Loos on asju. Algab kirjandussaade loos on asju stuudios saatejuhid Jan Kaus ja Peeter Helme. Ning täna räägime briti kirjaniku Julian Paansi raamatust, kui on lõpp. Selle raamatu pealkiri on isenesest mingis mõttes problemaatiline, sest et inglisekeelses väljaandes on pealkirjaks tissensovenending, mida oleks võinud tõlkida aga kui lõputunnetuse või lõputunde või lõpu tajuna. Aga selleks, et nii sellest kui paljudest teistest, selle isenesest lühikese õhukese raamatu puhul esinevatest keerulistest nüanssidest ja tähendus varjenditest aru saada olemegi palunud stuudiosse raamatu tõlkija Aet Variku, kes on raamatu eestikeelsele väljaandele lisanud ka järelsõna, kus ta siis natuke seletabki, et miks ta tegi just nii ja mitte teisiti nagu teame, on ju, tõlkimine on alati selline väga individuaalne töö ja kindlasti saab ühest raamatust teha erinevaid tõlkeid. Nii et miks siis eesti keeles, kui on lõpp ja mitte mõni teine võimalikest tõlkevariantidest? Võib-olla tuleks alustada sellest, et Julian baasi romaan ei ole tegelikult esimene ingliskeelne raamat, mis kannab pealkirjades Änzovenendring. Nimelt 60.-te aastate teisel poolel ilmus kirjandusteadlase Frank kõrmoudi raamat, mis on samuti tee lasensovenendring ja see on siis külma Õudi, üks loengusari Brin moori kolledžis peetud 1965. aastal. Ja oma loengutes käsitleb aega ja seda, mismoodi inimene püüab aega korraldada organiseerida, luues müüte, luues kirjandust. Ja tegelikult külmudile viitab ju puhas ja ajaprobleemidele juba esimesel leheküljel öeldes. Me elame ajas, aeg ümbritseb meid, kujundab ümber. Aga ma pole kunagi tundnud, et ma sellest päriselt aru saaksin. Ja kui külmud räägib müütidest ja müütide purustamisest, siis eks see raamat ju mingil määral ka tegeleb just nimelt sellega. Peategelane Tony on loonud endale minevikku, millega ta on rahul. Aga siis hakkab tasapisi selguma, et asjad ei ole olnud päris nii. Ja muidugi mina olin teadlik sellest varasemast teosest ja selle pealkirjast ka seda ei ole eesti keelde tõlgitud, nii et siis oli mul otsustamise vabadust siiski. Ja ma mõtlesin siis, et lõputähendus eesti keeles on pakutud ka sellest raamatust. Juga ilmus paar kirjutist juba siis, kui ta sai Buckeri preemia ja pakuti selliseid variante nagu lõputähendus, pud, aju lõpu aimus. Aga minu meelest päriselt ükski neist ei kata näiteks lõputunne. Ma tean, et rootsikeelne pealkiri oli küll ženslan, avats lüü täpselt sõna-sõnalt lõpu tunne. Aga sans inglise keeles ei ole ju ainult tunne. See on ka mõte. Ja tähendus ja päriselt on, kui ükski eestikeelne sõna seda kõike kokku ei pane minu meelest. Ja siis pidasin maga nõu toimetaja Triinu pakuga. Ma pean tunnistama, et tegelikult see oli tema idees kujundatud. Ja mulle hakkas see väga meeldima, võib-olla just pärast, et mu meelest see raamat esitab rohkem küsimusi kui pakub vastuseid, et niisugune küsi, pealkiri tundus mulle sellepärast sobiv, et no mis siis on kulunud, mis, mis tähendus, mis tunne see on. Ja sellepärast siis tegingi sellise valiku, kusjuures alles hiljem, kui mina olin oma otsuse juba teinud siis baasi koduleheküljel on ka tõlgetest juttu. Ja tõlge hollandi keel. Ma küll hollandikeelset pealkirja siin hollandi keeles ei julge öelda, aga, aga põhimõtteliselt tõlkes kõlab ka, et umbes, et siis kui see on möödas. Nii et on teisigi, kes on ka samamoodi mõelnud, kuigi ma ei tea, kas see on õigustus. Muide, ma hakkasin sinu jutu ajal laet mõtlema, et seda pealkirja, kui on lõpp, oleks omakorda üsna raske inglise keelde tagasi tõlkida. Et kuidas siis, et kas uuendi endal raius või, või midagi sellist, et siin võib kohe tekkida sellise tagasi tõlkimise raskusi ka, nii et selles mõttes tõesti tähendusväli on ju raamatut päris päris suur, et ta ei või. Ta räägib siin muidugi inimeste pärislõppudest, aga võib olla ka, räägib tõesti mingisuguste kujutlustele, kuidas ühesõnaga nagu erinevatest lõppudest. Kuigi jah, ütleme nii, et see on sul väga hästi sõnastatud. Julian Barnesi, kui on lõpp, on siis väga lühidalt kokku võttes lugu mehest kes avastab, et ta minevik pole siis päris see mida ta oli arvanud seal olevat. Et siin on nagu mitmeid olulisi asju, näiteks peategelase tsooni armusuhe Veronika nimelise tütarlapsega, siis noorpõlvesõbra ioni õnnetu. Et need sellised väga olulised tähised tema elus ilmnevad siis raamatu jooksul kuidagi teise nurga alt täiesti üllatava, üllatava nurga alt, see võib võib siis olla nii-öelda kokkuvõtvalt raamatu põhikonflikt. Eesti keeles on Julian Paansi 11-st romaanist ilmunud praeguseks siis kaks koos käesoleva raamatuga. Varem ilmus siis maailma ajalugu kümnese poolest peatükis. See pealkiri viitab ka sellele, et seda autoritest väga paelub aeg ja kuidas me sellest aru saame, kas võib nii öelda? Jah, siin on küll puutepunkte, ka Rumooniga, kui on lõpp. Mõlemas selles romaanis, kui on lõpp, ütleb ta ju, et või näitab, kui suhteline uneajalugu Eidrieni ütlebki, et tuleb tunda ka ajaloolase ajalugu selleks, et, et hinnata selle ajaloolase kirjutatud ajalugu ja eks see maailma ajalugu kümnese pooles, peatükis minu meelest ka on sama mõttega kirjutatud. Ta näitab selgesti, et, et väga subjektiivne on see ajalugu, mida me tunneme, mida me jutustame. Muide, mida sina, Peeter arvavad sellest ka just sellenimelise tegelase välja pakutud ajaloo definitsioonist, mida siin raamatus mitu korda välja öeldakse. Ajalugu on tõsikindlus, mis tekib punktis, kus mälu ebatäiuslikus kohtub ürikute puudulikkusega. See on igatahes väga teravmeelne definitsioon ja ma hakkasin siin istudes, kui me nüüd hakkasime ajast rääkima, just mõtlema, et mingis mõttes on see Julian Barnesi raamat ilmunud väga õigel ajal, kui Eestis on just käinud väga ägedad vaidlused Eesti ajaloo üle, see raamat tõsi, räägib ju ühe inimese ajaloost, aga ma arvan ülekantavaid asju on siin päris palju ja igatahes Eesti ajaloo või täpsemalt siis nende viimasel ajal nii palju piikide murdmist põhjustanud perioodide Sis muinasaja lõpu ja keskaja kohta pädeb see ajaloodefinitsioon ikka suurepäraselt. No üldiselt, kui me räägime ajast pansi romaanides üldisemalt siis kindlasti aega, ajalugu teda väga huvitavad, just, just nagu see ajaosa, mida me nimetame minevikuks. Mina isiklikult olen lugenud pansi, romaani, flobaari, papagoi, mida vist peetakse tema kõige tuntumaks teoseks ja seal laseb Paans siis minategelasel šeff Preidveidil küsida. Et kuidas haarata minevikku, kuidas haarata ta võõrast minevikku. Et me küll loeme, me õpime, me küsime, me mäletame, oleme alandlikud, aga siis muudab kõike, üks juhuslik detail. Ja mulle tundub, et see juhuslikku detaili tegur pädeb ka siin romaanis, kui on lõpp, kuigi eks ju siin ja püüta haarata mingit laiemat minevikku, vaid ühe inimese isiklikku minevikku, aga ma, mina pakun välja, et see küsimus tegelikult, mis ühendab näiteks flobaari, papagoid ja siis romaani, kui on lõpp. Ja mis võib olla, jookseb laiemaltki Paansi loomingust läbi, kõlab umbes nii, et mis jääb alles. Mis on see, mis jääb. Sest kui on lõpp minategelane ja siis seal romaanis kui lõpp küsib minategelane tooni. Kui me ei suuda mõista aega, ei suuda haarata selle tempo ja kulgemise mõistatusi, mis lootust on meil siis mõiste ajalugu isegi omaenese pisikest isikliku enamjaolt dokumenteerimata ajalugu. Ja noh, mulle tundub tõesti, et kontserdi meeldib seda küsimust läbi mängida. Noh, nagu see flobaari papagoi pealkiri ütleb, et seal uurib siis peategelane Jeff Bratwoit, prantsuse kirjaniku Gustav globaari elulugu ja siis ühest peatükist teeb päris ägeda lüket, annab kõigepealt sellise optimistliku piduliku saavutusterohke versiooni siis eksju, sellise suure läänemaise romaani kunstnikku. Ühe sellise suurnime elu- ja loominguteest sellele järgneb hästi pessimistlik versioon, mis näitab elu üle kivide ja kändude ja kõiki neid loobumisi ja pettumusi. Kolmas aga kujutab endast justkui flobaari enda poeetilist, siis tõesti metafoorides kastetud sellist auto psühhograafiat milles lugeja ei saa mitte midagi eriti teada autori eluloo etappidest, mis kujutab üht nagu võimalust kuidas võis näha välja kirjaniku isiklik nii-öelda Se dokumenteerimata ajalugu, kus olulised pole enam daatumid, vaid kujundid minust märksõna siin on ikkagi see suhe minevikku. Nojah, aga siin käesolevas raamatus on see suhe üsna lohutav minu meelest sest minul küll see peamine tunne, mis raamatu lõpus jäi põhimõtteliselt süda paha. Nix. Sest et seal oli lisaks kõigele vääritimõistmist romaan ja kuidas Tony kõigest nii valesti aru saab ja kõik asjad on palju, palju jubedamad, kui ta arvab, et nad on. Kas seal pole midagi üldinimlikku? Sellest peakski ju süda pahaks minema. Ma arvan siiski, et et võib-olla ehk ei ole see mingi lõplik, sest nagu näiteks Rootsi arvustaja Yann Arnold ütles, selle raamatu puhul on peaaegu et iseenesestmõistetav, et teda loetakse mitu korda. Tõlkimise juures on see muidugi paratamatu, loetakse mitu ja mitu korda. Ja võib-olla esimene mulje oli mul ka eemaletõukav, aga, aga siis ma leidsin, et, et ei, tegelikult mingil määral ikkagi ju saabub selgus. Tony, justkui ta ärkab üles, ta hakkab ikkagi siis ma seda, mis juhtus. Ja see kuigi paanlas ise ühes intervjuus on öelnud, et ei oleks kindlasti olnud palju õnnelikum, kui midagi säärast ei oleks juhtunud. Aga mina arvan, et iseenesest see siiski on positiivne. Kes sellega, ma olen nõus jah, ja tõesti, ma olen ka seda raamatut, seda lõpu osa veel kohe mitu korda lugenud, nii inglise kui eesti keeles ja ja ma sain ka aru, et kuigi algul tekib selline lohutu tunnes raamat koosneb kahest osast, kus esimeses on Tony, noor ja Rõõmus ja teises on siis 40 aastat mööda sedasama kuuekümnendates eluaastates ja võiks arvata, et nagu enam suurt midagi ei saagi tulla raamatu viimastel lehekülgedel, kus ta mõtiskleb selle üle, mis ta teada sai siis tegelikult on see selline lohutav, et ta on targemaks saanud ja tal on, mille üle järele mõelda. Kas see on iseenesest optimistlik küll jah. No tegelikult Johnson on üldse väga lennukas kirjanik, mulle tundub, et et kogu selle, ütleme võib-olla muserdava enese õppimise varjus pakub juurde ta välja üsna lennuka versiooni, mälu ja fantaasia või mälu ja kujutlusvõime omavahelistest seostest. Et siin minust tekib kohe küsimus minevikust kui, kui fantaasiast. Et kas pole nii, et minategelane truuni on endale välja mõelnud teatud sorti minevikku. Ja siis sellest tegelikult saab ju nii teose kui ka siis sellel toni elu konflikt alguse, sest selgub, et tegelikkus ei ole selle minevikuga identne. See minevik on tegelikult selline unustamise ja moonutamise tagajärg. See tähendab ühtlasi siis kujutlusvõime vili. Ja seal minust heledaks näiteks on, on tegelikult selle raamatu üks kõige põnevamaid kohti ehk siis minategelase kiri mille ta saatis noorpõlves oma sõbrale eilshnile. Nüüd ta loeb seda umbes 40 aastat hiljem jah. Ja kuidas seda siis loeb, vapustab sele, toon teda sügavalt, ma tsiteerin. Õigupoolest ei tundnud äragi seda osa enesest, kust pärinasse kiri. Tsitaadi lõpp. See on huvitav, et kuna eks ju lugu esitatakse üldiselt Tony vaatepunktist mõjub tema kiriku tegelikult ma arvan, paljudele lugejatele üllatavalt, et lugevab korraga sellistes ebameeldivus, tundes hakkama oma hoiakuid toni suhtes kuidagi korrigeerima või mis tähendab, eks keri polegi tegelikult tooni vaatepunkt. Et kiri on nagu seal flobaari papagoi öeldud, see juhuslik detail, mis muudab kõike. Et minu meelest tegelikult selle kirja juured on ju samas neil on arutlus Veronikaga luule üle, see on päris alguses. Ja siis tsiteerib Tony oma ajaloo õpetajat Fildiksonit. Ja Veronica leiab, et nüüd, kus Tony on juba ülikoolis, oleks tal aeg hakata oma peaga mõtlema. Nii, aga Tonyle võib-olla see tuunitseb, võib olla, ühesõnaga, talle meeldib, et Veronika ütleb nende kohta meie. Et me peaksime vaatama, et sa hakkad oma peaga mõtlema, umbes nii. Samas tundub, et teda hirmutab see väljavaade. Sest ikkagi tasapisi, tema on ju see, kes jätab maha, Veronika Veronika ei loobu temast. Ja siis millegipärast tunduvalt hiljem, kui Veronica siis leiab Idiani, kui nemad, nagu öeldakse, hakkavad käima siis kirjutab ta niisuguse kirja. Ja Veronika on talle ju enne öelnud, et et mina ei ole seisev vesi inglise keeles oli aidons, näid. Ja vaat see on minu meelest, et selline sõlmpunkt, milleni see kiri võib-olla tagasi viib, et sisimas Tony mingisuguse valiku siis tegi. Mida näitab ka minu meelest selgesti see, missuguse naise ta endale hiljem valis selle maa Läti, kellel on tõesti niisugune, võiks öelda argivõi agulitarkus mis üpris õelalt paneb kõik paika ka mugaval tasandil, mis ei sunni otsima, ei sunni mõtlema. Ja, ja samas tundubki, et see osa tõunist võib-olla, mis selle kirja kirjutas, oli siis see nii-öelda mis, mis peale jäi, aga aga mille ta hiljem suutis ära unustada või ühesõnaga, et või võib-olla pigem vastupidi, et ta oli nagu ise ka siiski sisimas õnnetu ja vihane oma pigem oma valiku üle, et ise mõtlemisest vastutusest loobuda. Sest ega enam-vähem seda olid oma, valis väikese, rahuliku mõnusa elu ta ütleb seda ise korduvalt. Vot siit raamatust tuleb väga hästi välja see ka, et kui Nii kerge on ühest küljest öelda, et, et sa pead ise valima, ise otsustama, milliseks elu kujuneb, aga samal ajal need valikukohad ja otsesed võivad olla sellised, et nad hakkavad alles aastakümneid hiljem olulisena tunduma, et tol hetkel, kui ta siin neid valikuid langetab, need ta ei saa isegi aru, kui suured tagajärjed. Jah ta tegi oma valikuid üpris noorelt ja miskipärast ei püüdnud ta hiljem enam midagi muuta. Ta jäi nendesse rööbastesse, et võib, võib-olla see on see, mida ta talle ette heidab. Tundub mulle. Lähtevist heidabki ju ette silmade sulgemist ja seda, et Tony, pidades ennast küll üsna selliseks argiseksi, fantaasiavaeseks kujuks muuga ei tegelegi, kui enda minevikku ümber fantaseerimised. Ja, ja minu arust see on nagu seotud seotud sellise laiema laiema teemade ringiga Pole isegi et selle keskpärasuse teemaga et mis teeb inimese keskpäraseks, et võib-olla mitte siis mingisuguste annete vähesus vaid kuidagi siin justkui pahandus püüab, püüab öelda, et teatud selline ütleme, emotsioonide vähesus või, või vähene emotsionaalsus või siis ütleme, nende emotsioonide südameis katmine mingisuguste õigustega. Et mulle tundub, et siin väga elegantselt tundub siduvat keskpärasust kannatuste vältimisega üldse selliste nagu seda ohtude vältimisega. Et küsimus on selles, et noh, kas lihtsalt kuidagi elus püsida või siis või siis elada ja minu meelest see ei ole otseselt seotud sellega, et no ütleme nii, et minu meelest bandžo püüab öelda, et et headus ei ole seotud tungija tormiga, eks, et sa võid olla ka vaikselt ja argiselt ütleme, tähelepanelik teiste inimeste suhtes või aus enda vastu, et sa ei pea tegema mingisuguseid pööraseid, pöörakuid oma elus. Mulle väga meeldib, kuidas pahandus mängib osavalt tõega ja siis millegagi, mis veel jääb sinna tõe taha. Ma toon teile ühe näitama. Mida teadsin mina elust, mina, kes ma olin elanud nii ettevaatlikult. Kell olid olnud tavalised auahned unistused ning kes liigagi ruttu tuli leppinud sellega, et need täide ei lähe. Kes hoidus haiget saamast, nimetas seda ellujäämisoskuseks, kes maksis oma arved, püüdis võimaluste piires kõigiga hästi läbi saada, kelle jaoks joovastus ja meeleheide said peagi vaid kunagi romaanidest loetud sõnadeks. Tsitaadi lõpp. Minu meelest siin sõnastatakse väga selgelt see keskpärasus, kui kannatuste või ohtude vältimine. Aga teisalt väga kavalalt lastakse peategelasel öelda ühtaegu täiesti tõest asja. Aga peategelase seisukohalt mitte nagu piisavalt tõest midagi, nagu veel nendes sõnades on minu meelest väike annus enesepettust. Tegelikult pole küsimus ainult, et nii-öelda elamuse vormis ikka sisus. Et probleem on mitte orgisuses. Et probleem on selles, millega meil seda orgisus täidame. Kas meie tähelepanu hakkab aja jooksul hajuma või mitte, kus silm hakkab aja jooksul harjuma või mitte. Muide, praegu meelde siin raamatus on üks suurepärane tsitaat, kus tegelikult baarns tooni suu läbi selle asja väga selgelt kokku võtab, et seda minu pikka juttu poleks üldse vajagi. Seal on nimelt nii. Kas minu elu oli kasvanud või lihtsalt ladestunud? See kasvamise ja ladestamise vastuolu? Öös on asju. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios saatejuhid Jan Kaus ja Peeter Helme. Ning täna on meiega tõlkija Aet Varik, kes tõlkis Julian Paansi romaani, kui on lõpp. Oleme nüüd sellest 2011. aastal näen pokkeriauhinna võitnud teosest rääkinud päris mitme nurga alt vaatamata sellele, et tegu on tõesti ühe väga lühikese romaaniga, ei ole kindlasti tegu väikese romaaniga. Ja teemasid, mis siin teoses sees on ikka omajagu. Oleme juba rääkinud sellisest vastutusest elu eest ja sellest kuidas inimesed kalduvad iseenda mälestusi ümber konstrueerima, iseennast petma. Ja siin raamatus mainitakse päris paaris sellises võtmekohas päris alguses ja päris lõpus kummalgi korral väga huvitavas kontekstis sõna ärevus, mis mingis mõttes. Minu jaoks jäi seda teost ka iseloomustama, sest kui Jan Kaus enne rääkis sellest, et siin raamatus on tihti jututõest ja valest ja, ja millestki, mis jääb kuskile sinna taha või vahele. Et kuidas me iseenda elu konstrueerides räägime endale mingit lugu. Tihti on see lugu rohkem enesele millegi sisendamine. Kui tõesti see, mida uskuda tahaksime siis ma arvan, et see sõna ärevus mõjub ka sellist protsessi kirjeldama päris hästi, et et võib-olla aetakse natuke, räägime ärevusest. Ärevusega on ju selline huvitav lugu, et nagu Jaan siin mainis juhuslikku detaili enne sõna tuleb sisse väga juhuslikult. Nimelt seal esimeses osas on Tonyle üks koolivend, kes ei oska Henry kaheksanda valitsemisaega ajalooõpetajale kirjeldada teisiti kui ütleb, et valitses ärevus. Ja kui tal palutakse täpsustada, siis ta lisab, valitses suur ärevus ja ajalooõpetaja, siis peab seekord ise teise jutustama koolipoistele ühesõnaga peab jätkama ajaloo tunni ise. Aga see ärevuse sõna miskipärast jääb Tonyle meelde ja seda tuleb tekstis hiljem veel mitu korda. Ja koguni päris lõpulauses. Lõpuromaan lõppeb ju nõnda. On kumuleerumine on vastutus ja nende taga valitseb ärevus, suur ärevus. Et kui nüüd mõelda, et mis siis on ärevuse juures nii oluline siis minule tundub, et ärevus on ehk siis see, kui me oleme mures, kui me küsime. Ja võib-olla ärevus on see, mille abil õnnestub õõnestada neid müüte, mille me oleme loonud. Ütleme, oleme valmis töötanud minevikku, millega võime rahul olla. Aga võib-olla siiski on miski kuskil, mis õõnestab miskit, mis küsib, kas see ikka oli päris nii et võib-olla ärevuse olulisus võib-olla ärevuse tähtsus on, on selline. Just jah, muuseas, mul jälle eteks tsitaat pansi, flodaari papagoisid, kus, kus öeldakse nii. Minu eesmärk on rääkida tõtt. Kuigi ma kardan, et vead on möödapääsmatud need võib-olla siis nende vigade ja tõe hõõrdumisi tekibki ärevus, ärevus on sellele vigade ja tõe paratamatu hõõrdumise tagajärg. Jah, ärevus on igal juhul rahulolu vastand ja võib-olla just sellisena oluline. See ärevus hakkab mingist punktist alates seda romaani minu jaoks hakkas järjest rohkem ka iseloomustama, sest kui järjest rohkem, saab selgeks, et asjad ei ole nii, nagu nad algul paistavad ja samal ajal lugejaga võimatu aru saada, kuidas nad siis on. Sest Tony on kogu aeg enda meelest tõele lähedal. Aga ta saab aru, et ta ei saa aru. See teeb väga rahutuks. Muuseas, kas see, kas seal nagu ei saa ka mingil määral lugeja osaks vähemalt minule minule jäi puhtalt nagu süžee tasandil sisse ka teatud selline ärevuse sarnane tunne, sest sest ikkagi lõpul lõpuni nii-öelda päris täpselt välja, mis siis tegelikult juhtus. Eks, et kõik need sellised sündmused, mille üheks keskpunktiks on see toni noor, noorpõlves saadetud kiri, eks, mis oli reaktsioon ühtedele sündmustele ja vallandas teised sündmused? Tegelikult lugeja ei saa vist raamatus esitatud loo lõplikku tõde teadagi vähemalt mitte täies mahus ja kõikidest detailidest, siin on ju veel selliseid osiseid või tegelasi, kellest me ei ole rääkinud, kes, kes nagu mõjutavad kõiki kõiki neid tegelikult üsna traagilisi, traagilisi sündmusi. Aga jah, et mind mind kütkestab see, et hoolimata sellest on see lugu, olles samas väga õpetlik, et võib-olla see õpetlikus minu jaoks nagu mahendas seda ärevust. Et ikkagi, kui me hakkame mõtlema, mil määral me oleme identsed oma minevikuga ja ja kui me leiame, et me pole päris identsed oma minevikuga seda Andres, mul pole ka päris identsed oma olevikuga, see tähendab, et kui me ei mäleta ennast päris õigesti siis me ei saa ka iseendale nagu väga lähedal olla. Mingi mingi nagu õpetlik iva on siin raamatus ka sees või kuidas teile tundub? Jah, minule tundub küll, võib-olla see on umbes sama, mis ma mainisin, et ta minu jaoks on positiivne. Et tõesti, inimene, tundub, et siit võib järeldada, kuigi palju, jääb ebaselgeks et inimene peaks olema virge oma minevikku, olevikku ja tuleviku suhtes. Ma mõtlen Vabandust, ma segan, Mul lihtsalt tuli meelde, et see on võib-olla, ulatub isegi kaugemale, et kui või kuna meie mälu nii-öelda meenutab ja varjab juhtunud, et siis on meil võib-olla ka mingi loomuomane sund näiteks teiste inimeste tundmusi pisendada või siis, kui see meile kasulik tundub või siis ka hoopis nagu paisutada. Ja siis teisalt, nagu teha enda tundmustest sügavamade kihilisemad, kui nad võib-olla tegelikult on olnud või on. No ikka jah, teised tuleks ka sobitada oma versiooni. Ja selles suhtes on huvitav, et Tony suhted kõigi nende inimestega, kellega ta nooruses suhtles Eidrien muidugi suri omaenda käe läbi, aga kahe teise sõbraga on tal suhted katkenud ja Veronika ei ole ta kõigi nende 40 aasta jooksul püüdnud enam üles leida ega kontakti võtta. Nii et võib-olla mingis mõttes oli see oluline talle ka, et et tema nüüd kirjutab nii-öelda, kirjutab oma ajaloo. Jah, selles mõttes on muidugi see Tony elu traagiline mitmes punktis, et selleks, et teistele mitte oletusi valmistada. Ühest küljest ta justkui müüb ise ennast maha, elab ise täiesti tühist elu, aga teisest küljest ometigi paneb ta ennast seal elu keskpunkti, sest selleks, et teistele mitte kannatusi valmistada, ta lihtsalt ei suhtlemine, mis võib olla lõppkokkuvõttes on ju kõige suurem kannatus, mida teen iseendale või teistele valmistunud. Aga ma oleksin selle pedagoogilise suhtes siiski natukene ettevaatlikum. Minu meelest on see küll selline õppetund, mida on väga raske pilet. Inimene, kes õpib selliseid asju iseenda elu, näite varal või ei õpi üldse. Kirjandusel on, loodetavasti võime natuke silmi avada, aga ma kardan küll, et et need on täpselt sellised keerulised asjad, ta tuleb endal läbi tunnetada. Kirjandus võib äärmisel juhul õige otsa kätte anda, aga ega palju enamat küll mitte. Need on ikkagi väga individuaalsed asjad. Aga kas see ikkagi ei ole nii ma pisut vaidleks vastu, et tegelikult Paans toob esile mingid asjad, mis võib-olla on paljudele inimestele väga loomuomaselt minu arust me oleme siin oma saadetes varemgi ju seda küsimust või seda mälu iseloomujoont käsitlenud seda tunnet, et sa mäletad oma arust elavalt mingit sündmust ning siis selgub näiteks mõnes vestlused, su mälestused on täiesti moonutatud. Ühesõnaga, ta ei vasta tõele. Tegelikult jaa, just balansi raamatut lugedes hakkas süvenema tunne, just et äkki mälu on mingit pidi fantaasiale allutatud, et äkki lihtsalt fantaasia, mingisugune alaliik. Ja no ühesõnaga, see on alarmeeriv mingis mõttes. Meil oli sellest ju siin paar saadet tagasi juttu, kommensiirisust veidi meesteta suvest rääkisime, kus ka tegevus keerleb osaliselt ju mälu ümber selle ümber, et kuidas mälu kooselus kellegagi muutub ja kuidas need mälestused hiljem üksi olles muutuvad täiesti absurdseteks, sest et võimatu neid verifitseerida mingis mõttes on siin raamatus on sama probleem, Tony üksi olles mäletab asju teistmoodi, koos teistega, aga jah, see on üldinimlik muidugi. Ja huvitav on see, et kuidas siis saab uusi andmeid iga kord, kui tal nii-öelda tekib uus versioon pärast seda kirja. Või siis ühel korral juhtub tõesti see, talle tulevad meelde juba hoopis uued asjad, mis nagu peaaegu et tema jaoks unustatud täiesti iseeneslikult tuleb talle meelde näiteks, kuidas Veronika tantsis tema toas, kuidas nad koos tantsisid, kuigi Veronika oli enne öelnud, et tema ei tantsi. Et tuled, tuleb meelde ka ilusaid asju, sugugi mitte ainult vastikuid. Aga igasse uude versiooni ta püüab seda juba kohe hakata siluma ja ise vastavalt näiteks siis mingil hetkel tekib tal ju ideed, et Veronika tegelikult võib-olla tahab temaga ikkagi suhteid uuendada. Kuigi tegelikult tagantjärele mõjub see väga naeruväärselt. Jah, ja Veronika põhitundmus on vist ikkagi nagu sügavi elastuse. Jah vähemasti ma usun, et Veronica on väga raske Tonyle rääkida sellest, mis on tegelikult juhtunud. Tegelikult ei suuda öelda ühtegi sõna, kui, kui ta Tonyle lõpuks läheb näitama Eidriani ja oma ema poega. Muide, siin raamatus on veel üks, üks teema, mis kuidagi siit sedasi vaikselt läbi jookseb, mis on ka võib-olla minust Julian Ponzile üsna omane. Nimelt see elu ja kirjanduse küsimus, et elu ja kirjanduse omavahelised suhted, et kas ja kuidas suudab kirjandus nii-öelda elu kirevust nii salapära, kirjeldada, see tähendab, see selline hirm, et kirjanduse elule alla või, või siis vastupidi, et kas ja kuidas suudab kirjandus ilu õnnistada? 10.-st elu füüsilistest raamidest, mingit nähtamatut olemust välja filtreerida, tähendab siis vastupidine hirm, et Elujat kirjandusel olla? Jaa, toni ütleb siin raamatus nii et see oli üks meie hirmudest, et elu ei osutu niisuguseks nagu kirjandus, vaadake meie vanemaid, kas nemad annaksid ainet kirjandusele, tsitaadi lõpp. Maksan tegelikult mõtlema, et äkki äkki seesama keskpärasus just nagu elamise mõttes on kirjanduse jooksaki kütkestab, ongi kui, kui silmapaistvus. Tegelikult kumb on karakteri huvitavam, kas moodsalt või Salieeri. Et noh, kas, kas ema, Bovorii traagika seisund või peitunud mitte selles, et tema nii-öelda loomuomane keskpärasus ehk siis tema unistuste klišeelik, kus ei suutnud haakuda nende elu tõsiasjadega. Aga samas, mis siit raamatust minu meelest ridade vahelt välja tuleb, on see, et just nende kirjandushuviliste noorte hirm keskpärasuse ees soov elada mingit erilist elu on iseenesest äärmiselt keskpärane. Jah, seda ka ja samas näiteks Tony suundub päris sujuvalt sellesse keskpärasuse hiljem ise. Ja samas need, kelle elu siis nii-öelda Tony kaasabil võib-olla mingil määral tema kirjast ajendatuna, sest minule tundub just nagu Tõmy oleks lahti lasknud maailma selle kirjaga mingisuguse portsu inetust, mis seal siis elab edasi ja võtab, mõjutab kuidagi teisiilidensiitagi. Seda ei saa, seda ei saa ju tagasi võtta. Nende teiste elud ju mingis mõttes osalt noh, mitte päris otsaga, aga osaltanu Tonyle olid siiski kõike muud kui keskpärased, aga ilmselt viisil, mida keegi neist poleks oma halvemates unenägudes keeta. Sukeldunud. No minu meelest jah, eks igapäevaelu küllap ongi argine, aga, aga samas Tony ütleb siin alguses, et keegi ei jäänud rasedaks ja keegi ei saanud surma. Pärast selgub siiski, et juhtus nii seda kui teist. Muidugi surmas kuuleb ta kõigepealt seal siseidrieni. Enesetapp. Aga ärme sisust väga palju räägiks, kihutame inimesi ikkagi raamatut ise lugema. Me oleme sellest sisustust juba esemele rääkinud, aga tõesti. Aga tõesti, noh ma arvan, et ka see, kuidas me oleme rääkinud ja jätab selle raamatu jätkuvalt põnevaks, sest juba see viis tõesti, kuidas neid asju jutustatakse, kuidas tõde selgub Tonyle järk-järgult ja muutub selle kaudu võib-olla isegi mitte arusaadavamaks, vaid isegi veel vastuolulisemaks. Juba selle lugemine, selle jälgimine on huvitav, selles mõttes ühte asja peab veel mainima. Julian Barnes on väga hea psühholoog. Eetris on kirjandussaade loosn asju. Stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning saatekülaline tõlkija Aet Varik, kes hiljuti eestindas briti kirjaniku Julian Paansi romaani. Kui on lõpp. Mõeldes saadet lõpetava ilusa koharubriigile siis tegelikult ei peagi kaugelt otsima, vaid võiks lugeda väikse katkendi Julian pansi romaanist maailma ajalugu kümnese poolest peatükis. Mis on siis esimene pansi, raamat, mis on eesti keelde tõlgitud, see tõlge ilmus aastal 2003 kirjastuse Hodger ja eestindaja olid Tõnis Leemets. Ja kui sai mainitud pansi lugemisel tekkinud ideed, et mälu on võib-olla ainult et üks fantaasiaalaliik siis võib öelda, Julian Barnes on suutnud suurepäraselt ja minu meelest jällegi omamoodi õpetlikult siduda omavahel ajalugu või müüte ning siis teisalt fantaasiat. Ja selle näiteks sobib romaan maailma ajalugu kümnese poolest, kes väga hästi. Raamatu esimene peatükk räägib elust Loa laevas ning minajutustaja, kes on üks puukoi, kes koos oma kaaslastega ennast laevale ebaseaduslikult nii-öelda siis kaasas smugeldama. Ja siis mõningat puugoi mõtted. Laevalt maha saamine, nagu ma teile oli vist juba ütlesin, polnud sugugi kergem kui peale saamine. Mõned väljavalitud loomad olid kahjuks üht-teist välja lobisenud. Nii et Noa ei saanud mingil juhul lihtsalt tropi alla lasta öelda. Tere tulemast Maale. Kõik loomad pidid taluma rangeid läbivaatusi, enne, kui nad vabastati mõned kastet, isegi anumatesse, mis lõhnasid tõrva järele. Mõned emasid kaebasid, et nad pidid taluma sisemisi läbivaatusi. Leiti päris mitu Lindpriid, silmatorkavamad, putukad, mõned rotid, kes olid end reisijal lollist peast nuumanud ja liiga paksuks läinud. Isegi paar russi. Me saime laevalt maha. Usun, et see ei pea enam saladuseks jääma. Oinasarve õõnsuses. Oinas oli suur, pahur ja mässumeelne loom, kelle sõprust. Me olime viimased kolm merel veedetud aastad teadlikult kultiveerinud. Ta ei austanud noad üldse ja tunnis üksnes suurt rõõmu, aidates teda pärast maabumist üle kavaldada. Kui me seitsmekesi oinasarvest välja ronisime, olime ülevoolavas tujus. Ma olin ellu jäänud, olime peitu pugenud, ellu jäänud ja põgenenud, sõlmimata ühtki kahtlast lepingut jumala või noaga. Me olime kõik ise teinud. Tundsin, et see on meie liiki õilistanud. Niisugune mõte võib teile koomiline tunduda, aga just nii menud tundsime suur sugusematena. Reis õpetas neile nimelt paljusid asju ja põhiline oli see inimene on loomadega võrreldes väga vähearenenud liik. Me ei eita loomulikult teie tarkust, silmatorkavat potentsiaali, aga te olete ikka veel varajases arengustaadiumis. Meie näiteks jääme alati iseendaks. See näitabki, et me oleme välja arenenud. Oleme need, kes oleme ja teame, mida see tähendab. Te ei usu ju, et kas võiks äkki haukuma või põrsa sammuma hakata. Aga just seda, kui nii võib öelda, õppisid need meie hulgast, kes Noa laevareisi kaasa tegid, teie liigilt ootama. Ühel hetkel ta haugute siis jälle Kraunute ühel hetkel tahate olla metsikud sisele taltsada. Ainult ühes asjas võisime noa peale kindlad olla. Me ei saa tema puhul kunagi millegi peale kindlad olla. Ka tõe rääkimisega ei ole teil kui liigil asjad kuigi hästi. Näiteks ei tunnistada isegi oma esiSonoa vaga patriarhi kohusetundliku looduskaitsja tõelist olemust. Nagu ma aru saan, väidab üks teie vanaheebrea legend, et noa avastas alkoholijoobe nähes, kuidas kits käärinud viinamarju süües purju jääb. Milline jultunud katse veeretada vastutust loomade kaela ja kahjuks üks paljudest pattulangemine oli mao süü. Üllas Ronkoli logela õgard. Kits tegi noast alkohooliku. Kuulge, uskuge mind, noal polnud ühegi sõralisi abi vaja, et veinisaladust mõista. Et sul on selle peale vist midagi omalt poolt lisada. Jah ja siis üks Eesti versioon sellest, mis Noa laeval kõik võis juhtuda. Harald Rajametsseal, imelik. Kui valmis sai laev reeder noa palussisse, paelussi ja boa, palun pakpoordi poolde. Kuid isanda soolde pugesiks varvas saanud seksloa. Niisiis hoiduge paelussidest ja vihmast. Kohtume kahe nädala pärast.