset elu, et kuidagi nii, et noh, mingi osa meie teadvusest säilib. Et isegi kui ta kuidagi transformeerub või liitub millegi suuremana suurem, aga siis mingil moel meie teadvus jääb alles. Ja noh, kui kui seda nüüd hakata väga ratsionaalselt, et kaaluma, siis tundub üsna ebausutav võib-olla sealt siis tekibki see soov ikkagi aja mööduvust kuidagi peatada. Ma olen ise seda nimetanud, nende sekundi venitamiseks on püüdnud kirjutada mõnikord mõnest sekundist mis siis ulatub raamatu lehekülgedel, noh, ütleme üle mitme lehekülje, sekundaarne, jällegi paisutatud venitatud sealt on välja pigistatud kõik, mis pigistada annab. Aga noh, ma arvan, et see on ka võib-olla üldisem ajaparadoks, eks, et ühelt poolt kui me tajume aega, eks siis ma näen, et aja üks, ütleme keskne omadus on see, et ta möödub, ta kaob. Ja teisalt, kui me hakkame seda tajuma seda mööduvust ja hakkame mõtlema siis nende asjade peale, mis on ajas möödunud siis see toob need möödunud asju kadunud asju omakorda lähemale. Et koduvast rääkimine või kadunust rääkimine annab kadunule kuidagi uue elu. See selles on mingi selline ärtult Suur võlu et seda kuidagi Andrus Kasemaa näitel kinnitada, siis loen siit ühe lõigu. Imelik oli kuulata leskede lugusid, need olid kellelegi elulood, keda võis hiljem lausa Kodavere vaatama minna nendega kohtuma. Seal oli näiteks piimavedaja Johannes, kes ei olnud enam lihtsalt aastaarv ja nimi raudristil tundmatu, kelle haud iga aastaga üha rohkem võssa kadus. Sest ta sugulased olid kord ära kolinud või surnud vaid ta sai endale tagasi oma elu. Oma lood sai mulle päris tuttavaks inimeseks, keda võisin need surnuaiale minnes tervitada nagu head sõpra. Veel mäletati surnuid läbi leskede suude õdesid-vendi, kes olid veel olemas nende lugudes. Piltide peal olid nad veel elus tardunud ühte suvisesse hetke. Lesk räägib, kuidas nad magasid, õega lakkas koos kuni külmadeni. Tsitaadi lõpp. Nii et jah, see inimese loolisus on kuidagi seotud tema ajalisusega. Et kui inimesest kuidagi saab tänu tema elamisele nii-öelda lugu, siis me saame seda lugu jutustada ka pärast tema surma. Ja, ja et aga et vaata, et raamatud on ajamasinad, seda tajun küll mina lugejana küll hästi selgesti, et ma ei ole ise raamatuid kirjutanud, aga et selline see aja kinnipüüdmise hetke soovi, kiusatus, millest sa räägid nagu kirjanikuna et see ju ikka on igal inimesel peale ja mina saan siis seda nagu lugejana mõnes mõttes natuke välja elada. Ja et see Andrus Kasemaa raamat on tõesti üks ajamasin, täiesti saab tagasi minna sinna Peipsi-äärsesse külasse, aastad on 20 30 elu keeb külas, väiksed novellid on selles raamatus peidus, kus ta kirjeldab just näiteks, et kuidas need külapeod olid ja kuidas külas tööd tehti ja see on väga õpetlik raamat. Seal on täidis eesti etnograafilist materjali leiab sealt hulgaliselt. Absoluutselt, ja huvitav on muidugi see, et samas sellele lisandub siis nagu kaduvikku või kui unustusse vajumise aspekt, mida ta ka läbivalt rõhutab. Et kõik see ilus rikas elu on kadunud, hääbunud, unustatud ja kasemaa. Noh, ma tean, et ta on suhteliselt noor inimene. Tamist sündinud kusagil kaheksakümnendatel, ma täpselt ei tea, mis aastal. Aga kaheksakümnendatel, aga kui ta räägib leskedest, räägib ta justkui nagu isa lesk, ühesõnaga ta on selline noor vanainimene. Tõesti, räägime nagu vana inimene, kellel uued asjad on tõepoolest võõrad ja näiteks selline tsitaat internetist ei teadnud lesed midagi. Mäletan ka mina internetieelset maailma. Magasime kõik kaua hommikut me majas olid ilusad, vaiksed, keegi ei istunud öö läbi netis nagu kummitus, ega surfanud polnud ka arveid, mida maksta. Küll oli õnnis. Jah, aga vaata, just nimelt Kasema veel teab seda aega ka, et ta tegelikult mitmes kohas tulebki kuidagi ka välja, et ta tunneb hoopis suuremat lähedust mõnes mõttes leskedega. Lesed on tal üldse selline koondnimetus siis sellise naise kohta üldse ta nimetab leskedeks neid naisi ka siis, kui nad on alles lapsed. Aga et kuna, nagu te ütlete, et meil lapsepõlvemaad olid ühised nende leskadega, siis mõnes mõttes ta mõistab kuidagi neid võib-olla isegi rohkem kui ta mõistaks näiteks ühte linna last või noh, ühesõnaga ta on ikkagi ju ka veel mingi selline vahepõlvkond, kes nägi ikkagi ka seda külaelu hääbumist ise pealt, et kui tema veel sinna maale läks elama, siis seal siiski oli veel mingi uus lootus, et äkki saab veel elu sisse. Aga noh, see lootus läks jah, tühjaga nagu ta ise ütleb, et ikka seda kombaini, seda tonni punane kombain põllul, et selle ta ikka nägi veel ära. Et ta ise ka tõesti ikke otsapidi mõtteliselt kuulub tegelikult ühte ühte nüüdseks juba tõesti kadunud maailma. Jah, ja tõesti, ta haakub väga selgelt, ütleme ütleme nii siis et leskede, kadunud maailm väga selgelt selliseid marsselbrusti suureks kirjutatud motiiviga, eks ju, et see kadunud ajaotsing ja siis kuidagi selle otsingu kaudu selle aja nii-öelda taasleidmine või tagasitoomine. Ja see raamat on selliseid aja kaduvusest või kadunud ajast tulvil. Ja noh, väga hea, et sa mainisid just just seda tähendusrikast väljendit väike lesk, eksid, kui ta räägib nendest leskedest, kes varastasid raamatu kirjutamise ajaks lõviosas on juba maamullal ja räägib nende noor nooruses, siis ta kasutab seda paradoksaalset väljendit päike, lesk, kus siis nagu see aja kaduvus ja siis aja tagasitulek on selles mõistes ilusti koos. Aga jah, et see on ikkagi üsna selline, nagu küll leebe ja mõnes mõttes sujuva, aga siiski allakäigu lugu. Kõigepealt kaovad, eks Külost mehed siis kaovad lesed ja siis kaovad asjad siis takkapihta need vanad maastikud ja ikkagi selline allakäigu olla praegu tunnen, kõik mandub isegi muuseas, loodus mandub. Tsiteerin. Kiriku all voolab kaunis jõgi, kus kevaditi kala kudemisajal tulevad kalad ülesjõge. Nüüd ligi sajand hiljem on see jõgi peaaegu kuivanud ja kalad kadunud. Ja noh, muidugi ka see, et leskede noorpõlvekoolist tehakse haigla kõik sellised motiivid. Aga ma hakkasin mõtlema muuseas sellise asja peale, et et võib-olla mingil moel, kui me vaatame globaalseid arenguid, räägib see raamat võib olla meie tulevikust. Sest kuidagi paralleelselt Andrus Kasemaa raamatu kord lugesin ma ühte sellist väga huvitavat mõnevõrra esoteerilised teost, Kaupo Vippi raamatut globaalpohmelus. Ja siin on väga huvitavalt kirjeldatud seda, kuidas meie elu on muutunud üha komplekssemaks, üha keerulisemaks. Ja noh, pikto väga ägedaid näiteid, ma tsiteerin. Ühiskonna komplexus astet saab iseloomustada kvantifitseerituna inimese loodud objektide kaudu. Näiteks on antropoloogid suutnud Põhja-Ameerika lääneosa põliskultuuris dokumenteerida kokku kuni 6000 artefakti. Võrdluseks oli teises maailmasõjas USA armeedes sandiks koostatud varustusnimekirjas loetletud enam kui 500000 erinevat artefakti. Kui küttide korilaste sootsiumis ei saanudki olla üle paari tosina unikaalseid oskusi nõudva sotsiaalse rolli, siis täna nimetavad euroop erioskusi nõudvate töökohtade loendid circa 20000 eriala spetsialistid. Et elu läheb üha keerulisemaks. Ja noh, ütleme keerulisus eks ju, tagab muidugi mugavuse kasvu, aga mugavuse kas toob kaasa ka võib-olla kaitsetuse kasvu, et me muutume elu ees üha kaitsetumaks ütleme oskused, mis nende leskede level on olemas, on hakanud kaduma. Eks. Mina, mina kuna ma olen ikkagi elanud suurema osa oma elust puuküttega majades, siis ma oskan tuld teha, aga ma kujutan ette, et inimesed võib-olla, kes on terve elu Mustamäel või Lasnamäel elanud ei oska ka hästi näiteks enam tuld alla teha. Ja kui see komplexuse kasv toob endaga kaasa lihtsalt sellise süsteemi, mis lõpuks ei suuda ennast nagu toita, ei suuda ennast üleval hoida ja hakkab nii-öelda selline langus. Tippräägib ka sellest pyycoli nimelisest asjast, eks, et naftatootmine on jõudnud juba 2006. aastal nii-öelda oma tippu ja need on, nüüd ootab meid ees langus, et ühesõnaga majanduskasv oma noh, ütleme oma olemuselt on suur illusioon. Et siis võib-olla mingil hetkel tuleb see leskede maailm tagasi, tähendab et mingil hetkel me peame minema nendesse kohtadesse tagasi ja leidma üles üles need esemed, mida Kasemaseni võlus, võluvalt loetleb ja, ja saavutame jälle selle oskuse neid, neid asju teha, neid asju kasutada, muutuda, muutuda nii-öelda võib olla täiesti rohujuure tasandil osavamaks, sedasi saada sellest kaitsetusest elu eest nagu lahti. Ja see oli nüüd üks suur skeem, suur lugu, mille sa visandasid. Tal on nii palju välja, et ma et ma tahtsin sellega lihtsalt öelda seda, et võib-olla sama palju, kui see raamat on minevikust võib ta ka mingil hetkel olla raamat tulevikust. Ja, ja mulle tundub ka niimoodi, et tegelikult neid vaata, see on, et mis sa selle loo alguspunktiks paned, et neid hääbumise lugusid sa võid tegelikult hakata jutustama ka täna. Ka täna kaob meie ümber üks maailm, hääbub et, et selles mõttes. Ma isegi ei võtaks seda nagunii totaalselt, et see ongi nüüd see meie inimtsivilisatsiooni allakäigu üks suur lugu, see on üks väikene osa sellest. Ja tema on valinud siis tõesti sellise maailma, mis praegu sellisel kujul vähemalt on kadunud see selline, kus valmistati ise külas endale kõik asjad, kus oligi küla kogukond, seal elati abi Ellati ja seal Surdi ja tema jutustab meile jah, nagu selle loo seal raamatus on ka üks uudissõna, ma küll loodan, et see võiks jääda täitsa käibele eesti keeles, siis vidualoogia. Et see ongi siis leskede uurimise selline teadussuund, mille Andrus Kasemaa on välja mõelnud ja mida ta siis ise viljeleb. Ja see teadlase töö on teda inspireerinud ka luules, eks ole, et väga sarnaseid motiive tegelikult kohtab ka tema luuleraamatutes ja need lesedki jõuavad sinna otse välja. Ja kõik need Välgi metsad ja Kodavere surnuaiad ja kõik, see on selline tema maailm ja seda ta siis ehitab ka oma kirjandusteostes, nagu see järjest paisub kogu aeg, seesama põnev maailm. Ja üks asi, mis sa veel mainisid, et ka natuke ikkagi lõbusamaid aspekte sellest raamatust välja tuua, just meeste teema, sa ütlesid jah, et kõigepealt surevad mehed, et mehed on tõesti nii ammu surnud, et kui siin lese käest küsitakse tema mehe kohta, siis ta peab algul hakkama mõtlemagi, et milline ta siis ikka oli, see oli tõesti nii ammu, see on juba praegu meelest läinud. Et see on jah, niisugune ikka patriarhaat, et mehed siin palju sõna ei saa. Kui, siis ainult nii palju, et noh, mehed siiski ehitasid, majad tegid, need masinad tegid lapsed ka ja siis ikkagi surid ära oma suure töö tegemise kätetöö ja mure oli see, mis nad hauda ajas. Ja et suure töö tegemise kätte poeedirahu mehed suritki, et noh, see on ka niisugune kehtib praegugi veel. Jaa, mulle ka väga meeldis üldse eestina selline tundlik, poeetiline keel ja ta toob sisse ka seda leskede sõnavara ja seda leskede keelte, seda, seda maainimese ütlemisviis, et et seal oli asju, mis tulid, olid mulle täiesti uued, aga oli ka asju, mis, mida ma olin kuulnud oma vanavanemate käest. Noh, näiteks nagu sellised sõnad koorelahutaja, rehepeksumasin habemeajamisvahupintsel santsu, kas näiteks meil on ka maal vanaema, vanaisa majas tantsu, kas oli siis selline? Vähemalt meil Hiiumaal on ta siis ta oli nagu meremehekast, kus meremees hoidis oma asju, mis tal laeva peal kaasas olid. Ja noh, ilmselt ka selline maailmatunnetus, mis on hästi loodusega seotud. Seegi on Kasema luules aga tugevalt kogu aeg kohal. Muuseas ma hakkasin mõtlema sinu jutu ajal tõesti selle peale, et, et võib-olla jah, minu nii-öelda kirjeldav jutt kiskus süngemaks, kui tegelikult Andrus Kasemaa raamat iseenesest on. Sest mulle tundub, et, et Kasema raamatust tasub just jutustada või rääkida jõulude eel ideaalne jõulukink just seetõttu, et siin on mingi selline väga kummastav, kummastav ilu ja ma arvan, et see ilu on seotud just sellesama ajatunnetusega sellise arusaamaga, et vanad asjad on ilusad. Et siin on esiteks siin raamatus vanade inimeste ilu, eks näiteks ta räägib sellest, kuidas leskede majad olid mustreid täis mustrites oli, oli tallel kogu leskede maailm, eks, et kõik riided ja asjad olid mustrilised. Siit jõuame vanade inimeste ilu juurest vanade asjade Iluni eks kuidas Kasema kirjeldab, et need olid imepärased maailmad, kus võisin tundide viisi viibideks ja siis just seda, mida sina just praegu rääkisid, vanade sõnade ilu? Minule vist ütleme siis meeldisid võib-olla pisut selliseid, kuidas ütelda infamistlikult kelmikamat sõnad, näiteks nagu junn jääger mis tähendas lühikest meest minusse. Muidugi poliitiliselt ebakorrektne sõna, arvates, et kui see oleks praegu üldises kasutuses, siis siis kindlasti keegi protestiks selle vastu, aga, aga iseenesest kõlab väga hästi junni jääger. Ja noh, üleüldiselt. Mul hakkas kuidagi tunduma. Et seal on mingisugune selline väga selge elujaatav impulss, mida ma arvatavasti esimest korda teravalt ise kogesin kunagi nooruses, vaadates sellist filmi nagu surnud poeetide ühing, soliks piitservjueeri film mille siis põhitegevus on see, et ühte kooli ühte suhteliselt konservatiivset kooli tuleb selline kihvt kirjandusõpetaja, kes hakkab kuidagi väga ebakonventsionaalselt poisse õpetama. Ja ühe tunni ajal ta viib poisid selliste vanade fotodega täpselt samasugused vanad fotod nagu siin Kasema raamatus. Ja seal fotode peale on sellised noored poisid sedasi ütleme aastast 1900 olete mõne, ütleme 100 aastat vanad fotod. Ja ka poisid nendel fotodel on täpselt sama vanad, kui need poisikest fotodes seisavad. Siis õpetaja ütleb talle, et vaadake neid poisse väga tähelepanelikult, vaadake, kuulake, mida nad teile ütlevad. Küünitab nende poole, kas te kuulete, mida nad teile ütlevad, poisid siis nii-öelda sirutavad oma kaelad välja kummarduvad nagu nende fotode poole siis õpetaja, nende selja tagakarpe. Ja just see selline. Arusaam, et iga hetk on, iga hetk, on hinnaline on ka kuidagi siin ridade vahel ridade vahel olemas. Et noh, mulle tundub, et, et, et kui kui me hakkame teda siin mõtlema meile kättesaamatu mineviku peale hakkame neid kadunud aeg otsima, siis, siis meie enda elu läheb palju rikkamaks, palju huvitavamaks ja siin tuleb jälle midagi väga üldinimliku välja, eks. Et mis asi see selline mäletamine on või üldse nagu kodunud asjade peale mõtlemine, ehk siis on ka ju mingis mõttes inimesele ainuomane suutlikkus liikuda liikumata. Eks ma ei pea ennast liigutama, kui mu mõte liigub aegade taha. Ta liigub ruumis ja ajas metsikult kaugele. Minu arust seda ka see raamat väga ilusasti kuidagi manifesteerib. Kasema räägib siin korduvalt, et oleks isegi tahtnud lennata, näha võõraid maid. Kogu aeg. Muidugi hing ihkab silmapiiri taha. Aga samas kusagil pole nii hea kui koduseks. Vaata reisida saab ka unenägudes nad on, see on ka terve dimensioon, mis juurde tuleb ja mis seal leskede maailmas hästi reaalne. Et unedes tulevad need kadunud ajad ja inimesed tagasi räägivad hoiatavad ja õpetavad ja ja et see suhtlemine surnutega näiteks ka võib-olla natukene kõhedust tekitav. Aga see, kuidas leelesed seda võtavad, niivõrd loomulik see on, see on nende maailma osa. Sest noh, muidugi ongi ka niimoodi, et nende maailma sellest suur osa ongi juba manalamehed ja naised. Et see on see, nende puhul ei saakski kuidagi teisiti olla, aga et nad seda loomulikult võtavad ja ütleme, et kogu aeg siin raamatus ongi see väike kontrastis ütleme sellise jutustaja sellise leegilisuse poeetilise vahel. Ja see, et need lesed on ikka ühed kahe jalaga maa peal, naised juba just nende sama igasugused naljakaid ütlemisi on siin teisigi iseenda kohta asjade kohta inimeste kohta elukohta. Kahe jalaga maa peal, naised elutarkust täis. Aga samas väga igatsen endale unenägudele tähelepanu juhtisid, sest sest olen täiesti nõus, nad on kahe jalaga maa peal. Aga see ei välista sellist üleloomulikku elementi nende elus ja see on ka kadunud maailmaks, kus üleloomulikkus on loomulik arved surnu meiega räägivad. Nojah, vaata need üleloom, kuidas need ka võtavad mingeid teisi vorme, minu meelest on üleloomulikult ja usk sellesse minu meelest siin Eestimaal on, see lihtsalt lokkab. Eestlastel on nii palju igasuguseid uskumusi ja küll alates ufod ühte lõpetades muude nähtustega. Minu meelest nii ebausklikke inimesi kui eestlased on harva täiesti meie ümber praegu elavad inimesed. Kas sulle ei tundu? Endeid nähakse igal pool. Ma kuulsin sellist juttu, et ma nüüd võin eksida selle kuskil seltskonnas kuuldud jutt, et kas tegu oli uurimusega või mingi küsitlusega. Et küsiti, küsitleti eestlaste uskumusi üsna metafüüsilise uskumusi ja siis palju suurem protsent eestlasi uskus puude hinge kui inimese enda hinge niipidi, et et need objektid meil aga ei ole nagu otsest kontakti, eks ju, selles mõttes, mida me näeme, vaatame kõrvalt, et nende suhtes oli rohkem usku, et, et seal on mingisugune hingus või, või vaim. Kui, kui inimese enda suhtes. Eetris on kirjandussaade loos on asju. 2012. aasta viimane saade. Stuudios on Triinu Tamm, Jan Kaus. Täna siis räägime lõppeva aasta eesti ilukirjandusest teist saadet järjest. Tuleb rõhutada, et 2012. aasta eesti kirjandusele tundub praegu olnud ääretult viljakas ja ka ütleme kõrge kvaliteediga. Ja täna me siis räägime kahest raamatust. Saate esimeses pooles käsitlesime Andrus Kasemaa raamatut leskede kadunud maailm mis õhkab väga kaunilt kadunud aegade kadunud inimeste järele. Ja Need, tuleme kadunud aegadest praegusesse hetke. Ja vaatame korraks Peeter Sautori uut raamatut. Märkmeid vaeste kirjanike majast, selle raamatu žanriliseks määratluseks on poeem ja tõesti, kuigi Me tunneme Sautoriteerina prosoistina, siis, siis siin on tõesti read murtud. Värsiridadeks. Ja arutasti, see raamat väärib tähelepanu juba seetõttu et Peeter South teriga on toimunud oluline muutus. Kui siin juba aastaid heideti Peeter Sauter ette, ta põhimõtteliselt kordab iseennast. Kuigi ta kirjutab väga hästi, tema stiil on nii-öelda täiesti selgeks lihvitud, umbes nagu Tõnu Õnnepalul siis ta ikkagi räägib samadel teemadel. Samadest asjadest, kasutab samu motiive. Ja Johanna Ross on kunagi ühes oma arvustuses lausa nii-öelda nimetanud seda Sautori proosat põlglikult selliseks köögifilosoofiaks mis on systembitud sellise rämeda alkoholi pruukimise ja Tätti koorikutega. Ja näiteks, kui ilmus mõned aastad tagasi Peters autori beibi pluusis näiteks koopa Vaher kirjutas omamoodi et on täiesti selged Peetrus, autoriloomes puudub värske energia. Et on mõistetav, on muidugi eksistentsiaalset ängi, mida autor pidevalt kirjeldab, kuid kuid on hakanud tekkima selline inertsus korduvus nende kujutamisel. Et Sauter hakkab nii-öelda baseeruma. Ja tuleb tunnistada, et uues raamatus märkmeid vaeste kirjanike majast on olemas seesama vana heas Southerlik, naturalism ja argisus ja noh, kindlasti ka oma elu, loolisus ja Sargisust väljendab ka keeletasandil, mis on alati Sautoriks põnevamaid iseloomujooni on olemas selline tasand, mida mina nimetaksin siis puuksuja kepipoisiks. Arvatasti paljusid, paljusid lugejaid võib eemale peletada. Aga on midagi veel. Eksistentsiaalse tangid pole kuhugi kadunud. Aga nende kirjeldamise viis on muutunud. Ma tuleks veel isegi korraks tagasi selle juurde, et kas kirjanik kordab ennast, sihukese autor näiteks kordab ennast mina isegi lugejana, ütleksin, et ma võib-olla väga ei tahakski, et ta nüüd mind iga kord kuidagi šokeeriks millegi täiesti uuega. Et Peetelis autori proosas ongi nagu mingisugune elustiil, mõtleksin. See on jah, vabandust, ma segan vahele, see on tegelikult huvitav. Ütleme, laiem kirjanduse käsitlemise probleem sellepärast et osadel autoritele heidetakse kordamist osadele mitte näiteks Mehis Heinsaar ei heiduta, kordan enda kordamist ette, aga Elo viidingule või Peeter Sauter näiteks heidetakse, et kust see tuleb? Ja ja üks prantsuse kirjanik, kellele heidetakse ette enesekordamist ütleb, et huvitav, huvitav, et kui mõni jalgpallur lööb jälle väravas, siis keegi ei heida talle kordamist ette, see tuleb tal hästi välja, ta saab sellega hakkama ja ta teeb seda suurepäraselt. Et nii, nii ka mina. Autori proosa on mulle küll ka ikkagi alati meeldinud, pole mind veel väsitama hakanud. Aga nüüd selles raamatus tõesti ta keerab ette mingisuguse uue külje, et siin tõesti need, kes on harjunud Sautoriga. Üllatuvad ikka muidugi heas mõttes. Aga just kuidagi see tonaalsus on hästi muutunud, eks ole. Et selline eleegia ja kurbus hõljub siin ridade vahel. See chill on nüüd küll jäänud ära, seekord. Jah, ütleme nii, et võib-olla chill ei ole ära jäänud, aga ta on kuidagi taandunud või need eksistentsiaalsed hängida on kuidagi muutunud, et et noh, kui näiteks sealsamas beibi bluus, kirjutas Peetrus autor nii, tsiteerin. Kus on elu, seal on sitt, aga kui elu on sitt, siis on hoopis sitt olla. Tsitaadi lõpp, aga ütleme mulle tundub, et seda Sautorit vaata juba Sauter ise, ma arvan, hoopis teise pilguga ma tsiteerin seda värskelt raamatut. Vaatan tühja tooli akna all, kus istus surnud Kustas. Naeruväärsed ja lihtsad, on jonnid ja tülid ja muud asjad, mis tunduvad tähtsad. Ja on nii tähtsusetud, kui surm on tulnud. Et kindlasti väga traagiline sündmus Petro Sautheri elus on muutnud tugevalt tema nii-öelda perspektiivi või tema nii-öelda asjade nägemist. Et mingid asjad, mis enne võisid tunduda talle noh, ütleme otse välja, palun vabandust, sitad siis nüüd ajavad teda võib-olla kuidagi nukralt muigama. Ja tõesti tema kirjutus on siginenud mingi täiesti noh, mind ikkagi täiesti relvituks tegev õrnus ja soojus. Loomulikult on olemas ka selline Souterlik, iroonia ja naturalism. Eks sa juba raamatu alguses autor rõhutab, et ta elab nii-öelda nii-öelda vaimsel, vaimselt, aga ka füüsiliselt, ääremaadel, eks ta läheb nii-öelda Tallinna supilinnas uues maailmas Koidu tänaval. Aga siia kõrvale on tulnud mingi hoopis hoopis teine tonaalsus. Ja näiteks väga tähenduslik on see, et raamatu lõpus kõneleb Sauter vaikusest ja noh, ma hiljuti kuulasin nii-öelda meie nende siis paralleelsaadet, et kuri karjas, kus oli külas Kivisildnik, kes ütles, et, et halva luuletunnuseks on tema meelest nagu mingisugused teatud väljendid mida siis nagu halvas luules kogu aeg kasvatatakse ja ma kujutan ette, et vaikus kuulub nende nii-öelda väljendite all, et noh, et ütleme, kui me tahame luuleliselt väljendada, siis me hakkame kõnelema juskui vaikusest. Aga minu meelest on tähenduslik see, kuidas vaikusest kõneleb Peeter Sauter. Tsiteerin. Oh, need erinevad vaikused, kui saaks neid lindistada. Paikus pärast poja surma. Vaikus pärast tüli lõppu. Tühi vaikus vaikse mere kaldal. Vaikus enne etenduse algust pärast aplausi. Vaikus, kui ma ootan, mis sa ütled ja vaikus, kui ma enam oodata ei viitsi. Mul on suur vaikuste kollektsioon. Ja vaikusi tuleb kogu aeg juurde. Paikused antiined minevikust ja tulevikust ja räägivad palju, kuigi vaikselt. Ja muidugi, väga tähenduslik on see, et see on kogu viimane luuletus seal kõrval on liivakell, mis on tühjaks saanud. Minu meelest see on nagu kõige loogilisem, et luulekogujad, luuletaja lõpetab nakatades vaikides. Jah, ja väga lüüriline need ikkagi mulle tundub, et sellist, muide nagu lüürilisus me ei ole harjunud saavutoriga seostama kuid siin on see saanud täiesti nii-öelda tõsiasjaks. Aga samas on seal väga vaoshoitud väga, ütleme lihtsalt nagu öeldud noh, ütleme peaaegu kõnekeelne lüürilisus, et need nagu Sauter ei reeda kuidagi ennast, et on lihtsalt jõudnud mingi mingi uue, kindlasti valu tekitava. Aga teisalt, ma arvan ikkagi mingil mingil määral vabastava vabastava selguseni. Ja noh, lisaks sellele soojusele õrnusele on oluliseks muutunud just seesama kodu tunne kuigi autor kasutab seda kodutunnet siin nagu tihtipeale sümboolselt, eks kuidagi võrd pildistab seda kodutunnet, et kirjutamine on kodu ja tegelik või tõeline kodu, on teised inimesed, siin on üks hästi ilus-ilus luuletus võitmetesteks, kellele kõigile ta võtmed on andnud. Et tsiteerin seda, paljudel on võtmed, aga keegi ei tule küll, istun üksi ja täitsa hea on, jagaks veel võtmeid välja headele inimestele. Nii et ei teakski, kellel on koduvõtmed, tuled koju, vaatad enne inimene kohe Est võta, kasuta teist nagu inimestiku kasutatakse. Kuule sõber ja räägi ja katsu ja nuusuta inimese lõhna. Anne Veski jaoks jätaks võtme väljapoole, aga vaevalt tal on aega läbi astuda. Ning selline väikene huumorielement. Aga jah, mingi selline väga selge kodutunne, see mulle ka. On on, see on ka ilmselt seotud üldse raamat märkmeid vaeste kirjanike majast, et kirjanik elab Kirjanike majas Koidu 84 ja siis ta ka just nimelt mõtleb seal, kus, kus on kodu, kas siin on kodu ja kõige sagedamini vist jah, jõuab sinna, et kodu on siin paberil, Sütiste teele enam tagasi ei koli, seal ikka kodu ei ole, kodu on siin-seal paberil ja veel seesama luuletus, mis enne ütles, et kirjutamine on kodu järgmine rida ja kui sa kellegi teise teksti satud, siis käib tal külas. Ja see on tore, see selline noh, järjepidevus seal on ennegi kirjanike elanud, seal elavad praegugi kirjanikud. Ja siis Southern ütleb väga niimoodi alandlikult minu meelest, et Tarmo Teder elas siin enne mind, nüüd ma kasutan neid Tarmo Tederi mõtteid, mis ta siia maha jättis. See on ka nagu selline kirjanike teatepulk käib edasi, nüüd on järgmine kirjanik ja kohus on kirjutada. Ja et need maja ja koduga seotud luuletused on ühed sellised õdusad siin. Et seal, et maja on küll räämas, aga, aga et kõige olulisem on ikkagi see kodutunne, mis seal on täitsa olemas. Ja muidugi üks väga oluline asi, mis minu meelest seob Sauter raamatut konkreetselt Andrus Kasemaa raamatuga leskede, kadunud maailm on just aja ja mööduvuse tunne. Tähendab, siin on kaks olulist sündmust. Esiteks muidugi poja surm ja teiseks see, et Sauter saab selle raamatu kirjutamise ajal või, või kirjutamise eel 50 täis. Et ta korraga tajub väga selgelt oma ajalikkuse piire, aia mööduvust, millegi nii-öelda möödapääsmatult käestlibisemist. Ja see tekitab sellist noh, väga ikkagi ilusat nukrameelsust mis, mida arvatavasti pole me osanud varem Sautoriga seostada, tsiteerin. Kusta see surm on meid Sannaga lahendanud ja ma ei kujuta ette, et see muidu juhtunuks. Action eesti ütles eliidis Bonnakut ütles Sowitcous. Ja Anhava ütles, et Ithakal pole muud anda kuivaid matk ta poole. Lapsepõlv on meeles, elu erutas aeg-ajalt rohkem kui kirjandus. Nüüd pole siukest erutust enam kuskilt võtta ja ei tea, kas tahakski. Et siin on koos kuidagi see kaotuse valu, aja möödumise tajumine, aga mingi selline noh, ma ei tea, kas seda saab nimetada kirgastumiseks, aga mingisugune leppimine või mingi kuidagi ootamatu tarkus ja just nii-öelda läbielamise raskuste leitud tarkus aseline intuitiivne tarkuses parandada. Tase tunnetamine jah, kuigi jäi ta siiski veel võitleb, et ikkagi number 50 on hirmus ja ikkagi ta praegu veel on sellises ikkagi võitlusfaasis, aga noh, ta peab jah ka tõdema, et osa teed on juba ära käidud jäänud selja taha seda motiiviga hästi toetavad selle raamatu illustratsioonid, mille on teinud Manfred Vainokivi ja siin on siis kogu aeg kõrval, jookseb see liivakell alguses on rohkem üleval ja siis tasapisi nõrgub alla, kuni lõpuks saab see liivakell siis ühe etapi läbi, milles on ka tavaselle lootust, eks ole, liivakell sa keerata teistpidi, ta hakkab jälle uuesti käima. See ei ole mingisugune lõplik lõpp. Aga poja surma ümber on siin mitmeid luuletusi ja eks see ka le üks viis ju ikkagi pojaga ka suhelda või teda tagasi kutsuda, seda kuidagi seda ühist ruumi tekitada ja elustada, et see kindlasti on selline läbiv niit siin loomingus. Ja üks teine punkt on ilmselt ka minu jaoks oli näiteks väga tähenduslik luuletus number neli. Loen natukene ei mäleta, millal elu lõppes, ei lõppenud ta järsku, aga märkamatult aegamisi tongstongstonks kuskil lahutuse paiku kell neli, kui varjud veel napid ja õhtune aeglasi oodata. Elu lõpuga algas uus elu. Enam ei taht raha teenida, unistada või kuhugi jõuda. Olin kohal kohas, kus polnud kohustusi, vajadusi hea koht. Elu peldikus peidus, uks haagis, eilne leht pihus nagu munk, kogu ilm klooster. Et jah, tõepoolest, siin on küll mingisugust rahunemist juba tunda. Mul tekkis praegu mõtet, et äkki oleks tore, kui Peetrus autol läheks näiteks Andrus Kasemaale sinna poid rohule külla. Siis nad vedelesid seal kusagil pööningul võrkkiiges ja kuidagi Andrus Kasemaa räägiks sellest kadunud maailmadest. Võib-olla see lepitaks rohkem ka Peetelis autorit. Mulle tundub, et see oleks päris tore. Jääme ootama uusi kirjanduslikke kohtumisi. Eetris on kirjandussaade loos on asju. Stuudios on Triinu Tamm ja Jan Kaus. Uuest aastast tuleb meie saatesse tagasi Peeter Helme. Nii et täna on Triinu eetris viimast korda saatejuhina. Nii et suur, suur tänu sulle, Triinu. Suur suur tänu sulle ja kõigile kuulajatele. Ja lõpetuseks nii aasta lõpetuseks kui ka väikese pühendusena Triinule. Loen ette siis ühe väga ilusa luuletuse, mis pärineb ka juba aastasadade tagant, selle autoriks on eks türgi luuleklassik Jaanus Emre, kes elas aastatel 1240 kuni 1320. Ja see tõlge on ilmunud Andres Ehini koostatud ja tõlgitud raamatus kaks ainus mis ilmus kirjastuses huma aastal 2004. Ja luuletuse pealkiri on, kui sa ennast ei tunne, saad teadma, teel alati petta. Kui sa ennast ei tunne, saad teadma teel alati petta. Ei olla saa tõe teadmist enese tunnetuseta endas jumalat tunda, vaat milles on mõtet ja iva. Kui sa seda ei suuda, võid tarkuse lootused jätta. Sinu õppimisinnud ei aita sa tuult, aina tallad ei anna ka palvetund abi, vaid jätab suheta. Endas jumalat tundmata ähkida Puhkida ringi. See ei ole ju parem kui jooks ümber madala mätta. Milleks lugeda pühasid kirju, kui tähti ei tunta? Kõigepealt tuleb ja siis peegi sul käsile võtta vahettunnetki tähti, siis ütle, mis tähendus ajal on, pole võimalik, tähendab, õige teadmine armastuseta Sulle, ütleb Emre. Eisinud päästaga mekasse rännud. See, kes südant ei tunne, saab eluteel alati petta. Homme maitske esmakordselt homme tuntud armastust, kohtume juba uuel aastal.