Loos on asju o. Algab kirjandussaade loos on asju stuudios nagu ikka Jan Kaus ja Peeter Helme. Ja lisaks stuudiokülaline, kelleks täna on tõlkija Küllike Tohver, kellega räägime siis sellisest Tšehhi legendist nagu pohumil kraaval ja tema raamatust ma teenindasin inglise kuningat, mis on nüüd äsja Loomingu raamatukogus eesti keeles ilmunud. No nagu ma olen kuulnud ja nagu ma ka isealane piirilise katsega selgeks teinud, kui mainida Chessidele pohumilis rabaleid, siis löövad nende silmad kohe eriliselt särama ja nad peavad teda õudsalt oluliseks autoriks. Palju olulisemaks kui võib-olla teisi tšehhi klassikuid, ka eestlased on harjunud eelkõige seostama tšehhi kirjandusega, olgu nendeks siis kas Kundera või Hašek. Ja nüüd viimaks on siis raamalilt eesti keeles ka selline Loomingu raamatukogu kohta vähemalt üsna mahukas teos, umbes 150 lehekülge eesti keeles olemas, igaüks võib ise vaadata. Ja mis minule sellest raamatust võib-olla kõige teravamalt meelde jäi, tähendab siit muidugi palju lõbusaid asju meelde, see on üks päris lõbus ja naljakas raamat. Aga mis mind ütleme, häirima jäi, on see, et sellel raamatul on justkui vale pealkiri. Selle raamatu pealkiri teenindasin inglise kuningat, aga peategelane ei teeninda Inglise kuningad, peategelane ütleb söögi alla ja söögi peale, Edda teenindas Sabessiine keisrit, mis vastabki tõele? Et mida te siin tõesti teeb, et alustame äkki pealkirjast, miks selline veider pehmelt? Ma arvan, et paljude tshehhi kirjanike jaoks on väga oluline selline tegelane, kes kellelegi tugineb, ja ka selle raamatu peategelane tugineb kellerile, kes ta välja õpetas ja tema teenindas inglise kuningate, inglise kuningas tšehhide jaoks selline tunduvalt olulisem tegelane kui Abesiine kuningas. Need kuigi see konkreetne kelner, teenindus, Abeszinja kuningat, siis kõik õiged asjad, kõik aristokraatlikus asjad tulevad ikkagi inglise kuninga teenindamisest. Küllap sellepärast Aga et miks just see raamat kraavalile on ka palju teisi teoseid, et millal see valik või millal see otsus põhines? Ikka sellele, et on raske tuua kirjandus, kirjandusmaailma autorid, keda üldse ei tunta. Selle teose puhul lootsin ma, et lugeja on näinud filmima teenindas Inglise kuningad, mille on lavastanud Jerzymend seal ja et siis talle tundub see teema natukene tuttav ja tal on kergem seda omaks võtta kui päris tundmatut nime ja päris tundmatu draama. Sest film jooksisest PÖFFil mõni aasta tagasi See jooksisest näidati ka ETV-s samamoodi nagu teist ära palli teemal tehtud filmi ostusest Lädavane Blacki või siis pingsalt jälgitud rongid, mis on samuti Jersey mänedžeri poolt lavastatud ja isegi välisfilmi Oscari saanud. Aga kas haaval on autor kena raske tõlkides seda lugeda, ma julgen küll väita, on raskes, on väga tihe, intensiivne tekste. No tõlkida on seda ikka tohutult tohutult raske ja siinkohal ma tänaksin tänada toimetajat Anu Saluäär, kes ütles mulle kui tõlge läheb juba üle piiri, sest rabal mängib kogu aeg sõnadega lauseehitusega õigekirjaga ja teeb tšehhi keeles ka asju, mida sealne õigekiri ja lauseõpetus ei luba. Tõlkides seda, sa pead kogu aeg balansseerima mingi lubatavuse piiri peale, et kui kaugele sa tohid minna autorit jälgides ja kus enam eesti keel seda vastu võtta ei suuda, nii et ma väga tänan, toimetajat. Aga milline on puhumil rabali positsioon või tähendus tshehhi kultuuris, tšehhi kirjanduses? Tšehhide jaoks on alati olnud oluline selline mitte otsene barrikaadidel võitlemine, vaid vaikne vastupanu ja ma arvan, et rabal oli just selline kirjanikest, nende jaoks seda vaikset vastupanu kehastas ja samal ajal on ta väga lüüriline ja see lüürilisus on tšehhide hingele üsna omane, sellepärast oli rabal väga erilisel kohal, et tema raamatuid sai lugeda kas käsikirjas või mingis Sammistatis. Ja samal ajal oli ta uuenduslik, siis tema keel on väga uuenduslik ja teiselt poolt väga lüüriline ja natukenegi nostalgiline. Mis ilmselt nendel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel Tšehhidele väga imponeerib. Aga millise koha hõivab, siis ma teenindasin inglise kuningat Rooboli loomingus, kas seda peetakse tema nii-öelda keskseks teoseks või, või on ta mingil moel erandlik? Kui palju sellest peegeldub selline noh, ma ei tea, tüüpiline haaval. See on üsna tüüpiline rabal, nii et kui öeldakse, et härrabal ise pani oma teoseid pingeritta, siis ta ütles, et see on pingereas teisel kohale liig vali, üksindus on siis võib-olla see, mis on esimesel kohal. Ja siis tuleb, ma teenindasin inglise kuningat. Siin raamatus üritatakse nii-öelda läbi võtta Tšehhi ajaloo 20. sajandi sellised olulisemad perioodid algab raamat kuskilt kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ja tegevus viibist välja 50.-tesse või täpsemalt ei öelda. Kas selle raamatu tegi siis oluliseks ka just nimelt see, et ta niimoodi ajalugu sellises kõverpeeglis aga ometi kohati väga täpselt kujutas julges käsitleda ka keerulisi teemasid, näiteks suhtumine sakslastesse? See ongi tšehhide jaoks väga oluline teemega rabal ei ole ainukene, kes sellest perioodist kirjutab. See, mismoodi tšehhid nägid maailmasõja, teise maailmasõjaeelset aega, teist maailmasõda ja sellele järgnenud sündmusi ja liitumist, ütleme sotsialismileeri Varssavi paktiga on tšehhide jaoks väga oluline ka nende noorema põlvkonna jaoks. Vahekord sakslastega koostöö tegemise ja nendele vastuhakkamise vahel, see on äärmiselt oluline, rääkimata Sudeedi, sakslaste teemast, mis on siiamaani väga valulik. Roobolco puudutab ja mida rabal ka puudu Jah, tekkimiseni koostöö kui vastupanu väga isiklikult läbi, et algul ta kõlastab siis Tšehhi, kes seda saksa neiut mõnitavad, abiellub temaga ja siis hakata omakorda sakslastest suhtuma väga kriitiliselt ja saab aru, et see õige asi Jah, tänapäeval võib-olla on väga in küsida, et kas ma teenindasin inglise kuningate kuidagi autobiograafiliste sugemetega või? No minu teada kelner ta just ei ole olnud, aga kuivõrd on selle aja ise läbi elanud, siis ma usun kindlasti, et nagu enamikus tema raamatutes on autobiograafilisi sugemeid, siis kindlasti midagi on siin ka, aga ta ei ole seda nüüd otseselt öelnud, et vot see on nüüd see, see või teine, tema sugulane. Ta pole seda rõhutanud. No aga vaataks siis raamatut pisut lähemalt puhumil rooli, Mareenindusin inglise kuningat, et on väga huvitava ülesehitusega. Ma hakkasin isegi mõtlema, et seda raamatut saab kuidagi käsitleda nii-öelda sedasi Loovi narratiivi kaudu, et liikudes liikudes nii-öelda süžee sabas. Et. Noh, loomulikult teine võimalus on rääkida raamatu stiilist, see stiil on tõesti väga intensiivne, nagu sa Peeter juba mainisid, tekitab sellise väga tugeva tervikutunde. Ja noh, selline stiil, millel isegi ütleme noh, palju lugenud inimese jaoks võib olla üsna erandlik gravitatsioon. Ma kohe tahaksin täitsa raamatu alguses koha ette lugeda, mis minu arust nagu väga hästi võib olla, illustreerib seda, kuidas robotit ennast peaks lugema. See on siis koht, kus mingisugune härra direktor loeb 11 bussitavate mustlaste vahel raamatut. See päev algas kuldses Prahas üsna pööraselt, pärastlõunal tuli mustlaste seltskond, nad olid ilusti riides ja raha oli neil ka, sest nad olid katel, sepad muudkui istusid lauda ja tellisid kõike kõige paremat ja iga kord, kui midagi uut tellisid, näitasid, et raha neil on. Muusikakooli direktor istus akna all ja kuna mustlased lärmasid, siis istus restorani keskele, luges oma raamatut edasi. See pidi üks väga huvitav raamat olema, sest kui härra direktor tõusis, et kolm lauda kaugemale istuda, siis lugesin raamatut ikka edasi. Ja kui ta ennast istuma sättis, siis luges kobas käega, toolia luges aina edasi ja mina puhastasin Stam kundede klaase. Vaatasin neid vastu valgust, oli alles ennelõunane aeg, kõigest paar supi jagu Johha koorile, Kundele, aga kord oli niisugune, et kõik kelnerid ka siis, kui neil midagi teha polnud, pidid kogu aeg midagi tegema. Nii puhastasin minagi hoolega ülemkelner, ikka seistes kohendas nõudekapis nuge ja kahvleid ja kelner hakkas kas lauahõbedat ritta seadma ka siis akna all. Kui ma vaatasin läbi Kuldse Praha klaasi, nägin, kuidas väljas jooksevad vihased mustlased ja juba nad tormasid meie kuldsesse Prahasse sisse ja tõmbasid koridoris noad välja ja siis läks põrgu lahti. Nad sööstsid meie mustlaste katel seppade juurde, aga need, nagu oleksid seda oodanud, kargasid püsti vedaside, lükkasid laudu, sättisid lauad enda ette, et need nugadega mustlased nendeni ulatuks, aga kõigele vaatamata olid kaks juba pikali maas, nuga seljas ja need nugadega mehed küll suskasid, küll raiusid jaga kätesse. Nii olid lauad juba verd täis, aga härra muusikakooli direktor luges ikka oma raamatut, naeratas ja mustlaste keeristorm kihutas temast mööda ja isegi üle nad pritsisid ta pea raamatu verd täis. Kaks korda löödi nuga tema lauda, aga härra direktor luges edasi. Mina olin laua all, roomasin neljakäpukil kööki, mustlased möire kasida, noad valkusid justkui kuldsed kärbsed lendasid need algatused läbi meie Kuldse Praha ja siis taganesid mustlased restoranist maksmata ta välja ja kõikidel laudadel Oliveri kaks lamas maas ja ühele lauale olid jäänud kaks äralõigatud sõrme ning ühe noahoobiga ära lõigatud kõrv. Ja veel tükk liha, härra doktor, kui ta tuli neid kahte pussitatud läbi vaatama ja lihatükikesi uurima, tuvastas sellest lihatükis paar õlalisuaalse kiudu ja härra koolidele, Hector vaid peitis näo kätesse, toetas küünarnukid lauale ja luges oma raamatut edasi. Ja mul on tunne, et rabelilt annab tegelikult samuti lugeda lugeda härra direktori stiilis, et ümbritsevast nagu täiesti välja lülitades. Kas see koht oli üks lause või ei olnud, tegelikult ei olnud, aga hiljem üks lehekülg 117, algab üks lause, mis lõpeb lehekülg 118 keskel, et tal on siin kohati ka sellise intensiivsusega kohti, kus on peaaegu leheküljed või siis pikemad lauset ka. Jotoom ridu on seal raamatus ka samuti väga vähe seal talle väga-väga-väga-väga omane. Jaa, jaa, kui ma vaatasin selle teose tõlget inglise keelde, siis inglased olid valinud variandi, kus nad räägivad juttu, aga ei, ei hooli sellest süntaksist mitte kõige vähematki. No me peame tunnistama, et me ka natuke lühendasime neid lauseid ja kohati hakkisime, kui asi juba täiesti võimatuks läks, aga selliseid lehekülje pikkuseid lauseid on tal palju, sest nagu ta ise on ütlenud. Ta kirjutas seda raamatut nagu päikse käes kivi peal istudes, mõttelõnga veeretades. Jah, tõesti, et mõned laused on siin tõeliselt imetlusväärset lauset on nagu sellised väikesed kunstiteosed, eks, et et ühteainsasse lausesse suudab rabal suruda sellise jõu. Et see lause ise võib mõjuda lausa eraldi loona, mis oleks tegelikult elujõuline, aga väljaspool oma konteksti, eks. Aga ühesõnaga see üles ehitas, ma lähen selle juurde tagasi, et kuidagi huvitav on see, et selle terviku sees väga intensiivse tekstivoo sees toimuvad selged muutused. Ja minu meelest ma ei tea, ma tahaks küsida, et kas te olete minuga ühel nõul. On seal raamatus nagu kolm talist osa, mis saavad alguse nii-öelda ütleme iga osa saab alguse üsna ootamatult keset peksti voogamist, mitte kuidagi eraldi peatükiga. Et laias laastus võib üldistada nii, raamatul on lõbus algus siis üsna sünge keskpaik ja siis lõpuks lüüriline lõpp, seesama lüüriline lüürilisus. Mida te mainisite, on jah, just just nii, seal seen ja siin on üks teine selline ülesehituslik aspekt veel. Kus raamat koosneb siis viiest loost? Neist neli esimest lähevad üsna ühte liini ja siis toimub selline murrang algusest läheb kogu aeg ühiskonna tunnustust ja ka rahalist rikkust ja ilusaid naisi taga. Ja siis ta saab aru, kui tühine see on, ju sellest räägiksid sõimani õpet. Et see on üks teine selline ülesehituslikku huvitav asi, sest et raamatu keskel tekib selline tunne, et et see ei ole väga huvitav enam, kõik on selge. Seal vennike siblib ja teeb kord ühte koerust, kord teist ja siis toimub murrang, mis teeb selle raamatu huvitavad ja, ja kummalisel kombel korraga nagu. Põnevaks, ja mulle tundub, et, et need mõttelised osad kuidagi mõjutavad 11 võimendavad 11. Et see lõbus algus muudab keskpaiga tegelikult süngemaks, kellel võib-olla muidu oleks ja tegelikult vastupidi ka, et selle keskpaigas tonaalsuse muutus muudab selle alguse lõbususe kuidagi eriti ülemeelikuks. See kajastab minu meelest ka ajalugu, et alguses räägiti sellisest kuldsest ajajärgus sõdadevahelisest Tšehhoslovakkiast, kõik on ilus siis tuleb sõda, eksase protektoraadi aeg, sakslased peremehetses, see ei ole nii väga ilus. Ja siis tuleb see hetk, kui ta miljonäriks saab, mis on siis see aeg, kui sõda on läbi, aga ei ole veel päris kommunistide võim. Ja siis saad aru, kui tühine see kõik on hea, kui taandub, et see on selles mõttes ka natuke tõesti võib-olla selline nagu vastupanuromaan või selline teos, mis näib ütlevat, et võib-olla selline aktiivne vastutegutsemine polegi oluline. Sisemine eksiil on see, mis tuleb leida endas. Sellest ta on kahtlemata väga-väga autobiograafiline sesse sisemine eksiil ongi see sõnapaar, mis ehk iseloomustab rabalit ennast kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel. Ja võib-olla paljusid Tšhehhi ja ka Poola intellektuaalne Kindlasti, aga kuivõrd tema on nii väljapaistval kohal tšehhi kirjanduselus, siis temale pandi seda ehk võib-olla rohkem pahaks kui mõnel teisel seda, et ta kunagi aktiivselt ei osalenud. Ja kuidas see pahameel väljendus, kes sel teemal on kirjutatud üsna mitmeid artikleid tema kohta, kus öeldakse, et siis, kui Havel koostas hartat ja sellele alla kirjutas ja hiljem kinni läks, siis tegelikult rabal istus üsna mugavalt kuskil kõrtsis libistas õllekas Diaajas sõpradega juttu, nii et seda on talle pahaks panna. Kas tema teosed ilmusid siis kommunistlikule ajal läänes ka ja sellest tal midagi halba juhtunud? Teda kutsuti välja mitu korda ametivõimude juurde, aga nii-öelda vibutati näppu ja midagi tõsisemat temaga juhtunud, Ma mõtlen kinni, teda ei pandud nagu Havelit, kellest enne oli juttu, aga, aga jah, avaldada teda ei lubatud, kuigi näiteks sellele teosele ei heidetud ette kõige rohkem seda natuke vigast ajalookäsitlust, vaid pigem seda, ta oli tolle aja jaoks liiga erootiline. See oli vähemasti põhjus, mis toodi välja, miks ei tohtinud ilmuda kommunistlikus. Vääristatakse siin kommunistega siin raamatu lõpus, siis peategelane saab tõesti miljonäriks, aga teised miljonärid ei taha seda väga aktsepteerida, sest ta on selline uusrikas esite Slikerdaminest koos teiste misjonäridega põhimõtteliselt koonduslaagrisse, kus sõnaga väga kord kuus andutakse Brassingutele, kus keegi ei taha lahkuda, kuigi see peaaegu et on võimalik. Ja siis tehakse seal igasugust tsirkust. Tsiteeri sisendis miilitsamundris miljonär Teinora käsu teistele Militsionäärideks rõivastunud miljonäridele laagrijõuga likvideerida. Mispeale Me lobistasime kambritest väljamiljonäre, kellel oli kaheksa või 10 miljonit, kes olid saanud kaheksal, 10 aastat. Siis otsisid miilitsamiljonärid värava võtit, ei suutnud seda lahti keerata. Ta lippas teisele poole väravat ja tegid värava sealtpoolt lahti, jooksid tagasi, sisenesid robinal väravaputkasse. Vaatasime seda, hirmusime naerda, kumilitsionäärid, miljonäre, väravast välja, lükkasite nende väraval keerasid miljonärid, lonkisid siis köök, otsekollid, seal ringi vaadanud, mõtlesid ringi ja tulid tagasi prõmm isid oma vange väravale ja anusid põlvili neid miilitsamundris miljonäre neile varjupaika antaks ja naersin minagi, ehkki mul tegelikult naljatuju polnud. Olin küll miljonäridega koosnenud, ikkagi ei peetud mind omasuguseks hoolimata sellest, et ma isegi magasin koos hotelliomanik härrarsruubekiga. Et siin raamatus jahi alt nii-öelda väga armu kellelegi, et küll mõnitatakse, siis alguses natse ja hiljem kommuniste ja seal on pilt, on siin tõesti selline, et seda kuidagi aga ajalooliseks vast nimetada ei saagi, et see on rohkem selline irvitamine kogu sellise suure ajaloo üle kohtades lõpus. Tulebki välja, et see ei ole mitte midagi. Väärtmoos on asju. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme. Ning täna koos meiega Küllike Tohver, kes on tõlkinud tšehhi kirjaniku puhumicraabali romaani, ma teenindasin inglise kuningat. Jäime nüüd saate esimeses pooles oma jutuga selle teose struktuuri lahkamise juurde, et siin on mitu sellist erinevat joont, mitu erinevat sellist ülesehituslikku aspekti, mis selle raamatu siis nii põnevaks ja omapäraseks teevadki ja ja mis lisavad talle seda juba ka tekstis esinevat intensiivsust, juunivad seda all hoidma. Ühesõnaga, jah, enne sai juba mainitud seda, et raamatul on kolm mõttelist osa, selline lõbus algus siis üsna selline ootamatult sünge keskpaiku ja siis lüüriline lõppe. Nendest osadest pisut rääkisime ka, aga võiks veel pisut põhjalikuma pilgu sinna heita, et see raamatu esimene osa vist nagu mahuliselt võtab kõige suurem osa raamatust. Ja selle märksõnaks võiks pidada teatud sorti pillerkaart ja mittesaanuid tegevuse tasandil, et sama palju kui kraabol kujutab erinevaid pidusid, on tema tekst ise selliste värvikate detailide pidu. Mõnelegi loen ühe väikese kohakese ette, et, et anda teile seda väga head eelmaitset. Härra signastek, kellel oli võlts hammaste vabrik, suskas alailma, kelle, kelle kruusi paar hammast või küki lõualuud ja ollakse ükskord ise peaaegu ära lämbunud, kui ta omaenda hambad kurku tõmbas. Olime naabri kohvi sisse ütlenud, aga naaber vahetas tassid ära ja härrasignostec oleks lauas peaaegu ära lämbunud. Õnneks virutas Loomaarst talle tõsise Dow keset selga ja hambad lendasid suust välja ja laua alla ja härra Schiblasteks, kes arvas, et need on tema vabriku kunsthambad astus neile peale ja sai alles pärast aru, et need olid talle endale mõõdu järgi valmistatud hambad. Ja nüüd sai jälle naerda hambatehnik Schlossar. Et väga selline tüüpiline rabeli raamatu alguse detail või motiiv. Ja muidugi kogu saladus on seotud, eksju, peategelase Jonditke sooviga saada raha, saad rikkaks. Ja sõnaga rikaste maailm on siis kuidagi väga sellises vaimukas ja tabavus kontrastis peategelase enda eluga tsiteerinud väikest kohta. Kui ma roksisin, häbenesin isegi siis, kui keegi seda pealt ei näinud, aga rikkad oksendasid nii nagu see kuuluks pidusöögi juurde hea tooni juurde. Ühesõnaga jällegi väga groteskne, keskne näide. Ühesõnaga, raamatu esimesele kolmandikule annab tooni mingi kõrgendatud meelelisus, mis kasvab siis aega lausa pluseks. Saplus omandab peaagu selliseid hullumeelsuse varjundeid. Näiteks see üks väikest Tseenselt riikliku tähtsusega pidusööminguid, kus siis Abessiinias valitseja osales. Loen teile jälle väikese kohakese, no põhimõtteliselt raamat ongi selliste vaimukate tsitaatide varaid, siit võikski teadet lugema üks valitsusnõunik tuntud maiasmokk, kui oli sellest toidust sellest kaamelist niisuguses vaimustuses tõusis püsti ja hakkas karjuma, lausa kisendama, nägu kiirgas ülimat vaimustust, talle nii väga maitses. Siis jäi sellestki veel väheks, milline grimassi ja ta hakkas tegema harjutusi justkui miskil spordipeol trummis vastu rinda ja võttis järjekordse kastmesse kastetud tükikese omot ja selle peale siis tuleb ootamatult sisse teine osa korraga tograabal täiesti ootamatult sisse sele sakslaste, tšehhide vaenu. Korraga on aru saada, et rabelen oma filigraanse jutuva taga lugejat teatud sort või mingil moel uinutanud korraga on kõik kaetud selle kolmanda rassivarjuga. Ja mulle tundub, et, et, et olgugi et robot suhtub fašismi varjamatu põlgusega ei ole ta ka nagu tšehhide suhtes kuidagi väga kuidagi ülevalt meelestatud, et kas siin kuidagi see tuleb välja see, et tšehhile suht suhtumine Sudeedi sakslastest kuidagi problemaatiline. Ja muidugi neid, kes selle heaks kiitsid, su peedi sakslased välja saadeti, oli ju väga palju ja me teame tänase päevani. Tšehhi Vabariik ei ole seda küsimust lõplikult lahendanud ja seisukohta võtnud, millega inimestel oleks kerge samastuda seal siiamaani väga valus teema ja see kolla Boratsionism mis tollel ajal aset leidis, on ka teema, millest väga palju ei räägita, aga millest on kirjutatud mitmeid raamatuid, see on nende jaoks valus teema. Sest sest peategelane ju tegelikult armub sakslannasse ja tšehhid käituvad selle sakslanna ka üsna jõhkralt, lihtsalt seetõttu, et ta on sakslanna. Ja päris kindlasti neid nii-öelda Sokoli liikmeid, kes sakslaste sissetungile igati üritasid vastu hakata ja esialgu, kui nad uskusid veel, et neil on jõudu, siis neid sakslasi mõnitasid oli täpselt sama palju kui neid, kes olid kaasajooksikud ja see pinge mingil määral on siiamaani perekondades säilinud. Jah, muidugi seda fašismi teemat, Ta on ilukirjanduses juba küllaldaselt käsitletud, aga ma hakkasin mõtlema, et miks Rooboligioosse nagu triviaalselt ei tundunud, et miks see mind miks mul ei tekkinud seda tunnet, et oh jälle jälle see natsism võib-olla sellepärast, et ta võtab sellest nähtusest ainult ühe kihi, aga nagu väga olulise kihi ja siis valgustab seda tihti. Et see juutide massimõrva asemel keskendub ta sellele, mida see jonatamas telli. Jomeniidides nimetati rahvuslikuks determinism, et näidata siis ühe konkreetse armastusloo peal, kuidas natside, see rahvuslik determinism mõjutas inimestevahelist lähedust, kuidas poliitika teeb suhtest lepingu ja armastusest tehte või noh, isegi võiks öelda, et ühte Ja siis mängu tuleb sõda, mis annab siis varasemale Pillergaarile melanhoolsema mõtlikuma varjundi. Kas rabal kuidagi osales ise ka sõjas? Keegi ei osanud sees selles väga naljakas traagikat vaadata, ei pidanud ise võitlema tegelikult ainult inimeste mõrvamise pärast sõda. Ta ei, ta ei võitlenud, aga sakslaste ajal ka töötas protektoraat heaks taliametnik ja nii et selles mõttes ta oli seotud nii et ta teab, mis kaasa jooksiklus tegelikult indiviidi tasandile tähendas. See on huvitav, kuidas ta siin raamatus kogu selle loo lõpetab, et nagu ta oleks tüdinud sellest teemast tõmbate hästi lihtsalt kriipsu alla et tema sakslast naine saab siis pommitamisel surma ja nende ühine poeg, kes on siis alaarenenud Muide, siis sedasi rassipuhtuse nimel eostatud rassipuhtuse programmi kaudu reostatud peaks olema üliinimene. Jah, aga vaimselt alaarenenud ja temast saab ka lahti, nagu siin öeldakse, et just samal õhtul pidi tulema hullude laste hooldusühing minu pojakesed Siitridile järele ja sellega see teema lõpetad, siis ta läheb edasi, et kuidagi see selline naljakas võtet nagu võiks öelda, et see on selline laisk võtte, aga teisest küljest selle raamatu ülesehitusega läheb hästi kokku, et neid teemasid ei ole mõtet edasi vedada. Üldiselt jah, siin selle selles teises sünges osas, eks ju, on see huvitav, et sellele sellise melanhoolselt alatoonile lisandub ikkagi selline raevu kui alatooniga grotesksesse. See rassi puhtasime, ime Leostatud siks, frits laps, eks ju, et ta on väga groteskne kuju, eks ta ei oska rääkida, taob ainult naelu põrandasse, eks. Et. Ja pärast sõda lisandub veel see nõukogude absurd, mida sina juba Peeter siin tsiteerisid, miljonäride vanglat, millel ei ole müüri ümber on Ankara. Ja, ja siis tuleb kolmas osa. Kolmas mõtteline osa, mis mõjub veelgi, üllatab oma pöördena, mida sina eetri paga kasekene mainisid, et kui see väga lühidalt kokku võtta ei tahaks ju noh nagu ikka kuulajatele kõike toimuvat ette ära rääkida, siis tõesti selles osas vabaneb siis jandiitši inimestest hakkab tegema midagi sootuks erinevat. Noh, näiteks kuusetüvesid kuulama. Kusjuures minu meelest siin tekib huvitav paralleel meie eelmise eelmises saates käsitletud romaaniga Sleklis joo karantiiniga, mis räägib ju ka sellest, kuidas üksinduses eraldatuses on võimalik siis iseenda iseennast leida või saada selleks inimeseks, kes olema peadki ja see näib selle rabali. Ma teenilisin inglise kuningat, moraal, samuti olevat. Mis teie jaoks küllike selles raamatus kõige olulisem idee on kõige kandvam idee, mis teid isiklikult kütkestas. Tema Soomaailmakodanikuks saada see ka päris lõpus sisse tulev teema, et kuhu ma tahaksin maetud saada ja miks see oli minu jaoks mingis mõttes kirgastumine selles raamatus. Tegelikult on kõige tähtsam see, et me oleksime kõik üks, et me sulaksime kõik ühte ja, ja see, et ei ole absoluutselt mingit vahet, keda sa teenindad. Tähtis on see, et sa sealjuures inimene oleksid. Just just see on väga ilusti ilusti öeldud, et mulle tundub ka, et see Modenindasin, Inglise kuningad sisaldab üht väga kütkestavat ideed just seetõttu, et seda, seda ideed on võib-olla peaaegu võimatu teostada. Et eks see suurem osa raamatust siis seda jandiitšett käivitub põhiliselt üks impulsiks, ta tahab kuhugi kuuluda. Et on sotsiaalse kuuluvuse nimel paljuks võimeline kuigi õnneks komiteeks vist päris kõigeks võimeline. Et see välistab õnneks võimalus, et oleks üheselt halb või hea tahab vahepeal küll kuidagi nagu serva pidi sakslaseks saada. Aga temas puudub täiesti selline eetikavaba kuuluvusjanu soov olla nii-öelda alati võitjate poolel, umbes nagu see Edgar Hilsem trati nats, kellest sai pärast straight kokkuvarisemist juudi juuksur, eks, et et alguses ta tahab saavutada teiste heakskiitu rikkusega, hiljem asendub see sooviga olla sakslane siis sooviga Tšehhiks tagasi saada. Kolmandas osas tõesti toimub teatud vabanemine, et inimene ei taha enam kuuluda teistele, võib raske isegi öelda, millele siis igaviku või ma ei oskagi öelda. Inimlikkusele kui sellisele. Ja perse ei tähenda nii-öelda mingit jumala leidmist mingit uut sotsiaalset kuulumist. See tähendab tõesti varasema, nii selle lõbusa kujuga siis painova, mingi teatud palaviku taandumist. Siin on üks väga huvitav koht, kus sa mõtled, nii, ma tsiteerinud. Surmamõistmine on kaunist ja kauni mõtlemise algus, sest oma teekonna, mõttetuse nautimine, teekonna, mis nagunii lõppeb enneaegse äraminekuga omandi tühisuse saadud elamus, täidab inimese kibedusega seega iluga. Tsitaadi lõpp. Mina nimetaksin seda küll parema puudumisel muide sellise eksistentsi alistliku meelelaadi võimalikult elu jaotavaks vormiks või sõnastuseks siin nagu ühendatakse kibedus iluga tühisus ühendatakse elamuslikkusega. Esimest esimesest leitakse teine mõttetus nii-öelda ei Hybainajaga yangistuvaid vabastad. Ja noh, võib-olla see näitab jah, tõesti, nagu te Küllik, ütlesite, et sotsiaalse kuuluvuse vajadus on mingil moel nagu kammitseda. Jah selles mõttes ka üsna aktuaalne raamat, et tegelikult ei olnud ja ei taha ju eriti teistsuguseid asju kui see, mida tavalised inimesed tahavad, ta tahab endale võimalikult ilusat naist võimalikult palju raha, võimalikult head elu ja seda tunnustatakse. See probleem on tal peamiselt sellepärast, et ta on hästi pisikest kasvu. Aga kui ta nüüd aru saab, et kui tühised kõik need asjad on, et alles siis justkui noh, mingis mõttes nagu elu algabki tema jaoks seda, sest kui silmad avanevad. Et kui seda lugeda sellise tänapäeva Eesti võtmes, siin on see mingis mõttes juba väga selline nagu hoiatav või manitseb raamatu, et kõik need asjad, mida me tahame, kõik need asjad, mida ümber näeme, ei ole tegelikult mitte midagi väärt. Et see ühiskondliku selline positsioneerimise vajadus, et see nii-öelda elu mõtte otsimine et roopalit lugedes võib vastu küsida, et kas elu üldse vajab mõtet, äkki vajab elu tõesti eelkõige lihtsalt elamist, eks sest elu pole vaja allutada mingile juhtmõttele nii-öelda asetada elamist mingi no ma ei tea, majanduslikku või, või rahvusliku mingi loosungi sellisesse brokrustase sängi, vaid vastupidi mõtted tekivad elamise pinnal, elamise kaudu. Et jällegi omamoodi selline noh, kui viidata eesti kirjandusklassikale, siis tõe ja õiguse paradoks sellega, et paradoks on siis selles, et sellise, sellise vabastava hoiakuni nagu jandiitše jõuab, saab jõuda tõesti ainult läbi nii-öelda selle sotsiaalse kuuluvuse kadalipu. Et õigus saab tõesti õppida ainult või eelkõige tõdede pinnalt nii-öelda tõdede pinnalt tõukudes. Selles mõttes on selle raamatu kurb moraal see ka, et kui kui armastatakse öelda, et lollid õpivad endale igatahes targad teiste vigadest, siis paraku see nii ei ole. Moraal on see, et ikkagi inimene, sa võid iseenda vigadest õppida. Ma usun, et see on selle raamatu üks sügavamaid mõtteid tõesti, et me, me peame sinna kõik ise jõudma, sest see külarahvas, keda ta seal lõpus üritab õpetada, see külarahvas tahtis seda juttu kuulata, aga Ta ei suutnud seda tõenäoliselt mõtestada, sest mõtestanud oli selle enda jaoks ainult Jan tiitja. Nemad kuulasid ainult seda lugu. Aga eks meiegi võime seda lugu kuulata, võib-olla vähemalt paneb see iseenda vigu paremini märkama. Eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning saatekülalisena tõlkija Küllike Tohver. Me rääkisime täna Tšhehhi klassiku pohunil rabali esimesest eestindusest. Modenindasin inglise kuningat ja oleme nüüd jõudnud saadud lõpetava traditsioonilise ilusa kohani. Ja seda ilusat kohta otsides mõlkus mul peas see just äsja tsiteeritud lausekatke Rooboli raamatust. Surmamõistmine on kaunist ja kauni mõtlemise algus. Et siis, kui inimene mõistab oma teekonna prust, seda teekond lõpeb, nagu haabal ütleb või nagu ütleb tema tegelane ja enneaegse äraminekuga võib tärgata nii-öelda uuele elule, võib korraga elu hoopis teisel moel tähele panna. Võib-olla juhtub see, et iga hetk muutub korraga palju väärtuslikumaks. Võib-olla juhtub isegi nii, et, et jah, aeg hakkab liikuma kuidagi teisel moel, ühtaegu aeglasemalt ja kiiremalt. Ja mulle tundub, et selle mõttesaateks illustratsiooniks laienduseks on igati sobiv lugeda väike lõik Fjodor Dostojevski romaanist Idioot. Tuli välja, et elada on jäänud veel viis minutit, et mitte rohkem. Mees rääkis, et see viis minutit oli tema jaoks lõpmatu aeg. Tohutu rikkus. Talle tundus, et selle viie minutiga jõuab ta läbi elada nii palju elusid, et ei maksagi veel mõelda viimsele hetkele. Nii et ta määras endale veel mitmesuguseid ülesandeid. Arvestades, kui palju aega kulub kaaslastega jumalagajätuks, määras selleks umbes kaks minutit, siis veel kaks minutit selleks, et viimast korda enese üle mõelda. Ja ülejäänu selleks, et viimast korda ringi vaadata. Tal oli selgesti meeles, et ta just need kolm ülesannet naeras ja just nii arvestas. Ta pidi surema 27 aastasena terve ja tugeva mehena. Kaaslastega jumalaga jättes esitas ta ühele neist võrdlemisi kõrvalise tähtsusega küsimuse. Nagu ta mäletas, oli vastusest vägagi huvitatud. Kui ta oli kaaslastega jumalaga jätnud, algasid need kaks minutit, mis olid määratud selleks, et enese üle mõelda. Ta teadis ette, millele ta mõtleb, ta tahtis võimalikult kiiresti ja selgesti endale aru anda, et mis siis nüüd sünnib. Praegu ta on ja elab, aga kolme minuti pärast on ta juba miski kas keegi või miski, mis siis õieti ja kus kõik selle mõtlaste kahe minutiga lahendada. Sealsamas kõrval oli kirik ja kullatud petip sädelus heledas päikesepaistes. Ta mäletas, et vaatas üksisilmi kiriku katust sellelt heegelduvaid kiiri. Ta ei saanud neilt pilku ära pöörata. Tal oli tunne, et need kiired on tema uus olemus. Et kolme minuti pärast sulab ta mingil moel nendega ühte. Hirmus oli teadmatus ja vastuseis sellele uuele, mis oli tulemas, mis kohe pidi algama, aga ta rääkis, et miski polnud talle tookord raskem kui lakkamatu. Aga kui äkki ei surekski, kui äkki saaks elu tagasi mäherdune, otsatu aeg ja see kõik oleks minu päralt, iga minuti muudaksin ma siis terveks sajandiks, ei laseks midagi kaduma minna, arvestaks iga üksikut minutit, ei raiskaks midagi asjata. Kohtume kahe nädala pärast jadaga.