Loos on asju. Tervist head kuulajad. Eetris on kirjandussaade Lawson asju. Stuudios on saatejuhid Triinu Tamm ja Jan Kaus. Täna on meil mitmes mõttes erandlik saade. Esiteks me oleme täna stuudios Triinuga kahekesi. Ja sel korral teeme vahelduseks juttu Eesti oma algupärasest kirjandusest. Noh, on ühtlasi rõõm ja samas kurb meel riivata nüüd tänases ja ka järgmises saates vaid pisikest osa lõppeva aasta heast ilukirjanduslikust saagist. Ja püüame sõita 2012.-le aastale vähemalt paari saate jagu pilke. Täna käsitleme too erandlikult kahte romaani, mis on mõneski mõttes täiesti erinevad. Üks teos räägib melanhooliat, teine nii-öelda pühitseb fantaasialendu. Üks sukeldub ajalukku, teine tõukub tänapäevast. Aga on üks sarnasus, mis teeb nende kahe teose kõrvuti vaatlemise võimalikuks. See on Eesti ise see tükike maad siin, meie jalge all see 45000 ruutkilomeetrit ja paarsada ruutkilomeetrit peale. Niisiis, Meelis Friedenthal mesilaste jõutakse võõralt maalt, meritsi Eestisse, täpsemalt Tartusse, tusse jäädakse siia siia nagu mutta kinni Urmas Vadi romaanis tagasi Eestisse lennatakse Tartust ja tervest Eestiski minema. Aga ei Tartu ega Eesti pole ainult soine ja sombune maastik, eks teda ole õhus samamoodi. Ja kõigepealt mõtlesimegi Triinuga käsitleda Meelis Friedenthal raamatut mesilased mis on siis oma olemuselt ajalooline romaan, mille tegevus siis leiab aset seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu Tartus. Ja küsikski alguses Triinu sinult, et mis siin selle raamatu juures kõige rohkem köitis või millest me peaksime oma arutelusid siin praegu alustama? No kõige rohkem mind köitis võib-olla isegi lausa lummas see eriline õhustik, mille Friedenthal oskab seal raamatus luua. See õhustik on küll üsna sünge, sajab vihma, on tõesti muda ja pori on palju. Ja ega see kummaline hais, mida tunneb ainult peategelane ja mis jälitab teda kõikjal. Ja ausõna, mina hakkasin ka mingit haisu tundma ja ma nõudsin oma lähedaste käest, kas nemad ka tunnevad, nad ei tundnud midagi. Suvine aeg oli, aga 100. ka päris palju sellel suvel, kui ma lugesin seda raamatut. Ja nii, et ma selles mõttes läksin sinna raamatusse tõesti väga sügavalt sisse. Peategelaseks on laidenist tulev ränskolaar Laurentiuse, kes tuleb siis tänapäeva mõistes vahetusõpilaseks Tartu Ülikooli. Püüab siis selles üliõpilasellu sisse elada, aga ta kõige rohkem ikka tegeleb iseendaga ja oma tervisega. Ja teine asi, mis mulle ka väga huvitav selles raamatus tundub, ongi see, mida me saame teada siis tolleaegsete uskumuste ja sellise filosoofilise maailmavaatekohta. Absoluutselt jah, et minule ka mõjusid kuidagi eriti sümpaatset täna tolleaegses haritlaskonna keskendunud vestlused inimhingest. Et võib-olla tänapäeval sellest enam nii keskendunult ei räägi. Tsiteerin Friedenthal ise. Vaidlused hinge surematuse üle olid vaba meelsetes ringkondades populaarne teema. Tsitaadi lõpp. Ja mõnikord, eks ju, friinantali kirjeldatavad vestlused võivad, et tänapäevasele lugejale tunduda pisut isegi naljakad, tsiteerin jälle Friedenthal. Millist seisukohtade pooldate hinge asupaigana, kas veri kui eluandev ja selle jõudu laiali kandev substants tuleb arutlusele? Tsitaadi lõpp? Ja tõepoolest tänapäeval ma arvan, pigem siis nii-öelda vaba meelsemates ringkondades arutletakse selle selle üle, et usk hinge, olemasollu on üldse nii-öelda igand või selline sügav, sügav eksiarvamus. Hinge asemel on meil siis nii-öelda närvisüsteem ja, ja erinevad keemilised protsessid arvatavasti osad nendest keemilistest protsessidest, siis tekitavad meil seda eksiarvamust, et meil on hing. Ja mõnes mõttes naerdud kuidagi lohutav lugeda, et et mingil hetkel inimesed täiesti tõsiselt sellele arutlesid. Ja mulle üldse tundub, et need arutelud hinge surematus üle on siin raamatus seotud sellise üldisema allegoorilise elutunde või mõtlemisega sellise sümboolse mõtlemisega, mis minu meelest jällegi meie praeguses elus kipub nagu vaikselt taanduma, et asju tahetakse võtta sõnasõnalisena tegelikult kirjandust ennastki tahetakse ju näha nagu üsna üha rohkem kuidagi otseselt elus tõukuvana. Et kui näiteks kirjanik loob teose, siis, siis tihtipeale huvitab lugejaid nii-öelda mingi konkreetne prototüüpi, fiktsioon ise, fiktsioon ise kuidagi. Vaikselt-vaikselt mõnikord peab nii-öelda faktilembuse või faktijanu ees taanduma. Aga just allakoor, allegoorilise tähendus ja tähtsus, et siin romaani su kirjeldatakse väga võluvalt Ühte üliõpilaste etendust Orfiosest, kelle lõhki rebitud keha muusad kuhugi, nagu matavad siis kogu selle etenduse seostamine tart kui Emajõe Ateena muusad elupaigana. Et kogu sellise etenduse kohal laiub selline suur allegooriline mõtlemine või alla Kurina hingus, see tundus mulle samamoodi sümpaatne. Eks see vist tollel ajal inimesi iseloomustabki, seal kooriline mõtlemine valitses siis paljudes eluvaldkondades näiteks ka arstiteaduses, mis selle kohta saab ka siit raamatust väga palju huvitavaid asju teada, et kuidas olid arusaamad sellest, et milline on nagu terve organism ja kuidas seal on, need tasakaalud on paigast ära. Ja siis otsapidi tuleb sisse see paratselsuse õpetuse seal keemia, et kuidas, kui on just nimelt, et see tasakaalu saavutamine organismis, et see on nagu see selline võtmeküsimus. Ja et siis huumorit. Kui on mingid mustad huumorit, on ülekaalus, siis inimene haige ja teisest küljest siis ka selline ikkagi rahvameditsiin. Ekspeategelane ise ravib ennast pajukoore tinktuuriga, see on ju ka tõesti tänapäevalgi veel käibel, ikka palavikku võtab alla ja, ja ravib rõõmat ja muid asju. Ja siin tulevad kõne alla ka selliseid ravimeid, näiteks nagu vihmaussi, õlija rästiku tinktuur. Et päris hea on elada ikka 21. sajandil. Selliste asjadega meie peale enam ei katsetada. Absoluutselt rääkimata siis aadrilaskmisest, mis justkui tol ajal oli selline ravimise A ja O, et kohe, kui midagi viga oli, et kui huumorit olid paigast ära, siis tuli kohe aadriklas lasta. Kaadrit laskja, eks ole, lasti kuni minestamiseni, et see käis ka nagu asja juurde, et patsient kaotas teadvuse ja naasis, kui toibus, siis jäi elama. Siis oli asja ette läinud. Aadrilaskmine. Jah, nii et selles mõttes jällegi oleme teinud tänapäeval mõningaid edusamme, sellepärast et vist on selge, et see aadrilaskmine paljudel juhtudel ikkagi eriti ei aidanud ka tegelikult Laurentsiuse puhul see tema palaviku vastu siiski ei aita. Aga mesilased on jah, tegelikult mingis mõttes ju puhtakoeline ajaloo ajalooline romaan. Minul tekkis kohe tugev seos näiteks Indrek Hargla Melchiori romaanidega. Mis küll jah kanduvad ajas, eks ju pisut veel kaugemale. Aga Friedenthal on minu arust nagu Harlalgi võime luua selliseid ägedaid kujutluspilte kadunud aegadest ikkagi seal Triinu ütlesid, et sul tekkis lõhn, nina sõõrmetesse, mul ikkagi tekkis tõesti selline kujutluspilt sellest Tartus, mis tegelikult noh, ma arvan, praeguseks Nikos lõviosas täiesti nagu kadunud. Sest kui Tallinnas on eksju veel alles üsna palju seda keskaegset linnamüüri, siis Tartus ei ole seda ju peaaegu et enam üldse alles. Ja noh, just just see selline detailitaju, et oluline on anda seda seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuelu ja seda hinnangut tuuri edasi sellistes ägedatest detailides näiteks kirikukella kõla siis, kui nagu Friedenthal, eks kirjeldab kirikukellad kõla või siis see fakt, mis, mis mind väga lõbustas, et seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus oli isegi ülikooli rektori pidusöögil kahvel tõeliseks harulduseks, eks kliinselt sõitis isegi siis veel näppudega. Ja samuti selgub, eks romaanist, kui raske oli toona, eks reisida. Kui raske oli, saadakse Tallinnast Tartusse, kui kaua aega? Ühe nädala reisis ta dollaseks ala. Ja sina, kes oskad paremini, keel, et kas ei ole nii, et, et sa isegi kuidagi on, on säilinud see reisimise raskus ka keeltes, sellepärast et inglise keele sõna travel tuleb ju prantsuse keele sõnast Drowaya, mis on tööd tööd tegema. Kus pole, seda ma ei teadnud, aga võib nii olla, küll. No minu arust seal on nagu selline etümoloogiline seos Võimalik täitsa võimalik. No nii, see on jah, et seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul leiab tegevus aset ja see on üldiselt ka raske aeg Tartu jaoks. Ja et sa ütled, et Tartu sellest vanalinnast ja kõigest pole järele midagi, siis tõepoolest käivad sealt üle rasked haigused ja sõjad. Ja, ja eks see tartu hiilgeaeg vist juba selleks ajaks on nagu läbi ka ja suur nälg, mis oli siis aastatel 1695 97, et siis selles ajavahemikus tegevus seal ka toimub. Ja nii sellele ajastu vaimule vastavalt siis ta ka näeb neid kohalikke inimesi, kelle elu on vaene ja raske on nüüd loeks kahe koha ette raamatut. Just nimelt kuidas ta kirjeldab neid Tartu kohalike elanike eestlasi ehk siis eestlasi. Nad kõndisid edasi ning jõudsid ühe suurema küüni juurde, kus ägamise nohina rodina järgi võis oletada, et on üsna rohkelt inimesi koos. Paistis, et tegemist on mingisuguse ajutise eluasemega ning Laurentiuse-le tuli meelde, kuidas Magnus ja heinakaupmees olid rääkinud, et linn oli asutanud varjupaigad maalt saabuvate näljaste lasteaia naiste tarbeks. Neid oligi esialgu kõige rohkem, sest tööjõulised mehed leidsid ikka kusagil rakendust ja said niiviisi vähemalt söögi välja teenida. Laurentiuse Kiiklasele ukseläve sisse jahedas ja niiskes ruumis haises kibedalt nagu käimla augus. Esialgu ei näinud ta midagi, aga aegamisi hakkasid pimedusest välja joonistuma selgemad piirjooned. Väikesed külmud seinte ääres olid ilmselt lapsed paljal põrandal maas, vaid mõnel üksikul olid külje all hallitanud õlgede tuustid arvatavasti kokku kraabitud, siia tassitud mõne vettinud kuhja seest või küüni põhjast sellised heinad, mis enam loomadele söödaks ei kõlvanud. Laurentiuse teadis hästi, et praegu on korraliku õlgi üsna keeruline hankida. Voodikoti hulga eest oli ta ju ise hingehinda maksnud. Et nii niisugused väikesed pimedad kihmud olid siis need eestlased seal romaanis. Ja, ja üldse, eksju sa juba seda tegelikult saad, alguses mainisid ka Friedenthal Iraamatuks juhuseid põhilisi komponente, mis tegelikult süžeed raamistab ja tegevustik käivitub, on seal muidugi eesti melanhoolne maastik. Ühesõnaga nendest kirjeldustest siin raamatust leiab, ma arvan, iga eesti lugeja sellist masendavat äratundmisrõõmu. No näiteks tsiteerin jällegi vihmasabina ja hämaruse vahelt ei suutnud pilk selgelt pea mingisuguseid detaile eristada. Kuradi lõpp, kallid kuulajad, vaadake aknast välja midagi sarnast paistvate lihtsalt kätte. Ja näiteks selline väga kõnekas tsitaat läbi sinakashallide, pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuvlaterna peegeldus tsitaadile Singeri Friedenthal isegi taeva maa peale nii-öelda sellesse eestimaa näts, kesse porri, tihedasse uttu või nagu autor ise ütleks, mädasesse suvekuu on ühesõnaga maa küljes kinni. Või siis veel üks tsitaat, akna väikesed ruudud olid paksust klaasist lainetasid veest, sealt kumasid läbi inimesed tänaval, kes olid endale ümber tõmmanud tumedad vihmakeebid. Need lapendaside blogisid järjest tihedamaks sajus, kõik rühkisid vastutuult kühmus ja kiirustasid, et jõuda varju tsitaadi lõpp huvitavat siin lõigus kasutab Friedenthal mõistet kõik, ühesõnaga kõik rühkisid vastutuult. Ja kuidagi, kui nüüd see nii ette kujutada, siis tundub see pisut absurdne. Tuul puhub tegelikult ühes suunas, et kõik ei saa ju vastutuult rühkida aga mingis mõttes on see kõik ikkagi väga täpne, selline liialdus minu meelest süvendab seda melanhoolsema maastiku mõju ja mul tekkis jällegi selline tunnet, see kõik mõjub nagu sellise stiilse ajaloolise filmi vaarina, eks ju. Romaan, kus pidevalt sajab. Aga õnneks õnneks on siin, eks ka selline, kuidas ütelda. Vastasmõju kergendav ja tõstev vastasmõju. No melanhoolia on kindlasti üks selle raamatu märksõnu, et see on vist lausa diagnoos ka sellele haigusele, mida see peategelane põeb, et sellel ajal see oli siis haiguse nimi oligi melanhoolia. Ja. Kusjuures seganud melanhoolia, õnneksin mesilastest, pole aegse ainult negatiivne, kuigi esmapilgul võib tunduda üsna ühemõtteliselt, et see maastiku raskemeelsus muundub siis sedasi mustaks, sobiks selle maastiku vaatlejas. Aga minu arust Friedenthal näitab üsna pieteeditundeliselt, et melanhoolia ja kaastunne võivad olla omavahel seotud. No ta siin ütleb otse Laurentiuse kohta, et et ise haige olles oskas ta haigele lapsele kaasa tunda. Et Laurentiuse ei suuda mööduda nälgivast naisest, kes müüb nii-öelda lapse elus hoidmiseks oma kõhna keha, eks. Ja kuigi peab ütlema, et ta on ikkagi ka autist, võiks ka diagnoosid alla panna, selles mõttes, et tal ikkagi erilisi suhteid nende teiste tegelastega seal ei teki, ta käib ikka oma radu ja elab omas maailmas ja ja võib-olla see tema selline, see helgem pool tema ellu tulebki hoopiski tema kujutlustest ja unenägudest. Ja seal on siis olulisel kohal Kloodia. Ja see Kloodia on alguses papagoi, kelle on kinkinud talle tema ristiisa selle mõttega, et papagoi son, kliiniline kutsumine aitab Laurentsiuse temperamenti tasakaalustada ja tema haigusega paremini toime tulla. Aga kahjuks siis küll see Sangviiniline papagoi sureb. Aga seest hakkab ennast talle unedes ilmutama üks tütarlaps nimega Kloodia, kes siis toob tema ellu natukenegi sellist helgust ja rõõmu. Ja vot unenägudel on ka hästi tähtis koht selles raamatus, et nad aeg-ajalt isegi nagu niimoodi lähevad üle tegelikkuseks, et kus need piirid nüüd on. Peategelane enam ise ka ei saa aru, kas see oli päriselt tahab nagu pigem arvabki, et see oli päriselt. Aga kuna keegi teine pole kunagi Kloodiat näinud või vähemalt ei taha tunnistada, et ta olemas olnud, seal on ka sellised küsitavad kohad siis võib-olla oli siiski tegemist unenäoga. Jah, absoluutselt jaa, tegelikult Kloodia esindab siis siis ütleme seda rihma tegelasi või, või mõjusid, mis siis kuidagi tõstavad seda peategelast sellest eestimaa porist kuidagi õhku. Loomulikult see kõik toimustusi, palaviku uimas, mis on, arutasid osalt tekitatud sellest melanhooliat. Aga siiski sellest lõpuks moodustub selle eesti raskemeelse kliima selge vastand. Ja tegelikult, kui me mõtleme romaani pealkirjale mesilased et siis ikkagi see vastand sisaldub juba romaani pealkirjas, eks mesilane, kus mõtleb, mõtleb mesilase peale, siis on kõigepealt miski, mis suudab ennast sellest porisest raskusest lahti rebida. Eks miski, mis lendab. Ja Friedenthal lugedes on sobilik meenutada näiteks sellist väljendit nagu mesilind. Sest lindudel, nagu sa juba ütlesid, seal papagoid on romaanis samamoodi jällegi allegoorilise tähendus. Et maastiku raskemeelsusele vastandub see lendava linnu kergus. Jah, ütleme seesama unenägu, eks viib inimese nagu lendama ja ja see Kloodia on ja selline väga õhuline, kerge olend. Ja noh, siit jällegi ütleme nad allegooria takkuvad riburadapidi minema seal nagu doominoefektina, eks ju, et lind, eks ju, on seotud inimese hingega. Eks hingega, mis ihkab kõrgemale, aga üldse nagu vaimse või nähtamatu maailmaga üldisemalt. Piisab kõige sellisest ilmsemast näitas näiteks kristlikus kultuuris on inglitel tiivad mis just nimelt sümboliseerivad ebamaisus niiskuse. Laurentsiuse papagoi, Kloodia sureb siis tõesti, nagu sa juba ütlesid, mõne aja pärast, siis kohtub pidevas palavikus vaevlev üliõpilane siis ebamaise olendiga tüdrukuga, kelle nimi on samuti Kloodia. Ja kuidas siis Friedenthal Kloodiat iseloomustab näiteks Kloodi antud kukel, tsiteerin, maitses nagu mesi. Kõik muu on aga mäda. Kloodia hingamine oli kuulda nagu madal sumin. Et ühesõnaga, väga selge seos selle raamatu peale. Jajah, et meemesilase motiivid korduvad tõesti väga sageli ja väga erinevates kontekstides, näiteks jällegi seoses hingega, tsiteerin, hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas nagu hingeõhk. Nagu mesilased tarust tuleb, kui mesilassülem tühja tarusse ehitab, selle täis kärgesid, kogub sinna mett ja läheb samamoodi kui mesilased tarust palaval päeval äkis ülemine lahkudes kuhugi. Ja kusjuures mesi on ka melanhoolia ravim. Et just nimelt siis Kloodia pakub talle meeõlut, mees aia ja need on ainsad asjad, mis talle maitsevad, et kõik muu toit on talle väga vastumeelne. Ja just siis need mee raviomadused ka jällegi ja siis sellest ajast, nagu selline veendumus mesi säilitada hoiab, ravib melanhooliat. Absoluutselt, ja noh, ütleme kogu see mesilaste sümboolika, eksju no ma kujutan ette, kui neil istuksin stuudios mõni inimene, kes tunneb väga hästi Al keemiat, siis ta võiks arutasid väga pikalt rääkida just nagu sellisest mesilaste, Al keemilisest tähendustest mesilastel on olnud põhimõtteliselt kõikides suuremates tsivilisatsioonides väga selge sümboolne tähendus. Vana-Egiptuses sümboliseeris mesilased päikest ja kui me nagu selle peale hakkan mõtlema, et selles raamatus puudub igasugune päikese kohalolu, eks et ainult ainult vihm ja vihmavihm siis siis ikkagi mesilased ikkagi sümboliseerivad väga selgelt mingit hoopis hoopis teist nagu igatsust, igatsust kergelt maailma. Jah, just seal Vana-Egiptuses oli muuseas mesilased sündinud just päikesejumala raapisaratest. Nii et mesilased siis ei vii Laurentsius ainult kujutluse fantaasiaigatsuse valdo kus on need oma selgelt palju valgem ja soojem kui soises ja vihmases Tartus. Et nad tõesti sümboliseerivad inimese hinge nii-öelda ülla maid, püüdlusi näiteks tarkusteks, mida siis ka Laurentsius taga ajab. Ja Mulle väga meeldib, kuidas tarkuse motiivi Sis Friedenthal seob väga vihjeliselt ja nutikalt, samuti mesilastega. Et kus ta pidi siis lugemaks vahatahvlitele. Just ja vabatahvlite kohta on öeldud ka, et kõik kogemused ja kogu meie tegevus joonistavad meie hingele justkui vahatahvlile. Jällegi see mesilaste motiiv. Nii et väga kummaline selline vastandus, eks ju ühelt poolt Eesti maastik ja teiselt poolt siis mesilased Eesti maastik on siis üldse esindab seda naturalistlik olemist, mõtlesin raamatus, eks kogu see pori ja lakkamatu vihm pole ju lihtsalt niisama. Et sellega kaasneb, eks viletsus, nälg ja vaesus, kogu see nii-öelda see mäda mis vastandub siis nagu inimhinge igatsustega sellise sümboolse mõtlemisega, selle võimega luua, luua allegoorilise maailma fantaasiaga, mis ennast siis nagu maast lahti rehvid, mis on siis see mesi? Aga kui tuua sisse ka natukene sihukene, positiivsem pilt Tartu linnale. Ma nimelt leidsin Johannes Claudi riisingi kõne Tartu linnast, see on peetud aastal 1637 ja võib-olla tasakaalustada natukene ka seda sellist sünget meeleolu, mis Tartu kohal hõljub. Siis ma loeksin ette siit ka paar katkendit Tartu linna kohta ja Tartu elanike kohta, mis pärinevad siis samuti seitsmeteistkümnendast sajandist ja, ja, ja ütleme niimoodi, et pärinevad natukene varasemast ajast. Et see võib ka seda seletada, et siis Tartu linnal läkski veel natukene paremini ka. Aga, aga juba siiski on nagu justkui paremad ajad juba möödas. Niisiis Johannes Claudi riising 1637. Linn säras kord ka seitsmest kirikust, mis olid ülikaunid oma suurejooneliselt sisustuselt ning siiamaani on linnamäel näha toomkirik, mis oli kunagi oma ilult sedavõrd silmapaistev, et kogu Liivimaal polnud Leida suuruselt katuse ja tornide kõrguselt sama uhket. Ent see nii erakordne ja särav kirik purustati koos kõigi teistega peale kahe temast põhja pool oli olnud klooster, mis hoonete hulgalt hiilguselt oli küllap toomkirikust järgmine, ent tehti täiesti maatasa koos oivalise kirikuga, mis oli ründamise põhieesmärk. Ja paar lehekülge eemal räägitakse kohalikest elanikest. Ent küllalt on kõneldud selle linna kehast, läheksin edasi tema hinge enda juurde ja pakun vaadelda lähemalt tema kodanike ning nende elu ja kombeid. Nimelt on olnud siin kodanikud tänase päevanegi kõige tublimad ja vabamad, võrdsed õiguse ja seaduste ees ning pühendunud austusväärsetele töödele. Nad on elanud ausalt, kas maaharimisest ja maa andidest või käsitöökunstidest ning elavad nii praegugi. Varadelt ja võimult on nad olnud ja on hiilgavad üksteise vastu lahked, võõrastele aga abivalmid ja heatahtlikud. Eetris on kirjandussaade loos on asju. Tänane saade keskendub eesti kirjandusele. Oleme rääkinud Meelis Friedenthal romaanist mesilased. Nüüd liigume edasi Urmas Vadi romaani juurde tagasi Eestisse. Ühtlasi liigume sellega kaasaega. Urmas Vadi romaani tegevus leiab aset meie praeguses Eestis. Nüüd aga sarnasusena või paralleeli võiks välja tuua, et siingi on peategelane noormees kes on natukene hädas oma eluga ja otsib sellele mõtet. Oluline on siin ka rändamine. Nüüd saab alguse Tartust, eelmine rännak lõppes Tartus. See saab aga alguse Tartust ja läheb edasi Austraaliasse. Ja sedagi noort meest. Võiks öelda, et iseloomustab selline elutunnetus, et see, mis minuga praegu nagu toimub, see pole nagu ikka päris. Ja siis ta otsib kogu aeg, et kusagil, kus võiks olla päris minu meelest tohutult hea selline metafoor. Sellise elutunnetuse kohta on Vadil endal siin romaanis alternatiivne Balti kett. Et ma kohe ütleksingi selle kohaga vadi enda sõnadega vadi romaani peategelase nimi on Jon ja tema ütleb, nii see on, neil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud koolis Guenti tagasi tunnikontrolle kontrolltöösid. Ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekiri. Kuigi muidugi oli lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, Cartit Jon, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunne, et sind aetakse segamini ja oma sisemusest seisad sa ikka kuidagi kõrval kusagil alternatiivsest, Balti ketis, valdast jonni siis ja ka nüüd. Võib-olla isegi alustuseks võiks rääkida lähemalt selle romaani ülesehitusest, et see on nüüd adile omaselt väga mänguline hoopiski mitte nii tõsimeelne kui iidentalil ja koosneb siis lausa mitmetest kihtidest, nagu matrjoškad tulevad üksteise seest välja erinevad lood. Kõigepealt siis raamjutustus, kus kirjanik kohtub oma vana tuttavaga, kes palub tal jutustada oma loo sinna sissegi järgnebki Johnny lugu. Ja sealt edasi avanevad veel kaks karbikest, kus tuleb välja Kaupo Männiste romaan. Ja siis ka kirjanik, Carli lood natukene põgusamalt. Et selline mängimine vormidega on küll Vadile vist väga iseloomulik ja omane ja see tuleb tal hästi välja. Nojah, et mõnes mõttes oleks, oleks vadi romaani väga-väga kerge siduda, just sellise postmodernistliku kirjutas laadiga, eks. Et siin raamatus on olemas, nagu sa juba väga hästi kirjeldasid väga selline postmodernistlikku kirjandust iseloomustav joon, selline metakirjanduslik mäng kus kirjanduseks ju ei kõnele niivõrd või ainult reaalsusest kui võlud Sis reaalsuse kõnelemisest endast tagasi Eestisse pole ju lihtsalt lugu, vaid lugu loos ja omakorda siis kolmas ja neljas lugu selles teises loos. Ning kui mõelda tegelikult ka noh, mõnes mõttes raamatu peategelase Jonny unenägudele, siis võib öelda, et needki pole lihtsalt unenäod, vaid tegelikult ka unenäod unenäos. Ja minu jaoks friinantalija vadi romaanis joobiks väga üldinimlik, tegelikult aegumatu ja arhetüüpne teema. Aga võib-olla seob see vähemalt minu peas minu kujutluses enamikku häid romaane vaid see on küsimus sellest, kui hästi või halvasti me tegelikus tajuma. Ja kui hästi me seda omaks võtame, kui hästi me seda välja kannatama. Et Friedenthal ei kangelasel. Laurentsius on see haigus, melanhoolia, mis on otseselt seotud sellega, kuidas ta tajub tegelikkust, et kuivõrd raske on tal tegelikkust tajuda ja taluda kuidas ta vajab, eks ju neid mesilasi, kes teda porist eemale kannaksid. Reaalsus on liiga lohutu. Urmas Vadil on samamoodi või Urmas Vadil on just eriti see teema esile sellepärast et tema romaanist selgub lõpuks, et nii loo põhijutustaja ehk siis Eestist võimalikult kaugele Austraaliasse reisiv John kui ka mees, kelle jälgedes liigub siis Kaupo Männiste nimeline vanem meesterahvas on läinud tegelikult oma välja mõeldistesse oma kujutlus seksi. Sellel kujutlusel. Mõlemal kujutlused on tegelikult tegelikkusega vähe seoseid. Kaupo Männiste on kirjutanud näiteks eestlaste igikestvast vabadusvõitlusest ja vaprast vastu punast käsikirja vabaduse sõdur mis on tulvil ju tegelikult sellist väga aegunud üles puutuste, üsna ebarealistlikku melodraamat. Ma loen teile illustratsiooniks ühe väikse lõigu sellest Kaupo Männiste loost ette. Tõnu kummardus Pireti poole, nii valus oli talle oma nii puhast ja kaunist naist vaadata nüüd nii neetult valus. Veel viimaseid hetki oli naine elus veel viimaseid hingetõmbeid tegi Tõnu abikaasa veel viimaseid sõnu tahtist oma mehele öelda. Piretin suunurgas nirises verd. Tõnu, ma armastasin sind. Meie õnn oli üürike. Mata mu keha lagendikule, kus ma sulle pärja bumusin. Jah, Piret. Ja ära unusta, sa jääd alati ja igavesti minu ja eesti kuningaks. Nüüd sulges Piret silmad, tema hingamine katkes, nagu oleks ta vaid sügavasti sügavasti magama jäänud. Tsitaadi lõpp. Kalevipoeg on selle kõrval poisike. Ja just Kaupo Männiste lood seovad vadi muidugi väga selgelt selle postmodernistliku kirjutuslaadiga, noh kui kui Tahtasid kuidagi sellist kirjandusloolist asetust asetust otsida. Nii et kui see romaan on ühtaegu eestlaseks olemise romaan siis on ta ka romaan nii-öelda eestlaseks olemise kirjeldamisest. Ja näiteks, kui vaadata viimaste aastate eestikeelset tõlkekirjandus, siis mulle meenus kohe see Mario Vargas jossa romaan tädi Julia ja kirjamees, kus on samamoodi. Osa raamatust moodustavad siis sellised melodramaatilised seebiooperid millest on nagu alguses lugejal üsna üsna raske raske aru saada. No seda peab ütleja, et vadi neid registreid valdab selline ülev kaunis eestluse elujõust kantud paatos ja sinna kõrvale siis sellise kaasaja noore mehe elutunnetus. Hästi palju kõnekeelt segab ta üldse sellist ülevat ja alavat. Kogu aeg on seal vaheldumisi näiteks mõtisklus elust, kus peategelane on siis juba jõudnud Austraaliasse ja mõtleb. Aga miks ma seda ikkagi teen, miks ma ei võiks rahulikult Evelynidega Sydneysse jääda, küsis John enda käest potil istudes ja vastas ju siis ikka on vaja ja võib-olla minu teekond on kuidagi kõrgemalt poolt seatud. Ette on kirjutatud mingi muster, mille ma pean lihtsalt läbi tegema, isegi kui ma täpselt aru ei saa, miks see pole ju ainult isa tuha pärast või on või ikkagi on selles minu teekonnas midagi religioosset. Ah, vahet pole. Et huvitav jah, et inimene ikka tegeleb põhimõtteliselt samade küsimustega, millega tegeles Friedenthal raamatu peategelane. Mis on see eesmärk, milleks ma siin olen, kas on muster või ei ole mustrit? Ja mõnes mõttes on isegi võib-olla tänapäeva inimesel raskem, et raamid siiski olid selgemalt ette antud varasemal ajal ja oli ka see religioosne mõõde. See on nüüd kõik kadunud ja tõepoolest ongi. Ah, vahet pole, aga sellega inimene tegelikult ikkagi ei suuda leppida. Ikkagi ta otsib mingit mõtete tähendust. Väga täpne tähelepanek jäset, et tõesti minu arust on ka, niiet et seda vadi lugu romaani ei saa seletada ainult sedasi, noh selliseid postmodernismi yks määratletavad embutamisega. Et minu arust väga tähenduslik on siin see, noh, ei tahaks kõike nagu sellest raamatust ära rääkida, nendele, kes pole veel seda lugenud, aga siin on üks väga tähenduslik koht, kus John otsib siis selle pimeda Kaupo Männiste Austraaliast üles, sistad Männiste Jon teda Eestisse tagasi viiks. Aga John sõidab lennujaamast mööda ja lõpuks viib ta männiste tolle koduaeda tagasi ja valetab, et tegu on Eestiga niiskuse, Veriora metsa. Ja siis seda võib minu meelest lugeda kaheksas ja tegu on siis noh, võib lugeda, et tegu on järjekordse madiliku sellise groteskne naljaga siis humoorika olukorraga, mis näitab veenvalt, kuidas inimesel on võimalik elada nii, et tema kujutlus saab reaalsusest täiesti nagu võitu. Aga teisalt, minu meelest on siin mingit teatud sellist ülemust. Ja see ülemus tekib mumeelest ühest sellisest konkreetsest sisulisest motiivist, mis vadi romaanis siin-seal selgelt ilmneb. See mõte, et Eestist ei saa lahkuda, tähendab, sa ei saa lahkuda oma kodumaalt, sest miski kodumaast tuleb lahku, jääb alati kaasa. Seda on eksju varem ka öeldud, mul praegu meenus, et kas üksnes prantsuse revolutsiooni suurkujude Stanton ütles midagi sarnast, eks ma ei saa oma kodumaad kuidagi jalataldade küljes kaasa viia. Aga vadi minust nagu väga huvitavalt näitab, et kodumaa hakkab tegelikult lahkuja sees kasvama. Ning vadi kirjeldatud väliseestlased on võib-olla rohkemgi eestlased kui need eestlased, kes elavad Eestis ja ühesõnaga Eesti hakkab väljaspool Eestit paisuma ja paisuma ja muutub tegelikult lõpuks, eks ju, kuidagi niivõrd imelikuks, et sa jälle toidab vadi huumorimeelt, eks, et no näiteks tsiteerin kuidas üks Austraalias elav eestlane räägib teistest Austraalias elavatest eestlastest. Siin käivad paljud vabariigi aastapäevale jõulude ajal ja muude pidude ajal eesti rahvariietes ja enamiku seelikute seest on punane lõng kadunud kommunistide värv. Isegi punast veini ei näe kedagi joomas, kusjuures mina sattusin kah põlu alla, kuna mehele läksin, enne oli mul ilus ja õige nimi pajuma, aga nüüd olen, ma arvan, veel hool, eksis punasarv põhimõtteliselt jah. Nii et vadi raamatut lugedes võib tekkida, eks ju, tegelikult üldse selline mõte, et kui üle pea saab olla oma kodumaast vaba, siis võib-olla kõige paremini saab seda just oma kodumaal. Selline mingi imelik paradoks. Jah, vot eestlus on tõesti üks teemade ring, mis tuleb kasin käsitluse alla kohe, mitte nurga alt ja sellele eestlasele vaatavad tegelikult lausa nagu kolm erinevat noh, mitte just päris põlvkonda, aga siiski kolm üsna erinevat vaadet, et siis kõigepealt see Kaupo Männiste oma romaanis ja pärast siis kui nad ka kohtuvad ja noh, kogu see Austraalia Eesti maja, väliseestlaste seltskond, et nagu nende vaade asjale siis peategelase jonni nägemus Eestist ta tahab just nimelt Eestist ära minna, aga kuidagi ei suuda sellest vabaneda. Ja kolmandaks on siis veel need kelmikad Evelinil, seal kelle säutsumine nagu sarnaselt minu meelest natuke selle Kloodia säutsumisega muudab elu Elgemaktsioonil, aga ühesõnaga nemad näevad seda veel kõike kolmandat moodi. Et nemad on siis Eestis ühel hetkel jätsid lausa õpingud pooleli, leidsid, et see pole elu ega midagi. Nad eriti ei vaeva ennast selliste metafüüsilised küsimustega, lihtsalt pühkisid tolmu jalgadelt ja läksid lõbusasti reisima. Et noh, need kõik kolm vaadata on tõepoolest siiamaani niimoodi kuidagi kehv teevad elus ja neid vadi kirjeldab jah, väga humoorikat näidete varal. Nagu ma intervjuust lugesin, siis vadi ise käiski ka Austraalias, nii et need terve hulk nendest lugudest ilmselt põhinebki kuuldul. Ja absoluutselt ja see on muuseas jällegi üks, üks Vadile väga omane joon. Et minu, minu meelest juba tema eelmine raamat kirjutati, Annele oli minu vähemalt minu jaoks nagu kuidagi pöördelise tähtsusega. Sest see raamat kuidagi asetas selle nii-öelda oma eluloolise kirjanduse või selle faktikirjanduse pealetungil kuidagi uude valgusse. Et padi leidis sellise väga Hea sümbioosi fakti ja fiktsiooni vahel. Et nii selles kirjades kui kuues romaanis ehk siis tagasi Eestisse pöörop Fadisele oma elu loolisuse kuidagi ümber segab seda väljamõeldis ta tegelikult väga osavalt, nii et on raske nagu aru saada, millal üksteiseks üle läheb. Ja nii muutub selline küsimus tegelikult üle pea teisejärguliseks. Eks lugeja saab keskenduda loole. Aga kuidagi jah, selle, kui rääkida sellest sõnast oma eluloolises, siis, siis noh, ütleme suurem osa sellest mälestuskirjandusest reisikirjandusest, et neil on see rõhk selles sõna esimesel poolel eksis jutustaja elul siis vadi asetab eks rõhu just sellele loolisuse aspektile ümber. Ja, ja põhimõtteliselt kõnnib eks Vodi minust ikkagi üsna oma oma teed pidi võtab omaenda elu omanda tegelikkuse, asetab selle nii-öelda siis kuidagi fantaasiasse sisse asetab selle sisse fantaasia. Et näiteks kui mulle paistab, et sel aastal on eesti autoritelt ilmunud mitu romaani, mida võid tegelikult nimetada teatud sorti nagu varifiktsiooniks või helistaks maskeeritud mälestusteks, noh näiteks Mihkel Muti raamat, eks ju, siis tagasi Eestisse tõukuv küll isiklikest kogemustest, aga ta nimelt tõukuv mitte ei lähtu. Jah, aga mitte ainult oma elu loolisus, vaid siia sisse miksitud, jaga lõputu hulk teisigi nimesid ja kohti ja kõik, see on väga nagu reaalne, kus tema tegevus toimub, et see on tõesti mingisugune täitsa hämmastav julgus, millega ta toob sisse nagu päris inimesi, nimetades neid pärisnimedega. Et ja see, see on huvitav, see on tõesti. Ja mis on veel minu meelest sümpaatne, on ka teatav selline eneseiroonia, millega vadi vaatab nagu ennast kui autorit. Kui me vaatame siin sissejuhatuses kõigepealt selles esimeses raamjutustuses, siis on juttu sellest, et kuidas üldse nii juhtus, et ta hakkas seda jonni lugu kirjutama ja ma loeksin siit natukene ette, see annab natukene aimu sellest vadi ütlemisviisist. Ja just nimelt see vaade kirjandusele ja omaenda loomingule tuleb siit lõbusasti välja. Ma olen küll mingitest päriselt elanud inimestest kirjutanud, aga see on ikkagi fiktsioon. Ma ise pean seda kirjanduseks. Mina nisamuti noogutas, on, mind on igasuguelulooraamatute kirjutajad üles otsinud Mihkel Kärmas ja Ingrid Tähismaa. Maire Aunaste kutsus oma saatesse kõik saatsin pikalt. Mul ei ole seda vaja. Aga kui ma lugesin sinu lugusid, siis korraga taipasin, et ma olengi justkui mõne sinu loo tegelane. Too, oh jah, päriselt. Ma ei taha, et minust kirjutaks mingi analüütik või uuriv ajakirjanik, vaid sina suudad minu jaoks seda kõige olulisemat edasi anda. Isegi kui see, kuidas sa seda teed, on kerglane isegi kui sn jant jämekoomika üle pakutud karakteritega. Aitäh. Ära solvu, ma mõtlen seda hästi, sest just selline tegelane ma olengi, sellist lugu mul vaja ongi. Ma olen kindel, et see, mis ta iganes ka oleks, noh, tõde, et tõde saab ennast ilmutada vaid läbi mingite mänguliste mõeldavate ja päriselt juhtunud asjade kombinatsiooni. Mina arvan ka. No näed, ja ma tahan, et just sina selle minu loo läbi mängid. Jätan sulle vabad käed, kui see kõik läheb rappa ja midagi sellest ei tulegi, olgu, mingu. Aga minu jaoks on see eluküsimus, mis sa ütled nagu selline väikene eelvabandus ka, et võib-olla lähedki kõik rappa, et hakkab otsast kerima ja siis paistab, mis välja tuleb. Ja lõpetuseks võiks äkki öelda seda, et nii minul kui ka Triinul oli vist see tunne, et kui me raamatuid saate jaoks valisin, et Friedenthal mesilased ja Urmas Vadi tagasi Eestisse on üsna erinevad, aga, aga leidsime väga palju selliseid puutepunkte ja üks puutepunktidest. Minu meelest on ka see ikkagi see allegooria just allegoorilisus. Et just näiteks antropomorftsete loomade rohkus siin Urmas raamatus John kohtab Uluru kaljul üht Possumit siis on siin veel üks tark orav. Ja muidugi ka kolm affi jonnima nägudes, kes ihkavad jonni, silmamunasid. Ja ahvid minu arust ühtlasi näitavad seda tõsiasja, et Vodilegi pole allegooria võõras, sest ahvid minu meelest sümboliseerivad Johni halba enesehinnangut, sisemist ebakindlust. Nad on nagu sellise inimliku ebakindluse isa, poeg ja püha vaim. Minu meelest ta kusagil ongi selline koht, et ega muud ei jäägi üle, kui tuleb osata oma sisemise ahviga koos elada. Et see on jah, selline mingi sisemise mina väljendus, on see off. Jah, ja ma kardan, et kui me vaatame oma praegust Eesti poliitilist olukorda, siis siis seda sisemise Aafrika hakkamasaamist peaks ikka olema praegusest palju rohkem. Ja selle mõttega, et tegeleda rohkem oma sisemise afiga. Mega tänaseks lõpetame. Stuudios olid Triinu Tamm, Jan Kaus. Kohtume kahe nädala pärast.