Tere õhtust, ütleb teile luulesaate toimetaja Mari Tarand. Vähevõitu neid luulesaateid viimasel ajal on olnud. Elu on kuidagi asjalik ja kiire. Aga olen kindel, muidu ma ei räägiks praegu siin, et leidub ikka inimesi, kes aeg-ajalt. Luulet vajavad sellel ja mõnikord isegi toetuvad. Niisiis, Kadrioru pargi servas elab luuletaja. Nädal tagasi lugesime siinsamas keskeprogrammis tema aegumatud luulet. Täna on ta ise meie külaline või õigemini mina läksin külla. Debora Vaarandi-le nagu olen mõnikord varemgi käinud sügisel, sest esimesel oktoobril on Debora Vaarandi sünnipäev. Debora Vaarandi ka seob mind isiklikult ka väga pikk tutvus ja selles peegeldub võib-olla midagi ühe hariliku eesti inimese suhetest luulega, kirjandusega, eluga. Kordolin, laps, koolilaps ja tema oli luuletaja, kelle luuletusi juba koolis pähe õpiti. See ei ole kangelanna, sirge pihtne. See oli luuletuse emast, oli 50.-te aastate esimene pool veel ja mis luuleajast sai siis juttu olla. Aga emast, Saavik ka südamlikult luuletada ja Debora Vaarandi luuleteekond tõi ta ühes oma kõige hilisemas kogus väga sügava emast kirjutatud luuletuse juurde, mis algab umbes nõnda, ma tsiteerin peast, praegu kui midagi ei ole, siis vihm ikka on. Keskkooliõpilasena sain Debora Vaarandi ka esimest korda niimoodi suust suhu rääkida, kui ta meie koolikirjandusringis külas oli ja mina pidin esitama deva luuletuse. Lihtsad asjad, mis oli siis just värskelt ilmunud. Aeg läks ja mina lõpetasin oma koolid ja minust sai hiljem kirjandussaadete toimetaja. Nii et mul oli võimalus aeg-ajalt ikka ja jälle Debora Vaarandi ka tööga seoses kokku puutuda. Meid oli meie suhe juba kahe täiskasvanud inimese suhe, kuigi üks oli küpsem ja teine noorem ja kogemustelt vaesem, aga luulest sai rääkida alati. Ja kuigi Debora Vaarandi hilisema loominguperioodi luuletused sügavad ja sageli natuke tumemeelsed ja valusad on mulle võib-olla kõige kallimad ja lähedasemad saan ma ikka tee alustada juttu temaga sellest samast luuletusest, lihtsad asjad, mis oli ju programmiline luuletus ja ennustas kogu eesti luules ühte uuenemise järku. Issand küll, Christian jah, räägitud nagu teatud niisugusest murrangulist luuletusest pärast väga retoorilist ajajärku, aga jah, ega ma väga kääritud asjadest ja üle maa ehk ju kunagi luuletanudki ja mul ongi lihtsatest asjadest oleme ka need, need asjad on olnud varem ka minu luules, aga noh, ütleme seal laulmannile või emast või kui ma olin üsna haiges sanatooriumis, kirjutasin Karjalas metsadest, mis on minu lapsepõlve mälestustega seotud ja mõni pisikene niukene armastus, luuletuski. Noh, need on ka lihtsalt asjad, mida ma hiljem olen nagu inimese niisugusteks põhitugedeks lugenud, et nendel saab toetuda ja nende juurde saab põgeneda ja minna ja tuge otsima ja nii ja muidugi ma jäin luulessaastumisega võrdlemisi hiljaks, mõni niisugune venita ja olen olnud ja ja see tõepoolest üks tavaline luuletaja armastusse, eks jäi mul ehk olemata selle tõttu, kus neid armuvalulaulud. Ja noh, niiviisi naljatledes öelda armuvalu laulud, aga muidugi see on ikka üks periood, aga see on väga nõrgalt mul selle tõttu võib-olla tõesti ja ta tiite niisugused, mis ei soosinud mitte kuidagi seda, seda teemat või seda, seda luule, maailma, mis seal läks olnud nii väga isikuline. Ja siis tuli sõda peale kohe ja muidugi see see kodumaa igatsus, mis, mis siis kandis minu esimest luulekogu, see oli muidugi väga-väga-väga valdav ja väga-väga tõsine tunne, nii et see oli peamine ikka. No minult on küsitud hiljuti alleski usutluses, et millal ma pettusin noh, nii otseselt kohe, no otseselt on hirmus raske vastata ja mina olen nüüd selle üle üsna palju mõelnud ja ja võiksin öelda siis niiviisi, et eks rased illusioonide purunemise, et niisuguste hakkasid väga-väga algusest peale juba ja see on säärane asi, mis ikkagi mida ka praegused inimesed, võib-olla isegi tunne, vaid, et see uus, mis siis suure õhinaga ja suure idealismi alati see toob ka omad pettumused ja mida ei ole osatud oodata ja ja on ka illusioonide purunemist siin. Ja tookord võiks öelda nii, et kui inimene on noh, oli siis oli ja siis tulid muud kõiksugu asjad, mis nagu lükkasid säärase otsustamise edasi, et ikka ikka arvad, et see näiteks rahu tuleb, kõik see toob midagi hoopis muud ka ühiskondlikult ja nii. Aga siis, kui inimene on täies uus ja teovõimeline ja elujõuline inimene, siis tema teatsebiootab igalt, igalt uuelt, tavaliselt ootab muudatusi, siis on ikka see motiiv käib läbi, et aeg annab arutust ja, ja tõepoolest see, see aeg andiski arutust. Ja kui oled juba vana, siis muidugi ei jõua asjade arutustena märkhothat. Nii et, et niisugused illusioonide purunemise ja need muidugi avaldusid üsna palju ka selles motiivis, mis mul luulest läbi käib, on üks vaikimise motiiv, see on niisugune, et ma ei ole üldse olnud viljakas ja vaikuse aeg on, on tulnud rohkem, kui oleks õigus olnud. Ja enne veel neid lihtsaid asju võiksin ma ise tuua oma luuletuste hulgast näiteks rahutuse, mis on kirjutatud paar aastat varem ja ja kus seal on, on ka väga selgelt see niisugune hämming ja ummikutunne ja mõte, et kuidagi oleks, oleks ehk tõesti olnud parem, kui oleks jäänud ikkagi maatüdrukuks ja ei oleks üldse. Peaks hakanud. No see ei ole seal nii lihtsalt öeldud, aga kuidagi niiviisi läbi lillede see sealt paistab, et et oleks juurde jäänud, sellepärast et noh, ma olen üldse looduseinimene tõesti väga sügavasti niisugune loodususklik inimene, kui, kui nii võib öelda. Ja maatöö, kuigi see päris maatöö oli mulle tervislikult natukene üle jõu, ehk valin nõrkade kopsudega ja siukene kehvakene. Aga Mulle meeldis üldiselt küll ka see, see päris maad, nii et see oli mulle meele järel. Ja see, see kahetsus muidugi on muidugi mõttetu pärast, et kuigi siin maatöö oli eriti rohuga, et kui mõni niisugune kergem tee, oli mul väga meele järele. Aga siiski ma igatsesin nagu ikka noored inimesed igatsevad laia maailma ja ma igatsesin muidugi väga haridusse järel ja kooli tahtsin ja ja kirjandus ikka hakkas arstima. Suurt osa mängki maaelusse. Unistus niisugune kirjanduslik maailm. Kuigi ma tõepoolest sinna väga hilja astusin, aga ma hakkasin luuletusi nii väga tõsiselt võtma ja nendega elama oma ja ja üldse kirjandus avas mulle, noh, päris nagu teise maailma. See igavene uudishimu kestab ja, ja inimene nii kaua, kui ta ikkagi suudab mõtelda, nii kaua ta mõtleb kõikide maailma asjade üle muidugi mis selles on, see on võib-olla, et tõesti see mingisugusel kombel inimene katsub leppida oma oma piiridega see üks niisugune asi, mis mis on ka kuidagi tähtis, et sa siiski nii nii kohutavalt endalt ei nõuaks kõike võimatut. Ja, ja siis muidugi ka teistelt mitte see, see on nii, kui sa, kui sa enda piirid kuidagi oskad kindlaks teha ja nende kloppida, siis ollakse vaste ka oma kaasinimeste suhtes võrdlemisi leplik, sellepärast et me oleme ikka kõik ühesugused. Nii, nii hirmus erinevad see, see, meie niisugune tundemaailm on ikkagi väga sarnane mõistusse, mõistuse jõud on paljudel on noh, niisugune hästi suur, teistel väike ja nii edasi, see on lihtsalt intellektuaalne tase. Aga, aga inimese tundeelu on, on väga sarnane see valutunne ja kurbus ja kõik säärased igatsused ja unistused, need on väga sarnased ja selles suhtes on võib-olla jah, see kaasinimestelt just nii hirmus palju ei tohiks, ei tohiks nõuda. Nii, et parasjagu läks neid nõudeid. Seda võiks seostada kuidagi nii, et sa praegu loed ja kuuled ja mõtled, et inimesed nõuavad hirmus palju teistelt. See nähtus esineb Muntuga laati ja esineb ka praegu väga palju ja see on muidugi edasi viib elu edasiviiv, nagu öeldakse, suutlikkus viib elu edasi, aga no ma mõtlen siin särastaga väiklast ja nisukest nõudlikkust, mis inimesel endale nagu koormavaks muutub, sellepärast et kui sa nii kannad mingisugust lahedat ägedat sharrast, kas viha või võib nõud, mis tahavad hirmsasti midagi niiviisi läbi pressida ja see on ju hirmus. Ma kujutlen, noh võib-olla, et ma olen naiivne selles suhtes, ma ise ei ole just säärane. Ta teaduste inimene, nii et, aga, aga ma siiski arvan, et see, see ei tule asjale kasuks. Aga missugused on sul need kõige paremad hetked, kus sa tunned, et sa oled endaga kuidagi harmooniliselt koos ja, ja kas need on looduses või või raamatutega? Jah, ma olen seda isegi nagu öelnud, et looduses ma olen tõesti tundnud seda, seda endaga tasakaalu ja seda kõigega niisugust tasakaalutunnet ja rahu ja ja hardusti ja loodus on mulle just see see olnud ja. Ma olen niisuguse tüüliksid hetked, need on nagu õnn on üldse väga üürikese hetke küsimus, need on olnud ikka mul just niiviisi kuskil kas seenemetsas või karjamaal hulkudes kadakate vahel, kus on ka väga niisugune tore tunne, sa näed kaugele ja kõik, see on sulle niisugune silmale hea ja ja noh, jah, minu jaoks on see ema ei ütle, et see peaks olema tingimata kõigile, see oleneb paljudest asjadest. Ja, ja muidugi raamatut maailm jah, raamatute maailmaga on muidugi iseasi, et see on veel üks asi, mis võib olla inimesi siiski aitab mõista ja ühendada. Sellepärast et teist inimest ma mäletan, kui ma noor olin, et see oli mulle täitsa Gustav mõelda, et vaat inimesi niiviisi seestpoolt vaadata, nagu seda kirjandus annab, et kuidas see võimalik on, minu jaoks oli see päris ime. Ja tegelikult see võimaldab inimesi mõista inimeste mõistmist. Võib-olla kirjandus ei ole otsekohe niisugust käegakatsutavat tähendust, seda seda muidugi ei ole, seda on vaestelt nõutud noh nii nagu raamatus kirjutatud, nii peab ka minema kohe täide, aga noh, see on muidugi naiivne mõte. Niiviisi kirjandus ei mõju kunagi. Ei mõjusta nii vägevat asja, nagu on elu luvad. Kui kirjandus aga kaudselt just selles mõttes inimeste üksteise tundmaõppimise mõttes on kirjandus minu meelest väga tähtis. Muidugi seal on siis, seda teavad teoreetikud muidugi kõik palju paremini, aga ka iluküsimus. Noh, ilu on. Ei loe niisugune mõiste, mida on ka kahtluse alla seotud, kas ongi üldse olemas? Aga no me tunneme, et ta on igavest tunne, Ilufion selge, näeb ilu ja ilutahvlil, seda mõistet võib kunstis lõputult laiendada, selle vastu ma ei vaidle, aga see ilu, mida me noh, loodus, sest ta ju kasvõi ja ka mis Eiki, võib-olla suhtlemises relvaga, armsate inimestega ja kõik see on ju olemas. Ma just mõtlesin ka seda, et sinul on küll kahjuks väga palju häid ja truusid sõpru lahkunud juba. Aga sul on sõpru, sa ei ole üksinda ja sul on ka noori inimesi, kellega ennast hästi tunned ja kes sind kuulata tahavad. Aga vajad sa kuulamist, või oled sa see tüüp, kellele meeldiks, kui mingi noor sõber tuleb ja räägib midagi väljast või tahaksid sa pigem tunned vajadust, sest sa tahaksid oma elukogemusi ja kunstitõdesid ja üksikmida jagada. Jah, mul on elus palju sõpru olnud ja hästi häid sõpru ja just kirjanduse inimeste hulgas ja niiviisi ja nad on on ja nii kui lahkunud paljud ja ja see on muidugi hirmus kurb ja niisugune tunne muidugi hakkab pikkamööda tekkima inimesel, kui tal lahkuvad ja lahkuvad, et tõesti see laulusalm läheb täitajatelu normanni laastatud ja tühi. Ma ei ole üksinda, mul on väga häid sõpru ja inimesi nooremate hulgas ja ma kohe ütlen, et inimesed on minu vastu väga kena, vaat olnud ja, ja no ma, et inimesed ei ole mind sugugi üksinda jätnud. Ma ei, ma ütleksin, et ma ei ole see, kes nii hirmsasti tahab üksinda olla, aga ma ei, ma ei kannata ka üksindusse. Ma olen niiviisi, et ikka nagu parasjagu siis võiks öelda. Ja kassile suhtlemise suhtes on need muidugi see on natukene, oleks võib-olla tõesti hull, kui ma nüüd hakkaksin lakkamatult endast rääkima kõiksugu lugusid ja, ja pajatama lõputult. Vanainimesed selle vastu patustavad ju tihti, aga no antagu neile andeks. Et nad enda elust tahavad rääkida ja nii, aga Priks ma tahan ikka välismaailmast rohkem teada, tegelikult sellepärast mind huvitab küll, kuidas inimesed elavad, mis on, nad hakkama saavad ja mis mis laias maailmas. Ja nii et selles suhtes ma nyyd ma saan seda infot niiviisi elavast allikast ikka tõesti, ma ei ole selles suhtes mahajäetud, et ma peaksin ainult neid kuulama siis aparaate ja, ja ja sõprus on väga ilus asi, küll ma pean, sõprusest olen ma eluaeg väga lugu pidanud ja, ja ma tunnen praegu, kuidas see toetab ja kui kui tore see on. Televisiooni, rahvas vedas sind hiljuti välja metsa, teevad sinust telesaadet, see on muidugi hirmus tore, aga ma tean, et sellele objektile, kellest saadet tehakse, on see sageli no ikkagi raske ja, ja ei ole ju väga mugav nüüd lasta ennast filmida ja küsitleda. Aga sa tegid selle läbi meeldivate inimestega koos Cole'i televisioonist. Mismoodi sa tundsid ennast ja kuidas, kuidas saalis? No see ja see on jälle see, et minu loomuses puudub see täiesti see teatra Algne element, ma ei ole nii üks, üks väga-väga väike teatraal üldse, nii et see ala on mulle nii võõras ja ja selle tõttu muidugi üsna raskelt talun teid sääraseid ülesandeid ja ma isegi imestan, et mul ei olla meelde tulnud keeldude ja selle eest, ma ei tea, miks ma mõtlen mõtlen imestusega, et kas mul seda tõesti tarvis oli. Aga, aga noh, nii nii läinud ja ei saa kuidagi nagu ära ka öelda, et ei, ma ei taha Jani. Aga see on ka nagu teatud kohustus ikkagi ka nende inimeste ees, kes on sinu raamatute lugejad, ma usun, et neid on ikka väga-väga palju. No ja ma ei tea, kas see on minu kohustus või mitte, aga nii see on läinud nüüd ja muidugi, et ma sain metsa minna. Mulle väga tähtis jälle, sest ega me sinna metsa enam kuigi palju ei saa ju. Ilm oli nii ilus ja see oli iseendast aga kena kõik. Nii et ja inimesed ka tutvud uute inimestega ja see on ka tore. Uute noorte inimestega, kes teevad oma tööd rõõmuga, on ka hästi niisugune kena elamus, nii et ega midagi muidu ei saanud. Peab ikka vaeva nägema. Kus sinu lemmikmetsad on, no Saaremaale sa neid tihti küll ei saa. Ei, Saaremaal ma nüüd enam ei ole saanud, ma ei ole kohe tikkunudki sinna pärast, et parem olen ma mälestustes siis Saaremaal, aga muidu ma nagu ei see läheb mulle ehk raskeks. Ja muidugi ma lähen nüüd ikka siin Tallinna ümbruses ka neid ilusamaid kohti leidnud ja armsaks on mulle saanud need mereäärsed maad ja sisse olen ma peaaegu ei tunnegi siinseid ütlemisi, nimetusi või, või maastikke, aga tähendab varju maastikke ja nii, aga aga muidu Eestimaal on ju üldse nii ilus, et et küll on hea, et ta on siiski niigi palju näha saadud, nagu ma olen seda saanud luu jooksul muidugi. Tähendab, palju rohkem nägema teda ja palju jääb nägemata, aga kui meelde tuletama hakata, siis säärased säravad maastikud tulevad silmad, et need on teinekord nii imelised, et kui neid hakata rääkima, siis on kuidagi endale pisut piinlik, et noh, liiga ilusad või voore maastikud näiteks sonistama suure Johannelisuses. Ja üldiselt kuna ma armastan just seda avarat maad, siis Manš sihukest madalat metsast maad nagu Pärnumaal ja kus on väga paksud metsad, aga ühetasa ja nagu ei näe kaugele. No ma ei tea, seal on kindlasti igasuguse maid, aga vani oma oma maitse kohaselt räägin, et mulle meeldivad ka need Viljandimaal, seal niisugused olid vanasti ka ilusat õitsevad linapõllud ja säärased ilusad maastikud, aga tädi kuplitega ja aga eriti Vooremaa on mulje jätnud säärase suurejoonelise mulje põhjarannik muituks, sellest rääkimata ja noh, ma ei hakka rääkima enam Saaremaast ei jõua ära kiita. Saaremaast oled sina ikkagi kõige ilusamad luuleportreed olnud ja kui Saaremaast rääkida, siis, siis mina näen teda küll. Sinu luuletuste kujundite kaudu, kõik need kõlisevad särapikud, jää, kivi, Raunad ja nii edasi ja nii edasi. Nähtavasti. See intiimsus mulle ka meele järel, see on just see intiimne maastik on Saaremaal see, kus mina kasvasin, vähemasti tähendab see on siia vastu, mandrid on Saaremaa, on ju ka suur maa ja seal on igasuguseid maastikud, aga aga see. On säärane intiimne oma laiukestega mere ääres ja niisugused Katarikude maa, kus mets suuri metsi ei ole ja selles suhtes on see, see avar taevaasi. See kõik on aga mulle niisugune armas ja need särapikud ja tammikud. Tammed seal sarapuude keskel. Mineva aasta või hiljuti igatahes oli üks kirjandusseminar või konverents või ma ei mäleta, mis ta nimi oli, kust Maie Kaldre rääkis kalju lepikust kui Põhja-Eesti luuletaja ja sellega seoses kerkis niisugune küsimus, et kas ikkagi on võimalik ütelda, et üks on põhjaeesti luuletaja Parema luuletaja ja tähendab, et kas Eesti maastik on eesti luulet tajates nii selgelt väljendunud, aga mina ütlen küll, et on. On küll on, on, muidugi on ja mis sellest, nõnda on põhjaeesti luuletajaks olla muu luuletaja ka nendele võib palju nimesid anda, aga muidugi ikkagi see ikkagi on see mõjustanud ikka see, kus sa need oma esimesed sammud teed ja, ja seen, kus niiviisi lapse silmaga vaatad, sa oled veel nii madal ja, ja pisike lühike, näed seda maastikku nii isemoodi välja ja kõik need lõhnad on nii eriti tugev, vaat ja värvid ja kõik on ikkagi lapsemaastik on, on eriline maastik, nii et et see mõjub. Muidugi see mõjub, muidugi ei ole siin nagu vanas Campmanis kirjutati, et et Varssavi selle tõttu luuletajad seal oli ilus maastik, siis oleks meil jäänud palju palju luuletajaid sündimata igale pooldan hirmus ilus, ei olegi, aga aga, aga huvitav on ta alati lapsele, nii et see, mis endise, ma ütlen, minu minu lapsepõlve nisukest esimesed maastikud. No kui nüüd, kui ma püüan vahest vaadata neid nüüd Kamari hiljem käinud Ta niisuguse täiesti võõra silma hakanud, seal oli midagi ilusat, see on nisukene lage ja metsas seal pole ja seal pole mäge ja seal õieti midagi eriti oranž sooäärsed maad olid siis nad ka välja. Et, aga noh küll ta oli ikka omamoodi ilusid ka küll ta oli ilus lapsena, kui seda võtta kõik kõik need ikkagi kiviaiad juba ilusaid ja ja dada rikud ja muidugi seda, seda ma ei nimetanud, et see oli ilus, aga no ma tagantjärele saan aru, et see oli just see ilutunne ikka ka. Õhtuvalguses kadakate värv muutus nii imelikult, et nad ei olnudki enam nagu rohelised, vaid nad olid pisut punased. Tähendab, mitte mitte päris. Ma lihtsalt agressi, roheline värv muutus nii siukseks imelikuks, mitte päris vast rehaga vastu õhtut, nähtavasti kuidas päike hakkas paistma tema peale ja aga kõik see värvide maailm oli eriline ja meri kah sealsamas ligidal, niisugune sõbralik meri. Seal väike väin ja väikese väina tamm ja ja need suured Roo lagendikud ja noh, kõik niisugused niisugused mälestused, need jäävad väga tugevasti ja ma usun, et et Kalju, Lepiku maastiku muidugi, mina ei tea, niiviisi ei tunne tema kodukohta niiviisi, aga et see tema olles nii selgesti kajastub, see on kindel. See kauge hääl, see merekohin mind saadab alati mu teel. See armas pilk on imerohi, mis hingelt tugevamaks teeb. Mu kodumaa, kui ema isu nii lähedane, tunnen sind sumetsi nagu juukseid pihus su tuult kui hingeõhku rind. Mul meeltes on su talve taevad täis pehmeid lumeräitsakaid ja suvevalged pilvelaevad keskavarusi ääretuid. Su kõlisevad särapikud, kus muru katab lehe loog, kuid raagus oksi veelgi, ripub su sügisanud su lihtne roog. Ja kasteheinas väiksed hauad ja Kivirähu näed põllumehel, leib eha paistel puhtal laual ja vanemate väsinud käed. Miks räägin sinust nagu kurdaks vastamata armastust. Miks muutus süda nõnda kurvaks, kui oleksime lahusust? Veel lähemale? Tahan tulla su südamele koduginud. Tõsta kõrgele Su mulla, mis nõnda heldelt toidab mind. Me kuulame saadet Debora Vaarandi juubelisünnipäeva eel. Tema luulet ja tema mõtteid. Kas on nii, et mõni eluperiood mõni lõik elust on niisugune, mida sa kõige sagedamini mõtled tagasi või, või üldse kuidas on, kas sa näiteks oled kirjutanud meres või tahaksid neid kirjutada või oled oma peas kirjutanud mälestusi? Jah, muidugi olen olnud selles suhtes väga ma ei tea, kas laisk või mis, et ma proosa olen kimpus olnud, ma ei ole teda osanud kirjutada ja ma olen teda siiski mõndagi tahtnud küll kirjutada. Ja, ja need mälestused on nüüd niiviisi, et muidugi ma mõtlen nende peale siia ja sinna kannatanud ohutud. Neid on nii nii tohutult palju, et lihtsalt juba juba see, et kuskohast sealt peale hakati haigus kaest kinni võtta nagu ei jaksa enam kirjutada. Nii et mälestusi Läks, memuaare tuleks kõigil kirjutada ikkagi natukene nooremas eas, kui mina praegu peaks hakkama. No vähemasti kuuekümneselt kirjuta ka. Aga siis mälestused on küll niiviisi, et ükskõik mis asja lahti tahad ajalehe või kuskilt sealt mingisugune nimi või ükskõik mis ja sellega, äkki hakkavad nad kõik lendama ja ühes tuleb teine ja nii. Aga ma ei ütleks, et mul oleks niuksed. Noh, kinnised perioodid, millele oma kogu aeg mõtlen, teistele ei mõtle, ei seal mingit reeglit ei ole, see on ikka üsna niisugune. Niisugune juhuslik asi muidugi selle kõige viimase aja pääl on, on vähem. Sest vanas peas ei juhtu enam inimesel teab mis eriti. Nii et seal on nagu vahe üldiselt mälestusi, et on küll, aga need Lähen enam niisugused tähtsad mälestused võiks nii-öelda, nii et tähtsamad on muidugi need naabeeaa mälestused. Eks neid inimesi on küll, kes neid kirjutavad ja kõiki asju maailmas ei jõua ära kirjutada. Aga ma tean, et soome kirjandusseltsi inimesed on käinud pikemat aega sinu juures üles kirjutamas lindile, kirjutamas mälestusi sinu ja ilmselt siis üldse eesti kultuuri arenguteelt või on need väga isiklikud mälestused, mida nad yles kirjutavad? See tuli väga spontaanselt hakkasse, ilma et ma jälle oleksin õieti märganud, milles see kõik sündis. Ja need mälestused on küll täitsa spontaansed, need on niisugused, mis siiani ja sinna ja mis nad nendega teevad, seda ma ei tea. Mul oli siis, kui see selgus, et haavandeid jutuajamisi, mis me lihtsalt ajasime juttu ja andsime jutt, aga tahavad siis neid ka lindistada. Siis mõtlesin ahtis, jaga Nolindistagu pealegi ja mis pärast minu surma sündi pole ükskõik, mis nad nendega teevad. Ma ei tea, kas kunagi need, kas need valmis jõuavad. Päris kohe maha kirjutada ja see on juba natuke raskem lugu, sest need on tõesti väga bootilistid jutud harjunud kaootilised, aga siiski mõnes mõttes täiesti ka põnevad, kuna mulle selgus, kui masin jutustasin üks kord, et et kuskil õieti kirja pannud neid sõjaaegseid aastaid tähendab neid niisugusi metsikuid seiklusteks isani nimetati, selleks olid nad natuke liiga rasked või? Mäletad või niiviisi, aga aga siiski ma ise pilkamisi ja irvitades ütlesin neid, kuidas Türgi sõjas käisin. Räägime siis nyyd jälle sellest, kuidas Türgis peas käisid. No igatahes need rännud rännud sõja rajal täiesti võimatutes olukordades, kuhu ma sattusin ja sääraseid asju võib-olla jah, need on, on huvitavad laagid kellelgi teada või lugeda või, ja teine gorite, nüüd hiljuti rääkisime sellest, kuidas 51. aastal Turkmeenias võtsin komandeeringu. Kirjutasin tookord aga niisugune sileda ja täiesti asja asja niisuguse reisikirja sellest ja sain selle eest ka kõik kiita, jagannesse reisikiri oli niisuguseks ära kurnatud, ütleme niiviisi läbi mitme sõela mu endas rela muidugi kurnatud, et, et ma tundsin kogu aeg tarvet, et ma hilisematel aegadel, et ma kirjutaksin selle loo täitsa uuesti, et see oleks täitsa täiesti põnev kirjanduslik säärane Sammed kaks reisikirja ja ühest ja samast asjast ühes yhe sama inimese kirjutatud taga absoluutselt erinevad. Sest noh, selle Turkmeenia sõiduga oli, seal oli nii palju ka neid absurdseid seiklusi ja niisugusi metsikuid olukordi ja nii et ise ka hakkasin ma imestama, kui asjade kõiki meelde tuletasin, et kuidas see kõik võimalik oli ja nii. Aga noh, jah, ma olen tõesti selles suhtes laisk olnud, neid neid ise kirja pannud ja ega neil ka nii suurt tähtsust pole ka ikkagi. See sunnib mind ohkama kurvalt ja ütlema, et et miks olen mina näiteks nii laisk olnud, no kas mina või keegi teine, et miks peavad Soome kolleegid eeskuju andma, kuidas, kuidas oleks võinud ja pidanud silu metsikut inglased ammugi ühes kirjutavalik. Aga nali naljaks, ma arvan noh, ma otsin seda õiget, ilusat ja peenetundelist väljendust, aga aga et lõppude lõpuks on sul olnud ka väga tormiline noorus ja huvitav eluga, ütleme isiklike suhete poolest. Ega ma nüüd midagi taktitada jäänud nii huvitavate inimestega koos elanud ja, ja ühesõnaga kokku sattunud ja palju armastanud ei kannata. Tänud, ütleme sisesed suured ja mina olen variante abiellute kohta ütelnud oma meelest väga enda enda meelest väga hästi EAS-i s raadio jutus, et kus ma ütlesin, et ma sain aru, et mul ei ole annet selle peale ja noh, see on muidugi hirmus naljakas, aga see on jumala tõsi, et mul ilmselt ei olnud anne. Abiellumiseks ja noh, see on väga, ma olen ju individuaalpsühholoogiat uurinud ja üldse psühholoogia mind huvitanud ja muidugi endale kohutavalt raske ju mingisugust analüüsi teha enda kohta, aga ikkagi viimaks saad tõesti aru, et see on ka üks niisugune anne, see on, on see muidugi ka asjaolud seal ja kujunemine ja, ja ka need valikuvõimalused on teinekord nii nigelad ja kõiksugu asju võib juhtuda, aga ikkagi. Aga ikkagi tuleb sinna ainult ikkagi noh, süüdistamisse sõna on niisugune paha, see ei ole õige sõna, aga aga kui need asjad luhtuvad, siis nad luhtuvad ikka ikka sinu enda siniparas nägu või isa. Noh, pead selle Eestis kedagi teist ei saa siin nüüd küll süüdistada. Ja mis siin süüdistada, see on, see on niisugune keeruline asi, kõik need abielud, et kõik kirjandus ja pika ajakirjandus ja filmid kõik kubisevad sel teemal, nii et isegi midagi, keegi ei ole midagi see veel õiget otsa leidma, mõtlesin sellele asjale aga, aga tõesti üks niisugune ütlemine, et et otsib, otsib oma kari, et inimene, kui ta ei otsigi seda, et saaks õnnelikuks, vaid otsib päev otsib just selle kari otsa minekut ja nii võib, võiks ehkaa ütelda ka. No ma ütlen konkreetsemalt, et vaat see kirjandus, kirjandus oli minu jaoks ikkagi väga tähtis asi ja kui, kui inimene kohtab noort kirjanikku ja kes on noh, veel niisugune huvitav jaa, ja kes on nii-nii väga äkiga sinust huvitatud ja kõik, see on üks niisugune suur suur motiiv ka, et inimene siis noh, see on nagu päris kohe tuleks valge hobuse selja asja prints. Ja võib olla Ta oli seal siis minu partneril Kazjes, seesama asi, et tema oli kuskil seal Saaremaakolkas oli tema kirjandushuviline inimene, hüppa kirjanikke kirjutanud, aga siiski temal puudus nagu see päris päris keskkond. Ja kui ta minuga tutvus raamatuaasta puhul siis minu kodus mul ikka tuleb meelde, et mul oli seal laua pääl lülite, tuli mul sinna külla, õhtul oli seal Bernašoo. Kas see oli inimene üliinimene või oli tema tagasi mitu, kus abi ootama, isegi praegu ei tea, aga igatahes õrnasso ja, ja kohata neid Saaremaal ühte niisugust tüdrukut, kes loeb niisukest raha, matut ja nii edasi ja nii edasi. No ühesõnaga eks see oli temal ka lei natuke pahviks, nii et ma ütleksin, et see on niisugune. Meie valikuvõimalused on väga piiratud ja et see abielu siiski ei sobinud. Meil see selgus muidugi ka mõne ajada pärast need ootused olid või, või ma ei oska öelda, siin siin ei saa mitte kedagi nüüd ütelda, et vaat et tema oli niisugune paha ja ja sellepärast ei sobinud. Nii ma ei taha, kuna köeldee väärletti temaga võime olime viimaks lahkuma läinud, siis me ikkagi jäime sõpradeks. Oli möllu aeg, sõbrad et see, nojah, ma ei ole siin nimetanud muidugi ta tuhind, tähendab point oli see mees ja tema. Tema pani mind ülikooli, sõitsin Tartusse, mul oli, noh, missugune. Kõik maailm avanes, ma olin kooli lõpetanud, Malleksima linnaku, tööta haritlane, mul ei olnud kuskile minnagi. Noh, see oli äkki kõik oli nagu avanenud, aga teisest küljest muidugi oli natuke rõhused. Kaaslased olid valinud noor ka, ma olin 19 alles. Nii et teised olid nii, elasid rõõmsalt elu, aga meie elu oli kuidagi rõõmud. Tähendab, see oli üks niisugune mingisugune pürgimine ja niisugune. Ühesõnaga, et et Aadu Hint oli väga kooliõpetaja, ta oli suurepärane kooli õpetaja, tal oli muidugi aga niisugune loomus, et kõike ikka kangesti midagi üritada ja ja isuga rangevõitu oli ise see elu. Noh, aga see, see ei ole mingi pahe. Aga tõesti, ta olid siis väga õpilaste eest ja need olid vaesed poisid, modessim nende kodudes ja ta oli tõesti väga väga rattud südamist. Ja ta noh, sellepärast ma ütleksin, tema need jutud tema karjerismist nagu minu minu meelest on üsna ülekohtused, see oli tema vaateviis tema, tema elu ja niiviisi niiviisi, tema läks edasi oma eluga. Siis läksime lahku, läksime lahku ja see oli just sõja eel ja muidugi ma ei oleks siis ehk tahtnud küll abielluda enam, nii kiiresti tohtinud, sellepärast nii ruttu ei ei tehta seda maise Valka kannatasin kõik selle lahkuminemisel väga, sest ma olin, uskusin, et see on üks väga tõsine asi. Ja see abielu ja igavene koos elamine ja nii aga aga siis jälle otsesõda, noh, ajame nüüd kõik sõjasihiks, aga eks ta natuke ikka see asi oli ka sellepärast, et et siis tuli sõda peale ja kuidagi kõik see maailm lagunes jalgade Harryt ja ja siis tõesti ma abiellusin, see on tõesti niiviisi ülepeakaela ja, ja Anton Vaarandi, ta, kelle nimel on neid ka luuletajana olen kandnud ja eluaeg ma teda väga imetlesin talli, väga kallis, niisugune tark ja aus inimene, kausid, nimi on ju väga hea inimene. Temaga koos ei saanud enam makataki, tema jäi maha. Paraku ERR siin siit ülepeakaela ja siis tema jäi Leningradi blokaadi ja mina hulkusin seal Kasahstanis ja ei tea, kus ringi ja Jaroslavlis elasin ja nii et me ei saanud mitmel aastal kokkugi. See on niisugune, et sellest võib meie ette, ta ei tea, kui palju kõik need abiellu asju, aga noh nii ta on, et need inimesed on olnud, et väärt inimesed ütleksin ma. Juhan Smuuli ikka ma elasin väga pika abielu ja ikkagi ütlen tema kohta, et ta oli võrratult andekas inimene ja see, mis see temani sihuke. Rõõmus meel igatahes vähemasti meie abieluharjumuse aegadel oli, oli see, mis oli nii kergendav ja kõik see tema muhul ja tema naljad ja kõik see oli väga säärane. Sihuke tore ja tõesti smul loomulik kant, sellise looduse and mida, mida kõikidel Jaanikutel ei ole minul ilmselt ka mitte, aga temal sündinud ütleme kirjanikuks. Ja see huumorisoon, missugust seda juhtub arvaitse pärast, et näiteks need muhu load, kõik, mis ta on pannud kirja, see on, see on võimatu kirja panna, kui ei ole selleks erilist andi, sellepärast et kui seda proovida, jah, tundub kõik, et sa kirjutad maha niiviisi, mis seal siis on? Nuka ärni räägib ja kirjutab maha, kirjandusse ei saa niiviisi, see on väga eriline ja need lood, mis on temal muhulaste, need seiklused siin laulupeol, need load, mina kõik kuulnud kümneid kordi, ma olin neid Kolnud muhu vanameeste suust ja tema enda suust ja kõik, need olid mul täiesti tuttavad. Aga kui see, kui see raamat tuli sealt Atlandi ookeanilt, kalla laevalteiseeringa laevaga sõitmas ja sealt tagasi tuli selle käsikirja seda lugema, kas see oli uskumatu, et, et see oli kõik nagu värski, see oli täiesti kohe niisugune. Tundus, et huumor on nisukene, kui seda ei ole, siis teda ei ole, teda ei saa üldse kuidagimoodi niiviisi õppida või omandada. Ja, ja ta on ikka alati siiski omamoodi. Ma siin mõtlen Smuuli näitama onupoeg tõstituudikuid, Jürid, publik on, on kaates taolisi jutte kirjutanud ja ma ütleksin, et ilmaasjata on öeldud, Eddard suul järel ta ei tee sugugi, tal on oma anud, tal on tähist oma variant ja, ja temal lood on, on teises tonaalsuses, siis jäeti nii, et see on eriline huumoriasi. Selle luuletuse pealkiri on nukrus. Nad sünnivad raud külmal ööl. Avasin akna ja vaatasin otse põhjataevasse. Vaatasin suurt vankrit ja põhjanaela, nagu oleksin jälle võõrsil. Mu hingeaur lendas öösse kuskil all pimeduses puude vahel vulises hundikuristiku oja, nii valjusti ja kalgilt, nagu astuksid sajad puukingad mööda kahutanud maad. Hääl kummaliselt hämar, sõnatu ja hoopis omaette, ainsa hetkega tihenev sügavaks tumesiniseks ööks. Mõtted rändamas kõrvuti minu omadega kerged ja eksimatud nagu head tantsupartnerid. Tundlikud käed, nii tõelised, nagu võiksid nad voolida mind täiuslikuks ja täiesti rõõmsaks. Ja armastus nagu päike pikki varjusid, heitev naljakaid pikka kõrvalisi varjusid mis jooksevad, meel. Ega sa ei karda, mu vaene sõber Nojah, see vanadus neido ilmtingimata kaasa tarkust ja rahu siis mõnel võib-olla seda on, aga mina seda siiski ei julge öelda, et nüüd ollakse nii nii tark ja nii rahulik ja meenutan ikka neid Tammsaare ühe ühe vanakese kurtmist, et vana pea ei pea midagi kinni. Ja kui on need hirmus, palju uusi asju tuleb, siis orienteeruv minna muutub kahju raskeks ja need arusaamatused on tihtipeale väga suured, et jääd niiviisi nagu suu lahti, mõnda asja kuulama vaatama need keerulised probleemid, mütsid või väljakutsed, nagu neid öeldakse, see on, ma ei tea, kas inglise või soome keele eeskujul, kõik on väljakutsed, aga noh, see ei ole vist aga õnnestunud tõlge minu meelest, aga väga armastatud. Need väljakutsed on ehk ehk küll ei ju küll nii, nii vanal inimesel juba ja seda koonid kirjandus läheb või kuhu, kuhu maailm läheb, kui inimsugu üldse läheb ja need probleemid on väga sagedasti mõttes küll. Aga minusugune küll ei oskaks ütelda, et vaat, niidi nii tuleb minna ja nii läheb. Seda ma küll ei julge öelda. Nii et see jäävadki rohkem siis need, need lihtsad asjad. Ja mul on üks väikene Kurb, lauluke, mis lõpebki, nii et seal on lindudest öeldud, et need, need on ainult need jäävad, need on need igavesed salatruud. Nii et võib-olla on siis sedalaadi asjad nagu loodus ja perekonna, kellel on neid ja noh, need on need igavesed sõbrad, igavesed toetajad, ma mõtlen Kui päeva suitsud on suitsema sära kui vanade tornide sosin, laskub kangialuste sammudesse. Ja kodutum, kostab. Mingite hääl tulevad, inimesed linnast seisavad mere ääres, vaikivad ja vaatavad merele. Siin ja seal ikka jälle juuni sumedas, kui vesi on hämar, nagu armastust, hiilgas ilm. Sügise lõikal sinises vehklevate linnu, varvaste, Kui jää on tulemas seisavad inimesed kaldarinnatisel ja vaatavad vaikides merele. Näen läbi õhtu õhu tumedad kogud vee ääres kividel, kaljunukkidel, nende piirjoonte kerges Helenduses. Ja lähedasemad kui kunagi on nad siis mulle oma sõnatus, kahekõnes merega ja peas üksnes inimese mõtted milleks muidu nad tulid, seisavad, vaikivad ja vaatavad merele. See oli Saade Debora Vaarandi juubelisünnipäeva eel. Õnnitleme head luuletajat ja väärikat inimest tema tähtsal sünnipäeval.