Loos on asju. Algab kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme. Ja saatekülalisena kirjanik Eeva Park. Räägime täna Norra juurtega Ameerika kirjaniku Siiri Hustwedi romaanist või lühiromaanist sellest definitsioonist veel räägime ka hiljem mille nimi on meesteta suvi ja mille on eesti keelde tõlkinud Triin Tael. Ilmunud on se raamatus kirjastuse Varrak sarjas moodne aeg. Ja nii-öelda moodne või uus on see raamat tõesti? Originaalis ilmus ta alles 2011. aastal. Ja on siis nüüd värskelt kohe eesti keeles ilmunud. No see on väga mitmes mõttes huvitav raamat ja Siiri hostvad on ka mitmes mõttes huvitav autor võib-olla kõige rohkem mängitud teise kuulsa Ameerika kirjaniku pooloosteri abikaasana. Pooloosterilt on eesti keeles siis, kui ma ei eksi, ilmunud kolm romaani, aga siili hostel on kahtlemata omaette suurus, et teda ei maksaks nüüd abikaasa järgi defineerima hakata. Ilmunud on temalt viis romaani ja natukene luulekogusid ja vist lühiproosat. Ma arvan, et kui me nüüd temast rääkima hakkame, siis me ei saa üle ega ümber sellest, et tegu on ka väga filosoofilise kirjanikuga või kirjanikuga, kes väga täpselt teab, mida ta teeb. Ta on ka kirjandusteaduse doktor kirjutanud oma doktoritöö. Oh mingil väga keerulisel teemal, mis toetas arvukate erinevate filosoofide käsitlustele ja ühesõnaga Siiri kostvad on selline autor, kes suudab väga elegantselt kirjutada, aga see on kõik hoolega läbi mõeldud ja midagi väga juhuslikku selles ilmselt ei ole. Ma arvan, et see saab selgeks igaühele, kes hakkab meesteta suve lugema, sest siin tekib juba selline huvitav ja intrigeeriv mäng pealkirja ja sisu vahel. Võib-olla äkki siis sellest alustamegi jal. No ilmselgelt jah, et pealkiri viitab siis raamatu ühele olulisele teemale, jahelematiivile siis meeste- ja naistevahelisele pingele meeste naiste vahelistele suhetele. Ja ütleme, süžee silmas pidades võib ka siis ära märkida, et et lugu saab alguse sellest, et, et üks tüüpiline läänemees jätab oma naise maha, eks lugu, mida mille kohta võib kuulda põhimõtteliselt iga päev. Nii lähemalt kui kaugemalt teatud ikka jõudes otsib mees endale noorema naise ja siis tema pikaaegne abikaasa elab seda väga raskelt üle, satub isegi, eks ju, psühhiaatrilisele ravile. Ja sealt siis hakkab see selline lugu pihta hakkab lahti rulluma see eneseotsingu ütleme eneseidentiteedi ja soovide sõnastamise saagaga seal kõrval ka muid huvitavaid lugusid, mis käsitlevad nii noorte kui ka vanade naiste elu. Et küsiks siis sedasi väga stereotüüpselt teevad, kuidas sinuni? Naisena seda lugeda oli minu mulje kõigepealt see on ekslik see pealkiri, meistrita suvi sellepärast et et tegelikult oli mees kogu aeg kohal ja võiks öelda, et selle naise nii ja elu oli niivõrd läbi põimunud oma mehe eluga. Et selle mehe kohalolek on kogu selles suves väga-väga tuntav ja tugev. Ja küsimus oligi just nimelt selles, et kui sa oled elanud 30 aastat kellegiga ja sa oled elanud mitte ainult suppi keetes, vaid sa oled elanud ka vaimsel tasandil väga kaasa oma mehe elule ja ilmselt see väga intelligentne mees ka temaga tema elule. Et, et see võimalik tus lahti kiskuda ennast on, on ikkagi tõesti niisugune hullumajja viiv, et, et see ei, aed, jäävad ajust jäävad nagu ainult killud, kui sa seda üritad. Ja samas ka ju seal on ka ka üks noormees ei näidata Ta naabermees, kes on ka abielumees, võiks öelda, et abieluteema on siin väga, väga tugevalt selles raamatus sees, mis sugugi alati ei ole, et on, on mehi, võib olla palju vähem raamatutes, kus nad kogu aeg tegelikult rannal pleesitavad ja igal pool ümberringi jooksevad, ma ütleks, et see on tugevalt meestega huvi olnud. Minu kui naise mulje. Minu meelest see oligi selline huvitav ja ma kujutan ette, et et paljudele feministliku mõtlevatele naistele võib see raamat ärritavalt mõjuda just selle tõttu, et vaatamata sellele, et see mees käitub kaabaka nagu kohe alguses siis see peategelane Miia Fredrik seal ütleb, et õudne on see hetk, kui mees saab aru, et see, mis tal on, ei pea olema, ehk siis et veel enne, kui ta päris muldvanaks on jäänud, on võimalik nendele üks noor naine hankida. Et vaatamata sellele, et see mees on siis nii sigaduslikud käitunud, ei tunne ju peategelane ta tunnebki, kibestumist. Aga ta analüüsib seda väga täpselt ja ja see saab sellest üle. Ja ta ei muutu mingisuguseks vihaks meessoo vastu, vaid tõesti, et see kõik see keerlebki selle mehe ümber, keda siin ei ole. Minu jaoks oli huvitav see, et see, et see viha on alguses paljust rohkem tuntav ja see viha lahjeneb ära mitte selles mõttes, et ta viha viha mehe vastu järele annaks ainet, see elu ise, selle, selle naise võime siiski sõbruneda ja, ja näha teisi inimesi enda ümber on see, mis tegelikult teda nagunii-öelda ellu tagasi toob. Sest alguses, mis mind nagu jahmatus, oli see, kuidas ta nimetas oma meest ainult rotimeheks. Et, et see, tegelikult see, see kuidagi ainult nii-ütelda iseendaga see naine ja ainult selle ainult selle mehega, kui ta veel ei avanenud, nagu selles väikses kodulinnas teistele inimestele nii-öelda suhestades ennast teiste inimestega siis tegelikult see suhtumine mehesse ikka tõesti see just see niimoodi kõik need, mis ta nagu temast mõtles või ütles, oleid väga karmid ja mul ongi niisugune tunne, et ta lõpuks annab andeks või annab selle võimaluse, ta annab andeks sellele mehele ongise suhestumine muusse maailma, mitte niivõrd, et oleks suhe mehega muutunud. Jah, et selles mõttes on see osavalt kirjutatud raamat, sellepärast et alguses võib jääda tõesti mulje, et et Hustle tahab siis selle myya loo kaudu kuidagi sõnastada meeste ja naiste olemuslikku erinevust. Lugedes alguses seda raamatut tuli mulle meelde üks Ruja lugu leiutajate ste laiutajatest, siis kuidagi tekkis selline tunne, et, et võib-olla, kus ta tahab öelda, et et mehed kipuvad olema rohkem laiutavad kui naised. Et umbes nii, et naised leiutavad ellujäämise viise. Aga mehed laiutavad elu arvel. Ja see on ju lausa selliseid väga sapised. Taat. Eksmees jätab oma vananeva naise noorema nimel lihtsalt maha. Ja see annab siis minategelasele põhjust öelda, tsiteerin mõned inimesed lihtsalt võtavad endale poja oleva ruumi nühkides paiga hõivamiseks sissetungijad välja. Ja jätkub siis sedasi autoriteedi, raha, sugutite, võluvõim. Aga siis hoiak tõesti nagu see va juba kirjeldasin okup mingit mingil moel jah, lahjenema või, või muutuma ja mingil mingil hetkel ta siis jõuab ikkagi mingite teemadeni, mis võib-olla siis võtavad mehe mehe ja naise vahelisi erinevusi või või leiab mingid teemad, mis ühendavad mehi-naisi. Minu meelest väga selline andekas leid või konstruktsiooni on ju see ka, et raamatu peategelane, luuletaja ja tema mees Boriss on siis geneetik ja kui siis luuletaja mõtiskleb igasuguste revolutsiooniliste küsimuste üle, nii et kõik selle saab väga loomulikult siia sisse tuua just tänu selle abikaasa kaudu, kes on siis nende asjadega tegelenud ja siin tuleb ka jällegi naise mehe vaatepunkti erinevusi välja, kus Miia ja kohati irvitab mehe ja tema kolleegidele, kes on tõsimeeli suhteliselt lapsikud asju näitama. Jah, ja vot siin on üks koht, mis mulle väga meeldis, kus kus siis Miia püüab. Kujutad ette ühe noore tüdruku Alissi seda dilemmat, eks talis satub sellise noh, ütleme kõige üldisema sõnastuses koolikiusamise ohvriks. Ja siis Miia Miia kirjeldab seda sellist meeste ja naiste vahelise vaenu erinevust. Loen teile selle koha ette. Lähematele üksikasjadele vaatamata on Alice'i lugu masendavalt tuttavlik, selle põhiehitus kordub mitmesuguste variatsioonidega kogu aeg igal pool. Ehkki aeg-ajalt avalikud on need julmused enamjaolt varjatud vargsed torked ohvri häbistamiseks haavamiseks strateegia, mille kõige sagedamini võtavad kasutusele tüdrukud, mitte poisid, kes harrastavad otsekohest lööki, hoopi või kubemesse hädamist. Toll koidikul koos selle keerukate seaduste austamistega sekundantide ja sammudega. Selle müütiline uuestisünd metsikus läänes, kui must kaabu ja valge kaabu teineteisele oma kuuel asulistega vastu astuvad. Vana hea, lähme nurga taha, rusikavõitlus kahe meessoost disputangi vahel kumbagi hõisata ka ergutamas pöidlahoidjate leer, isegi kisklus mänguväljakul, väike poiss naaseb koju, veriseks, pekstud ja astub isa palgete, kes küsib, poeg, kas sa võitsid? Kõik omandavad meie kultuuris väärikuse, millele ükski Naissoo rivaalitsemise vorm ei suuda võrdseks vastaseks olla füüsiline kaklus tüdrukute või naiste vahel kassi kisma, mida iseloomustavad kriit, pimine, hammustamine, kõrva, kiilude jagamine, lehviva tundrukud ning naeruväärsuse või vastupidi meeste lõbuks mõeldud erootilise vaatemänguhõng. Meelepärane vaatepilt kahest naisest asja kallal. Sellisest riiust võidukana väljumises pole midagi üllast. Sellist asja nagu hea korralik kassi kisma pole olemas. Et ühesõnaga minu arust päris päris vaimukas ja mõnevõrra isegi ütleme, naise vaatepunktist eneseirooniline vaade. Ja samas võib-olla natukene mitte enam nii ajakohane selles mõttes, et see, mida praegu tehakse nii-ütelda, sugu sugude võrdsuse nimel, on see, et naiselikku kaklust läheb ka meeste poolele üle ja meeste kaklust tüdrukutega poiste kaklus tüdrukute kaklusesse ja, ja, ja see on, et võetaks alati tegelikult halvimad omadused, mida antakse üle ja, ja see võrdsustamine tähendabki seda, et et meestel hakkab tulemusena kassikaklust ja seda, seda niisugust alatuid. Tõid võib-olla mida vanasti omistati ainult naistele ja on ju kuulda tüdrukutest, kes ühesõnaga täiesti ka ikkagi rusikaga juba nahvat ja jalgadega. Et et, et kahjuks on see niisugune. Aga mis mind nagu selle raamatu puhul veel üks, üks mees, kes tegelikult oli väga tugevalt olemas kuli koli isa. Ja, ja need kohad, et ühesõnaga see, et kuidas tegelikult on naised Ranseninud, perekondlikult kaasa võetud, siis niisugune sisse kodeeritud olemas on see, et, et mammaga oli lihtne, aga isale pidi avaldama muljet selleks, et tema tähelepanu võita. Ja, ja väga hämmastav oli see, et meie isa, kes sa oled taevas, haarold olgu sinu nimi. Ja, ja see on üks niisugune, mida millest tulenevalt väga paljud asjad juhtuvad tegelikult ka naiste elus. Minul on luuletus Meie isa, kes Sa ei ole taevas. Et. Et jah, see suhtumise küsimus tõepoolest, kusjuures ju ka ka see isa tuleb ka emaga vestlustes väga-väga oluliselt välja kui, et see ei ole olnud lihtne elu, see mees, kellele sa pead nagu kusjuures on väga hea mees olnud kas ainult mõttes võib-olla naist petnud ka armunud korra ära, aga, aga ikkagi ei ole see nagu kerge olnud selle vaikimise, mehe vaikimise vastas siis nii-ütelda naise lobisemine, kes püüab siis kogu aeg seda olukorda kodus nii-ütelda hoida mingisugusel kergemal lõbusamal rõõmsamalt tasandil. Sest nagu siin öeldakse ja mis oli väga-väga meeldiv mulle nagu niisugune kogu selle tarkuse ja kõige selle juures oli see kõige suurem tarkus kui need vanad naised seal hooldekodus nad jõudsid kõik sellele tulemusele, et elus peab olema rõõm. Et see üks, keda nad nimetasid küll Kukotiks ja vana naine, kes lõpuks segi läks samas kui see väga tark ema Miia ema ütleb, et aga ta toob meile rõõmu tegelikult, et see, see, tema teatud kergemeelsus. Et seda on vaja elus. Et see oli nagu võib-olla häbi käiv suutis hüüatada Pulitzeri au auhinna puhul, et paljas sitahunnik suur sitahunnik, et, et noh, et see on niisugune, ühesõnaga, on vaja nii tõtt. Aga on vaja ka teatud kerglast rõõmu. Just seal vanadekodus tuleb nagu see välja, et igalühel on oma olemuses mingisugune tahk, mis tegelikult on vajalik nagu elus siiski lõpp lõpp-punktis hakkad seda rohkem hindama. Ja siin saab muuseas juhtisid tegelikult veel ühele olulisele teemale tähelepanu minu meelest võib-olla poolelt isegi tahtmatult ehk sisse naiste vanadus või või vananev naine, vananeva naise motiiv on ka siin väga tugevalt esil just nende abikeel ja tema sõbrannade näol. Aga kas ei olnud huvitav ka see vananev mees see ratastoolis mees? See oli ka suurepärane koht, ratastoolis mees, kes ikkagi veel ligi sõitis ja ümbert kinni haaras. Et kui paljud oleks suutnud midagi, aga et need Need on need vanad mehed olid veel täiesti elus olnud. Te olete mõlemad need maininud jutu seest tassimisele jällegi raamatu struktuuri koha pealt väga oluliselt on. Et kui, siis alguses peategelane Miia läheb peast segi, eks nagu te ise ka enda kohta ütleb psühhiaatriaravil ja kuidas sealt välja tuleb taastuma oma ema koju maale väikelinna ja seal ta siis puutub kokku tüdrukutega, kellele ta luulekursust annab. Need on siis need, see Alice ja tema nii-öelda sõbrannad, kes siis sõda välistasid, piinavad ja siis oma ema ja tema emast veel vanemate naistega, kes on seal vanuses 85 kuni 100 ja siis pea tegelema Miia ise on vist 55 aastane, kuskil ütleb, et lisaks tuleb veel mänguse naabrinaine, kes on siis kahe väikelapse ema. Et need nii-öelda naise elu erinevad etapid on ju see, mis siit raamatust. Selle nooremad tütar, eks ju, on omakorda seal üks tegelane, kes on siis päris väike tüdruk neljane aga lihtsalt selle, sellega seoses tuli meelde, et just hiljuti ilmus kirjastuselt Nordan Soome kirjaniku raakeljeeuu romaane Helena mis tegeleb samamoodi, tegelikult sellesama teema võiks siis naise vananemisega või üldse vananemisega. Kuigi ta võtab seal läks ju sellise väga selge biograafilise ainese Su kuulsa maalikunstniku Helene Shersbeki elu. Aga ühesõnaga. Mulle meeldis sinihustatil see, et ta kasutab, kasutab seda vanadust vanaduse teemat mingite muude rõhkude esiletoomiseks, loomulikult traagiline jahu kosutab ka, eks, et ühesõnaga, et selle Helene Shersbeki elu kaudu püüab näidata, et et kuna ta elas sellist väga võimsat erakordset elu, elu elas nii-öelda hästi, elas sisukalt, elas intensiivselt, eks elas mõtte- ja tunderikkalt. Et siis võiks olla siis ainus asi, mille üle ei peaks inimene surres kurbust tundma, eks raisatud elu üle. Aga et siin võib-olla see vananemine kuidagi teistmoodi välja mängitud. Et ma ei tea, eks see, selline stereotüüp, et mehed vananedes nii-öelda hakkavad oma, ütleme sõltuvad oma kehast üha vähem, aga naised nagu sõltuvad oma kehast üha rohkem, kuna kaotavad oma sellise noorusliku elu. Aga mulle tundub, et siin need vanad naised on juba jõudnud sellesse staadiumisse, kus nad on ka oma kehast nagu täiesti irdunud nagu puhas vaimne kirgastumine jah, just, et need on nagu mingisugune sest imeline kirgastumus. Et ma kujutan ette, et nad on lihtsalt kokku kuivanud, 90 sajaaastased, naised aga eks see üks nendest, eks ju, viidab aega sellega hätta, tikib mingisuguseid jõle lähedaid pilte, eks masturveerivaid naisi, teekonna soojendaja, sisekülje voodrile. Et see on kuidagi ühtaegu naljakas. Ja siis on ta nagu väheke kurb ja siis ta on vähekene üle, eks ju. Et see on selline nagu inimese pisikene, nähtamatu protest, eks ju, sellise mugandumise vastu, aga samas väga nagu reaalne kombatav. Et minu arust see on nagu väga oluline motiivist. Ta päris vist seal lõpus neid ei suutnud ta ju see kehani nii hapraks jäänud, et seda vist ei suutnud teha. Aga ta vist oli neid kogu elu teinud tegelikult nii-ütelda peitepiltidena omale. Aga huvitav oli ju see tegelikult, et et nendel naistel oli ju lugemisklubi ja, ja samas ei olnud üldse ootuspärane sellise kirjaniku puhul nagu siidihost, et selleks kirjanikuks, keda käsitlitööritseeennoostan see oli nagu minna väga-väga lihtsa vastupanu teed samas. Ja, ja võib-olla just sellepärast oli see kuidagi nagu lausa liigutav, et seal oli ju teemana nagu tuli, ostan ja tema emma ja see, kuidas nad seda lugesid. See oli usaldav ka, et selles mõttes, et keda huvitab, eks mis autorit siis ikka ühe Ameerika vanadekodu veidikene keskmisest intelligentsemad naised lugeda võiksid kindlasti, klassiku edasid fantasy, selleks teine variant. Rohkem mul vähegi a, no eks ole Ameerikas ju ka ikka ikka iga igasuguseid. Juba täiesti kaasaega liigitavad raamatut, eks need on tulnud ka, ütleme, 20. sajandi jooksul palju märkimisväärseid naisnaiskirjanikega uuemaid maid, Torislassingut võiks kasvõi päevade nädalate kuude kaupa käsitleda. No igatahes ma rõhutaks seda, ma alguses ütlesin, et siin raamatus ei ole midagi juhuslikku, et see kõik on väga hästi läbi mõeldud ja olen elemendid väga elegantselt üksteisega koos toimima pannud. Olgu selleks siis kas geneetikust mees vaata sest abikaasa või see, et ta justkui iseenesest satub olukorda, kus teda ümbritsevad erinevas vanuses naised või siis ka see, et nad seal lugemisklubis just loevad seda raamatut ja mitte ühtegi teist. Jaa, ei, kõik on väga, on minu jaoks oli selle pausi puhul ja mis, mis mulle nagu naisena nagu jäi ka silma kohe selle kohe esimesel et, et tal oli meeletu häbi, tal oli häbi jääda haigeks häbi sattuda hullumajja, häbi sattuda nagu sellesse olukorda, kus ta oli ja ma ütleks, et see on midagi ülimalt naiseliku et mitte, et sul on väga valus ainult ja sa tunned, et sa puruned, vaid sul on häbi oma purunemise pärast. Sa ei ole nagu. Ja, ja see on üks niisugune, võib-olla kõige naiselikum pool selles raamatus. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme ning stuudiokülalisena kirjanik Eeva Park ja räägime Siiri Hustvadi romaanist meesteta suvi. Läksime nüüd kohe alguses tegelikult üsna sügavale sellesse raami Tartusse sisse rääkides natuke selle sisust ja üsna palju seal üksikutest detailidest ja katsusime siis arutada ka selle üle, et millised detailid selles raamatus on nüüd üdini naiselikud ja millised võib-olla siis võtavad naislugejaid teisiti mees lugejat. Ja oleme rääkinud ka sellest, et siin raamatus on tõesti neid detaile palju ja kuidas autor suudab, et vaat et võrdselt tähelepanu juhtida ka kõige väiksematele nüanssidele kõige väiksematele tegelaskujudele. Sest et tõesti, kui juba rääkisime sellestki, et raamatus keerleb siin väga palju nende meeste ümber, keda siin raamatus ei ole üks neist on siis peategelase Miia abikaasa Boris, teine on tema isa. Lisaks käib siit raamatust läbi Miia abikaasa enesetapu teinud vend ja tema lapsena surnud onu. Nii et neid erinevaid mehi, ah jaa, jaa, veel naabrimees ka. Et neid erinevaid mehi on lõpuks terve ports, nii et sellel see pealkiri on ikka äärmiselt vale. Teleleiva juhtis tähelepanu ja millest teevad ka väga täpselt seda, et mehed on kohal, kuigi nad kohal ei ole, eks et füüsiliselt. Me näeme meid väga-väga vähe, mõned neist on igavesti kadunud, aga nende kohalolek on on väga selge ja tajutav. Aga lisaks on siin veel ka väga palju naistegelasi, keda samuti autor suudab ju väga suure tähelepanelikkusega käsitleda ja noh, näiteks kas või seesama tema luule kursuse rühm, kes on siis noored 12 kolmeteistaastased, plikad, ta suudab ka neid päris kenasti ja niimoodi portreteerida, et nad jäävadki üsna ruttu erinevate indiviididena meelde. Absoluutselt no mina tegelikult tahaks juhtida vestluse võib-olla nendele teemadele, mis, mis tõesti seda naiste ja meeste vahelisi pingeid kuidagi ületavad või sa nagu mulle tundub, et kustutad arutasite tänu sellele, et ta on nii palju filosoofiat lugenud, on nagu paratamatult kib, filosoofiline ühesõnaga, ta püstitab mingisuguseid väga huvitavaid postulaate või või väga huvitavaid, selliseid seisukohti tuleb siit raamatust välja. No esiteks näiteks selline asi, et takigi leiab, et inimese, mina on üks selline väga imelik konstruktsioon, et see mina, mida me nimetame Minaks, on väga liikuv ja, ja muutub mõnevõrra kunstlik. Ja noh, selle, selle küsimuse püstitas ta juba siis Miia enesekahtlustuste kaudu raamatu alguses, tsiteerin. Kui ma hull olin, kas ma olin siis mina ise või mitte, mina ise, millal saab ühest inimesest teine tsitaadi lõppküsimus siis kust vadi jaoks ei kõla mitte, et kas inimene muutub? Kas tema, mina liigub või vaid eksju, et millal, kuidas ta seda teed, et see, et ta liigub ja et ta muutub, on fakt. Ta ju ütleb ka seda siin raamatus ja see on ka väga oluline koht minu enda jaoks. Et kui nad oleks elanud veel kauem 600 aastat koos, kas neist oleks saanud abikaasaga üks ja see sama inimene tema, seda tema mehe arvamus. Ühesõnaga, millal sa oled mina ja millal mitte. Küsimus võib-olla ongi selles, et ta tunneb, et ta ei ole enam ilma porissita ilma Roti teadlasteta, nii palju, mina kui ta oli enne, sellepärast et see sellest tuleb õietise algalgne kibedus, teine ära minnes võtab sinust nii palju kaasa. Vaat siin tulevadki mängu ju mõned noh, nii-öelda objektiivsed psühholoogiateaduse probleemid nimelt mälestuste suhtelises, et kuidas ta arutleb ka sellele, kuidas oma mehega olid vaielnud selle üle, kelle mälestus mingi asi on, mõlemad mäletavad ühte ja sama pilti, kumbki arvab, et tema rääkis sellest teisele ja kui siis saad abi kasutajale ma ühel hetkel ei ole, siis ta ei ole enda mälestustest ka enam kindel, ta enam ei tea, kellele need kuuluvad. Jah, muuseas, ma olen iseenda peal tundnud, et minu meelest seal tihti väljamõeldised näiteks mul on sama asi, et kui ma hakkan kuskil seltskonnas mingist meie ühisest mälestusest rääkima, siis mu abikaasa ütleb, et jaa, aga see oli hoopis nii. Ja siis tõesti esitab täiesti tõepärase pildi, ma saan aru, et ma olen vahepeal lihtsalt midagi välja mõelnud. No see on abielude puhul, minul on väga pikk abielu selja taga, nii et ma tundsin selles väga paljusi asju ära niisugust, et tõepoolest, et see mälestuste see küsimus selles, mis seal tegelikult oli. Ja see, kuidas sa järsku hakkad mõtlema ka täiesti abstraktseid asju, mitte niisuguseid igapäevaasjalikke asju järsku avastad, et mõlemal on üks ja seesama mõte. Ja, ja see tõepoolest teen naguniisuguse, et kust, kust üks inimene lõpeb, kus teine algab, eks ole, teatud aegadel muidugi oma töösse süvenedes võib-olla nagu haihtub, aga, aga üheskoos olles. Ja küsimus on veel lahkumineku puhul on ju see, et et sa ei saa mäletada neid asju enam nii ka õnnelikke asju, nii nagu nad olid, sellepärast et sinna tuleb teatud hoopis teine varjund juurde. Kui teist ei ole sinuga koos enam neid asju mäletamas. Et see on lahkuminekute puhul alati väga kibe, aga mis mina tahaksin öelda, on see, mis mind selle raamatu puhul hämmastas, tegelikult kuivõrd ma ütleks, isegi ootamatu oli mulle selle ameerika pilt, mis sellest raamatust avanes. Et me oleme ikkagi niisugune. Ma ma ei oskagi öelda, võib-olla just see mehine Ameerika kirjandus ka, rääkimata Cervakist, kõikidest muudest, meile toonud tegelikult lähedale hoopis teise Ameerika selline normaalne Ameerika nii-ütelda, selline see kirjanduskursus, see ületas igasugused ootused, sellepärast et see nimekiri, mida ta siin luuletajate nimekiri, juba, mida te 12 13 aastastele pakub, on nii, et ma ei tea, kas meie ülikooli kursus sellist annab ja see, mida ta paninad seal tegema. See oli ka niivõrd kõrgetasemeline, et kui ma mõtlen nendele ameerika teismelistele, keda sealt nendes kohutavates Hollywoodi filmides tulevad aga need ei saa olla sellelt samalt maalt minu jaoks nagu sest need tüdrukud kõige oma oma trikkide juures ja omavahelise, selle kiusamise ja, ja omavaheliste mängude juures nad suudavad siiski teatud määral ka algusest peale kaasa minna ja ka lõpus, kui antakse neile ikkagi ülimalt keerukas koduülesanded kirjanikele, ütleb, et ta ei hakka tüütama lugejat, sest ta tegelikult on, see on hästi sümpaatne ka, et ta näeb kogu aeg lugejat, tegelikult ta pöördub lugeja poole, kes on ka väga ootamatu tegelikult tänapäeva kirjanduses. Igaüks teeb ju näevad, lugejad pole olemas. Aga aga see, see, ta ütleb, et ta ei tüüta nende tekstidega, aga, aga see juba, et need tüdrukud suudavad midagi teha, selle kõrge taseme kursusega kaasa minna oli minu jaoks väga hämmastav. Ma sõin neid mänge lugejaga on ju veel ka, kus ta kuskil ütleb, et et tegelikult see sündmus, sündmus toimus ühel teisel hetkel, aga jätame korraks selle kronoloogia kõrvale. Üldse, mulle tundub, et kust võtta on ka väga täpne, ühesõnaga et siin on mõned laused, mis sobivad nagu mingiteks, õpetussõnadeks või sellisteks valgustuslikeks aforismideks näiteks sõnastate, sellised paradoksid on võimatu mingis loos selgusele jõuda, kui ise selle sees elada. Ja tegelikult see on ju kirjandus, enda paradoks ka, eks, et et mis ajendab Eksu kirjutama soov selgusele jõuda, hoolimata tundest, et see on võimatu, eks ju peaaegu või vähemalt väga raske. Ja et noh, kas sellest ei tulene siis järgmine paradoks, et selgusele jõudmise tahe suunab, eks selgitama, seletama, lahterdama, aga kui sa mõistad selle mõningast tulutust, et noh küll, igasugune lahterdamine küll korrastab, aga, aga muudab ka vaesemaks siis jääb nii-öelda puhas kirjeldus, mida jällegi seletab, mis pidid aeg-ajalt ikkagi suunata, püüad mulle tundub, et Dustetan kuidagi intuitiivselt sellest aru saanud ja suunab oma tekste nagu selliseid puhta kirjeldamise suunas, aga ta jätab nagu väga osavalt sellise mulje, et see on lihtsalt puhas kirjelduseks. Peeter juba rääkis, kui hästi see ülesanne konstrueeritud ja kui täpselt, eks noh, see on nagu pilli häälestamine, kõik on nagu väga-väga hääles. Aga üks teema veel, tähendab mis, minu meelest on siin raamatus oluline see, nagu see kannatuse teema, et kuigi kustutad, et pole selline tõsiusklik, tõsiusklik eksistentsiaalist et noh, tal on mingi pehme või humoorikas joon, mis, mis tema kirjeldasin, mahendab. Aga no on aga selgelt, et silmida elu tõsiasjade eest sulgeda ei soovi. Jaa, meesteta suves on minu meelest oluliseks teemaks igat sorti, ütleme siis noh, sotsiaalne võib-olla selline antoloogiline, sügavam kannatus. Et sotsiaalne kannatus tähendab sellise välja tõugatuse või kõlbmatu tunnet, nagu sellele Alice sil, eksi, seal koolitüdruk oleks, keda teised kiusavad, aga teadega seal Miyal sama moodi et alis küsib, et miks nad minu vastu nii õelad on. Ja, ja siis see myya mõtlen, et kas see polnud mitte selle natsa isemoodi olija kimbatuses refrään. Et ustavalt käsitleb noh, taktitundeliselt aga samasse otsekoheselt välja tuugatuse tundega otseselt seotud vajadust meeldida olla nagu kuuldud ja mõistetud sellest omakorda tulenevad julmust, mis, eks ju, kust võeti sõnastades, on inimelu tõsiasi ja see on see teine laiem kannatus, mis tähendab sellist kontrolli kaotamist või kaitsetest. Et siin on üks väga tähenduslik tsitaat, kui pea ja mina, lapsed olime, ütles ema. Et ta oli vahel pikalt kabuhirmu tundnud, et miski mõni haigus või õnnetus meid temalt võtab. Tahtsin teid igasuguse haiget saamise eest kaitsta, tahan ikka veel. Aga sellest pole kasu, eks tsitaadi lõpp. Et siin sõnastatakse minu meelest midagi väga olemuslikku, jälle see elu, elamise, ebakindluse, inimese kaitsetus elu ees. Elu ongi teatud sorti juhuse, muusika või ootamatuste ahel. Et lõviosa neid ootamatusi, muidugi potentsiaalsed võimalused, eks Nad libisevad meist mööda umbes nagu asteroidid, meteoriidid libisevad mööda maast aga harva toimub kokkupõrge, mis paneb siis inimese vastupanu ja ja vastupidamisvõime proovile jätab sellise püsivad jäljed ja noh, see on see raamat on kanu minust. Kuidagi sündinud sellisest kokkupõrkest, eks ju, et elu elu korraga pöörab ootamatult ette teise palgeks, lihtsalt inimene, kelle, kellega sa oled kogu aeg koos elanud, lihtsalt lahkub ja ongi kõik. Mis mind selle raamatu puhul nagu tegelikult ka järjest järjest enam kaasa tõmbas, oli see hoolimine ja see, see, et see väljendub niimoodi kuidagi mingisugustes niisugustes väikestes asjades, mis nagu kasvavad suureks et ja ma saangi aru, ühesõnaga see, see peategelast ju tegelikult ei kuskile. Ei see tuleb nii loomulikult. Ja see, et ta kasvab nii suureks inimeseks ja kes suudab ühesõnaga oma tegelikult raskes olukorras ikkagi sellesse situatsiooni selles vanuses, sellesse situatsiooni sattunud mitte ennast põlema pista, vaid hoopiski minna appi naabrinaisele ja lahendada nii erakordselt hästi, lausa ma ütleks niisugune noh, võta õpimaterjaliks, kuidas ära lahendada niisuguste plikade situatsiooni seal seitsme tüdrukuga osata seda nii suurepäraselt teha, olla, olla niisugune õde, sest ka ka õega on ülimalt lähedased suhted ja olla selline tütar oma emale ja tema sõpradele ja siis ainukene, mis jäi mulle nagu niisuguseks nagu võib-olla liiga ilustatud ja liiga uskumatuks, aga võib-olla kui täiesti inimene on ise niivõrd hooliv, siis ta peabki olema selline tütar nagu see teisi, sest see tundus mulle nagu niimoodi üle elusuurusena, et keegi 24 aastane, mis ta siin umbes on imeilus tüdruk riietab ennast, ei tea kuidas peale etendusi ja läheb lausa Telektiivina jälitama isa, et, et teada saada, milles asi on, et anda emale emale viimaseid informatsioonikilde. Et aidata sellisel tasemel, et kusjuures tal on oma oma elu ja oma kallim, ma ei tea niisuguseid noori, kes, kes selle nimel. Ma ei kujuta ette, et see niimoodi saaks olla. Ühesõnaga see see siin myya tõuseb tänu sellele mingisuguseks erakordseks kujuks. Kelle nimel siis on tütar valmis seda tegema? Aga see kõik mõjub siiski üsna loomulik, sest et juba ka tänu sellele, et kuna see raamatuid selleni minajutustus, siis vähemalt lugeja saab teada ka selle myya enda kahtlustest ja meeleheitest ja nii edasi, et et kui ka teda ümbritsevad inimesed võib-olla, et ka seda, mis tema sees toimub, siis lugeja näeb, et ta ei ole ju ainult selline hea haldjas, kes hõljub ringi võidetud, talle tuleb talle sama raskelt kui teistele inimestele. Ja seda, seda suurem suurem hind on sellise loolimisel. Et ta ei ole ju ta ju kusagil, ühesõnaga ennast ei suru teistele peale. Aga minna tegelikult ja võtta teise väike beebijadaga kanda ja tehas ja see ei ole niisama. See tegelikult võtab igalt inimeselt jõudu kogu aeg. Seda kirjeldatakse siin nagu see oleks midagi väga lihtsat ja loomulikku, aga kui sa seda elus sellist asja kohtad, siis siis sa vaatad seda peaaegu et uskumatult, et keegi seda teeb. Et see on niisugune inimestevaheline soojus, näiteks see, et sa lähed ja sa hakkad seda naabri noort ja omadega hädas olevat peret aitama kohe. Et see hämmastas mind, sest tõesti see niisugune minu ameerikalik blilt täiesti noh, sai mingisuguse uue värvingu tänu sellele raamatule aitaski aitäh. Äkki. Pakub siin oma oma nii-öelda oma versiooni Anajutan friinis, sest noh, Ameerikas on riim on ju eelkõige eneseteostus unistuseks. Et ma lähen, ma lähen ja, ja saan nii-öelda lehepoisist miljonäriks. Tema pakub teistlaadi, eks ju, on levitanud eks, et mitte eneseteostus, vaid vaid kooselu teistega. Ja no ühesõnaga, see tuleb sul nagu natuke liiga ilustatult välja. Tegelikult tõepoolest hetkel on käigus ta ju ise ennast lahkab väga halastamatult ta ei ole teiste suhtes halastamatu. Ma arvan, et see siiski Ameerika unistuse kirjeldus ei ole, pigem on see see, et me kipume tihti just nende samade Hollywoodi filmide sarjade kaasabil jõulisel kaasabil ära unustama, et Ameerikas on olemas väga suur keskklass, kes on suhteliselt hari ja tunneb huvi raamatute vastu ja nii edasi ja nende elu lihtsalt niimoodi tihti suurel ekraanil ei näidata, et see raamat on mingis mõttes sissevaade siia, kusjuures noh, see peategelane myya ju ka ohib siin vahepeal, et kuidas luuletajatele ei pöörata mingit tähelepanu ja kuidas see auhind, mille ta saanud on ka tegelikult miski, millest peale mõne üksiku kirjanduskriitiku keegi midagi ei tea ja et sa lihtsalt näitabki ühte sellist teist joont Ameerikas, et Ameerika on ikkagi väga suur ja seal on see intellektuaalne maailm olemas. Eetris on kirjandussaade loosn asju, stuudios on Peeter Helme, Jan Kaus ning saatekülalisena Eeva Park. Ja täna rääkisime siis Norra juurtega Ameerika kirjaniku siringustrati Uuessdeestindusest pealkirjaga meesteta suvi. Ja sinikust vett. Nagu juba Peeter saate alguses mainis, on pooloostri abikaasa ja kirjandusteadliku inimesena teed ustavad siin ka väikese vihje kasutades väljendit juhuse muusika, mis on siis ühe pooloosteri vahest kõige kuulsama raamatu pealkiri ja no mis võikski olla siis sobivam kui saadet lõpetava ilusa koha tarbeks lugeda väikene katkenud Sis pooloosteri juhuse muusikast, mis eesti keeles ilmus kirjastuses Atlantis Vladimir Indriksoni tõlkes. Ja kui siin meesteta suvest rääkides mainisime Ühe teemana sest elu ootamatust või sellest tulenevat inimese kaitsetus, et seda soovi elu kontrollida. Ja seda tõsiasja, et elu liigub omasoodu ja ei vasta tihtipeale meie meie soovkujutelma telesiis juhuse muusika kah. Poola Austria juhuse muusika räägib just nimelt sellest samast samal teemal. Ja siin, eks seda teemat, et väga hästi illustreeriv seen pokkerimängust otsil oli kaks kinnist kuningat ja lahtine ärtu kuningas ning Ärtlas klaveri lahtised kaardid olid ruutu kuus ja risti seitse tõenäoline rida, võib-olla siiski nõrk kaart võrreldes kolme kuningaga, mis kutil juba käes olid. Seda unikaardid kujutasid endast seevastu võimalikku ohtu kaks lahtist kaheksat ja otsustades selle järgi, kuidas ta alustas neljanda kaardi peale panuste tegemist mitme järjestikuse 300 ja 400 dollarise tõstmisega jõuliselt edasi rühkides kahtlustas Nash. Tema kinnistes kaartides võib peituda mõni maiuspala. Vahest veel teinegi paar või koguni kolmas või neljas kaheksa. Nash hellitas lootust, et potsi saab ka neljanda kuninga aga ta soovis, et see tuleks alles lõpus kinnise, seitsmenda kaardina. Senikaua mõtles ta, võiks kutt saada veel kaks säärt või veel parem ärtu emanda Jäärtu sõduri, et jääks mulje, et ta teeb täispanuse tõenäoliselt mast kirjale, et neitsist lõpus nelja kuningaga rabada Stownjagas välja, viienda kaardi lauale sai poti viie potsi sai oma ärtu. See ei olnud, ei emadega sõdur, aga peaaegu sama hea ärtu kaheksa mass tuli endiselt rikk kumata ja Stownil polnud enam võimalik neljandat kaheksat saada. Kui Stownjagas endale risti kolme pöörles potsion Naši poole ja naeratas üle mitme tunni esimest korda korraga paistis asi lootustandvale. Kolmele vaatamata avaston suurima lubatud panusega tervelt 500 dollariga. See tekitas Nassis natuke imestust, aga siis otsustas ta, et see on kindlasti bluff. Flaugule Stoun katsusid kuti välja süüa ja kuna neil oli nii palju raha tagavaraks või sinna nii mõnegi kõva hoobi vastu pidada. Flower jätkas oma võimaliku reaga ja potsi, vaatas seejärel 500-st panust ja tõstis omakorda 500-ga, millele Nystonguiv laual vastasid. Flauri kuues kaart osutus ruutu sõduriks ja sel hetkel, kui ta nägi seda üle laua libisemas tõi ta kuuldavale pettumus. Rohke. Nash oletas, et on omadega läbi. Nagu nõiaväel sattus seeerr potsile ärtu kolm. Kunstonsai poti üheksa hakkas Nash korraga muretsema, et potsi kaardid on liiga tugevad. Jens tõmbligi jälle suure panuse ja isegi pärast klaveri väljalangemist käis mäng täie hooga edasi ja pank üha kasvas, kui nad lõpusirgele lähenesid. Stoni bussi läksid kuuenda kaardi juures silmitsi vastamisi kõikudes edasi-tagasi ägedatest tõstmistes ja vastu tõstmistes. Kui nad lõpetasid, oli potsil viimase kaardi jaoks järel vaid 1500 dollarit. Nash oli arvestanud, et ta ostab neile auto pantimisega veel vähemasti tunni või paar aga pakkumine oli muutunud nii pööraseks, et kõik sõltus äkki vaid ühest ainsast mängust. Bankoli tohutu Kulbodzi võidaks, saaks ta jalad alla ning oleks jälle löögivalmis ja Nash aimas, et sel korral peataks teda enam miski. Kuid ta pidi võitma, kui ta kaotaks, oleks kõik läbi. Nash sai aru, et neljandat kuningat loota oleks liiast. See võimalus oli lihtsalt liiga väike. Aga mis ka ei juhtuks, pilistowne eeldama, et poisil on käesmast. Sellele viitasid neli lahtist Tartut ja kuna kutt mängis vastu seina surutuna paistsid tema suured panused välistavad ka blufi võimaluse. Isegi seitsmes kaart osutus kõlbmatuks. Ajaksid ilmselt kolm kuningat asja ikkagi ära. Kutil on head kaardid, mõtles Nash. Tugevad kaardid ja laual oleva seisu järgi otsustades konstoli võimalused nende löömiseks nigelad. Potsi sai risti nelja. Kõigest hoolimata tundis Nash paratamatult väikest pettumust. Vahest mitte nii väga kuninga pärast kui just seetõttu, et see kaart polnud enam ärtu. Oh sa süda, lausus ta endamisi ega teadnud, kas see oli mõeldud ainuüksi naljana. Seejärel jagas Tony endale viimase kaardi ja nad olid valmis otsi kokku tõmbama ning mängu lõpetama. Kõik toimus väga kiiresti. Stoun, kes oli oma kahe kaheksaga ikka veel ülekaalus, pakkus 500. Otsi vaatas 500-st panust ja tõstis siis veel kord 500-ga Stolvates potsi tõstmist kõhklassetoone käes hoides paar sekundit ning laskis siis veel 500-l lauale kukkuda. Seejärel lükkas kutt, kel oligi sel hetkel ainult 500 järel oma järelejäänud žetoonid laua keskele. Hea küll, Willi, ütles ta, näita ette, mis sul käes on. Stoni näoilme ei reetnud midagi. Üksteise järel pöörest, oma kinnised kaardid ringi, aga isegi siis, kui kõik kolm nähtaval olid, oleks olnud raske otsustada, kas ta on võitnud või kaotanud. Mul on need kaks kaheksat, ütles ta. Ja siis on mul see 10. Ta pööras selle ringi ja siis on mul see teine. 10 Ta pööras selle ringi ja siis on mul see kolmas kaheksa Ta pööras viimase, seitsmenda kaadi ringi. Maja. Röögatas Flower rusikaga lauale laiatades. Mis teil sellele vastu panna, tšak? Mitte tuhkagi, kostis potsi ega vaevunud kaarte ringi keerama. Ta on mind löönud kuid põrnitses mõne hetke lauda justkui juhtunusse süüvida püüdes, siis keerasid ainult julgust kokku võttes ringi ja naeratas messile. Sõbrake, ütles ta, paistab, et meil tuleb jalgsi koju kompida. Neid sõnu lausudes väljendas potsi nägu sellist kohmetust. Nassil hakkas tast lihtsalt kahju. Veider küll, aga kutt äratas temas rohkem kaastunnet kui ta ise. Kõik oli kaotatud, ent ometi tundis ta üksnes haletsust. Head kuulajad, hoiduge. Hasartmängudest ja hoidke teineteist. Kohtume kahe nädala pärast. Laos on asju.