Loos on asju. Tere, head kuulajad. Eetris on saade, loosuna asju. Täna räägime itaalia uuemast kirjandusest. Lähemalt romaanist tuubata ei ole, mille autor on Paolo noori. See ilmus just äsja Loomingu raamatukogus. See on üsna erakordne sündmus, peab ütlema, Eestis itaalia keeles tõlgitud raamatuid ilmub kahjuks väga vähe, sellel aastal näiteks ainult kaks tükki. A'la nooritne siis nüüd räägime ja selle puhul on meil stuudios tõlkija Heidi Glentsenteräpp, tere ja saatejuhid nagu ikka, Triinu Tamm ja Jan Kaus. Tere, Jaan. Tere. Jaa. Küsiks kõigepealt keedi käest Paolo noori kohta natukene üldisemalt, et kuhu ta siis selles praeguses Itaalia kirjanduses nagu oma kodumaal paigutub, et kas ta kuulub äkki mõnda kirjanduslikku rühmitusse, kui selliseid üldse veel tänapäeval olemas on. Et mis, mis autor on Paula noori? Ta oli siis teda võib paigutada võib-olla kõige lihtsamalt Emilie Roman ja ehk siis Emilia koolkonna autorite hulka ka. Ja kui palun, Harjumaa kirjanikukarjääri alustas, otsides siis endale sobivat stiili, et alustas, kirjutades üpriski ilukirjanduslikus stiilis ja kohtusse järel siis 95. aastal kirjandusaja kirjailsem Ritchie juures, mis ilmus Felti Nelly kirjastus väljaandel kahe aasta jooksul selliste kirjanikega nagu dželaati siis olid seal veel Daniele Benaatjugop, torn ja, ja teised. Ja nende puhul oli siis väga oluline kirjutada sellises kõnekeelses stiilis või kõnekeelel põhinevast stiilis ja irooniliselt koomilise. Ja samuti oli sellele rismitusele, kui me seda nii võime nimetada ka oluline, siis tekstide ettelugemine ja Paulo noori on seda pidevalt teinud ja teeb ka praegu. Ja siis nendest kirjanikest, keda vaata, siin on võib-olla huvitav teada, et eesti keeles on ka varem ilmunud siis 2001. aastal Channing Ati novelle Loomingu raamatukogus Hanna, Kaali tõlkes pealkirjaga õnneliku lõpuga lood. Et siis jah, et siis noori võiks paigutada siis sinna Emilia koolkonna juurde. Kui võrrelda, siis seda üleüldiselt itaalia kirjanduses toimub, aga et siis et lisaks ise nelja koolkonnale on siis ka eesti keelde tõlgitud tõlgitud autoritest tuntud kindlasti Nikkolo Ammaneeti kes alustas siis 90.-te aastate lõpus Balb kirjaniku või siis ka kanni palistina, kirjutades siis selliseid et tihti vägi valdsetel teemadel väga toores, jõulises keeles novelle, mida ta siis esimesena avaldas ja hiljem siis liikudes edasi ka sellise üpriski kõnekeelse kergelt filmiliku stiili juurde, aga erinevalt siis Emilia ja autoritest on tema puhul ikkagi oluline lugu, mida ta jutustab. Samas kui Emilia koolkonnale võime, siis seal ta on rohkem olulisem stiil ja kirjutamise maailma nägemise viis. Ta ütles, et alustas kannibal istina, kas see on ka üks kirjanduslik liikumine? Jah, et see on ka siis selline üheksakümnendad aastad juba kaheksakümnendad. Et anti välja siis novellikogu, kus olid siis noored autorid ja nende hulgas ka Nikkolo Ammaneeti käslest on siis saanud nüüd praeguseks siis tuntud loetud kirjanik. Et aga siis 90.-te aastate lõpu loetakse ka selliseks kannibalismi liikumisse nagu lõpp-punkti, millised need on siis kahekümnendad aastad ja, ja teised suunad ja muidugi itaalia kirjandusmaastik on ka väga kirev, et kirjutatakse erinevalt ja erinevaid lugusid. Paalo noori kohta peab veel ütlema, et ta on siis tõepoolest veel küllaltki noor inimene, et 63. aastal sündinud, aga tohutult palju jõudnud juba avaldada täiesti muljetavaldav. 23 teost, lugesin mina kokku, et see teeb umbes kaks raamatut lausa aastas. Jah, ja sellest aga, või tema alter ego oli Arko Ferrari, siis sellestki kirjutab raamatus, et, et tema, selline tohutu kirjanduslik produktiivsus Kuidas on lood Paulo noori positsiooniga itaalia kirjandusmaailmas, et kas ta on tuntud autor, kas ta on palju loetud, autor, kostan, kriitikute hinnatud autor. See on väga hea, küsimus on kindlasti loetud juba sellepärast, et raamatuid on ilmunud ka tuntud kirjastuste all, paljud näiteks ei naudi filtri, Nelli ja ta on tuubat, ei ole romaaniga pääsenud ka viierensio kirjanduspreemia finaali ja sammastega kirjutab aktiivselt ajalehtedes ja oma blogis. Et ta on kindlasti nii-öelda pildil kirjanikuna. Kui me nüüd tuleme natuke lähemalt selle raamatu juurde tuubad ei ole siis mina ei tea, kuidas teile tundub, minule tundub, et see on üks armastusromaan ja õnnetust armastusest siis kahjuks romaan nagu päris-päris alguses ta ütlebki. Et mul jalad alt õnnetu lõpuga armulugu tuuba läks ühe sotsioloogiga minema ja ma ei kannatanud lahkuminekut välja. Samas me saame küll teada, et ega see väga idülliline polnud see suhe juba ennegi kuidagi selline armastuslugu, mis juba algusest peale justkui on määratud luhta minema. Aga samas nad igatsevad üksteise järele, nagu ilma kaitsta ei saa, koos ka ei saanud. Kuidas teile tundub tuua? Ei ole, kui armastusromaan. Ja et see on selline lugu lärkoferaaria tuuba, keerulistest suhetest ja samas sellest sellest armastusloost kasvavad välja ka mõned teised teemad, et näiteks noori või noh, siis Learkofedaari kriitika kuulsa Itaalia filosoofi vartima aadressil ainuüksi siis sellepärast tuba läks minema, sotsioloogia, kes oli vahtima õpilane ühes teises romaanis Palu noori, kirjutab ka sellest, et miks, miks ta Valtimat mainis, et et, et see on ka selline justkui kerge kättemaksutehnika, et ainuüksi sellepärast, et et sotsioloog oli Charnivatimuga seotud jälle ärkoferaalse isenesest, sellest filosoofista küll palju ei teadnud, oli näinud istuda pilti lugevnevate tagakaant tundnud saanud tuttavaks paari õpilasega, et siis selles selle tõttu ta siis ka nii mõnedki iroonilised lõigud romaanis on kirjutanud. Jah, võib-olla peabki täpsustama, et tuba on siis tütarlaps tütarlapsele mitte instrument. Kuigi jah, ütleme, et tuuba nimetus võib tekitada selliseid kummalisi, kujutluspilte tuuba, ei ole ju võib-olla välimuselt kõige kraatilisem pilvi. Jah, aga võib-olla siin pilli välimusest on olulisem just pilli kõla ja sellel musitseerimis viis, et et noori on ise kirjutanud oma viimases raamatus imeliselt kasulik nöörlood, kuidas tema jaoks puhkpillid justkui räägiksid ja lugedes siis džässmuusika kohta ja kuulates džässmuusikat. Ta on ta siis toonud ka sellise näite, et kui muusikud nendel musitseerivad siis instrumentaalsete, et siis justkui inimesed ringis siis vest läksid omavahel ja selline puhkpillid ja nendel mängimine on justkui peegeldub ka tema stiilis, et laused on lühikesed ja aga rütmilised ja jääd, et võib-olla just see muusika ja, ja kuidas see kõlab, on, on selles pealkirjas väga oluline. Kuigi jah, kuigi Elena, et ta ei kirjelda, milline Elena välja näeb. Aga tundub, et, et on tema jaoks siiski tegemist kraadilise tütarlapsega. Ja teine oluline teema muidugi on see, et tegemist on kirjanikuga, et siit jooksevad siis kirjanikuks olemine, kirjutamine, ka tõlkimine, tanga, tõlkija, et need teemad jooksevad sisse ja võib-olla üks väikene näide siis selleks kirjanikuks olemiseks või õigemini siis peategelane alles tegelikult tahab saada kirjanikuks. Ja samas on see ka väga hea näide sellest just nimelt kirjutamisviisist ja sellest täiesti võimatust ja võrratust huumorist, mis seal on? Tsiteerin minu esimene romaan on kolme kirjastaja käes Entšenkona kirjastaja, kes selle avaldaks, kuid mitte tervenisti ja koos täiendustega, mida ma peaksin talle saatma, mida ma talle kahjuks ei saada. Üks Milano kirjastaja ütles, et nad on kindlad tahtjad ja annavad mulle juuli lõpuks vastuse. Täna on 21. august. Jääks rooma kirjastaja, kelle proovi lugeja luges romaani läbi ja ütles, et see on hea, et juba aastaid ei ole ta sellist raamatut lugenud. Ta kirjutas mulle ka vaimustunud kirja, ainult et seda kirja ei ole ma veel kätte saanud. Et tea, kas on kirjanikuks raske saada ka Itaalias ja kas nad on sama hullud, graformaaniku prantslased, seal on see küll nagu rahvussport, peaaegu kirjutamine. Ja sellest on nüüd räägitakse, räägitud palju, et Itaalias ilmub palju nimel ta uudisteoseid just selle eesmärgiga, et siis ehk mõnedest nendest saavad bestselleriks. Aga, aga jah, selline uute kirjanike voog on, on aina aina tihedamaks muutunud. Ja muidugi on siis ka üks teema, millest noori veel räägib, et on suur vahe, kas olla novelli või romaanikirjanik. Et Canikko loama niiti oma viimase, selles novellikogus, yldempadjellikaato, mida võiks tõlkida siis eesti keeles, et on keerulised ajad, kirjutab sellest, et kuidas ta algusest peale troobisse ja soovis avaldada novell, ega siis tema Monda toori kiiresti ütles, et ajad on keerulised, et paremik oleks ja need kirjuta veel. No lõpuks ikkagi ilmus esimene novellikogu ja need siis sellel aastal viimane, et kui ta ütleb, et nüüd, kui tõesti on keerulised ajad, et võib-olla siis on sellise raamatu avaldamiseks õige hetk. Ja palun noori samamoodi kirjutab sellest, et et kuidas on suur vahe novelli romaani kirjanikul, et olles romaanikirjanik, võib ka hea elu peale saada. Aga novellikirjanikuna ainuüksi hakkama isa. Selles mõttes on Eestis samasugused keerulised ajad. Kokkuvõtvalt öelda. Aga ma tooks siia sisse veel ühe teema või, või elemendi, et kahtlemata tegu armastusromaaniga ja kahtlemata tegu on kirjaniku romaaniga. Aga need kaks elementi saavad minust ühes kolmandas kokku moodustavad sellise kolmanda teema ehk siis üksinduse teema sellise osalt tahtmatu, osalt tahtliku üksinduse teema. Ja huvitav on see, kuna Paulo noori raamat tuubat ei ole, on ilmunud Loomingu raamatukogus, siis neil tekkisid koheselt seosed mitme raamatuga, mis on samamoodi sel aastal ilmunud Loomingu raamatukogus, mis räägivad sellel samal teemal ehk siis kirjaniku noh, kas tahtlik või tahtmatu üksindus näiteks Peeter Handke kirjaniku õhtupoolik või siis rootsi klassiku August Strandbergi raamat üksi väga selgelt osundanud pealkiri ja isegi vaatasin Neid raamatuid üle ja leidsin näiteks Peeter hankel sellise tsitaadi. Võiksin kasvõi lõpuni välja siin inimeste hulgas istuda, end tervitada, emmata saladustesse pühitseda lastes aga mitte kunagi ei hakkaks ma nende hulka kuuluma. Jastrindbergil on selline tsitaat. Minu endamat Need kõlavad mu kõrvus nagu välja öeldud, laused, ma usun, et olen telepaatiliselt ühenduses kõikide eemal viibivate sõprade-sugulaste ja vaenlastega. Ma pean nendega pikki läbimõeldud vestlusi või võtan uuesti üles vanu kohviku seltskonnas peetud arutlusi, vaidlen vastu nende vaadetele kaitsma oma seisukohta. Olen märksa jutukam kui kuulajate ees. Ma leian, et sel kombel on elurikkam ja kergem, teeb vähem haiget, kulutab vähem ega põhjusta kibestumist. Tsitaadi lõpp. On selline huvitav, osaleb nagu vabatahtlike samas paratamatu maailmapelgus, mis minu minu meelest iseloomustab ka siis Paulu noori, mina kangelast le Arko Ferrarit. Aga nooril lisandub siia tõesti see armastuse kaotuse või armastatu eemaloleku teema, mis on väga selgelt siin raamatu pealkirjas öeldud tubak ei ole tuubad juttu. Ja see teema seob teda veel ühe Loomingu raamatukogus ilmunud raamatuga, mis küll ilmus Rississ eelmisel aastal ja see räägib samamoodi kirjaniku üksinduses on ääretult ilus Juhani Aho Raamat. Samuti pealkirjaga üksi. Ja see siis kirjeldab kokkuvõtlikult vastamata armastust, aga kui Aho kirjeldab nii-öelda vastamata jäänud armastuse tähendab põhjustatud hinge kannatusi siis kas te olete nõus, et noori minategelane oli Arko käitub kuidas ütelda ambivalentse maalt või, või vastuolulisemalt. Jah, siin on väike vastuollu, kui ambivalentsus küll, sest siin võib rääkida kirjaniku üksindusest ja siis sellisest inimlikust üksindusest et lärku Ferrariga kirjutab, et, et õige kirjanik tema ei tohiks ja ei saa kunagi kuuluda koolkonda, et koolkonnad tulevad pärast teda. Õige kirjanik on alati üksi. Et oma kirjanikuametis selles mõistes on ta üksinda. Aga see inimlik üksindus on, on selline, mida ta ühelt poolt nagu soovib, aga teiselt poolt justkui ei soovi ka, et sest muidu, sest muidu ei oleks võib-olla ka seda pealkirja tuubat ei ole. Ja ka raamatus on mitmeid lõike ja selliseid õhku jäävaid lauseid, kus ta ka endale selle küsimuse esitab, et aga see üksindus ja see üksindus koos, kas Pauloga, et kuidas sellega siis on ja mis edasi tuleb? Selles mõttes on Paulo noori täiesti moodustab mingisuguse mõttelisi seoseid Peter Handke ja Strandbergi raamat vaata ka sellepärast et see on selline kummaline üksindus, üksindus küll, aga selline, kus ikkagi on vaja nagu teiste inimeste hääli. Näiteks ta räägib sellest raadiosaadete üksindusest, eks et füüsiliselt oleks üksi, aga vajatakse teisi hääli. Aga neid hääli vajatakse sel moel. Ehk siis tahtmise korral saab need hääled nii-öelda vaikima sundida või neis neist eraldada. Nagu ka telefonikõnede hääled, et alati saab toru hargile visata. Ja üks üks paralleel, mis minul meil tekkis, just nimelt antke ja strindberi raamatuga on ka see, et nad üsna niimoodi detailselt kirjeldavad seda kirjaniku päeva või olemist. Ja üsna lühikese ajaga on tegelikult piiratud. Kõik need raamatute tegevus toimub üsna lühikese aja jooksul ja väliselt juhtub ikka väga vähe. Nendes kõigis romaanides on tegevus, aga pole suuri sündmusi või kui on suured sündmused, siis need toimuvad selle kirjutaja peas. Need ei ole igal juhul sellised välisilmasündmused. Et huvitav on see, et, et sündmusi justkui palju ei ole, aga, aga samas lugedes ei teki sellist tunnet, et võiks need raamatu kinni panna ja ja võib-olla kunagi edasi lugeda, et sellisel kummalisel kombel on tekst siiski väga kaasahaarav. Üks lugeja kommentaare internetist jäi mulle silma, see oli niimoodi huumoriga pooleks, ütles, et ma tahtsingi nii tohutult, ma ei saanud seda raamatut käest ära panna, tahtsin edasi lugeda selleks, et näha, kas ometi midagi juhtub. Seegi, võib-olla selline mootor, mis paneb lugema. Aga võib-olla võib-olla ei juhtu, eks ütleme nii, sedasi selle raamatuvälises tegelikkuses vaid just nagu juhtub psühholoogiliselt kogu aeg, sest minu meelest noori väga teravmeelselt kirjeldab ütleme seda, mis toimub üksiku inimese peas või üksinda jäetud inimese peas, millised, millised impulsid või, või sellised vaimsed kõverteed tema peades tekivad. Minu arust siin on, nagu vilksatab see teema, kuidas, nagu üksiolekuga kaasneb või, või üksi kus sisaldub teatud selline oht, oht kapselduda mingitesse oma vaidlustesse või laskuda mingisse kummalisse, monoloog iseendaga, et mul on näiteks väga meeldis üks koht. Tsiteerin. Aga ütleme niipalju veel, et siin kohas ta näeb tuubad siis võõrov mehe seltsis. Hakkan käsi närviliselt vastu reisi hõõruma, Pikk tillukese hobusesabaga kergelt meigitud neiu, kes vaatas mind enne naeratades, vaatab mind nüüd nagu tahaks öelda, mis sinuga juhtus. Ma käitun nagu midagi poleks juhtunud. Ma ei jõua ära oodata, millal omanik tuleb, et ma lõpetaksin selle reite lühkimisema, tundsin, kuidas selles paaris kõikides Emilia romania paarides tõuseb lämmatav kuumus. See järele proovida käte hõõrumist kuidagi lõpetada, hakkasime uuesti kirjutama, kirjutasin, milles on minema, viskasid, milles on minema, viskasid mu tüdruk mitu korda, millega minema viskasid, millega minema viskasid mu tüdruk, mille sa minema viskasid, millega minema viskasid mu tüdruk, mille sa minema viskasid, mille sa minema viskasid mu tüdruk ja nii edasi ja nii edasi. Tsitaadi lõpp, seda mulle meelde ühe minu lemmik filmistanliku briku õudusfilmi šailt, kus oli samuti üks kirjanik nimega chactorns kes kirjutas sellise suure hunniku paberilehte, kuhu oli kirjutatud peale ainult üks üks lauset ool, work, Nov play meikshita. Eetris on saade, loos on asju ja täna räägime koos tõlkija Heidi Klanceniga Paolo noori raamatust tuubat ei ole. Oleme rääkinud natuke Paalo noorist, natukene raamatuteemadest. Võiksime rääkida nüüd raamatukeelest Paolo noori ütlemisviisist, see on kahtlemata väga omapärane, märkimisväärne Tähelepanuväärne, seda kindlasti ei olnud kerge tõlkida. Ja Itaalias vist on nii, et keeleküsimus üldse on kirjanikele üks tähtis küsimus juba alates sellest, et milline keel üldse pidi saama itaaliakeeleks seda kirjanikud mõnes mõttes omavahel ära otsustasid. Jaid keelega mängimine vist on üsna tavaline itaalia proosas. Ja ja, ja ka siis see küsimus, et millises keeles kirjutada, et kas kõnekeeles või siis kuidagi põhinedes suurel kirjandustraditsioonile, lastes aimata kirjandus mõjusid et noori stiil on selles mõttes külvega ainuomane, et see justkui põhineb kõnekeelel, aga, aga siiski mitte päris. Et romaani lugedes tekkis tunne tekste, tähendab väga hästi ja kindlasti saab seda tõlkida sellise mängleva kergusega, aga tööga alustades ei olnud see sugugi nii et kuni päris romaani ilmumiseni sai ikka muudatusi tehtud ja üle loetud ja, ja iga korraga veel leitud kohti, mida, mida sai teisiti häälda või teisiti mõelda. Ja noori puhul, siis on huvitav ka see, et tema teistes raamatutes ja avalikes sõnavõttudes üleüldse räägib ta väga palju vene kirjandusest et rohkem kui itaalia autoritest rääkides ta vene kirjandusest näiteid ja ta on ise ka praeguseks päris palju tõlkinud. Ja et siis sellisel viisil aitab ta pigem kaasa vene kirjanduse itaalia kirjandusmaastikule toomist. Üks tema suuri eeskujusid Daniil Harms, eks ole, ja seda on ka lugeda lugedes täiesti tunda ja just selline väikene ka selline see puändi küsimus, et väga sageli need lõigud lõpuvad väikese pandiga. Ampsil enamasti ongi lühikesed lood ja mis sageli lõpevad brändiga. Ja sa mainisid seda kõnekeelsust, aga mis on minu meelest siin huvitav on see, et ta ikkagi mängib ka nagu selliste ütleme, ilukirjanduslike registrite ka väga, väga hästi täpsemalt oskab doseerida, et, et ühel hetkel ma nägin, et ma lugesin ühte sellist marsselle prusteliku lauset. Ja see siis vaheldub sellise noh, tõesti nagu sellise hakitud stiiliga naksaki, naksaki, maksabki naksaki, noh, ühesõnaga nagu müüakse edasi väga osavate selliste kirve hoopidega nagu nagu lauseid sedasi tekstimassiivist välja. Ja Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult sellest raamatust sellest romaanist saaks ühe, teise väiksema raamatu. Ühesõnaga, mis oleks siis selline, ütleme, Dremon, genoolik, see raamat nii-öelda tüüp vestlustest ja tüüpvestluste paroodiatest. Et näiteks loen teile ühe oma lemmiku ette kus, kus ka siis tõesti ironiseeritaksegi selliste teatud selliste keeleliste vormelite teemal. Ma ärkan kell viis, Tralla käin vannis, Trallalla joon kohvitrall alla söömise võileiva tralla juustuga. Krallalla nojah, on vaja reageerida. Üks mu sõbranna ütles mulle, et ta käis positiivse mõtlemise kursusel. Ta siis ärkab igal hommikul üles, ütleb endale tere hommikust, imetabane olend. Ta ütleb, et see mõjub. Ma siis proovin ise ka, ainult et Tralla laaga. Mulle meeldib see rohkem öelda endale imetabane olend on minu arvates piinlik. Tollel sõbrannal on peika, keda ta kohtaski positiivse mõtlemise kursusel. Mine tea, milliseid kahekõnesid nad peavad, kui välja lähevad. Tere õhtust, imetabane olend. Kuhu me lähme, imetabane olend, kinno imetabane olend. Ja kui nad tülitsevad, kuidas see käib? Mine persse, imetabane olend. Ma ei suuda sind enam taluda, imetabane olend. Minu Tralla laam, parem painitan jalad rätsepaistmesse, troll olla veerand tunniks troll olla, selg sirgu, trall alla. Ma ei mõtle millelegi. Trall alla, see tuleb mul hästi välja. Trall alla, selg sirgu, trall alla. Aga see vist on ka eksju, kirjaniku tunnus, et ta vaatleb teisi ja oskab seda pärast tõesti niimoodi kirja panna, et seen ärkab ellu, sa näed neid inimesi tõesti rääkimas kõnelemas ja ma ei saa, ma pean ka oma lemmikkoha ette lugema. Minu lemmikkoht oli ka siis üks näide sellisest sellisest igapäevasest lobisemisest. Ja mille suhtes siis on peategelane ka natukene kriitiline ja just eriti sellise lobisemise suhtes, mis püüab nagu tark näida. Ja üks näide sellest on Hino teemaline kinoga, nii kui kinno lähed, juhtub kaks asja. Esiteks hakatakse hiljem pärima. Küsitakse, kas sa siniseid oled näinud? Jah, tuleb sul vastata, kas meeldis? Küsitakse, ei, tuleb sul vastata, kas tõesti öeldakse? Nojah, vastad sina. Mulle meeldis, öeldakse sulle. Kas tõesti tuleb sul vastata? Jah, öeldakse sulle. Väga hea film, öeldakse. Siis tuleb sinul küsida. Kas sa punast oled näinud? Ei, vastatakse sulle. Ei olegi, tuleb seal küsida. Ei, vastatakse sulle, see jäi nägemata. Kahju, tuleb sulle öelda. Siis küsitakse sinult, kas sulle valge meeldis? Jah, tuleb sul vastata, tõesti küsitakse? Ei tuleks vabandust, ei, ahah, vastatakse. Need. Vestlused võiksid mu elus ka olemata olla. Seal siis vihje Gizlovski triloogia sinine, punane, valge. Kusjuures Triinuga saaksid oma lõiku ette lugema, siis ma mõtlesin, et ma valin kaabel oma omakorda ühe lõigu ette lugeda, see oli täpselt sama lõik. Et, et minu arust jällegi väga hea näide sellisest tüüp vestluse paroodiast. Aga Heidi, mis sinule nii-öelda keelelisel tasandil siin raamatus kõige rohkem meeldib? Tead, võib-olla sellele veel lisada et ka viis, kuidas noori kirjutab, räägib öeldes siis pidevalt, kuidas seda ei tea, ei vene kirjanduses tuhkagi ja kuidas seda ei tea rääkimisest midagi ja selline eitav suhtumine. Aga ometi teksti lugedes jääb mulje, et need asjad sugugi nii ei ole, et on tunda paljusid mõjutusi. Ja muidugi, mis noori puhul oli, on ja oli väga ainulaadne, erakordne tema suhtumine kirjavahemärkidesse nendega peamine et mitte kasutada jutumärke ja, ja mis siis aitab ka kaasa sellise kiirelt loetava ja kõnekeelse teksti tekkimisele. Aga mida sa tegid nende farma väljenditega, mida siin ka leidub, nagu sa oma järelsõnas ütled? Parma väljenditega ikkagi, kuna Ma ütlesin need eesti keeles ümber, nii nagu meie ütleksime. Et Itaalia olukord kord on selline, et on üks itaalia keel, mida kõneldakse justkui ametlikult ja mida õpitakse, mida kõik teavad ja siis on selline piirkondlike eel, kus on siis vähem või rohkem dialektist pärit sõnu ja kohalikke kõnelemisviisat sõltuvalt inimesest ja tema vanusest, haridusest. Kas need väljendid ühe Itaalias jaoks on siiski läbipaistvad, tema saab nendest aru ilma, et ta oskaks Parma dialekti? Puhul siis nendes näidates ikkagi kontekst ja eelnev ja järgnev aitab nendest kohe aru saada, et kui sa väljend ikka tekitada kahtlusi, siis väljend üksinda siis kontekstis mitte. Ma tahtsin tegelikult eelarve sisulise märkuse teha. Praegu arvutuste sellest jutust on jäänud mulje, et Pauluna noori on ääretult naljakas ja humoristliku autor ja kahtlemata see ongi nii. Aga mis mulle avaldas muljet, on see, et raamatu ütleme siis teise poole alguses lööb korraga sisse ka väga selline tume traagiline teema, ehk siis Arko isa haigus mis minu meelest noh, isegi kui tegu on kirjandusliku tegelaskuju haigusega, ei saa öelda, et see on kuidagi kihvt, eks, aga ühesõnaga, raamatu ülesehitust silmas pidades traagiline toon muudab ka tegelikult seda humoorikust. Et naer käib, kui, siis mitte läbi pisarate siis ikkagi mingisuguse traagilise traagilise tunnetuse taustal mis ka minu arust teeb seda raamatut sisuliselt rikkamaks. Ja ja on kindlasti ka seotud suhtega tuubaga ja armulooga, et, et isa haigus tundus olevat selline selline tõuge, mis peategelastele järk Kohveraarit justkui avas ja sundis teda tuubaga ühendust võtma ja ja tegema otsuse, et ta soovib temaga ikkagi koos olla. Et justkui ise haigus, kui tõuge, olemaks avatum ümbritseva maailmaga ja vähem üksi ja üksinda. Ja kindlasti üks kihte seal raamatus on veel ka see Itaalia tänapäevane elu, natukene see ühiskonnaelu natukene ka kumab sealt läbi seda probleeme, mis Itaalias vist on tõesti üsna aktuaalne, see kuidagi inimesed ei saa täiskasvanuks, nad elavad hästi kaua kodus mamma koos tema küll elada üksinda. Aga ikkagi see, nagu suutmatus vastutust võtta või suutmatus täiskasvanuks hakata on ilmselt ka üks selle peategelase, selle probleemide allikaid. Ja sellega ma olen vägagi nõus, et selline oma koha otsimine või või, või tunne, et pole nagu midagi teha, et kõik maailm on juba valmis olemas ja tuleb siis lihtsalt kuidagi selle kõigega kaasa minna. Et jah, et kolmekümnendates, aga endiselt juhutööd ja laod jää ütlemisega ka veel justkui nagu hästi ei lähe. Ja tõlketöö ei meeldi ja et selline nagu alles oma elu alguses, kuigi lärkoferaaril on selleks ajaks vanust juba 35. Nii ta enda kohta ütleb jah, 35 aastane, kergelt ülekaalus Parma kandi elanik. Aga samas on ka vist üks tüliallikaid tuubaga, see tuba tahaks last saada, juba tahaks pere luua vastutust. Ta ja tema väidab, et tema siiski pole veel valmis selleks. Kas selles mõttes ela ikkagi tegu nii-öelda tüüpilise lääne isasega või ütleme, sellise motiiviga või teemaga, mis tegelikult üldse kaasaegses Euroopa ja Ameerika psühholoogilises realismi on väga levinud, ühesõnaga mees, kes ei ole veel nii-öelda vaimsest lapseeast väljas, et, et selles mõttes on, on tegu väga sellise universaalse käsitlusega, mis ta muudab lihtsalt eriliseks, on tõesti selline väga, väga eripärane stiil. Jah, et selline praegusaja ühiskonna peegeldused suhted, üksindus ja elu oma elus koha otsimine, mis aasta-aastalt aina edasi lükkub. Ja teistpidi ka kahjutunne sellest, et kirjutamine, mis talle tõeliselt midagi pakub, et see nagu ei vii kuhugi, vähemalt selle raamatu jooksul mitte. Ja see nagu ei toida. Ta kirjutab tohutult, palju ta siin teeb, isegi arvutusi, kui palju ta kirjutab iga päev kolm lehekülge mis teeb 7,2 romaani aastas. Ja see kirjutamine on midagi, mis talle tõeliselt pakub. Aga see jälle elatada. Vaata, siin loeb oma liire kogu aeg kokku, mida jääb vähemaks. Selles romaanis see tõesti nii on, Kanaari läks selles mõttes väga hästi, et ühe aastaga ilmus lausa kaks romaani, kui tema kirjanikutee alguse sai. Ja mis puudutab suhteid, siis järgnevates le ärkoferaadi raamatutest tuleb siis juurde, et juurde kas see lapse ja isa suhteliin etele ärko Ferrari siiski lisaks ja ja siis avab ka lapse maailmavaadet ja lisaks siis seda oma kirjutistesse. Ja et tekibki siis selline olukord, et kui kui raamat kõnetab, pakub huvi, vaatamata sellele, et suuri sündmusi ei ole et siis saab vedada asi lugeda, mis seal ärkoperaari elus toimub, sõna otseses rase tõlkima. See oleks väga tore. Mesi rääkisime paralleelidest vene kirjandusega ja Jaan tõi. Trusti on tundaja. Minule meenutas kodusele kirjandusele mõeldes autorit mingisugused sellised väikesed, iga igapäevaelu, sellised hästi detailsed kirjeldused ega mõningane selline distants, samas kõige selle suhtes. Näiteks on siin ükskõik, kus tal on üks külaline ja eks naiskülaline, kes on temast sisse võetud, aga jutustaja pole temast sugugi sisse võetud. Ma loeksin korra seda natukene ette. See oli esimesel ööl teisel ööl, ütleb ta, oli ja on hea teada, et sinu kodus on näiteks koht vaba. Kolm punkti õhus. Ma ei ütle midagi, olen ettevaatlik. Pealegi ütleb ta, pole ka minu kodus talviti mitte kedagi, minu vendi õdesid pole, olen koos lilledega üksi oma suures majas. Ossa issand. Ma pean üheks konkursiks valmistuma, ütlen mina, mul ilmub romaan, ütlen, et mul on väga palju ettelugemise siin ja seal kontsert oma bändiga, siis pean veel kirjutama. Olgu, ütleb ta, võiksime britannias ringi sõita. Britannia on paik, mis oleks nagu kirjutamiseks loodud. Kohe, kui jõuad britannia, tuleb sul tahtmine kirjutada. Pealegi saame britannias prantsuse keelt rääkida. Vabandust, ütlen mina, aga ma olen väsinud, ma lähen magama, kui sul midagi selle vastu ei ole. Mine, mine, ütleb ta, ma jään siia lugema. Ära sa minu pärast muretsed, et ära sa muretsen, sinu pärast ma juba ei muretse. Äkki sa mõtled endamisi, kas talle ei meeldigi keppida? Äkki mõtled, ma olen sattunud seksi võlguri juurde? Mõtle, mõtle, keda see kotib. Minu arust see lõik, kui rääkida paralleelidest võimalikest paralleelidest eesti kirjandusega, siis lõik minu jaoks viitab eelkõige Maarja Kangro-le. Ja mingil määral ütleme serva pidi tsipakene mister mutile just arvutite tänu sellisele iroonilisele teravusele, mis siin tekstis alati on selline ütleme, inimsuhete teatud selline läbinägemine. Ja võin öelda, et tagasiside teistelt lugejatelt on olnud ka needsamad nimed Peeter Sauter ja Maarja Kangro, kellega mõningasi paralleele tõmmatakse. Kusjuures on ju väga huvitav, võiks mingil hetkel lausa Maarja Kangro küsida, kuna tema k ju oskab itaalia keelt, on itaalia keelest tõlkinud, et kas ta on saanud võib-olla äkki mingisuguseid mõjutusi kaasaegsest Itaalia kirjanduses, sealhulgas ka Paulo nööridest? Kusjuures Loomingu Raamatukogu sai mõte välja anda Paalo noori raamatut Maarja Kangro alt, nii et Ring tõmbubki kokku. Tegelikult tervitame Morgan tervitused. Head kuulajad, eetris on kirjandussaade loosn asju. Stuudios on saatejuhid Triinu Tamm, Jan Kaus ja tänane saatekülaline heidigrentsem, kes tõlkisid Itaalia keelest eesti keelde kaasaegse itaalia kirjaniku Paolo noorich romaani tuubat ei ole. Olemegi jõudnud saadet lõpetava rubriigi, nii ilus koht. Seoses sellega olgu etteruttavalt ära öeldud, et me oleme otsustanud Triinuga detsembris keskenduda eesti kirjandusele sest on tekkinud tunne, et Eesti sel aastal roosa on väga huvitav. Ta ja tugev huvitavat proosateosed on ilmunud näiteks Meelis Friedenthal lilt, Andrus Kasemaalt, Tõnu Õnnepalult, Lauri summerilt, Urmas Vadilt, Mart Kivastikult, Mihkel mutilt, Maarja Kangrolt, Tiina Laanem pilt ja nii edasi ja nii edasi. Ja sellega seoses ma mõtlesingi, et oleks hea, kui me leiaksime ühenduslüli Paula noori raamatuga just eesti kirjandusest. Ja kuna Paulo noori raamat tuubat ei ole, nagu me juba rääkisime, on ka armastusromaan siis loen, et väikese lõigu ühest eesti kirjandusteosest, mille ilmumisest hiljuti möödus 100 aastat. Ja lõik on selline. Tõnisson, kas magad? Küsib Arno tasa ja müksab naabrile küünarnukiga külge. Tõnisson, kas magad? Jah, Suigatasin juba. Kuule, ma räägin sulle midagi, kas kuuled? Nad esindajana kabelise nägin, kuda imelik ja raja Teele kahekesi kõndisid. Las kõnnivad peale. Ei, aga kuda nad ikeni salaja käivad, et mitte keegi ei tea. Imelik olla raja omadele sugulane, aga see on vist tühi lori. Mine võta kinni nende asja. Natukese aega on vaikus, siis algab Arno uuesti sosinal. Ma tean, Tõnisson, et sa edasi ei räägi, sellepärast tahaks sulle ütelda, et mu meel väga kurb on. Ühe asja pärast. Vaata ennemalt käis teele alati minuga, aga nüüd käib imelikuga. Nüüd ütleb, et mina uhke olen, valetan, aga mina ei ole kunagi uhkelnud ja valetanud ei ole ma ka. Oh, Misso tühjo tüdruku plikatsi pärast, kurb oled, vastab Tõnisson. Las ta käib, kellega tahab, ära tee väljagi, muidu temal veel hea meel naerdes poiss hädas? Jah, aga ära tee väljagi. Vaikus. Siis nihutab Arno enese Tõnissonile lähemale ja sosistab talle kõrva. Mina ei saa nii olla, et ma välja ei tee. Igav on olla. Õppida ei taha mitte põrmu just kuu. Justkui kadunud oleks midagi. Küll, läheb mööda, vastab Tõnisson unise häälega. Ei tea, kas läheb mööda. Läheb küll, kus ta pääseb. Aga kas tead, Tõnisson, sosistab Arno ruttu. Kui mõtlema hakkan, siis on nii paha olla, et ei tea, mis tegema peaks. Kui koolis oled, siis tahaks ruttu kodu. Kodus oled, siis tahaks kooli justkui ootaks ühte lugu, kedagi rääkida ei taha kellegagi, nagu oleks kõik juba korra kuuldud, mis öeldakse. Kas sul ei ole kunagi nii olnud, Tõnisson? Tõnisson, sa magad, ei maga, ei maga, räägi edasi. Meie roobaste otsa juures on suur paju, ma arvasin enne, et ta õige banaan mitusada aastat, aga eila, rääkis vanaema, kui vanaisa noor olnud. Ja kui nad meie koha võtnud, siis torganud vanaisa ühe korra nagu nalja pärast rahalise pajukepiroobaste juurde. Kepp läinud kasvama ja nüüd õige suur puu, kas sa panid tähele, kui sa meil käisid, mis? Magad? Jahmaike, magan kah, vastab Tõnisson kukalt sügades. Silmad tükivad kinni, põle harjunud nii kaua üleval olema, nüüdse Tootsi plära sai seda kuulama jääda, hull inimene, tal on alati kõiksugu tontidega ja vaimudega tegemist, sügis olid indiaanlased. Nüüd on ta need rahule jätnud, nüüd sodib kodukäijat taga ja peksab teisi leivakotiga. Saab näha, mis, mis, mis saab näha. Tõnisson norskab. Nojah, las ta magab. Ega enam ei maksa teda äratada, võib ju homme veel edasi rääkida. Temaga võib ikka rääkida, tema ei kõnele teistele edasi. Ta on muidu päris tubli ja sõber, poiss, aga natuke tuim tasand nagu kõigest aru, mis sa talle räägid, teeb küll nagu saaks aru, aga kõneleb kohe jälle teist asja ja kõik on tal nii lihtne. Näiteks teilegi kohta ütleb, et ärgu tema õrnu, tehku sellest tüdruku pikatsist väljagi. On see siis nii kerge, on ta ise kord niisuguses seisukorras olnud. Ühe ainsa sõnaga diab teisele nõu anda. Head kuulajad. Homme maitske esmakordselt homme tuntud armastust.