Algab loominguliste liitude kultuurinõukogu tund täna on meil stuudios üsna suur meeskond ja alustame meeskonna tutvustamisest. Ignar Fjuk Hando Runnel, tere päevast, mina olen Jaak Jõerüüt. Aigar Vahemetsa, Tõnis Aaviksoo. Need kiitma aitäh ja kohaletuleku eest ja meil on ettepanek alustada kirjast, millega me eelmise saate lõpetasime. Nimelt Ignar Fjuk tutvusta kas ühte loominguliste liitude tunnile saabunud kirja, milles on põhiseisukohaks umbes niisugune kummaline miks loominguliste liitude tunnis hakatakse diplomaatidzema. Kas tõesti tuleb tõde ja õigust taotledes kasutada kilbiks osa Tõda tõde, see tähendab valet. Nüüd ma paluksin Mik Titma, teie vastaksite selle sellele probleemile meie saate tänase saate alguseks. Ma tahaks tuua välja kaks niisugust vastuargumenti, kõigepealt me räägime väga palju praegust avalikustamisest kuid samal ajal me ei tohi unustada, ütleme igaühel meist on oma eraelu teatud privaatsus, iga poliitiline organisatsioon, majanduslik organisatsioon, riik ja ka liikumine omab teatud sisemist õigust pidada endale küllalt palju sellest, mis ei ole veel küps avalik, kui see ettetoomiseks. See on vast esimene niisugune väga oluline moment ja teine moment on nähtavasti veelgi olulisem. Kui me räägime loomeliitude tunnist, siis ka siin tehakse poliitikat ja poliitika tegemisel on alati vaja mõista, milline on ühtede või teiste faktide seisukohtade esiletoomiseks neile rõhuandmiseks tänane seis. Ja sellest lähtuvalt ka tegutseda. Sest niisugust noh, laus jõe nõudmist, kus valimatult me paneme ükskõik milliseid fakte paika seda nähtavasti kunagi elus ei tehta ja seda autor ei ole mõelnud, aga kui loomeliitude tunnis siin probleem üles tõsteti, siis tõsteti teda ikkagi taktika ja strateegia seisukohalt, mitte salastamise seisu. Ja nüüd asume tänase temaatika juurde, kõigepealt nagu ikka, on kuulajal meiega võimalus saada ühendust telefoni teel. Meie telefoninumbrid on kuni kella kaheni. 42 29 93 ja 42 42 13. Nii kaks telefoninumbrit ja te saate meiega ühendust kuni kella kaheni. Me oleme täna plaaninud rääkida probleemidest juunirevolutsioonisündmuste ümber. Kuid ma arvan, et asuksime selle teema juurde aastast 1939 nii-öelda eelsündmustest. Ja mul on niisugune ettepanek, kuna just tänases sirbis ja vasaras on rahvarinde algatuskeskuse seisukoht avaldatud ja selles on niisugune mõte, et uus poliitiline mõtlemine on jõudnud välispoliitikas tehtud seisukohtade hindamisele. Ja ma paluksin, et Tõnis Aaviksoo on kui väliskommentaator. Vaataks nüüd väliskommentaatori pilguga tollele ajale ajaloos. 1940. aasta juuni pöörete sünnimärk Balti riikides on 1939. aasta 20 kolmandas augustis. Minu meelest tuleks alustada. Mingil määral võib-olla isegi veel 1000 seitsmesajandas aastas kui Baltikumi. Kui Baltikum in corpore eriti vene impeeriumi sisse Vaevalt jah, seda küll, aga vaevalt, et me nii kaugele tagasi läheme, et sellel on mõtet. Pöörded Eestis tehti sisuliselt Eestis, Lätis, Leedus tehti sisuliselt ära kõik ikkagi Molotov-Ribbentropi paktiga 39. Võib-olla käsitleksime selle pakti saamislugu meil ajalooõpikutes, räägitakse, et augusti keskel ei olnud NSV liidule enam valikut. Tuli võtta vastu Saksamaa pakutud käsi. Inglismaa ja Prantsusmaa tõrkusid vastastikuse abi pakti sõlmimisest. Ja vaadata millist teed mööda selle faktini jõutud. Seal eellugu tegelikult ulatub ja tegelikult tehti see pakt ära aprilli lõpul Moskvas strateegilisel nõupidamisel, kus olid koos NSV Liidu valitsusjuhid sõjaväejuhid, tipp-poliitikud, seal olid 18. ja vabandust 19. 29. aprilli vahel 39. Selle tagajärg, Litvinovi mahavõtmine kolmandal mail. Siis võib-olla märgiksime maha tee sinna 40. aasta juunisündmuste juurde. Näiteks kuidas mõjutas NSV Liidu vägede sisseviimine Poolasse, seitsmeteistkümnendal septembril vastastikuse abistamise pakti sõlmimist NSV Liidu ja kolme balti riigi vahel. Milliste surveavaldustega NSV Liit need vastastikuse abistamise pakti sai? Räägiksime võib-olla sellest ka, kuidas talvesõda mõjutas balti riikide käitumist. Ja võib-olla räägiksime siis ka sellest miks tehti pöördeid Balti riikides ära just juunis 1940, mitte aga näiteks novembris 1939 kui NSV Liidu geodeesia ja kartograaf Katograafia peavalitsuses Leningradis anti töösse maailma atlase kaardid, kus Balti vabariigid olid juba kujutatud NSV Liidu osana. Minu pakkumine on selline, võib-olla hakkaksime sealt siis kerima. Jutuotsa kes jätkab Aigar vaheliselt? Jaa tähendab muidugi, Molotov-Ribbentropi pakt valmistati ette juba 1939. aasta kevadel. Need näiliselt läbi kukkuma kunud läbirääkimised Nõukogude Liidu ja Inglismaa Prantsusmaa vahel tõestavad vaid seda, et tegelikult stalinliku Venemaa oli rohkem nõus kokku leppima hitlerliku Saksamaa Lääne demokraatiatega. Ning viimasel ajal ma olen vaadelnud neid dokumente, mis on avaldatud läänes mis mida leiti 45. aastal imper impeeriumi välisminister ministeeriumi kantseleis tähendab Saksamaa välisministeeriumi kantseleis ning säilitati väga range pealdise all riigisaladus, ma loeksin ette ühe sellise väljavõtte, ma vabandan, kui see liiga pikaks kujuneb, kuid nähtavasti sellest hakkab hargnema ka mingisugune tõe otsimine. Niimoodi. Shuulenberg tähendab saksa natsistliku valitsuse välisminister välissaadik Nõukogude Liidus kirjutas Ribbentrupile 23. 24. augusti läbirääkimiste kohta mis muidu toimusid öösel, nagu Stalinil tabaks. Kõneluste käigus tõstis härrasStalin ootamatult osti füüreri auks. Ma tean, ütles Stalin, kui tugevalt saksa rahvas armastab oma füürerit. Ja sellepärast ma tahan juua. Tema terviseks. Härra Molotov jõi impeeriumi, välisministri ja saadiku grafon Schulenbergi terviseks. Härra Ribbentropp tõstis pokaali Stalini terviseks. Märkidesse Stalinud oma märts märtsikõnega, millest siin juba juttu oli, mida Stalinil õieti mõisteti, Stalinil õieti mõisteti, muutis täielikult poliitilisi suhted. Sõbralikele toostidele vaheldunud vestluses jutustas Ribbentropp Stalinile, et ta tunneb end olevat vanade parteis seltsimeeste seltsis. Arutelus tõstatati tähtsaid rahvusvahelisi küsimusi. Impeeriumi välisministeerium deklareeris sellega seoses Inglismaal on püüdnud ja püüab ka praegu õõnestada häid suhteid Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel. Vestlusest oli pühendatud eraldi tähelepanu kument terni vastasele paktile. Impeeriumi välisminister märkis, et Kominterni vastane pakt on üldiselt suunatud mitte Nõukogude Liidu, vaid Lääne demokraatiate vastu. Stalin seletasid Kominterni pakt, tähendab Kominterni vastane pakt hirmutas eelkõige Londoni Cityt ja inglise kaupmehi. Impeeriumi välisminister minister tähendab Ribbentropp nõustus öelduga, märkis naljatledes. Isegi nalja tehti selle jutu juures, et härra Stalin on kummitorini vastasest paktist vähem hirmutatud kui Londonis. Inglise kaupmehed, mida ka sellest arvasid sakslased, selgub berliinlastele tuntud teravmeelsest naljast, mis liigub ringi juba mitu kuud. Stalin veel liitub Kominterni vastase paktiga maisi all kui lisaks siia mingisuguseid kommentaare. Ma siiski püüaks natukene seda konteksti avardada. Tuleb mõista seda, et Saksa-Nõukogude Liidu suhted olid küllalt head juba 20.-test aastatest, sest sisuliselt Rapallo pakti järgi Euroopa suurriikidest ainus, kes astus vahetult Nõukogude Venemaaga Nõukogude Liiduga edaspidi suhetesse ja majanduslikult koostöösse edaspidi ka sõjaliselt koostöös, nagu me teame, sest saksa armee väljaõpe toimus ju põhiliselt nõukogude liidu territooriumil. Alguses oli suhete alus olemas küllalt sügav kuid samal ajal tuleb mõista ka, et oli selge hoiak ja seda hoiakut viis välispoliitiliselt läbilit viinov Nõukogude Liidu välisministrina. Fašismivastane hoiak ja võitlus hitlerliku Saksamaaga. Ja selles mõttes mulle tundub, et küllalt oluline oli Nõukogude Liidu juhtkonnas. Rollide muutus. See on täiesti õige, tähendab, ma keriksin sinna aprillikuu lõpu 1939.-sse aastasse tagasi ja tooksin ära tsitaadikese Me mehelt, kel kes asjade sees tugevasti oli. See on meie ajakirjanduses ka läbi käinud, aga hakkaksime sealt siis mõtisklema edasi. Nõukogude diplomaat, publitsist, kirjanik Semjon Rostovski pseudonüümiväelast. Henry ütles intervjuus nädalalehele niisna Bahreini 11. septembril 1987. Nii suurt kahju tõi Stalini otsus sõlmida Saksamaaga mittekallaletungi pakt 10-ks aastaks. Meie kõige kogenum diplomaat Maksim Litvinovi, kes töötas Kalinini juures, oli järsult ja õigesti selle vastu. Karistuseks jättis Stalin ta välispoliitilise ametkonna juhi ametist ilma. Veebruaris 1941 kihutas isegi välja Venemaa kommunistliku partei bolševike partei keskkomiteest. Kui keskkomitee liikme kohustuste täitmist mitte kindlustanud. Ütleme ausalt, siis lõi kõikuma meie rahvusvaheline prestiiž, eriti kommunistlikus ja töölisliikumises. Aga mida see leping tõi, on kõigile kurvalt teada. Vaadake, minu arvates on pöördepunkt just Litvinovi mahavõtmises, sest strateegiline nõupidamine oli aprillis 1939. Kolmandal mail. Ööl vastu kolmandat maid piirasid NKVD üksused rahvakomissaride välisasjade rahvakomissaride nõukogu hoone sisse. Vastu hommikut olid platsis Molotov malenkopeeria ja nad teatasid siis pidulikult või vähem pidulikult Litvinovi, et ta on tagandatud ja tema asemel on määratud Molotov. Litvinovi Litvinovi juures tuleb arvestada seda, et Litvinovi põhitegija NSV Liidu diplomaatiliste suhete sõlmimisel Inglismaaga ja USAga, mis Lääne-Euroopa riikide suunas. Ta oli pikka aega 10 aastat elanud Inglismaal kõlanes inglise keelt nagu põlile London nane. Teda tunti lääneriikides väga hästi, tunti tema vaateid, teati tema fašismivastaseid. Hitleri vaated, need olid tema kõned, olid rahvasteliidus, olid kuulsad. Ja järsku ajaloo väga vastutusrikas rikkal momendil, kui olid alanud juba NSV Liidu Inglismaa, Prantsusmaa kolmikläbirääkimised, vahetatakse Senees välja. Kuidas siinist toimus küllalt otsustav üleminek ütleme stalinliku sisepoliitikale stalinliku välispoliitikale tähendab, hakati täiesti küüniliselt suurriiklikult mängima teadlikult poliitikat Euroopa mastaabis eites kõrvale igast kommunistlikud printsiibid, usklikud, sotsialistlikud, isegi võib öelda millest lähtus kogu Lenini diplomaatiline traditsioon. Et võib-olla seda mõista veel paremini, Sist tuletaksin meelde, et see hitlerlik Saksamaa fašistlik Saksamaa et seda juhtis Saksamaa natsionaalsotsialistlik Tööpartei mis ühtlasi hülgas saksa lipu ja võtsidki omale punase lipu. Sellega on siis mõistetav, miks siis see hitlerlik Saksamaa ja Stalini Venemaa sedavõrd hästi 11 mõistsid, ühelt poolt nad olid nagu tööpark teid või rahvaparteid ja teiselt poolt Saksa puhul oli natsionaalsotsialistlik partei ja siit me mõistame ka siis meil oleva partei tegevuse olemuslikult, see oli tugevalt natsionalistlik ehk suurriigi puhul šovinistlik, et need asjad nagunii kokku võtta. Noh, ma ütleks ikkagi selgelt kohe suurriiklik šovinistlik jätame siin on teatud selge vahe olemas, aga ma tahaks lisada siia juurde veel ühe momendi meili, valgustada seda, et tegelikult inspireeris sõjaväepuhastuse nii totaalse saksa luure ja tänu sellele, et tähendab saks Stalini poolt ette võetud puhastuse aja armee juhtkonna väljavahetamist. Ja see oli saksa luure poolt inspireeritud ja tänu sellele, et armee mõlemi maa, armee juhtkonnad käisid ju väga tihedalt läbi sõjaväeõppused toimusid ju peaaegu 37. aastani, üheskoos 41. nivoost, oli väike vahe, siiski kui Litvinovi diplomaatia domineeris, siis Saksamaa jättis need ühisõppused ära, nii nagu ta sai oli juba versai lepingust lahti öelnud ja sai hakata Saksamaal korraldama kõiki neid õppusi, ta üldiselt loobus siis nendest ühisõppustest nii ulatuslikult, nagu enne toimusid. Jah, Nathan ära tuua Hitleri reageeringud on minu meelest kõige tähtsam Litvinovi mahavõtmisele. Ta ütles 22. augustil 39 nõupidamisel sõjaväelastega. Nii väga tähtsaks sündmuseks oli Litvinovi erruminek. Ma võtsin seda kui signaal lasku kui tunnismärki sellest, et Moskva poliitika lääneriikide suhtes muutus ja loomulik Litvinovi olid sidemed Prantsusmaa, Inglismaa, USAga, Molotovi terra incognito läänes. Selles mõttes. Ja lisaks sellele Tuleb tuleb arvestada ka seda, et Litvinovi juut, tema õige nimi on sinovi Šeinis ja raske on, kui mitte võimatu on kujutada ette, kuidas Hitler, judofook, Hitler räägiks juudi Litvinovi ka. Ja vastupidi, Litvinovi põlgas, vihkas fašismi vihkas Hitlerit ja ka tema oli selgelt seda meelt, et tuleb sõlmida kolmikpakt. Inglismaa Prantsusmaaga. Lähtudes jõudude traditsioonilisest konfi konfi spekulatsioonist Euroopas. Jaa Litvinovi mahavõtmine, siis oli Hitlerile selge signaal, lask. Et nüüd on tulnud tema tund ja meil laas, tähendab, süüdistab meediat. Inglismaa Prantsusmaaga olid meil nagu vari, läbirääkimised surve avaldamiseks Hitlerile salajas pidasime Hitleriga läbirääkimisi, kolmikläbirääkimised olid avalikud, tähendab, ma olen, mitte sellepärast, et ma läänekontseptsioone omaks võtaks, aga ma olen väga palju lugenud meie avalikus kirjanduses ajakirjanduses avaldatud materjale. Mõningad neist on peidetud ära 60.-tesse aastatesse, näiteks nagu Ivan Maiski memuaaride raamat toob oma kitli elu. Ja neid ei ole, muide maski memuaar on hiljem ka avaldatud, aga vot seda osa, kus räägitakse saksa dokumentides, kus antakse sisuliselt võti selle 39. aasta 23. augustipakti mõistmiseks, vot neid ei ole uuesti ära trükitud. Ei, see on täiesti õige ja see vastab tegelikult sellele, mis toimus. Siit võime järelduse teha, et pärast seda aprilli nõupidamist läks tegelikult suurriiklik mäng nüüd nii Saksamaaga kui ka lääneriikidega lahti kusjuures selles mängus hakati kavandama, kes keda üle kavandab. Nüüd oli juba küsimus selles, kes oskab, tähendab välispoliitikat kasutades jõudu ja diplomaatiat. Teostuda enda huvides paremini. Ja Venemaa loobus oma traditsioonilistest liitlastest Inglismaast-Prantsusmaast Ameerika Ühendriikides ja selle tõttu tuli kaotada 20 miljonit Isamaasõjas. Hiljem ma sain juba need tulevikujutt. Kuid siin on veelgi üks probleem. Mulle tundub, et kui sisepoliitikas toimus stalinliku kontrrevolutsioon põhiliselt aastal 1000 929930 siis välispoliitikas toimuvasse kontrrevolutsioon just nimelt 1939. aasta kevadel. Nõustuks täiesti sellega. Võib-olla nüüd läheksime siis edasi juba ütleme augustisündmuste juurde. Mill reaalsuseks sai Molotov-Ribbentropi pakt juba Saksamaa initsiatiivil. Ja muide, Saksamaa dikteeris ka edasipoliitikat. Kui me nüüd eesti juurde tagasi tuleme, siis tegelikult kõige vapustava ilmselt nende sündmuste juures on see, et sotsialistlikuks ennast pidav Nõukogude Liit ja fašistlik Saksamaa teostasid Eesti ja muidugi ka teiste balti riikide suhtes täiesti ühesugust poliitikat. Sest kui me nüüd jõuame Eesti vabariigi ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise või sõpruse lepinguni, baaside lepinguni, siis selgub, et Konstantin Päts, kes jäi nagu üksi sellest peaks nagu eraldi rääkima oli sunnitud alla kirjutama baaside lepingule, sellepärast et ta sai saksa saadikult Eesti vabariigis Frow ainult vastava korralduse. Tähendab liitlase ei olnud ei Läti ja Leedu, ei Soome, Konstantin Päts, Laidoner Eesti vabariigi juhtkond jäi täiesti üksi, antud olukorras tekkis dilemma, mida siis teha, kas alustada sõda nüüd nõukogude liidu vastu või siis minna kompromissile, mis tol ajal veel tundus kompromissina? Aga võib-olla võtaksime siis need pakti enda küsimused? Tähendab need läbirääkimised Saksamaaga ei saanud tuld mitte 39. aasta kevadel ainuüksi et nagu nagu nõukogude ajaloolane Edelmann nüüd hiljuti literatuurne, aga see ta avalikustas Briti Saksamaaga läbirääkimisi juba 34.-st aastast saadik. Litvinovi mööda minnes Stalini nimel. Tähendab selle pakti. Moskva on kogu aeg süüdistanud, et pakti kolmikpakti lasi põhja lääs Inglismaa, Prantsusmaa. Ma loeksin teile ette Vorošilovi põhjenduse, Pravdas, kuidas ta põhjendas kolmikläbirääkimiste läbikukkumist. 27. augustil 1939. Ja siis jõuame ka pakti enda juurde sisu juurde. Nõukogude sõjaline missioon leidis, et NSV Liit, kellel ei ole ühist piiri agressoriga saab osutada abi Prantsusmaal Inglismaale, Poolale üksnes tema vägede Poola territooriumilt läbilaskmise tingimustes. Kuna ei ole teisi teid selleks, et Nõukogude väed saaksid minna kokkupuutes agressori vägedega. Prantsuse inglise sõjalised missioonid ei nõustunud Nõukogude missiooni sellise positsiooniga. Poola valitsus teatas aga avalikult, et ta ei vaja NSV Liidu sõjalist abi ega võta seda vastu. Selles on lahkhelide alus, seetõttu läbirääkimised katkesidki. See oli siis Vorossiilov kuino veidi ajusid liigutada, siis on sellel versioonil küllaga nõrku kohti. Esiteks kui Poola, Rumeenia ja ei oleks Hitleri kallaletungi korral lubanud Nõukogude vägesid oma territooriumile. Olnuks ka kolmikpakti tingimustes Moskva täielik alibi vaadata nende riikide kurba saatust kõrvalt, lubades anud nende territooriumi kaudu relvastada neid riike. Inglismaa, Prantsusmaa teadsid suurepäraselt, Poola saatuse võtmed ripuvad ikkagi Moskvas. Kui NSV Liit Poolale appi ei lähe, siis on Inglismaal ja Prantsusmaal võimalik Poolale appi minna kas meritsi või siis ainult üle Saksamaa laiba. Nyyd Moskvata läbi ei saanud ja seda mõistsid, mõisteti suure päralt nii Moskvas, Berliinis, Pariisis kui ka Londonis. Teiseks. Inglismaa Prantsusmaa ei vajanud mitte Moskva alibit, vaid sõtta sekkumist ja tõhusat otsess sõjalist abi Poolale. Seetõttu just Poola saatuse võtmed rippusid Moskvas. Ja minu meelest keeldudes NSV Liidu vägede läbilaskmisest sõja eel, keeldudes selleks luba andmast püüdsid Rumeenia ja Poola vältida Hitleri provotseerimist ja pahameelt. Ja usaldamatust oli kahe otsaga. Varssavi Bukaresti oli ka oma vaates Stalini poliitikale, pürgimustele. Aga sõjaolukorras, kui Inglismaal Prantsusmaal tulnuks paratamatult sõdida, vajanuks nad tingimata NSV Liidu sõtta lülitamist ja seepärast oli selgelt Hitleri kallaletungi korral oleks nad Poola ja Rumeenia valitsejale selgeks teinud seda, mida vaja NSV Liidu vahet läbi lasta. Ja häda sunnil oleks siis rumeenia poola vaadanud asjale ka ilmselt ise teise pilguga. Kolmandaks, NSV Liidu sõjaline doktriin nägi ette vaenlasega sõdimist purustamist vastase enda territooriumil. Kindral polkovnik Dmitri Volkogono kirjutab 20. juunil sel aastal Pravdas et selle kohaselt nähti ette üürikest kaitset ja seejärel kohe sõjategevuse ülekandmist vastase territooriumile, laskmata seejuures vaenlast üldse NSV Liidu pinnale tungida. Paned on aga kuidas teisiti, kui läbi Poola saanuks NSV Liidu väed Saksamaa territooriumile minna? Kas Poola valitsus andnud selleks nõusoleku? Mitte selleks ei olnud küsimusele filee doktriin ei, see ei eeldanud selle nõusoleku küsimist. Ja noh, kui Hitler NSV liidule kallaletungis, siis ei teinud Stalin mingit probleemi vägede saatmisest ühe teiste riikide piiri. Ja minu meelest parimaks tõestuseks Vorošilov argumendi nõrkusest on küllap see, et NSV Liit saatis oma väed seitsmeteistkümnendal septembril e39 ise üle Poola piiri, küsimata Poola valitsuselt nõusolekut või üldse rääkimata temaga. Sellest. Molotov muidugi ütles, et Poola riik lakkas selleks ajaks olemas, et ei maksa. Aga see ei maksa seejuures midagi, sest Meiegi ajaloolased, tipp-poliitikud on öelnud, et Molotov avaldas, oli sügavalt solvav ja, ja ekslik ei kõlba mitte kuskile. Samal ajal oli jõus NSV Liidu Poola vastastikuse mittekallaletungi pakt 32.-st aastast. Ja meenutan ka, et küsimata läksid täiendavad Nõukogude väed juunis 1940 ka üle kolme balti riigipiiri ja seda mitte sõjaolukorras, märksa rahulikumas olukorras. Ma vabandan tiriaadleks pikale. Aga see oli väga asjalik, aga siin peaks mainima veel 100 seitsmeteistkümnendat septembrit 1939. Ma olen lugenud läbi Pravda Molotov-Ribbentropi pakti, st kuni tähendab, no Eesti vastu miseni Nõukogude Liitu ja hämmastama muidugi see Pravdas, kuivõrd avalikku arvamust töödeldi Nõukogude Venemaal hitlerliku Saksamaa kasuks ning millega algas seitsmeteistkümnes september algas lembergi ehkel praegu Lvovi pommitamisega tapp kuulutati sõda tegelikult Poola mitteeksisteeriva le riigile ja see on ka muidugi paradoks, et mitteeksisteeriva riigiga saab sõdida. Kusjuures hiljem tuuakse ära ka langenute ja vangilangenute ja ohvrite alla tulistatud lennukite ja ja lõpuks ka ka mingisugused veelgi ohtlikumad andmed. Sisuliselt ikkagi, kui me nüüd vaatame ajaloo sündmusi, siis vaidlusprotokolli üle, mis kaasnes Molotov-Ribbentropi paktiga, on ausalt öeldes puhtretooriline, sellepärast tegelik sündmuste käik järgis täpselt üldisi printsiipe, mis seisnesid ida Euroopa suurriikliku sära jagamises, kusjuures Venemaale anti traditsioonilised Vene impeeriumi kuulunud alad, välja arvatud Soome, kus tekkis lihtsalt, et noh, niisugune olukord, kus ei suudetud alla neelata lihtsalt kõik muu toimus täpselt ajaloolise tausta raames. Võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesite, et Soomet ei suudetud alla neelata, tähendab? Lihtsalt sõjaliselt otsustati, et Soome on nii nõrk, et tullakse toime. Ainult Leningradi sõjaväeringkonna väe üksustega edaspidi juba kui oli niisugune olukord, et need väeüksused ei suutnud pealetungi edukalt läbi viia siis hakati ressursse mujalt koondama, see võttis kõik aega ja rahvusvaheline olukord muutus niisuguseks, et võimatu oli edasi liikuda. Liiga suured olid juba kaotused, rahvasteliidus. Nagu teada, väljaheitmine sealt ja nähtavasti ka edasiliikumine oleks nõudnud ikka väga suuri ohvreid. Kas on võimalik oletada, et juhul kui Nõukogude liit ikkagi oleks jäänud edasi rahvaste liigasse et sel juhul see oleks natuke distsiplineerinud ja hoidnud mingil moel rahvusvahelise kontrolli all Nõukogu Liidu tegevust tänu sellele, et ta välja heideti, ta sai veel vabamad käed oma tegevuseks ja edasiseks sõjaaktsioonideks. Ma arvan küll, et viimane versioon vastab tõele, tähendab, see rahvasteliit oli küllaltki mõjuvõimetu organ ja sellele võis täielikult sülitada. Kuid ma tahaksin siin lisada nüüd ühe uue avalduse. Mind väga häirib ikkagi, et Eesti ajakirjanduses esinevat veel tolla aja tegelased edasi tolleaegsele tolleaegsete argumentidega sellest, et nad mitte midagi ei teadnud sellest, mis tegelikult toimus. Peaks juba kord lõpetama, selle tähendab isegi 1940. aasta kevadel avaldatud massilisest iraažis väljaanne, kas Eesti vabariigis oldi täielikult teadlikud sellesse, et Molotov-Ribbentropi paktile kaasnesid salaprotokollid? No võtame näiteks Eesti kroonika? No siin on toimetuse kolleegiumis on sellised nimed nagu näiteks Friedebert Tuglas, Uluotstarbel. Hans Kruus ja kuidas me võime siiski siiamaani ikka veel väita, et mitte midagi ei teadnud, kuigi siin on öeldud, et tegelikult selle ostjale raamat raamatukese ostmine oli täielikult kõigile ka kommunistele täiesti võimalik kättesaadav ja siin öeldud niimoodi, ehkki see kokkulepe tähendab Molotov-Ribbentropi pakt, pakt kõrvaldas Saksamaa itta tungija hädaohu ajutiselt muidugi see on minu poolt lisatud ja oli mõeldav saksa, vene huvis, vääride kindlamise ja kindlajagamise, eeldasime kordad saksa vene huvisfääride kindla jagamise eeldused. Tulid riikide tunnustamine Nõukogude Liidu elust eluliste huvide piirkonna kasuks selle sõjajõudude, eriti merejõudude välja nihutamisele, mille tähtsus intensiivse relvastusprogrammi läbiviimise tõttu oli tugevalt tõusul. No kuigi seal kaunikesti diplomaatiliselt sõnastatud, kuid on selge see ja hiljem on seda kinnitanud mitmesugused memuaarid ja, ja isegi dokumendid, et vähemalt Eesti vabariigi juhtkond olid täielikult teadlik sellest, et on sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktile lisaks veel üks salakokkulepe Baltikumi osas. Aitäh mul on tunne, et Aigar Vahemetsa, Tõnis Aaviksoo, Mik Titma on suurepäraselt tõestanud, et nad materjali valdavad ja võivad meile anda üsna põhjaliku ülevaate. Aga ma paluksin, et kultuurinõukogu liikmed, kes istuvad stuudios oma küsimustega, esindaksid üldsuse huvi ja ma annaksin teile võimaluse esitada omad küsimused meie lugupeetud külalistele. Kui teil need on tekkinud. Ütles Ene Hiion päris õieti, et meie ajaloolised ja väliskommentaatorid on täna materjalidega hästi varustatud ja kui nüüd sel kevadel jäeti paljudes kohtades üle liidu ajal eksam ära, siis ma arvan, täname Õie kultuurinõukogu liikmed, õiendame neil selle ajal eksam ära, sest tõenäoliselt nemad on oma ajalugu siin riigis õppinud. Kes teab, kuidas ja mille eest nad seda ainet saanud ka ei tea. Aga ma küsiksin sellist küsimust. Kuivõrd oli 39. aastal juba planeeritud kogu see operatsiooni läbiviimine, kuidas ikkagi saaks oma suure impeeriumi koosseisu uusi klaasid? Tõnis Aaviksoo tõi ära selle, et 39. aasta sügisel juba geodeesia kartograafia valitsuse anti välja NSV Liidu kaart, kuhu oli sisse arvatud juba ka Balti riigid. Kas on tõsi, et 39. aasta oktoobris NSV Liidu julgeoleku komitee Seltsimees, see ravi poolt on alla kirjutatud dokument, mis, mis näeb ette viisid ja vormid, suunad ja põhimõtted, kuidas hakkab Nõukogude vastase või mitte nõukogudemeelse elemendi deporteerimine balti liiduvabariikidest kas millesse tema olemas olla? Minul on kah sellised andmed olemas, et eestlaste esimesed küüditamisnimekirjad kirjutas mees zero hilisem KGB pealik alla 39. aasta oktoobris. Selle sellel ajal oli 40. aasta suveni juuni sündmusteni veel pikk-pikk maa. Ma tuleksin selle Salaprotokollide sisu juurde sellepärast et selle ava likustamine on kõnekam kui miski muu asi. Ja ükski NSV Liidu tipp-poliitik, ajaloolane ei ole eitanud, et salaprotokollid on olemas, meil ei ole seni siia avaldatud siiani avaldatud aga kui oleks võimalik tõestada, et neid eriprotokolle ei oleks, siis oleks Need asjad ammu tõestatud. Selles ma olen surmkindlalt veendunud. Ja sealt. Paktide juures siis jõuame Ignari vastuse juurde tagasi, jõuame Eestile jälle lähemale. Aga 23. aasta 23. augusti 39. aasta protokolli, siis on siis selline muide, meile tähtsaim osa see, mis puudutab Eestit, on avalikustatud ka meie ajakirjanduses. Heino Arumäe tegi seda eelmine aasta rahva hääles. Agana kordame veidi. Protokoll on ise niisugune. Ja muide, see on kätte saadud Moskvast erifondist kogumikust natsi soovivat relations 1939 41 Washingtonis 48. aastal välja antud raamat ja mul oli võimalik kaks aastat tagasi ja täiesti vabalt minna võtme ja erifondist lugeda. Nii asume teele. Saksa riigi ja Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu vahelise mittekallaletungi pakti allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole siia alla kirjutanud täie volilised esindajad rangelt salajaste kõnelustel mõjusfääride küsimust Ida-Euroopas. Need kõnelused viisid järgmistele tulemustele. Esiteks territoriaalse ja poliitilise ümberkorralduse juhul maa-aladel, mis kuuluvad Balti riikidele Soomele, Eestile, Lätile, Leedule peab Leedu põhjapiir olema piiriks Saksamaa ja NSV Liidu mõjusfääride vahel. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huve Vilniuse piirkonnas. Tähendab territoriaalseid ja poliitilisi ümberkorraldusi, nähti selle paktiga juba sisuliselt seal ju ette. Nii teine punkt puudutab Poolat. Territoriaalsete selliste ümberkorralduste puhul. Maa-aladel, mis kuuluvad Poola riigile peab Saksamaa ja NSV Liidu mõjusfääride piir kulgema umbes mööda Narvi Vislayasoni jõgede liini küsimust, kas poolte huvidele vastab sõltumatu Poola riigi olemasolu tulevikus saab lõplikult lahendada ainult edasiste poliitiliste arengute Ta käigus. Kuid igal juhul mõlema poole valitsused lahendavad selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel. Aga oletame hetkeks, et me ei teaks näiteks nendest salaprotokollidest absoluutselt mitte midagi. Kuidas oleks võimalik, et NSV Liit ja Saksamaa, kui nad ei taha teineteisega nattipidi kokku minna hakkavad ühes ja samas riigis Poolas teineteise ninal relvi pruukima? Poolas? Ja noh, nagu nüüd välja tuleb. Meil ajalooõpikutes räägitakse siiamaani, et Lääne-Ukraina Lääne-Valgevene taasliitmine NSV Liiduga oli Stalini ootamatu julge samm. See on täielik vale. Mihhail Gorbatšov on nüüd sellest rääkinud eelmine aasta, rääkis Apenni juhatuse esimees Valentin faalin laupäeval Reinas sellest et tegelikult kolmandal septembril 39 esitas Saksamaa lõudmiselt NSV Liidu väed liiguksid sinna piirile vastu, mis oli kokku lepitud ja ultimatiivses vormis. Seda korrati kaheksandal septembril ja pärast seda, kui Saksamaa klaaris ära asjad Jaapaniga. Jaapan lõpetas sõjategevuse Alsin kooli juures 16. septembril astes NSV Liidu NSV Liit oma vägedega, siis Poola pinnal. Ja Molotov 39. aasta oktoobris 31 oktoober NSV Liidu ülemnõukogu istungjärgule, siis saatis seda Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene ära võtmist siis sõnadega, et Poola oli versai lepingu värdjalik sigitis. Nii kolmandast punkt selles protokollis puudutab Kagu-Euroopat. Ja seal on öeldud nii, mis puudutab Kagu-Euroopat, siis pööratakse tähelepanu Nõukogude liidu huvidele pess Araabias Saksa pool kinnitab, et tal pole mingeid poliitilisi huve selles piirkonnas. Ja neljas mõlemad pooled saavad pidama seda protokolli ranges saladuses. Allkirjad siis Saksa valitsuse nimel, Joachim von Ribbentropi, NSV Liidu valitseja nimel Vjatšeslav Molotov. Ja kui te olete kindlasti olete märganud, et NSV liidus on ka mitmed ajaloolased ka kommentaatorid, väliskommentaatorid, neist tuntum Aleksander Bowin öelnud, et salaprotokollid tuleb avaldada, seda tuleb teha kiiresti. Nende mitteavaldamine teeb meile kahju. Tugevalt kahju. Parem on tunnistada oma süüd, kui jätta valgeid ja musti laike. Ja noh, ma ei ole kuulnud, et Moskvas oleks keegi ristinud Bowinit selle üleskutsest Moskovski Noostis MRP-AEG Moskva filiaali juhiks näiteks kellekski taoliseks. Nii et paratamatult need asjad tuleb ka ametlikul tasandil riiklikul tasandil. Letti lüüa, teist valikut ei ole, vaat siin on eriti huvitav osa inimeste suhtumine sellesse küsimusse kusagil sisenenud üldiselt ju enamik mõtlevaid inimesi, ma mõtlen Nõukogude Liidus tervikuna ja eeskätt vene inimesi mõistavad, et sündmused 39 toimusid Saksamaal kuule. Seda mõistetakse aga samal ajal avalikult tunnistada. Lõpetada see kaksikmoraal. See käib üsna paljudele üle jõu. Ja Aaviksoo tegi siin väga täpse märkuse selle kohta, et isegi kui neid protokolle otsustatakse lõplikult maha salata siis sellegipärast kogu sündmuste edasine käik tõestab, et need protokollid olid olemas. Siis võiks tuua väga palju argumente, ma arvan, et see on isegi üleliigne praeguses olukorras. Mul on ettepanek, et Jaak Jõerüüt tutvustab ühte seisukohta, mis meil on tulnud telefoni teel. Ja muidugi kaks sõna enda kohta ainult vaadake võib-olla kultuurinõukogu saates harjumatu, et kultuurinõukogu liikmeid nii kaua istuvad. Ta on, aga ma tahan teie tähele kuulajate tähelepanu juhtida sellele, et niisuguse materjali valdamise juures, nagu meie külalised täna seda demonstreerivad, ta on see täiesti loomulik ja eriti selles kontekstis. Kui jutt kogu aeg puudutab diplomaatiat ja poliitikat siis see on ju täiesti loomulikult ka niisugused mõisted nagu kohalolek, kuulamisoskus, me üritame seda demonstreerida. Aga Tartust? Kallas küsib. Esitab õigemini hüpoteesi. Stalinil oli endal plaan tungida kallale Saksamaale lootuses tuul Lääne rinnetel nõrgeneb ja siis saab maailmarevolutsiooni jutumärgid Euroopas maailmarevolutsiooni Euroopasse viia. Stalin ja Hitler tahtsid teineteist pakti varjust tüssata. Paraku jäi Stalin hiljaks. Seda kinnitab helistaja, kinnitavad helistaja arvates vestlused 39. 40. aasta talvel nõukogudeohvitseridega baasidest. Nad rääkisid eelseisvast sõjast Saksamaaga. Kas keegi tahab seda hüpoteesi kommenteerida? Ma julgen siiski arvata, et tegemist oli pigem vastupidise nähtusega. Stahlil lootis, et Saksamaal üldiselt toimub seesama, mis, mis Nõukogude Venemaal ning kasulikumale strateegiliselt ühineda ühise sotsialismi või stalinliku kommunismilipu all. Ning et see tõesti tegelikult nii hiljem ei olnud. Seda näitab nüüd see 20. sajandi tragöödia. Ma arvan, et siin on tegemist mingisuguste nii-öelda üksikute empiirilist kõneluste Befaktide väärid, tee või õieti kuidas mitte vääriti, vaid lihtsalt liiga entusiastlikult mõistmisega. Tegelikult mina isiklikult olen veendunud, et Stalinil oli sügav sümpaatia Hitleri vastu hitlerliku Saksamaa vastu. Ja siin ma täielikult jagan. Jaan Kaplinski seisukoht Vikerkaare viimases numbris, et oli kolossaalne ühtelangemine, ühtsus hitlerliku natsismi ja stalinliku kommunismi vahele. Ning just et siit muidugi võib teha veel teisi järeldusi. Kõiki järeldusi ei maksa veel ka teha. Kuid ma arvan, et 39. aasta sügiseks kujunes välja tõesti reaalne liit stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Sõna on Hando Runneli Mina olen esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika nagu paljudele teistele kultuurinõukogu liikmetele luulevol. Psühholoogiline probleem. Ja tänane jutuajamine on kulgenud ka sellises vaimus, mis on kaugel sellest probleemist, mis huvitab kunstiinimesi. Tänane sisukas jutuajamine kannab omamoodi stalinliku hariduse pitserit. Stalinliku hariduse orientatsioon on selline olnud et meie rahva rahvuse mälust on püütud kustutada see teadmine, et me oleme olemas olnud. Ja näiteks, kui käsitleme koolides oleme koolides käsitlenud Meie ajalugu siis meie ajaloo all on hakatud käsitlema ajavahemikust 20 kuni 40 Venemaa ajalugu. Ja kui möödunud aastalgi hakati rääkima Eesti ajaloo 39.-st 40.-st aastast, siis käsitleti seda probleemi suurriiklikust vaatepunktist. Saksamaa, Inglismaa ja Venemaa seisukohast. Aga on olemas veel üks vaatepunkt, seal, eestlase vaatepunkt ja praegu ma tunnen ennast, ma olen sündinud 38, tunnen ennast täiesti selle passiivse ajalooobjektina selle koha peal ma naeratasin ka. Nagu meil ei olekski omal vaatepunkti oma poliitikat olnud oma pretensioone. Ja kõik need faktid poliitikute suust on ju ilusad ja, ja õiged. Aga mis on kogu kogu asja psühholoogiline probleem? Möödunud sajandil hakkas Euroopas välja kujunema rahvusteadvus rahvuslik liikumine. Esimene ilmasõda oli rahvusriikide tekkimine ja see oli vastukaaluks senisele imperialistliku üle maailma jagamisele ja kahekümnendad kolmekümnendad aastad oli kohutav kriis selles mõttes, et et jällegi need väikesed rahvusriigid langesid interrealistlike stiisijate surve alla ja psühholoogiliselt võttes tuleks seda nii käsitleda. Ei ole oluline, milline mees tegi millise kuritegeliku lepingu. Ja näiteks seegi jutt, et oli stalinliku välispoliitika leninlik, välispoliitika, see on ka selgitamata. Sest säärast Tartu rahu, see on veel Lenini ajal teatas idaimpeerium oma ajakirjanduses, et see on taktikaline samm varsti niikuinii. Me võtame ära, järgnes 24. aasta. Ühesõnaga, mis ma väidaksin tänasele jutuajamisele ette, on, on see meie oma platvormi puudus, me räägime ikkagi impeeriumide tasemelt, see on minu kui luuletaja ja kunstiinimese ja ka lihtsa kodanikul sisetunne, sest ega kodanik ei ole poliitikategija, tema Eluba elab oma bioloogilist elu, oma tõu ja rahva elu. Ja, ja tema lähtub sellest nüüd järgmistes saadetes tuleks tõmmata selle teema kokku sellele vaatepunktile rohkem. Tundub nii, et alustada sellest üldisemast kontekstist oli väga vaja, sest pahatihti ja eriti nüüd möödunud aastatel püüti näidata kõiki Eestis toimunut kui kohapealt tegelikku ajaloosuunamist. Tegelikult oli aga asi vastupidi. Eesti valitsus, eesti rahvas asetati niisugusesse olukorda, kus toimus suurriikide omavaheline mäng ja selles mängus meie muutusime tõepoolest objektiks. Aga meil oli ka oma, mängi sellest, sellest on aga vähe praegu juttu olnud, meil ei ole nagu teadagi, kes olid tegelast peale pätsi, kes olid need mehed, kes käisid Moskva vahet, mis nad rääkisid, on ju paguluses mälestusteraamatut olemas on väga. Sealt võiks lehekülge ette lugeda, mitte ainult literaat urkast. Jah, Me panime marsruudi minu meelest maha, nii et me jõuame ka NSV Liidu Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimisele. Kuidas mõjutas talvesõda balti riikide käitumiska Eesti käitumist, kuidas ta mõjutas juunit 40. Ja ma ütlen nii, et ma olen täiesti nõus Mik titt maaga. 20 kaheksandat septembrit. NSV Liidu Eesti vastastikuse abistamise pakti ei oleks olnud ilma 23. augustil 1939 ilmasele Molotov-Ribbentropi pakti. Paratamatult tuli meil tee läbi käia ja loogilist rada pidi jõuame nüüd sinna. Kuidas siis sõlmiti NSV Liidu vastastikuse abistamise pakt Eestiga, kuidas NSV Liit sai siin baasid, kuidas ta oma väed sinna sisse tõi, milliseid suure meetodeid ta selleks avaldas. Ja võib-olla ka seda, kuidas mõjutas näiteks NSV Liidu vägede viimine üle Poola piiri? Lääne-Ukraina Lääne-Valgevene. Taasliitmine kuidas see mõjutas Eesti käitumist? Mul on ettepanek asuda küsimuste vastamise juurde, sest me oleme jätnud raadiokuulaja küsimused enda kätte ja ei ole nendele vastanud. Kõigepealt annaksin Titma teile sõna, et te saaksite vastata küsimustele, mis on juba teie käes. Kuidas te suhtute demonstratsioonidest, mis praegu toimuvat draamateatri juures Ma ütleksin kõigepealt enda mulje, et väga meeldiv on näha seda tolerantsust kuidas nendesse demonstratsioonidesse suhtub nii meie miilits, inimesed kui ka demonstrandilise. See näitab poliitilist kultuuri. Nüüd teine küsimus on, kas selle demonstratsiooniga saab tõesti siis kiirendada Nõukogude Liidu prokuratuuri tööd ja menetlust asjade ümbervaatamisel. Selles suhtes ma eriti nii optimist ei ole, et see vorm on kõige parem. Võib-olla ma küsiksin sellele küsimusele juurde seda, miks tegeleb selle küsimusega Nõukogude Liidu prokuratuur, miks ei võiks Eesti NSV prokuratuur nõuda selle küsimuse läbivaatamise õiguse Eestis läbi viia? Mis takistab? Öelge nüüd, vahepeale palun ka väljaspool Tallinna elanikele küsimusest on jutus, meie oleme loosungeid näinud. Ma vastaksin võib-olla sellele, miks Eesti prokuratuur ei või teatavasti küsimus ei ole ainult majanduse kontsentreerimises keskusesse, praktiliselt ju on kõik elualad kontsentreeritud väga tugevalt keskusse ja selle tõttu lihtsalt Eesti prokuratuuri kompetents piiratud. Et need küsimused kõik automaatselt leiavad lahendamist liidu prokuratuuri tasand. Piketeerijaid no seal n Tartu asja läbivaatamist nii palju kuma. Teine küsimus mul oli, et ütlesite sirbi ja vasara artiklis, et olete interliikumise vastu. Kuid Titma ei ole prokurör, kohtunik, ta ei saa keelata nõukogude kodanikul toda oma konstitutsioonilist õigust organiseeruda. Loomulikult ma ei ole seda, aga sellele vaatamata on mul kindel positsioon ja ma loodan, et siiski helistaja mõistab, et, et ma võin seda positsiooniga kirjas sõnas avaldada ja see ei tähenda, et ma keelaksin või tähendab siis kedagi kohtulikult hakkaks karistama. Kellel on käes küsimusi, minu käes on üks küsimus. Aaviksonile nimelt juhitakse tähelepanu, et ta avaldas Edasis mõni kuu tagasi artikli, milles te ütlesite, et Ribbentropi ja Molotovi pakt tähendab salajane lisaprotokoll tuleb tingimata avaldada. Küsitakse, kas te olete samal seisu. Kohal, ja kas te seda materjali avaldate, seda nähtavasti, millest täna oli? Nojah ma olen loomulikult sellel seisukohal, ma ütlesin seda ka sõnaselgelt siin välja. Selle 23. augusti protokolli sai nagu siin maha öeldud. Mul on üks väike saladus. Edasi hakkab järgmisel nädalal ilmuma üks. 60 leheküljeline artikkel sellest 39.-st 40. aasta sündmustest pealkirjaga Me võidame tõega. Ja seal on kuupäevade kaupa asi paika pandud. Küll ei ole seal, jätka protokolli. No vot, see läheb kokku minu käesoleva küsimusega, üks kuulaja tahab teada, kas ei võiks tänast vestlusringi avaldada trükiajakirjanduses? Ei sooviks on nagu vastab praegu juba ära, et osa hakkab niikuinii tulema. Mis puutub nüüd ülejäänud inimeste juttu tüki ajakirjanduses avaldamisse, siis nad otsustavad seda meie külalised ennekõike ise, kui palju nende materjalist on tükikesed ettevalmistamisel või, või kui palju nad kavatsevad kusagil kirjutada, minu arust. Ja see huvi täitsa mõistetav, aga ma lisan siia juurde selle, et kõik näitab ju seda, et me täna seda teemat ei katkesta niimoodi, et seda küsimust võiks sõnast umbes niimoodi probleemi, et et me peame ilmselt seda teemat jätkama ja nüüd ma tahan kaisi ütelda, et ma olen täitsa sama meelt, mis Hando Runnel, Ki. Kui me seda teemat jätkame järgmistel saadetes ja siis on loomulikult Eesti rahvale väga huvitav teada konkreetselt tõesti, kes olid need inimesed, kes Moskva vahet sõitsida, kes mida arvas. Need materjalid on väga huvitavat teada. Ei, ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi, et ma usun, et praegu kõik Eesti väljaanded, kõik ajakirjad ja ajalehed üksteise võidu püüavad seda 39. aasta sündmustikku sisse panna ja avaldada, kes saab huvitavamalt ja kes saab varem trükkida need, ma usun, et see tuleb kõik lehte, need meie vestlust ei ole vaja. Trükkima hakata, et mul on veel üks küsimus külalist, mis te arvate, kui palju vene ajaloolase ta praegu seda eesti probleemi valdavad, ühesõnaga seda meie meile väga olulist 30 üheksandat taastat kõigi tema daatumitega neljakümnendat aastat meieri vastamist kui paljud tõde teada? Mulle tundub, et see probleem on seotud kõigi nõukogude rahvaste, sealhulgas ka vene rahvuse saatuse kujunemisega. Seda probleemi valdavad praegu väga paljud. Ja ma ei taha. Dow-Ribbentropi pakti, aga mitte Eesti. Seda seostatakse ka vene rahvuse, Poola, rahvuse, kõikide Moldaavia, Leedu-Läti-Leedu kõik koos ja see on ütelda teatud mõttes isegi uutmise kriteerium. Ma isegi julgen niipalju öelda, et kui Molotov-Ribbentropi pakti ei avalikustata, siis ei maksa enam muutmisest rääkida. Ma arvan, et see on sent kriteerium, seal on terve rida kriteeriume, kuid see on üks tähtsamaid kriteeriume. Kas me oleme ka poliitik? Kas niivõrd oluline sündmus, et sellele tõesti hinnangut mitte andes ei ole võimalik konstruktiivselt välispoliitiliselt ka edasi liikuda? Aga kas sisepoliitiliselt on võimalik teha, ei ole, et lääneriikidega ja teiseks rahvussuhete pinnal ma olen täiesti veendunud, et kui Moskva seda ei avalda? Suhete pinnal ei saa me eriti usaldada siis kui me ei tunnista neid kaugeid-kaugeid vigu. Siis ei saa olla mitte kindel, et me tunnistaksime praeguseid vigu selles vallas, ka neid tehakse. See, et me tunnistame Vanoviga, annaks mingisuguse garantii ja võib-olla võtaks ka pingeid eestlaste ja venelaste suhetes siiski maha. Mul on selline arvamus võib-olla naiivne. Aitäh. Ma tuletan meelde meie kuulajale, et kultuurinõukogu saade loominguliste liitude tund kordub õhtul kell 20. Nähtavasti kujuneb asi tõesti nii, et me peame täna alustatud probleemide juurde tulema tagasi. Võib-olla õnnestub meil siis arvestada ka Hando Runneli väga asjalikku näpunäidet või soovitust, võib-olla on ta ka ise juhtub olema. Tallinnas saab saatest osa võtta. Aga enne, kui me lõpetame, on sõnaküsimustele vastamiseks Ignar Fjuk. Mullu. Meil on siin rohkem küsimusi, kui üks Stalini kuju asub veerenni 53 teede, ehituse ja remondivalitsuse nõndenime Stalini kuuris. Kas poleks selleks võimalik midagi teha? Ma ei hakka sellele vastama ja midagi teha, välja tuua meid peagi oma aega täna selle peale raiskama, kui keegi midagi head välja mõtleb, on veel igasugused huumorinurgad olemas ja. Mul endal on palju küsimusi sees. Ma olen nüüd peale seda, kui tõde hakkab ka lahti kooruma, saanud teada, et 30 940 on toimunud ühise strateegia järgi väga paljude riikide suhtes. Et me nagu jagame nagu mõneti ühist ajalugu ja seetõttu meie avalikustamine ja kogu meie käitumine peab olema natukene selles mõttes tark, et kõike ei ole jõudnud kunagi meie ise ära teha ja meil on olemas teised kaasosalised. Kahjukannatajad, kes üht või teist teevad meie eest ka ära näiteks on olemas Poola-Nõukogude ajaloolaikude komisjon, kes ka sellega tegeleb, nii et olgem usaldame ka teisi, see ongi nagu selle perestroika esimese etapi viis, et me peame ikkagi neid asju koostage. Jätkake.