Loos on asju. Tervist head kuulajad, eetris on kirjandussaade Lawson asju stuudios saatejuhid Peeter Helme, tere, Peeter tere ja Jan Kaus. Ning ka, nagu meil sageli kombeks oleme kutsunud oma saatesse ka külalise ja täna meiega liitunud kirjanik ja tõlkija Eva Koff treiva. Tere. Täna räägime siis ühest huvitavast kirjanikust ja siis sellega seosest, ütleme nii maailma ühest vanimast sarimõrvari loost mis on inspireerinud hulgaliselt kirjanikke, alates seal šarber roost ja vendades Krimmidest, Charles Dickens-ist ja natool Franzist ja lõpetades kurt von nägugi Angela Carteri märgaid äpudiga. Muidugi Ameliinatoomiga, kelle sinihabe just eesti keeles ilmavalgust nägi. Pille Kruus on selle eesti keelde tõlkinud. See raamat ilmus kirjastuse tänapäev Punase raamatu sarjas. Ja teemegi siis täna lähemalt sinihabemest juttu, aga ehk räägime analiinatoomi loomingust laiemaltki, sest tegelikult põhjust selleks on. Nüüd seoses sinihabeme ilmumisega on eesti keeles olemas juba neli hammeliinatoomi lühiromaani. Kõigepealt, et aastal 2004 ilmus jumala lapsepõlv, mille tõlkis eesti keelde Tiina Jaksmann. Sellele siis järgnes jahmatus ja värinad, mis ilmus eesti keeles aastal 2006 Jumilongi tõlkinud Eesti keelde eeva kohv. Sellele järgnes Helle Michelson tõlgitud armastuse sõda ning nüüd siis juba mainitud sinihabe. Aga alustaks äkki siis võib-olla sellise laiema mõtisklusega Annelinotoomist küsiks keeva sinult kõigepealt, et mis positsioon natoomil prantsuskeelses kirjanduses üle pea on, et kas see tõsiasi, et ta on Belgia kirjanik, on avaldanud ta karjäärile või loomingule mingisugust mõju? Ma arvan, et tal on üsnagi erandlik positsioon belgia kirjanikuna, sellepärast et prantslased ei võta just väga lihtsalt omaks nagu teistest riikidest pärit kirjanikke, kes kirjutavad prantsuse keeles, nad ikkagi sageli eraldavad prantsuse kirjanikud, kes siis on nii-öelda nende jaoks päris prantsuse kirjanikud ja frankofoonia kirjanikud, kes siis lihtsalt kirjutavad prantsuse keeles, aga on pärit mõnelt teiselt maalt, aga et siin on väga palju kaasa aidanud see, et Tammelinud Tombi kirjastaja on siis Albamishell mis on siis tuntud prantsuse kirjastus ja paratamatult, kui üks kirjanik on seotud aastaid ja aastaid ühe kirjastusega, siis kirjastus teeb talle reklaami, räägib temast esitleb teda ja seetõttu ma arvan, Amelinatoonb on, on täieõiguslik prantsuse kirjanik, kuigi kõik teavad, et ta on päris pärit Belgiast. Tuli selle jutuga meelde, et sellest ei olegi nii palju aega tagasi kui me rääkisime ju Pleklydjooga seoses ka samast asjast, et mõned prantsuse kirjanikud näevad tänapäeval ka ise selles probleemi, et nad ehitavad selliseid kunstlikke, Tarasid prantsuskeelset ja Prantsusmaal kirjanike vahele. Et see tundub olevat selline prantslase vaeva probleem. Just nii, jah, ja minul tekkis küsimus, et huvitav, et kui palju see on näiteks oluline Kanada kirjanikele, kes prantsuse keeles kirjutavad, et, et võib-olla see on prantslaste vaatevinklist ainult selline oluline küsimus, et kas või need on päris prantsuse kirjanik, et võib-olla nemad võtavad ennast kui täieõiguslike Kanada kirjanikke, kes kirjutavad prantsuse keeles, aga ma tean jah, et selline liikumine on olnud, et isegi koguti mõned aastad tagasi vist allkirju. Et selle suhtumise vastu, et, et luua selline või suhtuda, ütleme kõigesse prantsuse keeles kirjutavates kirjanikesse ühtemoodi ja luua selline prantsuse kirjasõnaruum, kus kõik oleksid võrdväärsed. Aga prantslaste enesekesksus ja selline oma kultuuri pjedestaalile asetamine on ilmselt seal vahel. Ma hakkasingi selle peale mõtlema, lugedes jahmatuste värinaid, mis räägib ju üsna autobiograafilise loo sellest, kuidas minategelane Jaapani suurkorporatsioonis töötab ja kui keeruline on see välismaalasena on. Siis ma küsisin endalt, kas mõni prantsuse kirjanik oleks seda niimoodi suutnud kirjeldada sellise tuntava eneseirooniaga ja, ja võimega iseennast kõrvalt vaadelda. Sa mõtled siis prantsuse, et belgia kirjanik suudab, aga prantsuse kirjanik suudaks? Ei oska öelda jah, sest ma arvan, et Amelinud Tomb kuna ta elab juba aastaid Pariisi ja Brüsseli vahel ja, ja tal on ka see seos Jaapani kultuuriga, et et ma arvan, et see tema belglaseks olemine siiski ei määra nii palju nii palju tema tema mõtteviisis, et ma arvan, et see on pigem tema isikust olenev ja ta on üldse, kuna ta on seotud, kuna ta on esimesed 17 eluaastat elas ju erinevates maailma maades, seal Aasias, põhiliselt Hiinas ja Jaapanis jõudis Belgiasse alles seitsmeteistaastaselt, siis, siis ma arvan, tega tekkeks õige belglane. Me ei ole sellised ongi võib-olla mingis mõttes kõige rohkem, sest nii jahmatuses, värinateks kui sinihabemes mõlemas peab naissoost peategelane vajalikuks aeg-ajalt rõhutada seda, et ta on belglane. Kusjuures ma hakkasin ebajutu peale mõtlema tegelikult seda, et Tanel Toom on ju, võiks öelda, kehastunud paradoks, ühesõnaga et kui ma olen lugenud kõiki tema eesti keeles ilmunud raamatuid, siis, siis on selgelt näha. Ta elu on olnud paradoksaalne, eks, paradokse täis ta on eurooplane, kes on sündinud, veetnud lapsepõlve Aasias hoopis teistsugustes kultuurides kusjuures veel, eksju alguses Jaapanis mida siis kirjeldab jumala lapsepõlv ja siis, sattudes korraga Hiinasse, mida kirjeldab siis armastuse sõda. Ja mulle tundub, et see seina paradoksaalne elu on kandnud üle kolme nii-öelda tema sellistes hoiak kutesse poisis sellesse viisi, kuidas ta kirjutab. Noh, esiteks juba võib alustada sellest, et tema tekstid on väga lõikavad sarkastilised teravad. Kindlasti võib ta mõnele paistama suhteliselt küüniline, kummaliselt illusioonivaba. Aga samas ei saa teda kuidagi liigitada selliseks või mõtlevaks ministriks või, või kuidagi rõhutatult naisopositsiooniga mängijaks. Ja nojah, okei, natoomiversioon sinihabemeloost sisaldab kindlasti elemente, mida võiks nimetada feministlik, eks. Aga lisaks sellele, eks ju ei saanud toomi kindlasti nimetada süngeks autoriks, ta on omamoodi vallatu, isegi nagu ulakas võiks öelda, et tema sarkasm, meil on sellised väikesed helkivad, inglitiivad. Eva, oskate öelda, milline ta nagu inimesena on või oled sa lugenud temaga mingeid intervjuusid? Lugenud ja vaadanud siis ka Youtube'is salvestusi nendest intervjuudest ja et võiks arvata, et ta on, ta on pidevalt mingis rollis, mängib iseenda rolli, siis viimastest intervjuudest, mis me temaga vaatasin, mul üldse sellist muljet ei jäänud, et ta väga siiralt kuulas, mida tema käest küsiti ja ja selgitas, miks, miks nii või miks naa. Nii et mulle tundub, et ta võib-olla see on ka võib-olla ka selline vanusega tulnud küpsus, et, sest kindlasti on ta äärmiselt värvikas isiksused on algusest peale, ütleme juba 20 aastat on ikkagi tähelepanu pööranud sellele et mis, missugune tema imidž meedias on, et kuidas ta riietatud on, milline meik, millised originaalselt ekstravagantset, kaabut või kübaratel peas on, nii et ta on kindlasti sellega tööd teinud, aga selle kõige juures tundus ta väga loomulik. Jah, tegelikult ma hakkasin mõtlema sinu jutu ajal, tõesti, ta on sündinud aastal 1966, kui ma ei eksi. Temaga on see põnev fakt veel, et internetist võib leida tema kolm, kolm sünniaega kolm erinevat sünniaega ja isegi ühe versiooni järgi oleks ta nagu sündinud Belgias. Selgelt on sündinud Jaapanis, aga käivad läbi internetist, käivad läbi kaks sünniaastatel 66 ja 67 ja ma ei tea, miks see niimoodi on, sest need on suhteliselt sellised tuntud leheküljed, et seal ei ole mingeid selliseid nurgataguseid, materjali mõttes valeinfot annavad. No igal juhul ta hakkab ladina maiks 50.-le eluaastale, et ma praegu mõtlesin, et ma kogu võib-olla kuidagi lugedes stereotüüpi, seerisin teda, et lülitasin ta pigem kuidagi enda vanuseks selliseks neljakümneseks. Selline kirjutamisstiil on selline kuidagi klinhalik? Jah, kohati jah, see asi nagu seal on, ma ei tea, nooruslik on, võib olla halb sõna, aga ühesõnaga seal on mingit sellist nagu lennukust, mis, mis sobib nagu pigem nagu noorele noorele inimesele. Ma arvan, et ongi seda kindlasti. Ja noh, seda ka, eks, mis enne ka öeldud, sajuta ta ei näi ennast ülemäära tõsiselt võtvat. Jah, aga vaatame siis seda ennast mitte ülemäära tõsiselt võtvat kirjaniku lähemalt, et Triinu Tamm kirjutab selle jumala lapsepõlve eestikeelse tõlke eessõnas, et natoonbon, ma tsiteerin, avaldanud terve rea muinasjutulaadseid proosateoseid, nende tegelased on sageli kummalised, erakud, veidrikud lisanud truubid või mingil muul moel patoloogiliselt tüübid, keda kriitikud on värvikuse poolest võrrelnud François Rablee tegelastega tsitaadile. Mul on isiklikult tunnet, et ka tegelikult sinihabet saab kenasti liigitada nende nii-öelda muinasjutulaadsete proosateoste hulka. Ning senat, Tombi versioon siis ma ei tea Dexteri keskaegsest eelkäijast. Ehk siis salapärane ekstravagantne härrad on elemiirjo, vastab väga hästi Triinu Tamme kirjeldusele. Et tegu on sellise veidrikust erakuga, kes nimetab ennast maailma kõige suu kusamaks meheks. Ja kell üks juhtmõtteid kõlab siis nii, et õigussaladusele On vääramatu. Ja kui ma selle raamatu läbi lugesin, siis ma mõtlesin, et oot, et see meenutab mulle kangesti midagi midagi eesti kirjandusest. Ja siis mulle tuli meelde selline võib-olla tõepoolest ootamatu paralleel, et nimelt Epp Annuse, sina Matilda, mis on ka selline muinasjutu ümbertöötlus mille kaudu siiski tahetakse midagi tänapäeva kohta ka öelda, et mulle tundub ka, et ta katsub siini oma selliste muinasjutulist tegelaste ja nende konflikti kaudu tänapäevaga? Ma ei tea, kas nüüd just ühiskonnakriitikaga tegeleda, aga natukene ikkagi näidata seda, et mitte ainult need inimesed ise ei ole tingimata grotesksed, vaid võib-olla hoopis ümbrus on. Nojah, eks eks tegelikult selles samas tonnelemiire ütluses õigussaladusele on vääramatu. Tuleb ka tegelikult mingi üldisem üldisem teema nähtavale. Mis oli selle nädala ajalehtede üks põhiteema NSA loomulikult õigussaladusele vääramatu tundub, et vist mitte kõikide õigused. Jajah, ühesõnaga sinihabemes on siis noh, niipalju kui inimesed seda lugu teavad, sinihabeme sinna väga-väga oluline, selline suletud ruum, eks, et see on selle selle arhetüüpi loosimine. Keskne keskne element siin natoomi versioonis on siis tegu Prinikuga ja reegel on siis. Pimikusse ei tohi külaline siseneda. Aga samas pimikuks ei ole lukus. Nii et kui tonnelemiiri järjekordne naiskülaline, siis raamatu minajutustaja Saturniin küsib, et et oleksin lukustama kaks korda ukse, kust ma ei taha näha teisi sisenemas, vastab mees sellele omapoolse küsimusega, et kas oleksite kohe alguses usaldamast loobunud? Noh, minu meelest tekibki siin silma peal, mis selle suletud, aga mitte lukustatud uksega. Pimiku kujund tekitab sellise küsimuse, et kas usaldus ja uudishimu pole mingis mõttes vastandlikkus. Ja no vot, ma ei tea, kas Liinatoom kontserti nautida toru või kas sinihabe on selline teos, mida naised loevad teistmoodi kui mehed, see tähendab, et kuidas sinule, Eva, see tonneylemiiri nii-öelda sellised õigustused kui argumendid, et noh, tundusid, et kas nad olid ülepea kuidagi tõsiseltvõetavad. Mees, mees ütleb, et tal on õigussaladusele ja ta kaitseb seda saladust elu hinnaga, aga muidugi asja teeb ambivalents, eks see, et kaitsta mitte omaenda elu hinnaga. Et kui ma seda raamatut lugesin, siis selgelt ma hakkasin natuke uue pilguga seda muinatusele muinasjutu peale ka mõtlema, et mida minu lapsepõlves palju loetud ja ja mis on väga õudne tundunud, et, et kõik sinihabe ja need verised naised seal toas. Aga pärast ma vaatasin, siis kuulasin intervjuusid linnud Tombi endaga ja, ja mõned huvitavad faktid võib-olla, mis tulid välja. Et esiteks ütles ta selle tegelase kohta seal meestegelase kohta, et see on üks tema vana tuntud tegelane tema teostes, tema avaldamata teostest. Kuna ta kirjutab iga aasta neli romaani siis see tonne limiit on juba väga mitmetes tema tema avaldamata romaanides talle väga lähedane tegelane. Kui ta mõtles, et võiks kirjutada sinihabemest siis, siis ta teadis kohe sinihabe on see Hispaania, Hispaania, Hispaania aadlik tunnelmiirija ja ise ta ütleb, nii et, et sinihabe on üks tema lemmikmuinasjutte eluaeg olnud, aga et teda on alati häirinud PRO PRO puhul see, et et PRO on näidanud seda sinihabet nagu vales valguses või et ta pole välja toonud just nimelt seda, seda teemat, et tegelikult saladusele on väärtus ja sinihabe, meil on tegelikult õigus oma saladusele. Ja teine asi, mis teda häirib, on see, et need naised seal sinihabeme, muinasjutus on sellised klišeelikult uudishimulikud ja, ja oma uudishimule järgi andvad naised, sellised klišeelik, pilk naisest ja tema tahtis siis selle selle sinihabemelooga anda sinihabemeväärilise vastase, selle huvitava ja tugeva naise näol. Et selles mõttes oli väga-väga huvitav lugeda seda raamatut, et, et oli kaks võrdväärset partnerit sinihabe ja siis tema küürniks Jurniin. Ja põnev oli veel see, et kuidas ta põhjendus selle naise pea, peategelase nime valikutesse sattunud ninn on siis valitud selle järgi teos on oluline koht kaal keemial need siis teose lõpus ja me teame, et et sellest noorest neiust saab kuld. Saturnism on tinamürgitus inimese organismis. Kuna tinast Al keemikud on tahtnud teha tinast kulda siis nimi peategelase nimi viitab just nimelt sellele tina mürgitusele ja hiljem saatis temast kuld. Et ta just ise rõhutas kahte olulist teemat selles raamatus üksesse saladuse ümber. Ümber keerlev arutlus ja teine seal keemia ehk siis inimene, kes tahab, kes on raske nagu tina ja tahab saada kergemaks ja sädelevamaks. Ehk siis saabki lõpuks kullaks. Et kõike seda oli väga huvitav selles mõttes lugeda, et et see andis nagu täiesti uue, täiesti uue lähenemisviise alale, vanale muinasjutule. Ja sa mainisid sinna oma jutus mitmeid olulisi asju asju korraga. Esiteks tõesti need sellised üsna naksakad, dialoogid, vaimukad dialoogid ja loomulikult siis selle raamatu ühesõnaga see kahe inimese mõõduvõtteks, mis nendes dialoogides väljendab, ja siis loomulikult raamatu sümboolne tasand, see, mida sa nimetasid see selline viide riide all keemiale. Ja tõesti, et, et see omakorda haakub, eks ju, selle selle raamatu ühe keskse armastuse teemaga, eks, et selle ühesõnaga kogu selle teema võiks ju võtta kokku sellise kunagisi lööklaulu küsimusega, ma ei hakka seda laulma, mõtlen seda niisama, et mis värvi on armastus, eks. Et sinihabe sinihabemes kaalutakse seda nagu täiesti konkreetselt konkreetselt ja noh, sa ütlesid juba, et märksõnaks on kuld või noh, siis kuldkollane. Ja noh, see tähendab minu, mina lisaksin siia ühe aspekti, et minu meelest see tähendab, et tonnelemirjo ei räägi ainult maisest, vaid ka tegelikult nagu taevasest armastusest. Hispaanlane, eks ta on katoliiklane, kes usub jumalat ja see on huvitav ja noh, samas eks ju, loogiline, et näiteks keskajal, kui jumal oli inimeste eludes palju selgemalt kohal kui praegu kasutati piltidel kulda just nagu metafüüsilise värvina. Tihti oli taevas piltidel kuldne, et see viitab sellele taevasele Jeruusalemma-le sinihabemes kuldjutuks just seoses religioosse kogemusega selle kulla avastamisele. Ja noh, see jällegi näitab, et, et minu meelest, kui notoomisedasi lugeda üksteise järel neid õhukesi romaane siis sealt tuleb ikkagi välja see, et Tomi suhe asjadesse on reeglina alati kas kahetine või suisa ikkagi täiesti ambivalentne. Sest no kindlasti võib sinihabet nimetada armastusromaaniks veidraks erandlikuks pisut misantroop, seks armastusromaaniks. Ja noh, et kui, kui küsida, et miks misantroop seksist kas see mulje tekib seetõttu, et armastus on selles loos eksin seotud suremisega armastus toob nagu kaasa kellelegi surma. Ja samuti seostab motoom tahtlikult minu meelest armastus sõjaga. Eks tabavaid sündentsisin raamatut sel teemal, kõlab nii. Armastuse geograafia nõuab sõja kartograafia ja see armastuse ja sõjaühte sidumine on natoomi loomingus minu meelest üks korduv teema, viitab see armastuse sõda, ka üks raamat, mis on siis eesti keelde tõlgitud sellele samale matiivile, kus armastus seotakse mingite asjadega, millega ta nagu esimesel pilgul seostub seal armastuse sõjas seost seostataks seda kannatustega. Et ühesõnaga armastajat või armastatud pannakse kannatama. Aga see armastuse ja surma sidumine siin on selle meespeategelase, selle tunneli seisukohalt täiesti loogiline, et tema ju opereerib ainult absoluutides. Kui mõelda ainult absoluutsetest kategooriatest, siis ei ole ju selline lihalike ajaliselt piiratud armastus muud moodi võimaliku, ainult surma kaudu sest see on see, mis lõpetab aja ja annab võimalusi igavikuni. Nii et mingisuguseid veidral moel on siin juukseloogika sees. Aga kui mõlemad mainisite, eks, et see on selline dialoogil põhinev raamat ja nii siis seda lugedes mul oli kogu aeg tunne, et see asi võiks väga hästi ka laval toimida. Tegelikult lisaks peategelastele on siin ju ainult veel, eks episoodilised kõrvaltegelaste rohkem kedagi ei olegi ja kogu asi toimub peamiselt ühes ruumis ka minu arust see võiks väga hästi teatri Salia näha. Väga tore on see ta, temast on valmimas filmiversioon. Et võib-olla on seda juba kuulda olnud, aga see film ei ole. Selle filmi teeb tuntud prantsuse näitleja Daniel hotell, kes on tohutult hea filminäitleja, ise on hakanud viimastel aastatel ka ise filme tegema. Ja igal juhul on see on see. On see tulemuste film, nagu ma aru sain? Jah, ma just mõtlesin, kui Peeter mainis seda raamatut näidendlikust, siis mul tekkis kohe-kohe paralleel, et näiteks Ingmar Bergman oleks võinud sellest väga hästi ühe sellise inimestevaheliste suhete Te sügavikku, kaev sellise psühholoogilise analüüsi teha. Mis siis? Me ei tohi lõpu ära rääkida, ühesõnaga ühesõnaga sa juba rääkisime, ei, õnneks rääkinud kullast, et selles mõttes, kui sa räägid kullast, siis, siis just tekitab sellise kerge isu selle lõpu järele. See raamat tekitab isusid, siin kirjeldatakse aga isuäratavaid toite ja jooke. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios saatejuhid Jan Kaus ja Peeter Helme. Ja täna külalisena tõlkija kirjanik Eva Koff. Räägime Belgia prantsuskeelse kirjaniku Aveliina Tombi loomingust enne veidi laiemalt aga veidi kitsamalt oma värskelt eesti keeles Pille Kruusi tõlkes ilmunud lühiromaanist Sinihabe. Ja jõudsime Eneba mainida selle raamatu juuras olulisi Al keemiaga seonduvaid ja religiooniga seonduvaid aspekte. Ja mulle tundub, et ma vist ei ammendanud seda teemat veel, et religioon on siin raamatus vähemalt ühe peategelase selle sinihabeme tunneylemiirjo jaoks vähemalt sõnades väga oluline, kuigi ta kuskil tunnistab ka, et ta on ju kuigi fanaatiline, siis selle eest jällegi oma tegudes väga halb katoliiklane. Jah, ja noh, ühesõnaga just selle tonnelemiirjo, sellise kahetisuse või, või sellise ambivalentse kaudu tuleb tegelikult minu meelest selgelt ilmsiks Tomi enda suhe nagu jumalasse, religioosses suligioossetesse küsimustesse on kahetine või noh, ütleme tema suhtumine jumalasse või jumala mõistesse. Osalt on see ka ikkagi irooniline ja noh, minu arust siin tuleb ikkagi see motiiv jällegi kordub tema loomingusse tuleb väga hästi ilmsiks tema romaanis jumala lapsepõlv. Et lühidalt öeldes tundub mulle natoom peabki seal jumala lapsepõlves silmas seda, et jumalal polegi muud peale lapsepõlve. Et lapsepõlve lõpp tähendab ühtlasi jumalaks olemise lõppu ja vastupidi. Aga mida võib muidugi küsida, et mida see jumalaks olemine siis notoomi vaates tähendab? Ja minu meelest sellele küsimusele võiks lähemalt peatuda, sest see on ka oluline minu meelest sinihabememõistmisel kus tunneliniiri korduvalt nagu juba Peeter ütlesid jumalast jumalikkusest jumalaks olemisest, räägib et jumal tundub motoomi käsitluses olevat seisund. Mina ütleks selle kohta nii, et seisund, milles puudub väljaspoolsus, kus kõik on nii-öelda jumala juures ja kõik on jumal. Ja noh, ühesõnaga jumala lapsepõlves on siis sellise väikese inimese alla kolmeaastase lapse minaküllus enese küllasus lihtsamaks, aga noh, eks ju, lapse egoism ütleme nii. Ja, ja noh, see on muuseas, väga huvitav asi, sa enne mainisid Kanada Kanada kirjandusteema, et et minu arust sedasama sellist jumala lapse egoismi, seda motiivi käsitleb ju hiilgavalt. Kanada prantsuskeelne kirjanik Francis jõustan oma romaanis murrangujooned. Ja vot siis kasvamine, see lapse kasvamine tähendabki siis seda väljaspoolsuse sissetungi, seda, et see välismaailm hakkab ennast nii-öelda paratamatult kehtestama. Ning natoomi minakangelase ülesanne on leida sellele siis võimalikult pehme ja elastne vorm. Et justkui noh, siis need lapsed püüavad või või see üks laps siis, kes raamatust raamatusse liigub, püüab siis täiesti absurdselt uskuda, tegelikkuses on võimalik mõni nii-öelda osaki kätte saada, mis nii-öelda täielikult siis minu tahtele allub minu omaks või osaks saab. Et jumala lapsepõlves on selleks näiteks lapsehoidja, ma tsiteerin mai tüdinenud tema süles istumisest ja oleksin sinna igaveseks jäänud õnnelik tema jumaldamisest ja tema oli nii jumaldades õnnelik, mis tõestas sedasi mu jumalikkuse õigsust ja suurepärasust tsitaadi lõpp. Ja samuti sobib selle enda jumalikkuse kehtestamiseks me selle enda maailma kehtestamiseks sellise väljaspoolsus setomaailma kehtestamiseks mõni selgelt piiratud ruum jumala lapsepõlves on selleks müüriga ümbritsetud aed. Sinihabemes on selleks eks tonneylemiiri kodu. Ja siit hakkab paistma üks huvitav konks, et kuna nii jumala lapsepõlv kui armastuses sõda on selgelt autobiograafilised teosed, siis võib öelda, et autori suhe oma sellesse sinihabemes on ambivalentne ja see tuli ka võib-olla pisut enne kodust välja, kui, kui sa mainisid neid nii-öelda autori enda nii öelda põhjendusi, Tanel emiir jala. Tundub, et sellest on neile Miirus, tema nii-öelda soovis välismaailmaga võimalikult vähe ning siis ikkagi nagu enda tingimustel suhelda. Et olla kuningas oma piiratud kuningriigis on midagi sarnast selle kolmeaastase Anneliga. Et noh, see on selline lihtne soov kehtestada oma reeglid ning kui maailm neile reeglitele ei allu, siis tõmbuda sellest maailmast eemale. Noh, seetõttu mulle tundub, et äkki selle raamatukangelane ei ole mitte Saturninud, võid hoopis tonnelemiir. Aga kas nato ninn ju mängib ka sarnast mängu? Talle ju tegelikult meeldib ka selle tonnelemiiria elamine, talle meeldib selle hermeetilisus ja selline kontrollitud keskkondades. Ta küll justkui teeb näo, et ta on üleolev, aga tegelikult ta muutub ja hästi ruttu sõltuvaks nendest mugavustest, mida see kohtele pakub. Absoluutselt ja Medinud Tomb ise ütlevad, et ütleme, selle raamatu algus on, näitab seda Türninny pealset pragmaatilise naisena, et kes on vähegi olnud selles olukorras, et ta tuleb Pariisi, välismaalase peab otsima endale korteri ja teab, mida tähendab see, kui, kui käia ühest kohutavast korterist pisikeses tuberikust teise ja äkki pakutakse sulle 500 euro eest imelist imelist elukeskkonda, et siis see on pragmatismi, mis, mis, mis seal alguses lastetu miinist paistab. Aga see on õige jah, et peategelane on pigem sinihabe sellepärast et nagu ta ise ütleb, et kõik sai alguse sinisinihabemekujust ja tema saladusele õiguse andmisest. Ja Ta isegi ise ütleb nii, et ta, et ta leidis sinihabeme, olen niivõrdõigus. Et, et siin ei olekski nagu millestki rääkida ja vastukaaluks sellele tuli luua see tugev, tugev naisekuju. Tugev naisekuju on tema ise, kes ta kunagi ka noorena tuli Pariisi ja otsisime päris korterit. Aga midagi ma tahtsin veel olnud, aga seal mul meelest tuleb hiljem. Tuleb hiljem. Aga Eva, sina, eks ju, oled tõlkinud Tomi romaani jahmatama pluss ja värinad. Ja ma pean tunnistama, et neist neljast natoomi eesti keelde tõlgitud raamatust meeldis mulle jahmatus ja värinad kõige rohkem kuigi esmapilgul, eks ju see raamat otseselt väga ei seostanud selle jutuga, mida me siiani oleme rääkinud, aga tegelikult üks seos on olemas. Selle juurde võib-olla tuleme hiljem, aga mis siin selle raamatu juures kõige rohkem köitis? Eriti hästi lõbus, valus ja ka selline tõene raamat minu arust, et terve raamatu terve lugemise vältel sa nagu mõtled, et kas see võib tõesti tõsi olla, kas tõesti võib elus niimoodi olla või kas seal võib-olla tõesti mingi seos päris Jaapaniga. Aga ma olen sellest rääkinud hiljem inimestega, kes on Jaapanis elanud või kellel on Jaapaniga kokkupuuted ja kes ütlevad, et tõesti Jaapanis eraldub väga selgelt, et selle töömaailm ehk siis ärimaailm ja eraelussfäär, mis on kaks täiesti erinevat maailma, kus kehtivad täiesti erinevad reeglid. Et kui ütleme, erasfääris võib inimene olla väga, väga rahulik ja rõõmus, sest et inimesed on hästi sõbralikud, solidaarsed üksteisega aitavad alati, sa võid alati teiste peale kindel olla, siis töö ja karjäärimaailmas on see vastupidi, et igaüks võitleb ainult iseenese eest ja ranged hierarhia, reeglid kehtivad. Ja kõik see on siis, kui see on vürtsitatud sellisena Tombiliku huumoriga musta huumoriga ja sellise samas sellise kummalise siirusega. Et ühelt poolt on ta selline väga, väga selline kujundlik ekspressiivne, teiselt poolt ma tõesti sain aru, et ta räägib iseendast ja oma südamest. Et võib-olla see vastuolu, et see kõik saab olla koos ühes raamatus, teebki nagu selle raamatu võluvaks tõlkida oli hästi huvitav. Kusjuures jah, eks minu meelest see jahmatus ja värinad, eks ju, räägib sellest nagu need lõplikust valjumises sellest jumalikust lapsest põlvest, eks, et ütleme siis jumala lapsepõlvest tuleb kenasti välja, et inimese sisemine kasvamine tähendab seda nii-öelda selle jumalik kulaku lõpu maailma sellist omaksvõttu mõistmist, et elu on inimese minast alati suurem. Seal jumala lapsepõlves öeldakse nii väga naljakas, et elu on see toru, mis neelab ja jääb tühjaks seda pahanelaps, aga jahmatuses ja värinates on sellest pahast lapsest saanud juba selline täiskasvanu. Ja see täiskasvanuks olemine, ütleme kui lapseks olemine või laps jumaluseks olemine tähendas julmust, siis täiskasvanuks olemine tähendab kannatusi, mõistmist, et noh, maailm või tegelikkus pole tegelikult eriti võluv. Ja seda tõesti nagu sa ütlesid, natoom kirjeldada väga vaimukalt, ta kirjeldab tegelikult selliseid tõelisi inimesi, praid sedasi, et, et seda on väga lõbus lugeda ja tegelikult ma isegi võiksin teha sellise soovituse, et kallid kallid kaasmaalased kui teil on töö juures raskusi ja jaan selliseid ebameeldivaid ülemusi siis minge raamatukokku ja palun muretsege endale see Eva kohvi tõlgitud Domelinatoomi raamat, jahmatus ja värinad. Ja lugege seda, kuidas käib elu ja töötamine jaapani suurkorporatsioonis ja te no ma ei garanteeri seda, aga, aga ma teeksin panuse sellele, et kui te olete seda raamatu ära lugenud, lähete te tööle paremas tujus naeratate oma ülemusele. Jah, täpselt seda lugeda, see oli küll pidevalt see tunne lehekülgi keerata sealt kogu aeg, ütlesin, et ei, meil ei saaks iialgi nii olla, et ei, see ei oleks meil võimalik. Kuidas nad seal ikkagi, miks nad kõik ennast ära ei tapa, seda ütleb peategelane millalgi ka, et kui teda teda ei hämmasta, jaapani mitte kõrge enesetappude arv, vaid see, et see arv veel kõrgemale Tegemist on igas mõttes nagu pettumuse looga, sellepärast et et see on ju lugu sellest ajast, kaameli Ameliinud Tomb on Belgiasse lõpuks jõudnud ja seal keskkooli lõpetanud ja ülikoolis käinud ja ta leiab, tema unistuseks on minna Jaapanisse tagasi ja proovida tõesti elada, panin siia saada Jaapanis hakkama ja see, kuhu ta satub, on siis sama suurettevõte ja lõpeb see nii nagu seal õpet selles raamatus. Ka sina, Aivo, oskad kommenteerida, kui tõepärane see kirjeldus on, ma kujutan ette, et kas see raamat on Jaapanis ilmunud? Nii palju, kui mina olen kuulnud on, on Jaapanis arvamused väga lahku läinud selle raamatu suhtes, et on inimesi, kes on olnud väga pahased selle peale tuleb välismaalasest autor ja, ja analüüsib oma mingile omal väga kummalisel viisil seda, mis toimub Jaapani ärimaailmas. Ja teine osa inimesi on öelnud, et suurepärane, et see autor on tundnud ära midagi, mis, mis on meie elu igapäevane osa. Aga selge see, et pärast selle raamatu ilmumist minu teada ilmunud tükk aega Melinud Tombi raamatuid jaapani keeles. Nojah, ühesõnaga nad Toom kirjeldab siin romaanis, eks ju siis tööd ühes Jaapani suurfirmas, mille asepresidenti nimetada. Ta tsiteerib kasvunud koleerikuks. Kes selliselt karjub, karjub sellele mina tegelaselt, te julgete ennast veel kaitsta. Ja noh, üldiselt minule jäi küll selline mulje, et, et see on üsna-üsna tõepärane. Seal valitsevad inimsuhted, mille kohta eesti keeles öeldakse ärritielikud aga vist 100 kohalikud ei paista, ise märkavad. Aga kui nüüd katsuda neid kahte väga erinevat raamatut mingi ühise nimetaja alla tuua, siis paar asja jäid silma küll. Ma miskipärast arvan, see on omane üldse Stamelina Tombi raamatutele, et nad kõik olid pisikesed, et küüdid ja tegevusel üsna kammerlik toimub mingisuguses kirjaniku jaoks kergesti kontrollitavad keskkonnas, kus ei ole liiga palju tegelasi, liiga palju tegevuskohti suhteliselt suletud ruumis. Ja, ja teine asi on jah, nende sellist hästi ambivalents, et olukordade loomine on siis, mida sa enne mainisid. Ja muidugi selliste võiks öelda, mis siis karikeeritud tüüpide loomine või hästi nii-öelda tugevate pintslitõmmetega maalitud tüübid nagu need jaapanlased, igaüks oma erineval moel on ju suhteliselt veidrad tegelased. Nii on see tonnelemiiri ka tegelane, keda päriselt on väga raske ette kujutada. Sellisena me võime küll ette kujutada inimesi, kellel on selliseid jooni või selliseid nii-öelda kalduvusi kes tahavad ennast niimodi stiliseerida, aga et keegi tõesti selle sellise stiiliga välja suudaks mängida. Noh, selleks on juba esiteks väga palju raha vaja. Tegelikult Eva juttu kuulates ma hakkasingi mõtlema, et tartlaste tonnelemiiri ongi, ongi pigem võetav selliseid idee nagu inimesena, et on, on kirjanikke, kes, kes kirjutavad oma tegelased nagu ideedeks, need tegelased kannavad mingisugust suurt ideed. No mai tea, Dostojevskil näiteks oli osa Caromaalse vürst muskin. Ühesõnaga ta tegelikult ongi mingis mõttes idee ja seetõttu mul minu, minu jaoks on ka sina ikkagi väga konkreetne seos, sinihabeme siis jahmatus ja värinad vahelisest. Noh, nagu me juba siin kirjeldasime, emotsionaalne emotsionaalselt, et jahmatuse värinate lugemine tekitab tunded, pole midagi hullemat, näidates bootlikust ülemusest sellise eneseteostuse käes vaevlevas sellisest pisi Hitlerist kes teeks mõnes sõjas nii-öelda ilusa karjääri koonduslaagris ja kes oma nii-öelda destruktiivseid tunge mõnes firmas noh, seaduste raames ja piiril välja lab. Tõelised sinihabemed on inimesed, kelle pimik on just see ettevõte, kus nad töötavad ja kes ei tapa ega vägista füüsiliselt, vaid vaimselt. Et seetõttu on see Eva jutelegi saanud saanud, tõestas, et sinihabe sina pean pigem su kangelane, pigem isegi protokonist, kui et antogonism. Ja kuna ta on nii-nii-öelda, nagu sa ütlesid, et pigem idee kui tegelane, siis seda põnevam, nagu näha teda näiteks kinos, kus näitleja on ikkagi sunnitud ta inimeseks tegema. Ja sellest ideest idee nagu kehastama või siis teatris Nii et jah, nii nagu natoomil oma omane, kirjeldab ta sellist ebainimlikkust väga naljakalt. Nii et lõpuks hakkab ikkagi kergem. Aga noh, muidugi abs mulle seda jahmatuste värinaid lugedes kergem ka seetõttu, et mõtlesin, et ei pea, sellises firmas töötab. Aga Eva, nagu ma aru saan, siis ameenotoobilil hiljuti ilmunud uus romaan Just ja selle romaani pealkiri, pealkiri onlannustel siia vaesusse, mille võib tõlkida siis õnnelik nostalgia või rõõmus nostalgia. Ja see on väga seotud just selle eelmise raamatuga, millest me rääkisime, jahmatus ja värinad, sest tegemist on taas kord Jaapanisse tagasiminekuga, et seekord läheb ta sinna tagasi vist umbes umbes nädalaks või 10-ks päevaks. Ja juttu ei ole nüüd enam siis ettevõttest kustutatud, kuidas vaid just nimelt isiklikest suhetest. Ta läheb tagasi oma jumala lapsepõlvest tuntud hoide juurde. Nicholson oli tema nimi vist ja ja kohtab seal ka oma oma 20 aastat tagasi maha jäetud peigmeest. Nii et seal ta räägib isiklikest suhetest ja kogu selle raamatu toon on on tunduvalt helgem. Sest need suhted on olnud olnud päris ja, ja need seosed on olnud päris inimeste vahel ja ja, ja see on selline palju helgem raamat. Ja nagu ma aru saan, siis need tegelased jaapanlastest tegelased on siin ka vist siis meeldivamad, kui jahmatuses ja värinas. Ja kindlasti, sest et nagu, nagu enne sai sai mainitud, siis siis Jaapani ühiskonnas on on inimeste vahel kaht, kaht moodi suhteid, et üks on siis ühed on need töösuhted, mis on allutatud hierarhial ja ja teised on sellised isiklikud suhted, kus toimimise solidaarsuse põhimõtteliselt. Ja see uus raamat siis uus raamat räägib sellest, kuidas ta, kuidas talle tehakse ettepanek prantsuse televisiooni poolt, et teha teha dokumentaalfilm. Ameliinute umbläheb tagasi Jaapanisse ja iga tema sammu jälgida, tehakse seal, iga hetk on filmitud ja teha siis läheb tagasi oma vanasse lapsepõlvekodusse, mis, mida enam ei ole, mis on hävinenud maavärinas läheb Fukushima Fukushima tuumajaama juurde käib vanades kohtades oma oma endise endise armastatuga. Ühesõnaga, see on selline leppimise raamat, kus ta lepib sellega, et Jaapan on, on ja jääb tema jaoks väga oluliseks kohaks, aga tema ei saa kunagi jaapanlaseks ega ei saa kunagi olema. Ei saa kunagisi päriselt kuuluma. Ta läheb tagasi kerge südamega. Eetris on kirjandussaade ajaloos on asju stuudios saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning täna saatekülaline oli kirjanik ja tõlkija Eva Koff. Ja me rääkisime prantsuse kirjanikust Amelinotoomist seoses sellega, et ilmust järjekrossis tema neljas eestindus. Raamat Pealkiri sinihabe. Annelina Tombi veider maailm viis minu mõtted hiljuti Loomingu raamatukogus Saarele idia Margarita Kuusmaa tõlgitud hispaania autori fon Hozee millaasi lühijuttude kogumikule, mis kannab pealkirja aisad, kutsuvad meid saadet lõpetavas lõigus, ilus koht võikski ette lugeda siis ühe millasi ka muinastuliste sugemetega jutukese kus teeb ilma üks, ütleme siis nii tüüp, kes sobiks väga hästi notoomi, jahmatuses ja värinat, olles kirjeldatud jaapanifirmasse. Loo pealkiri on süüdlane kui n riike oli kümneaastane, kuulist õhtul magama heites kapist kobistamist. Ta rääkis sellest oma vanematele, kes tema üle naersid, et otsustas asja ise ära lahendada. Ta oli ühest jutustusest lugenud, et kõige parem viis kummitustega võidelda on nendega silm silma vastu seista ja kokku leppida. Tol ööl, kui kobistamine jälle pihta hakkas, tõusis ta voodist, pani tule põlema ja tegi kapiukse lahti, endal süda kurgus. Ta oli lootnud kohata koletist, kuid nägi hoopis üht pintsaku, lipsu ja mustaportfelliga härrat. Kes oled, küsisin riike. Olen personaliülem, vastasportfelliga mees. End riike teadis, kes on päkapikk, paharet, nõid, kummitus, seda, kes on surnute manaja kuid polnud kunagi kuulnud midagi personali ülematest, mistõttu jäi keeletuks. Sedasorti koletisele ei olnud ta valmis vastu astuma. Personaliülem ronis kapist välja, istusin riike laua taha, siis avasta portfelli, võttis sealt mõned paberid ja kukkus neid allkirjastama. Riike sättis end tema kõrvale. Mis paberid need on, uuris ta. Vallandamiskäskkirjad. Personaliülemate võimuses on inimesi töölt vallandada. Henrik lasi silmadel üle vallandamiskäskkirjade käia ja märkas ühel nendest oma isa nime. See on minu isa, ütles ta. Ja see on sinu isa. Üritan sind vallandada lastega töötajaid, et nende perekondlik olukord veel dramaatilisem oleks. Riik ja puhkes nutma Jaanus personaliülemat, et see tema isa ei vallandaks. Tema onu oli juba mõni kuu töötu olnud ja tema nõbu oli sunnitud koolist ära tulema, sest nad ei suutnud enam tema õpingute eest tasuda. Lisaks oli onu justkui hakanud mõistust kaotama, mitte ta hull oleks olnud, aga ta oli meeleheitel. Vaatamata lähikondsete toetusele hakkas olukord rusuvaks muutuma. Väljavaade näha, isa samasuguses olukorras ajasin riikial ihukarvad püsti. Ta nuttis ja anus nii kangesti, et personaliülem nõustus lõpuks lahendust pakkuma. Vaata, ütles ta üle kõige hindame meie personaliülemad sõrmi ei saa midagi allkirjastada, kui sul ei ole sõrmi ja allkirjastamisest me elamegi. Meie kuningriigis on tagavara sõrmede ladu, sest need kukuvad alatihti küljest ära. Kui sa annad mulle oma vasaku käe väike sõrme, rebin ma suisa vallandamiskäsu puruks. Jaama ei nõua sinult enam mitte kunagi midagi. Ja riike nõustus ja personaliülem võttis temalt sõrme ning rebis käskkirja puruks. Siis pani ta portfelli kinni, astus pia, kadus riike, õppis sõrme kanti varjama, nii et ei vanemad ega õpetajad märganud väike otsi puudumist. Mõni aasta elasta veel kartused, et personaliülem tuleb temalt uut sõrme nõudma, kuid teda ilmunud. See oli tõsi, et kui kummitustega, kui leppida, kaovad nad su elust en riike. Isa elas tavalist töömehe elu ja aastate pärast jäi pensionile ettevõttes, kus ta terve elu oli töötanud. Riike omakorda kasvas suureks ja temast sai arst. Nende peres ei olnud arste, kuid tema seletas seda kutsumast õigaga, et tal puudus üks sõrm, Ta fantaseerinud. Küllap leiutab meditsiin lõpuks midagi, millega saab asendada sõrme kanti, mida ta nii suure vaevaga kõikide eest varjanud oli. Tal oli kombeks käia ringi, vasak käsi taskus ja kätt välja võttes hoidis ta seda rusikas kõnts seespool nagu hoiaks sõrme. Ühel päeval helistati talle haiglast, kuhu ta oli saatnud oma CV ja pakuti kirurgi kohta. Riike ilmus kokkulepitud ajal haiglasse ülikonnas ja töövestlus lipsuga. Jada juhatati personaliülema juurde, kes näitas talle lepingut, et ta sellele alla kirjutaks. Kui teil on riik, ei näinud lepingut, vaid hoopis personaliülema väiklazzy, milles ta tundis kohemaid ära temalt lapsepõlves röövitud sõrme. Ta kargas mehele kallale ja kui nad lõpuks lohutabki, oli ta tollel vasaku käe väikese sõrme juba peaaegu küljest kiskunud. Kui ta kohtunikule lugu seletas, palus see n riike oma vasaku käe aastaid rusikas oli hoidnud, ette näitaks ja rusikas. Eesti ilmus nähtavale väike sõrm, küllatrofeerunud ja kortsus, kuid kõigi oma lülidega. Jahin rikke pandi vangi. Head kuulajad, loodetavasti meiega nii ei lähe. Kohtume. Kahe nädala pärast. On asju.