Loos on asju. Eetilisem kirjandussaade roos on asju stuudios saatejuhid Jan Kaus ja Peeter Helme. Ning täna meiega Tartu stuudio kaudu ühenduses tõlkija Tiina Mullamaa. Põhjuseks on siis Toomas bannerhedi raamat kaarnad. Tegu on ühe üsna värske rootsi romaaniga väga mahuka sellise umbes 500 leheküljelise teosega mis räägib 1970.-te lapsepõlvest Rootsis mingis mõttes ei kõla, see võib olla väga intrigeeriva teemana. Võib-olla mõjub isegi kuidagi vanamoodsalt ja samal ajal on tegu sellise väga jõulise samal ajal ka väga intiimse romaaniga. Mis teeb selle huvitavaks, on see, et tegu on siis autori debüütteosega? Ausalt öeldes internetist otsides ei leidnudki ma tema kohta muid materjale, kui mõned üsna vähesed rootsikeelsed või üsna vähesed, seda siiski mitte. Ta on saanud vist lausa neli erinevat auhinda Rootsis. Nii et tegu on siis ühedebüüdiga, mis kohe selliseks suureks hitiks sai. Ja vot ma nüüd ei teagi koht, kus ma küsingi tõlkijalt, et kas eestikeelne tõlge on esimene võõrkeelne tõlge sellest romaanist. Ja see on esimene tõlge küll ma sain teada, et tahan või tähendab 2012. aasta Rootsi kõige kõrgema kirjandusauhinna August prissed omistati kysis duumast manner Heedile. Ja siis hankisin endale selle raamatu. Kuulasin mitmeid kirjandussaateid Rootsi TV-s ja raadios. Ja otsustasin kohe hakkan tõlkima. Mis teid selle raamatu juures siis koheselt köitis? Köitisidki võib-olla see, et see on küll tänapäeva kirjandus, aga mina arvan, et Eesti ühiskond on jätkuvalt agraarühiskond mingis mõttes. Paljudel peredel on suhted maaga ja maainimestega jätkuvalt alles. Ja see 1970.-te aastate Rootsi maaelu kirjeldav romaan pakub minu arvates väga palju igasugustele inimestele nii linna- kui maainimestele. Nii linnainimestele, kellel ei olegi enam kontakti, võib olla maainimestega ja eriti muidugi neile, kellel on selline kontakt olemas. Tõesti, et ma ise ka vaatasin, et aeg-ajalt mul tekkisid mõningad paralleelid, kas või tõe ja õigusega, et ma sellest me jõuame veel hiljem rääkida, aga mida siis Rootsis toomas bannereidi karnete puhul kõige rohkem hinnata, mida kriitika eriti nagu esile tõstis selle raamatu? See ongi hästi huvitav just, et tema on sündinud 66. aastal muldvana, nagu ma siin kuulsin või aru sain, teie vihjetest fenomen. Siis seal ei ole viis aastat vanem, aga mul ei ole tellitandi kohta on ta siiski keskmisest veidi vanem. Jah, ma tahtsingi sinna jõuda, et ta kirjutas romaani uskumatu küll 10 aastat tema enda sõnade järgi ja siis see ei ole lihtsalt ilukirjanduslik teos, vaid huvitav on see, et ta on tööd tehes koguja pööranud tähelepanu, nii lootuse ja ümbruse võiks öelda isegi uurimisele, on tegelenud igasugu entsüklopeediat teatmeteostega, puutuvalt siis näiteks linde, tukaid, igasugu loomi ja nii edasi. Ja siis näiteks see viis, kuidas ta siis loodustuuris vastavalt tema enda kirjeldusele ongi siis niimoodi, et ta sõitis jalgrattaga ringi tal oli diktofon taskus ja kogu aja siis kõik, mis ta nägi ja kuulis ümbruses siis elav loodus, ta rääkis sisse ja siis pärast tegi siis niisuguse põhjaliku kirjutamise vastavalt sellele, mis, mis tal siis mõttes oli siis üles tähendada. Kas võibki eeldada, et selle raamatu fenomenaalse põhjuseks on siis asjaolu, et Rootsi ühiskond on sedavõrd linnastunud ja nii-öelda maast kaugenenud, et inimesed võtsid selle raamatu kätte? Ahhetades avastasin, et, et siin on kõik see vana olemas, mille järele igatsenud. Täpselt niisugune nostalgia tunne on väga paljudes sees ja küllap siis sellepärast ka just see romaan läkski niimoodi peal, aga huvitav oli võib-olla selle romaani väljatuleku puhul see autor pakkus teda üsna paljudele kirjastustel, üle 10 oli neid. Ja neli, viis vastasid positiivselt ja nendest neljast-viiest oli siis veileri oma kõige kiirem, kes otsekohe hakkas tegutsema ja tahtis seda välja anda. Ja siis nüüd ma rääkisin, et et ta uuris ümbrust nii loodust kui ka inimesi, keda ma veel maininud, aga ta, tal on väga tähelepanelik silm olnud ka inimeste peale nii oma pere ringis kui ka siis nende peale, kes on väljaspool seda pereringi. Aga siis tähtis on tema romaanis, mida on väga esile tõstetud, on keel. Nii et 10 aastat kirjutatud, kuidas ja et ta ise kirjutab oma nii-öelda mälestustes, kuidas kirjutamine käis, ta sageli kustutas ühe sõna ära ja pani selle asemel mingi sünonüümi, mis tema arvates keeleliselt paremini kõlas, on ju täitsa huvitav, eks ole, nii et mina tunnen ennast tõlkijana võib-olla natukene eriolukorras, sellepärast et paratamatult on võimatu saavutada ju täpselt seda kõla, mida tema kirjutades taotles. Ja siinkohal ma tahaksin tänada toimetajat Siiri Soidro ut ja kuna ma juba täna ma hakkasin, siis tahaks tänada ka ütleme, eriala inimesi, kiit Teder Peeter Anijal näiteks, kes andsid mulle lausa niisugust teaduslikku nõu terminite osas ja kellele ma olen tõesti suure tänu võlgu Meie täname teid selle toreda tõlkest. Ütelge veel seda, et kas Toomas, pane lehed oli siis enne Kaarnat ilmumist tundmatu inimene või, või oli ta kuidagi juba enne enne seda oma romaanide püüti kirjandusega seotud või kuidagi tähelepanu all. Siin ongi just see huvitav, et oli täiesti tundmatu tavaline inimene, kes oli oma kodukülast sealt smulandi metsade vahelt, kus ka romaani tegevus toimub, ta küll ise väidab, et see ei ole autobiograafiline, aga ma arvan, et võiks ütelda, et autobiograafiliste sugemetega, sest see on niivõrd põhjalik. Niisugune isikukirjeldus. Ma tahan ütelda seda, et ta oli sealt sõitnud kuueteistkümneaastasena nagu te ise väljendub, nii kaugele, kui raudtee võttis Pekingisse ja siis tuli Rootsi tagasi, oli ajakirjanik ja siis oli õppejõud, nagu ta ise kirjutab, aga selle kohta ma täpsemalt ei tea, kus. Ja õpetaja ka ei tea kus, nii et oli täiesti tavaline niisugune. Rootsi inimene ja romaani kirjutades oli ta ostnud endale Stockholmi tillukese korteri, elas purgisuppides, nagu ta kirjutab ja siis tegi linna, tahan neid väljasõite jalgrattaga, nii käisse TÖÖ kadestamisväärne. Täiesti huvitav tõesti. Aga heidame siis pisut detailsemat pilgu Toomas Barnarhedi raamatule kaarnad. Nojah, me juba rääkisime seda, kuidas ta siin kirjeldab loodust noh, eriti tõesti linde. Aga samas mulle tundub, et see on üks selliseid raamatuid, mida saaks lühidalt tegelikult kui võtta tutvustamiseks silmad, noh sisu osas väga eksitakse. Et see on isa ja poja lugu. Isa ja poja lugusid on maailmas muidugi väga palju. See tuntud Oidipuse motiiv näitab, et tegu on lausa noh, sellise arhetüüpi motiiviga. Aga kindlasti väärib paneriidi käsitlust detailsemat sissevaadet. Eelkõige vist seetõttu, et romaani peategelane klass ja tema isa Agne pole siis mitte ainult väga selgelt karakterid või nende kaudu vabaneb noh, kaks sellist väga tugevat ja omavahelisse vastuollu satuvad maailmavaadet, meelelaadi. Et see pole ainult lugu, eksis kännust ja temast kaugele kukkumast käbist vaid kahest tegelikult diametraalselt erinevast viisist maailma näha. Siin on ka lisaks selline ajastute kokkupõrge, sest mis mind seda raamatut lugedes ausalt öeldes ikkagi šokeeris, oli see, et 70.-te Rootsi hea küll, et maapiirkond ja seal inimeste maailmavaade on kohati ikkagi sisuliselt keskaegne, et nad on nii hardalt hardalt usklikud, et nende saatan ja jumal on siin siin ja nüüd olemas, sekkuvad inimeste tegevusse ja, ja noh ja siis klasse noorte teismeliste 12, kolmeteistaastaste maailmaseen on muidugi ei ulatu, sealt lähevad väga selge joon vahelt läbi. Nojah, aga samas mulle ikkagi tundub, et, et see Jumal siin nüüd sellise tegelasena. Vanade inimeste maailmas on ta sõnaga. Pigem on ta sellise nagu me ütleme, luterliku töö moraalina siin, et see isa esindab sellist luterlikku Tööoraali nas isa Agna nimeline tegelane, siis kauge nurga nimelise koha talu peremees kelle tegevuse määrab siis selline lõppematu töö mille isa siis selgesõnaliselt määratleb, ma tsiteerin ühte lauset. Mul on olnud üks vaba nädal, sest ajast, kui ma kauge nurka üle võtsin, rohkem seda ei tule. Ka tsitaadi lõpp. Raamatu käigus selgub, et isa on olnud kunagi tegelikult vist hea õpilane kelle tulevik võinuks kujuneda ka mõnevõrra lennukamaks. Isa karakteri teebki huvitavaks või pigem siis isegi hirmutavaks teatud kinnisid eelisus, millega ta oma töösse suhtub, võiks tegelikult mingil moel öelda, et tegu on töönarkomaani. Töösse klammerdumine tekitab tal mingeid kinnisideid ja hirme, tunnet, et see tehtud töö läheb kindlasti raisku. Teda kaitseb pidev hirm näiteks igasuguste putukate ja satikate eest, Colorado mardikate hirm ja nii edasi. Pidev rahutus ja rahulolematus, pidev veendumus, et asjad keeravad kindlasti halvemuse poole. Näiteks üks lause minu arust, mis siin raamatus isa suust kordab, mida talle meeldib öelda on, et asi läheb Tabaraks kätte, seda ma olen alati öelnud ja paremaks ei lähe. Ja noh, see raamatu käigus kasvab siis hirmude ja enesehaletsuse ja see obsessioonide pundar üle selliseks ikkagi otseses mõttes hullumeelsuseks. Jällegi üks väike tsitaat, kus isa ütleb, et maja varem või hiljem sinihappega läbi suitsetama vaipkatted üles võtma ja ära põletama, ärge unustage, just kirbud tõid kaasa musta surma. Mis sa ütled, et mingis mõttes nagu elatakse keskajas vist must surm ei olnud enam seitsmekümnendad. Aktuaalne samal ajal, mis oli aktuaalne, millele see poiss ettevaatlikult vihjab, aga mida isa miskiks ei pane, on DDD ja sellest tulenevalt kohutav kahju lindudele. Ajastut on siin tegelikult siis väga hästi tabatud, ma arvan. Ja kui mina võiksin paar sõna vahele ütelda, et see oli väga huvitav, et teie noore mehena olete niisuguseid asju tähele pannud. Ma tahaks veel ütelda, et et see isaanne, tema põhjalikkus on peaaegu sotsiaalne, et ei saa ühtegi asja lõpetamata jätta ja nõuab niisugust lõpetatust ka pereliikmetelt. Noh, tõenäoliselt on siin tõesti tegemist haigusega. Aga Ta on siis niimoodi, nõuab seda tervelt perelt, seal on siis kaks last tegelikult üks klaas, 12 aastane, kes kõigi nende 12 peatüki jutustab oma silmade nähtuna läbi ja siis on veel olemas kahe kolme aastane vend isegi tema peab tõid kaasa tegema. Ja isa ütleb niisuguste asjade kohta, et et see pole üldse naljakas, kui mingi õnnetus või midagi juhtub, et tööd tuleb võtta tõsiselt, nii et aga mis sellesse usku puutub, siis ma oleksin võib-olla hea meelega rõhutanud seda, et isa võib-olla tõesti ei olnud niivõrd sügavusklik, kuivõrd just see Ta oli tõesti väga kõrge töömoraaliga. Nii et selles suhtes on teil õigus, aga peres oli natukene siiski kristlikku niisugust vaimu ka, sest ema ju näiteks alustas söögi koordi palvusega ja niimoodi, et see polnud seal mitte võõras. Jah, see kõrge töömoraal, mida Tiina mainisite, minu arust see on nüüd selline asi ikkagi, mis, mis on mingis mõttes rootsiliike, ühesõnaga just Rootsi Rootsi kirjandus on kirjeldanud seda luterlik kogu maailmavaate siis sellist väljendamist sellises metsikus nagu töömoraalist või sellisesse noh, peaaegu haiglases kohusetundest, noh, ma ei tea. Esimene paralleel, mis mul praegu meenub, on Ingmar Bergmanni raamat hea tahe, eks ju, mis on ka mingil määral autobiograafiline, eks, et kas siis isa on selline kirikuõpetaja, kes otsib üles täpselt jällegi sellised on maailma kõige kõrvale jäätuma kolka ja läheb sinna kirikuõpetajaks, noh, tema selles sellises soovis maailma paremaks muuta on ka mingi selline kinnisideelisuseks, millele nagu teised peavad alluma, et et minu arust on see selline noh, väga huvitav motiiv, mis, mis aeg-ajalt ikkagi nagu rootsi kirjanduses sedasi välja lööb või kuidas teile tundub See oli väga hea võrdlus, tõesti, väga hea, ma ise just nendes terminites ei mõtelnud, et tuua Pärmanni ja siis, aga see on väga hea haridus, teil tõesti. Mõtlesin raamatusse peategelane klaasaeg-ajalt, tema tohutu haritus on see, mis seda raamatut ka mingis mõttes nagu noh, nii-öelda mitmekülgsemaks teeb, et see, see klaas meeletu lugemusega poissi tundub, et on ju väga hästi kursis vanaskandinaavia mütoloogia, aga minul tuli selle isa tööhullusega tegelikult kohe hoopis nii-öelda selline tekst nagu vanem Eda kus öeldakse selgelt ära, et kui enam tööd ei tehta, siis tuleb jää tagasi, inimeste aeg lõpeb otsa. Isa esindab täpselt seda sellist ürgset skandinaavia tööehitust, mille taga on hirm või mingi hirm. Ja see on väga hea paralleel ja väga head hästi. Ja noh siis tõesti tema poeg klass, kes on põhimõtteliselt raamatu peategelane, siis vastandub, see oli isa töömoraalile, sellele põlvkondade pikkusele rabamisele nii-öelda vanemaid aedadest, eks jääajast saati teda siis peetakse justkui nagu noh, enam-vähem, sest laiskvorstiks või venivillem. Miks, sest noh, aru saada, et isa jälgedes käia ei taha. Et tema siis lemmiktegevuseks ongi metsas hulkumine, lindude jälgimine ja üheskooskõlas väga tabavalt ironiseerinud isa üle. Tsiteerin sajatunnine töönädal, üks vaba pühade viie aasta järel. Tsitaadi lõppklassile meeldib eemale tõmbuda, metsas olla ja tema huvid on, eks ju noh, mõnevõrra erandlikult seal külaühiskonnas teda ei huvita põllutöö või, või jaht ega, ega muu, selline küla, külaühiskonna sotsiaalsele võrgustik, kuule omane värk, et aru saada. Et on erandlik kuju. Aga vaata, see teeb temast ka, kuidas öelda ainumõeldava jutustaja hääle siis kõik need teised inimesed elavad seal oma väga sissepoole pööratud elus, et tema on ainuke, kes kõiki jälgib ise otseselt osa võtmata. Selles mõttes on pannased nende nutika tegelase välja mõeldud. Jah, väga huvitav tõesti ja see, et, et ta nüüd te ütlesite mööda metsa hulkuda, et see võib-olla paistis väljaspoolt hulkumise ja mõttetu tegevusena või niisuguguse luuslanki löömisena. Aga tegelikult see oli, temale võib olla mõnes mõttes niisugune nagu pääs või pääsemine. Ja kui ta juhuslikult raamatukogus kohtusse külla uue elanikuga õigemini ühe uue peretütrega Veronikaga siis toob mingi muudatuse nii tema tema vaimuellu kui ka ellu üldse muidugi selles vanuses noormehed ju armuvad väga kergesti, väga kaugele selle liiniga ei minda õnneks selles raamatus, aga huvitav oli siiski tema jaoks see kogu see uus perekond, kes nüüd, kui natuke tunda seda Rootsi selle perioodi, niisuguseid voolusid, kuuluks võib-olla rohelise liini harrastajate hulka, nemad olid ära sõitnud või kolinud Uplandist sinna. Smuul, andi Smi Hollandi kohta võib-olla nii palju, kui võib-olla keegi on huvitatud, siis see on üks piirkond Lõuna-Rootsis, kus on tohutud metsad ja nende vahel on siis põllud ja üksikud talud, nii et see on kõige suuremaid maakondi, aga väga hõredalt asustatud. Nii et öeldakse niimoodi, et et nad, need inimesed on natuke imelikult seal, sest nad on nii palju omaette pidanud olema kogu elu jooksul. Aga mõtleks veel paar sõna selle perekonna kohta, et oleks huvitav kuulda ka teie kommentaari, et et see oli täiesti teistmoodi jaoks, kui ta sinna siis tüdruku kutsel külla sattus seal peres, siis loeti Herman Hesse, et nii ema kui isa olid mõlemad Herman Hessega tutta, noh, tähendab selles mõttes teostega tuttavad. Ja selles peres viibimine oli tema jaoks nagu niisugune jälle tundeline põgenemine. Ta seal imestas, kuidas kaks täiskasvanut inimest tegelevad lugemise ja analüüsimisega kirjanduse analüüsimisega oma kodus ise konsulteerivat sinna juurde punast veini. Ja siis et see oli tema jaoks, kui näiteks vaatas, kuidas Veronika riietub ja kuidas ta üldse kõike ütleb, ilma et oleks pidanud pikalt lemma vaid vabalt väljendab seda, mis ta mõtleb. See tundub nii-öelda seni surve all elanud klaassild täiesti teistmoodi, võrreldes sellega, mis ta ise on pidanud läbi elama. Samas on sinna liini ka üks konflikt sisse programmeeritud, mingis mõttes. Mulle tundus, et autor näib, ütlevad selle perekonna kaudu, kus juba asjad kõik päriselt korra seal on see isa Leo paistab siiski fermale metsast kõrgemalt punast veini hindavat ja saime oma abikaasale, et mulle tundub, et autor näib selle kaudu ka ütlevad, et hea küll, et see küla idüll on ainult näiliselt idüll, tegelikult tohutud pinged ja ja selline äng ja meeletu enesekontrolli, aga teisest küljest see nii-öelda sellised vasakpoolsed linna intellektuaalid, need esindavad ju ka ainult ühte teistmoodi ummikut. Eetris on kirjandussaade loos on asju. Stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning tõlkija Tiina Mullamaa kelle vahendusel nägi hiljuti ilmavalgust Rootsi kirjaniku Toomas bannerhedi romaan kaarnad. Saate esimeses pooles rääkisime pisut toomas Panarheedist kui väga huvitavast inimesest, ütleme tegi oma debüüdi kõrges eas, kirjutas oma raamatut 10 aastat ja saavutas kohe märkimisväärse läbimurde. Ja siis pisut. Vaatasime juba selle väga, väga huvitava ja tugeva raamatu too sisse. Ja noh, tegelikult sellest raamatust võiks, võiks rääkida pikemalt. No ma siin võtan praegu vabaduse ja juhin, juhin jutu tagasi ühe elemendi juurde, mida ma saate esimeses pooles mainisin, et planeedil on teatud omadus või oskus panna tegelased sümboliseerima mingit kindlat maailmavaadet. Nad mõjuvad selle kaudu omamoodi puhtalt ja selgelt. Ja Mulle nagu tundub, et see on ka seotud väga selgelt ja kuidagi eesmärgipäraselt raamatu pealkirjaga näiteks linnud, kaarnad on, eksju, linnud, aga linnud üldisemalt, keda siis klass kuulab ja kirjeldab ja neid ära tunneb mõjudes sedasi nagu ühe Rootsi väike küla, Fred Jüssi, eks, et et Ühel hetkel saame siis klassi kaudu teada, et Rootsis on salu-lehelinde rohkem kui inimesi. Klas kirjeldab lindu, nii, tsiteerin. Väikesekasvuline õhukese nokaga elab puuvõras, metsas ei ole seltsiv ränne öisel ajal, selline võiks olla ka minu enesekirjeldus, tsitaadi lõpp. Minu arust selle lausega mõõdetaksegi linnud sümboliks, lindude kergus, nende võime siuhti õhku tõusta ja tuhandete kilomeetrite kaugusele lennata vastandub sellise maatööraskusega selle põllupidamise põlvkondadepikkuse pärandil raskusega ja linnud on justkui sellised vabanenud hinged. Et on siis nagu valikas lendu tõustes vabaneda või siis maapinnal püsines püsides siis vananeda. Ühes stseenis muudetakse vastandus selgelt nähtavaks. Klass võtate siis koos oma perega kartuleid, töö on raske ja ebameeldiv ning nende kohal ootavad siis pääsukesed äralendu. Ja siis on huvitav veel näha, kuidas panerhed seob lindude motiivi isa karakteriga. Ja siin tulebki väga konkreetselt raamatu pealkiri mängu, et mitmes stseenis tuleb see isa süvenev hullumeelsus ilmsiks seeläbi, et ta kuuleb Kaarnaid. Neid nagu bannerid ütleb surma ettekuulutamata saadikuid. Muid linde tema jaoks justkui ei eksisteerigi. Jällegi kaaren on seotud maailmaga, mis tahab isa põllul roomamisest välja tirida, aga ta ei tiri pilku inimese kohal kõrgemasse taevasse, noh nagu umbes klassil. Just Kloss vahib taevasse mingis mõttes vaid just teispoolsusse. Ja mulle jälle tundub, et bannerhed on selles mõttes ka hea kirjanik, et ta kasutab jälle sind väga tugevate Johvetüpset motiivi, et tuletagem meelde Edgar Allen põu kuulsat kaarnad, ma tsiteerin ühe salmiselt siis Oolinud meelt põrgu piiskel kastel hüüdsin hirmu kriiskel siis oo siis tee lõpp siis haihtu öösse, kus sind saadeti musta sulgegi ei jäta tohi valest heitmast hätta. Sumbub arm all surma mätta kaoga, sina kiiresti hukkav nokk mu rinnast, kisu sünge lumm mu hoonest Vii rõkkas lind ei iialgi. Minu arust väga-väga täpselt, kirjeldab ka võib-olla seda isa enesetunnet. Väga hea leid teil tõesti. Et siis klassipilk on suunatud taevasse, isa pilk on suunatud mullapinda, üks pilk üles, teine tilk alla ja klassijuhtmete ongi vabadus. Isa juhtmõte on siis kohustus. Aga noh, eriti minu meelest on huvitav see, et selline vastandus oma pea omandab ka tegelikult vahevorme mingeid lihtsast vastandusest keerulisemaid elemente. No see, kui sa enne juba mainisid, et selle isa kohta tema mineviku kohta antakse ju siin ka vihjeid, kuskilt tuleb välja üks foto, kus ta on selle poja klaasiga ühevanune ja ta naeratab ja tal viiul käes ja et et kogu see näilise ühetaolisust all on seal jah, mingeid hoovusi, mingid küla inimesed ütlevad klaasile, et oi, et sina oled sama tubli ja sama lahtise peaga nagu su isa oli. Ja, ja et see põlvkondade vastandumine nii selge ei ole, see joonistub välja ka vanaisakuju kaudu, kes vist on ema isa, kui ma õigesti aru saan, selline elurõõmus joodik. Et. Soojalt ja südamlikult kirjeldanud vanaisa Et jah, et need vastandused ei ole, see on tõesti tegelikult nii mustvalged, kui võib-olla esmapilgupaistvamaks. Jah, võib-olla tõesti mitte ka ma mõtlesin seda, kui mitu korda ta võtab romaani jooksul üles käo teema, panite tähele? Et kõigepealt ta ju näeb, kuidas, kuidas kägu, ema, kägu vist oli siis, kes oma noka vahel viib punarinnapessa muna. Ja me kõik teame, mis selle tulemuseks on. Aga huvitav on see, et tuumas bannerhed kirjutab, et et tema tunneb ennast sama paras Siitlikuna või kui, kui kägu. Ja see on võib-olla üks niisugune idee, mis lugejat paneb mõtlema selle peale, et et ta ei ole lihtsalt tõesti looder, kes käib metsas vaid see on tõesti tal niisugune nagu varjupaik seal ja ta oskab tähele panna kogu ümbrust, sealjuures. See on väga hea Tiinat, te seda mainisite, sellepärast et minu meelest siin tekib jälle ühesõnaga üks väga-väga oluline, selline peaaegu arhetüüpne paralleel väga oluline tiiv. Kuigi klass ei tundu otseselt kalduvat, eks ju, kunsti suunas esindab ta minu meelest minu silmis just seda väikest osa inimkonnast, kes kaldub mõtisklustesse, kelle silm näeb seoseid seal, kus tavaliselt nähakse, eks ju, vaid objekte. Klass klassi pilkon, ootamatuid seoseid tulvil. No mulle see väga meeldib, kui panerhed esitab LUGU klassi vaatevinklist kohtame lauseid nagu näiteks kuusemetsa draakoni küür, teisel puhkama või sõrmus oli temaga üheks saanud nagu raudvõru, mis on tammekoore sisse kasvanud või siis näiteks plekk, laik, lehma keha oleks, tal oli suur valge oyama kujuline laike, siis gotlandi kujuline laik kasukal ainult veidi ümaram kui päriselt tegelikult oli see ehk rohkem Läänelt järvekujuline ja no täiesti võrratu. Klassi pilk on aeg-ajalt lausa noh, ütleme metafüüsiline nähe. Ta näeb nii-öelda üksikus üldist kivi, killus universumit. Teisisõnu klaasil on kunstniku pilk. Ning see pilk küll näeb asju, mida teised reeglina ei näe, aga konkreetsed väga kombatavad vahetut kasu sellest, nagu teiste inimeste jaoks ei oleks selle pilguga nii-öelda kartuleid üles võtta. Ja noh, sellest tekibki tõsine dilemma, jällegi minu meelest seda probleemi on rootsi kirjanduses varem käsitletud. Nagu ma aru saan, siis hoogust priis, mille kaarnad sai, on eks hoogus Trinteri just jah, just, et sedasama August Trink Bergi romaanis punane tuba sõnastab üks tegelane kunstnik olla Montaanus sama probleemi. Ma loen teile paar väikest lõiku ette, mis minu meelest väga selgelt kattuvad konverhidi klassi siis probleemidega. Oma lapsepõlves, noores eas olin ma kehalise töö tegija, teie, kes te ei tea, mis tähendab päikesetõusust päikese looja minekuni tööd teha, et siis loomuliku unne vajuda. Teie ei ole pattulangemise needus tunda saanud, sest see on needus, kui sa tunned oma hingekasvus seisma, jäävad sellal kui su keha mulla sisse kaevu käi härja järel, kes atra veab ja vahipäevast päeva all mulla campumis, siis unustad sa viimaks taeva poole vaatamise. Kaeva palava päikese käes labidaga kraavi ja sa tunned, kuidas see sinna soisesse maasse vajud ja sama hingele hauda taevad. Ja pisut hiljem räägib ta kunstnikuks olemisest. Sest kui kunstiteos tahab olla kasulik, ilmutab mingit, et eesmärki või tendentsi, siis on ta inetu. Edasi rajaneb kunstniku tung kõrkusel. Inimene tahab kunstis jumalat mängida, mitte nagu suudaks ta midagi uut luua, seda ta ei suuda väidet ümber teha, parandada, korraldada. Ta ei alusta mitte eeskujude, see on looduse imetlemiseks, vaid alustab arvustamisega. Kõik paistab talle puudulik olevat ja ta tahab seda paremaks teha. See kõrkus, mis taga sunnib langemise needusest tööst vabanemine on põhjuseks, et kunstnik tunneb teistest inimestest kõrgemal olevat mida ta teatavas mõttes ongi, aga tal tekib ka vajadus, et seda talle alatasa meelde tuletatakse, sest muidu jõuab ta enese kohta hõlpsasti selgusele, see tähendab, ta näeb ära, kuivõrd tühine on tema töö ja tegemine ja kuivõrd õigustamatu on tema põgenemine kasuliku töö juurest. Ja pisut edasi. Mina aga katsusin jälle orjusesse tagasi pöörduda, kuid see oli võimatu. Ma püüdsin seda oma ülimaks kohuseks pidada, ma püüdsin resigneerida, aga see ei õnnestunud. Mu hing sai kahju ja ma hakkasin, peaks muutuma. Mõnikord ma arvasin, et palju tööd teha on lihtsalt, niivõrd, kui see kõrgemale eesmärgile hinge arenemisele vastu töötab. Siis jätsin ma tööle minemata ja põgenesin üheks päevaks loodusesse, kus ma veetsin aega mõtisklusega, mis mind ütlemata õnnelikuks tegid. Kuid see õnn tundus mulle egoistlikku naudinguga, mis oli siiski niisama suur jah, suurem kui see, mida ma kunstiga tegeledes tundsin. Ja siis tuli südametunnistus, kohusetunne nagu fooria mulle kallale ja ma põgenesin jälle oma ikka alla, mis oli siis armas üheks päevaks? Tsitaadi lõpp, niisiis kasuliku Aga Tuinastava töö ning kasutu, aga ergastava nii-öelda kunsti või looduskogemuse vastandus, mis minu meelest elab bannerheli Kaarnetes oma elu edasi. Jah, nii see on mingis mõttes mõlemad sellised lõhutud perspektiivid nagu praegu tsitaadist välja tuli. Järsk. Väga õige valik teil jälle tõesti. Aga kas saab öelda, et raamat on lohutu? Kas saab öelda, et Toomas bannerid, kaarnad on lohutu, raamat? Ma võin vastata minu arvates üsna nii. Niisugune depressiivne siiski. Te olete lõpuni lugenud, nii et kui te lõpuni lugesite, siis võib-olla meenub ka raamatu jooksul, nii mõnigi kord mõtles klaas selle peale, et, et võib selline olla. Mäletate, juba üsna alguses ütles ta, et kui isa äkki traktoriga sõidab kanalisse ja siis, kui te nüüd mõtlete, kuidas see lõpp oli, siis siis see oli niisugune, ma ei tea, kas seda eelaimuseks saab nimetada või või, või, või kuidas, aga igatahes mingi äng on selle selle raamatu kohal siiski olemas, kogu aeg. Ma ei tea, ma päriselt ei jaga seda seisukohta selles mõttes, et see raamat et kuna kuna see selline lõpu aimdus on siin teoses esimestest lehekülgedest peale sees ja sisse napp aastaring või natuke vähem, mille vältel tegevus toimub, liigub kõik ikkagi noh, oma selliste nii-öelda pingelanguste ja pingetõusudega üsna selges suunas, siis minu jaoks oli see raamatu lõpplahendus pigem kergendus. Selline lõpus ikkagi üsna niimoodi agooniaks minev lugu sai oma tegelikult loogilise lõpplahenduse ja võib ju aimata vaatamata kõikidele nendele hädadele, mida see endaga kaasa tõi, tõenäoliselt kogu see talu ju lagunes, kui enam isa ei olnud, oli see ju nende tegelaste jaoks kahtlemata võimalus mingisugune uus leht keerata. Üldiselt jah, et nagu headus romaanides sageli jäetakse ka siin raamatus otsad lahtiseks, et see, mis hakkab klaasiga juhtuma ei ole ju selge, et üks, üks väga reaalne võimalus on tõesti see, et nad saavad selle nii-öelda maja painest kuidagi lahti. Klass võtab oma ema ja venna või võtab ema klassi ja, ja tema venna ja liiguvad kuhugi kuhugi mujale. Ma siiski olen lihtsalt niivõrd vähe kirjandusteadlane ikka, et ma ei suuda kuidagi autorit tegelasest lahutada, et mina minu vaimusilmas ikkagi nii et klaas, siis saab lõpuks see mees, kes selle loo kirja See on küll tõesti minu juures samamoodi. Ja noh, loomulikult nii palju peab ka ju ära ütlema, et Banner Hedi raamatu selles isa-poja loos on ka püänt, mida me ei saa ega tahagi ära rääkida. Aga võib vihjata, et see viib ei vii kokku ainult otsi, vaid noh, mingis mõttes ka inimesi, et kui mitte, siis füüsiliselt, siis siis tähenduslikult. Ja noh, seetõttu on see raamat huvitav lugeda viimase lausena On küll jah ja vot üks asi, mille kallal ma nüüd enne jõudlasel seal natukene ohkida, aga natukene siiski, et et kus on Eestis tänapäeval selliseid romaanid, mis nii mastaapselt võtaksid ette samal ajal noh, nii-öelda intiimselt ja sügavale tungival kujul ütleme, viimaste aastakümnete või viimase poole sajandi vist inimeste hingelist arenemist, nende siseelu ja nende sisemist hingeelu, aga ka neid ümbritseva keskkonnamuutusi ja Aga Peeter võtta peegel, vaata peeglisse korraks, et mida sa seal kosmoses rändad, et tule maa peale tagasi. Sellist midagi taolist oleks küll vaja tõesti Eesti kohta ka ja meie praeguse aja inimeste kohta. Mis puutub nüüd tuumas Banner Hedi, siis te vaatasite ju uurisite natuke tema tähendab siis andmeid tema kohta võib-olla vaatasite ka mõnda klippi nii-öelda. Ja ta meenutab tõesti põrgupõhja vanapaganat tänapäeva maa. Kui te vaatate, võib-olla seal on paar intervjuud temaga raamatumessil pärast seda kohe, kui ta esitas tänukõne August turissebki kättesaamisel, nii et minu arvates tõesti nagu siin paar minutit tagasi oli jutt, et see inimene, kes elas läbi kõik need sündmused, siis Smuul andis. See seisab meie ees, kui me vaatame seda Ja üks asi on veel, et, et see raamat on nagu väga hea meel selle tõttu, et ta elab sellist järel, elu, ma hakkasin praegu mõtlema meie vestluse ajal tegelikult üks minu jaoks arvutasite minu nii-öelda arengus üks üks olulisi teemasid on olnud ainult see, no näiteks George Orwelli 1984, et seal on üks selline väga jube koht, kus siis Winston Smit on juba armastusministeeriumis, saab teda siis piinatakse ja siis tema piina jobrina vaatab Uinstanud Schmidtile otse ütleb, et nad, et te olete siin sipelgad oma oma sita sees ja ühesõnaga ma tõmbasin teil praegu hamba välja inimvare, et vist ei ole mitte midagi järele, et öelge, öelge et kas te saate üldse öelda, teised on midagi järele siis, et et te olete kõik ja põhimõtteliselt nagu reetnud, mida annab reeta siis Winston Smitute pead Juuljateks oma armastatud, ma ei ole reetnud ja toorained mõttesse tuleb tõesti. Et selles osas on teil õigus, et ei ole reetnud ja otse selline inimese mitte reetmine on minu jaoks olnud sellest ajast saati nagu väga oluline teema see kuidagi kirjanduses oleks või püsiks. Ja mulle tundub, et klass on samasugune tegelane, ta küll tahab saada sellest nii-öelda isa pärandist viisaga Gazaskonduvast pärandist lahti. Teda ajendab küll soov nii-öelda minema lennata, aga just nii, et isa laseks tal lendu tõusta, et just isada vabaks laseks teist sõnu, et klass pole vist inimene, kes oma isa reedaks. Seetõttu on see jällegi väga selline elujaatav lugu. Jah, teil on õigus, tõstasin ka. Minu arvates on õudselt huvitav see, et ma olen mitut intervjuud temaga vaadanud. Ja kõik küsivad ju nii kirjandusteadlased kui ka ajakirjanikud. Mis te arvate, mida? Ei oska öelda, et kas on autobiograafia, kuidas, kas emotsioon on laes? Ei, mis edasi, tuleb ette ja keegi julges seda nimetada. Selliselt küsis, missugune on teie järgmine projekt ja siis ta täitsa võpatas, ta ütles, et projekt, et niisugust sõna ma üldse ei kasutaks oma töö puhul hakkama, kindlasti kirjutan õige varsti, tähendab kõik pidid aru saama, et ta tegelebki sellega praegu järgmist romaani ja et see puudutab jälle loodust. Ja veel üks huvitav asi võib olla ja mis ma olen nüüd teada saanud, on see sedasama kaarnad või kaar, näid vabandust, seda filmitakse praegu, et see algas juba, ütleme üks pool aastat tagasi ja ja praegu ootab siis Rootsi avalikkus selle menuromaani filmi. Ja see ka veel huvitav võib olla, tänapäeva ühiskonnas on seda romaani müüdud 100000 eksemplari, see on ikka päris haruldane. Ja jääme siis ootama aduma paneredi uut romaani. Nii. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios nagu ikka, Jan Kaus ja Peeter Helme ning Tartu stuudio kaudu oli siis meiega tõlkija Tiina Mullamaa. Rääkisime tuumas bannefeedi romaanist kaarnad, mille tegevus toimub siis 1970.-te Lõuna-Rootsis Molandi maakonnas. Ja mul tekkis kohe veel ühe teise raamatuga samuti eesti keeles ilmunud rootsi romaaniga, mille tegevus toimub samas kandis ja enam-vähem samal ajal. Tegu on siis rootsi, nüüd vist Christian öelda klassiku Stig Larssoni romaaniga, kes armastab Yngve Freid kust ma ühe katkendi selle raamatu alguse meie saate kõige viimase osa ilus koht jaoks ette loen. Niisiis. Mees, kes oli oma töö teinud, kõndis aeglaselt ja rahulikult järve ja postkasti poole. Tal oli seljas helesinine särk, jalas tumedad traksidega püksid ja värskelt viksitud nöörsaapad. Mees, kes oli oma töö teinud, oli niisiis pühapäevakohaselt riides. Isegi lõug oli puhtaks aetud, hallid juuksed kergelt harjaga üle tõmmatud, enne kui ta paljapäi päikese kätte astus. Päike paistis selgest taevast, mehel oli vaja minna postkastini. Aga paljapäi? Mehed, kes on oma töö teinud, ei lähe postkasti juurde paljapäi postkastini maantee ääres. Ka see mees oli hetke kõhelnud, kas võtta hall viltkaabu või soni, aga oli poole valimise pealt minema hakanud. Toon paljapäi puhtast hajameelsusest. Tal on üks probleem. Mees läks läbi metsa, mitte päris metsa mööda, vaid mööda metsarada seda rada mööda, mida ta kasutas järve äärde minnes. Aga järve äärde, postkasti juurde või maanteele minek oli täpipealt üks ja see sama asi kui vaadata seda nagu vahemaad. Postkast oli maantee ääres, maantee ääres oli Väikejärv. Vahest võiks öelda sedamoodi. Kitsas kruusatee läheb ühest asulast teise asulasse, möödub teatud kohas väikesest järvest ja selle järve äärest läheb otse metsa üks rada ja selles kohas, kus metsarada kohtub maanteega seisab postkast. Ütleme, et kahe asula vahe on 70 kilomeetrit. See polegi ju nii pikk maa. Igal juhul on see vahemaa, mille isegi kruusateel võib autoga üsna kiiresti läbi sõita. Aga kuna asulate vahel arvatakse ainult metsa kasvavat, siis võib-olla virgutab autojuhti see, kui ta näeb väikest järve. Eriti suvisel päeval, kui palju peab autojuht korraks kinni ja märkab hämmastusega, et kahe asula vahel võib isegi keegi elada. Selle tunnistajaks on postkast. Siin elab keegi tõepoolest rohkem tähelepanu ei ärata. Seal elab keegi kuulmiseni. Kahe nädala pärast. Aas on asju.