Loos on asju. Tervist head kuulajad, eetris on 2013. aasta esimene kirjandussaade loosun asju. Meie saatesari tänab Triinu Tamme tema panuse eest ja nüüd rõõm tõdeda, et meie saates on tagasi saata raudvara Peeter Helme. Tere Peeter. Tere. Tere, kuulajad. Lisaks Peetrile on täna stuudios siis teine saatejuht Jan Kaus ja meie saatekülaliste edetabeli konkurentsitu juht, kirjanik Tiit Aleksejev. Tere, Tiit. Tere ka minu poolt. Ja täna me käsitleme siis sellist vene nüüdiskirjaniku nagu Vladimir Sharookinit kuna temal ilmus hiljuti eesti keeles romaan pealkirjaga tuisk. Raamat ilmus kirjastuse tänapäev Punase raamatu sarjas ja seal on tõlkinud eesti keelde Jüri Ojamaa. Ja Vladimir Sorokin on siis sündinud aastal 1955. Teda on nimetatud ka Venemaa arkiidessaadiks. Ja huvitav on see, et just nõukogude ajal ei saanud noor Sorokin eriti avaldada, seetõttu tegutses ta seitsmekümnendatel raamatut Ta illustraator ja kujundajana. Aga võtmiseks võib siis pidada aastat 1989, mil avaldati hulk tema lugusid Riia ajakirjas rootlik ja seal hakkas sealt hakkas siis lumepall veerema. Ja Sorokin kuulub siis mõtteliselt uude vene kirjanike põlvkonda kes noh, ütleme väga üldistatult öeldes on loobunud traditsiooniliselt vene kirjandusega seotud ülevusest ja moraalsete dilemmade peenekoelise lahendamisest. Sarokini võib-olla kõige kaugemaks eelkäijaks võib ehk pidada Nikolai Gogoli aga otsesemalt kindlasti Benedicti refeerit šokina siis pigem sotsiaalne ja Natralistlik kui psühholoogiline südamlikkust otsijatel tasub arvestada, Sorokin on pigem Salvava sarkasmi mees. Talle meeldib kasutada ohtralt fantaasiarikast groteski ja luua selle abilsis düstoopia töid. Ja kõiki tema seni eesti keeles ilmunud teoseid, mida on neli, võib pidada siis poliitiliseks ulmeks, võib-olla tuisku nende seas isegi kõige vähem. Ja seetõttu pole Kymets rookean on sattunud kodumaal erinevatesse skandaalidesse. Siiski Sorokinitist veel päris korralikuks inimeseks vene standardite järgi pidada ei saa, sest kinni ei ole ta ju oma kirjanduse eest seni veel istunud. Kuigi, kui neid raamatuid lugeda, siis kohati tekib küll küsimus, et seal tekivad kaks küsimust, et kas Venemaa võimud on üsna pimedad või et võib-olla Venemaal valitseb siiski suhteliselt suur vabadus? Ja õige ta on, et ta läbimurde sellise laiema tuntuse saavutas Obritsniku päevaga ja see raamat ilmus sellise sellise vaheetapina, et ta kirjutas suurt romaanitriloogiat nimega jää jo pritsniku päeva kirjutas ta kolme kuuga ja see tegi ta tõesti tuntuks üle ilma. Ja see lugu põhineb siis sellisel teesil, milles ta on ka kirjutanud. Ja täpsemalt mõte seisneb selles, et minevik jõuab olevikule järgi ja muutub meie tulevikuks. Joo Bricsniku päev, siis räägibki aastast 2028, kui Venemaa on sulgunud suure vene müüri taha ja ümberringi möllab Oprighnina tsaarile isevalitsejale lojaalsed mehed, kes siis viivad ellu tema raudset tahet. Vot seesama tee ees, eks minevik jõuab olevikule järgi, muutub tulevikuks sind tuisus ka olemas. Etteruttavalt öelda, et siis vist mingil määral see ongi ju Sarookini, kuidas öelda ajalookirjandusfilosoofiaks alustalasid see mõte ja mäng selle mõttega. Aga see on praegu vist veidi ette rutta. No nii palju võib siis öelda, et bridž nukupäev on tõesti ilmunud ka eesti keeles Aila Domingo tõlkes aastal 2009 ja eesti keeles on ilmunud ka Brighniku päeva mõtteline järg suhkrust kreml, mille on samuti tõlkinud Aila Tomingas. Ja seegi raamat ilmus eelmisel aastal. Lisaks siis kolmele nimetatud raamatule võiks korraks peatuda ka arutastiis rokini ühel tähtteosel ehk siis plaanil nimega sinine pekk, mis on esimene eesti keeles ilmunud Sharookini teos. Raamat ilmus juba aastal 2002 kirjastuse Hodger huvitavas kahjuks väga lühikeseks jäänud sarjas sinine apelsin. See sellegi raamatu näol on siis tegu sellise grotesksed düstoopia, aga tegevus algab 21. sajandi Siberis, kus kroonitakse vene kirjandusklassikuid ja selle kloonimise käigus või siis nende nii-öelda kirjutamise käigus. Siis kui need kloonid kirjandusklassikute kloonid kirjutavad, siis selle käigus ladestub nende kehadesse sinine pekk. Ja siis selline igavene energiaallikas. Ja tuleb tunnistada, et, et võib-olla just sinine pekk sobiks Sorokini loominguga tutvumiseks kõige paremini sellepärast et et just nendes kirjanike kloonide kirjutatud tekstides tuleb tema selline groteski taju ja stiil meisterlikkus väga hästi väga hästi. Selles raamatus on siis seitse klooni, Tolstoi neli, Tšehhov kolm, Nabokov seitse, Pasternak üks, Dostojevski kaks, Ahmatava kaks ja platoonov kolm. Ja väikene stiilinäide ka näiteks sellest, kuidas Dostojevski kloon kirjutab romaani krohv resotovski. Päris juuli lõpus kell kolm pärast lõunat erakordselt vihmasel suve kohta. Jahedal päeval sõitis porine kummiga Kaless, mille ette oli rakendatud kaks ilmetut hobust üle A silla ja peatuskee tänavas Kolmekorruselise halli maja ukse ees ning see kõik oli erakordselt, kuidagi koguni mitte ja kana sõnutsi kana sõnutsi hoopiski halb. Kallessist astusid välja kaks soliidset härrat, olgu öeldud, et nad ei kandnud enam suviseid ega ka mitte Peterburist olemasolevaid rõivaid. Riigidepartemang mängu eriülesannetes, nõunikul, step panni vitš kostuma. Rovil oli seljas lühike lambanahast kasukas töötatud kärvanud, kuid uskumata pika kollase-mustakirju maoga teise varakult surnud kindrali varaka pärija ja seetõttu ilma kindla tegevus alata mehe Sergei Sergejevitš. Boscressenski liikmeid kattis liibuv kitsas ja kirju. Ta oli otsekui Veneetsia arlekiin, kes annab väljakul etendust ja soovib enda oma kõigile näidata ja see oli täiesti alatu tõbras. Ja nii edasi. Vahemärkusena öelda, et sinise aspektis on ka Ot tarderi värsitõlked ja ma vaatasin, kas oleks võimalik ette lugeda poeemi Pasternak ühelt, aga siis, kuna raadiokuulajate seas on ka õrnas vanuses inimesi, siis ma kahjuks ei leidnud sealt ühtegi stroofinis, nagu kuidagi oleksid kohased ja võib ka öelda, et just see romaan tõi kaasas rookeanile ametliku süüdistuse pornograafiast, kuna seal on kirjeldatud noore ulja krahvi Hruštšovi ja siis Stalini seksuaalvahekorda, mille tulemusena püstitati suure teatri ette suur WC-pott kuulsis looritist rokini teoseid ja mille tulemusena tema raamatute läbimüük neljakordistunud. Ja kusjuures Sorokin kutsuti seetõttu ka tunnistuste andmiseks riiklike siseasjade uurimise osakonda. Aga kui me nüüd läheme selle praeguse teose tuisk juurde, siis tundub, et nendele õrnas eas kuulajatele lohutuseks, et tuisk tundub teistes rokini eestinduste kõrval kaunis vaoshoitud. Et kindlasti on selles kõvasti vähem groteski kui sinises pekkis või kuidas teile tundub see grotesk tase siin raamatus. Kui sa sissejuhatuseks ütlasega tserookinite iseloomustab selline sarkasm ja lõikav stiil, siis päriselt tõesti tuisuga see kokku ei lähe, ma isegi läheksin nii kaugele, et ma julgeksin väita, tuisk on üsna empaatiline ja mingis mõttes isegi südamlik romaan. Siin muidugi saab kõvasti sellist kurja nalja tänapäeva Venemaa aadressil ja ja grotesk on siin ka omajagu. Aga samas on siin ka täiesti tegelasi, kellele saab kaasa tunda ja kellele vist kirjanik tahabki lugeja kaasa tunneks, nii et et jah, ma julgen küll väita, et see on tema loomingu üks leebemaid võib-olla ta hakkab vanaks jääma ja vanaduses leebeks sõbralikuks. Ta on ka see raamat väga huvitav, sest sest selle puhul on samuti jälle tegu ulmeromaaniga. Aga ometi pole üheselt selge, kas tegu on siis päris nii-öelda düstoopia, aga või, või sellise antiutoopia kusagil on küll lahvatanud mingi epideemia, mis siis nagu sündmuse käivitab. Aga tegu on selliseid pisikese eemal asuva külaga. Sorokin ise on öelnud, et ta soovis kirjutada romaani ruumist, et tuisupeategelane ongi siis ruum või täpsemalt öelda Venemaa ise ja siinkohal võiks ette lugeda suhkrus, kremli motoVenemaa kui suudlus pakase öös sosinad, talvised teed, vili, Mirhiliednikov, ja siis need Sinavat teed viivad tuisupeategelase, kelleks on doktor Kaarin ekslema lumeväljadele kohale viima vaktsiin kahe musttõppe haigestunud inimestele. Aga nagu sageli vene kirjanduses mõte on hea. Aga siis hakatakse viina võtma, tekivad peatused ja pärale see mees ei jõuagi. Aga vahepeal juhtub väga grotesksed ja meeldejäävaid seiku. Tõsi jah, siin, kui nüüd seiklustest alustada, siis mulle aeg-ajalt tundus, et tuisk on võib-olla vähemalt paiguti vaadeldav kui mitte ulmekirjandus, vaid ulmekirjanduse paroodia. Näiteks romaani keskne sõiduriist, dekoonia sellise miniatuurse seiaga kannab nime ise sõita. Ja minu, Silmeta tekkis umbes selline kujutluspilt, et see on selline mootorsaani ja koerarakendi ristsugutis kus mootori asemel tegutsevat seadeldise sees miniatuursed, hobused, tuvi suurused tõbi, suurused hobused. Ja mulle meeldib, et Sorokin ei põhjenda ega seleta lahti ühtegi ulmelist motiivi. Kalement. No see on iseenesest ju samuti üsna levinud võte, et ma ütles roogi lugemuse kohta ei oska midagi öelda, aga mulle tundub, et ta on väga hästi kursis sellega, kuidas ulmeteoseid ülesse ehitatakse. Seal on väga palju, ei seleta, aga sa annad aimu, et selle raamatu taga on üks suur ja hästi läbi mõeldud ja toimiv ja täiesti päriselt olemasolev maailm? Selle suudab ta ju väga hästi siin käima panna, sest et tõesti need miniatuursed, hobused ja hiiglased ja ja kääbused ja kõik need lihtsalt on. Ja peategelane võtab seda kui iseenesestmõistetavust ja ka lugeja peab seda võtma. Ja muidugi eks see on ka üks mäng lugejaga, sest see raamat algab ju nagu tõeline klassikaline vene kirjandusteosed. Kui ma seda lugema hakkasin, siis kõigepealt mõtlesin, et see on selline kummardus koogolile. Aga siis hakkavad need grotesksed elemendid mängu tulema ja segadust tekkinud. Kus kummardus koogrile, tuli? Just see stiil, kuidas ta kirjutab, selline humoorikas suhtumine oma tegelastesse aga samal ajal üksikasjade maailma üsna täpne kirjeldus, nii et jääb selline mulje, tõesti, autor ei taha teha mitte midagi muud kui ühte pilti sellest, mis on edasi anda. Mitte et ei ole sellist muljet, nagu ta leiutaks mingisugust maailma, vaid on täpselt selline mulje, nagu ta kirjeldab seda. Ja see on selline, nagu ta on, tema ei saanud sinna midagi parata, et hobused, tuvi suurused. Täiesti nõus Peetriga ja see haakub tsitaadiga, mida sai, on just ette lugesid, et milles nagu väljendubki surukini, geniaalsus või miks seda meest tasub üldse lugeda. Esiteks ta kirjutab üldiselt haaravalt ja ta on väga hea imiteerija. Ta võtab ette vene kirjandusklassikapärli, kirjutab veidi selle radadel, aga siis ei anna talle hinges mingis sundrahu, tähendab, pöörab selle groteski, irvitab selle üle. Ja samal ajal hoiad kogu seda mängu koos, et see detailirohkus on täiesti hämmastav ja tuisu kohta öelda, et mul on selle raamatuga väga isiklik kui suhe, kuna ma pidin kirjutama keelele ja kirjandusele artiklit ja vaatasin, et tuisk on müügile ilmunud, ostsin selle ära ja mõtlesin, et loen paar lehekülge ja kohe siis vehin kirjutada edasi aga ei saanudki raamatut käest panna, nii et võib soovitada seda igati. Jah, just see sisuline kihi kihilisus on väga huvitavas kooskõlas tegelikult sellega, et raamat ei ole ju väga mahukas. Et on selline pigem lühiromaani formaat. Seda raamatut, muide, kui vaadata näiteks venekeelset Vikipeediat rookeani kohta käivat artiklit sest seal on tema looming antud edasi, siis mitte ühtse loetelu on vaid on jagatud, et mis on romaanid ja igasugused muud asjad. Ja seda tuisku ei peeta mitte romaaniks, vaid novelliks. Ja ma vaatasin ka muudes keeltes. See raamat ilmus nüüd värskelt ka saksa keeles. Ka saksakeelses kirjanduskriitikas kirjeldad seda novelli. Olgu, aga teemegi siis nii, et kutsume seda edaspidi novelliks, ma olen selle määratlusega täitsa nõus. Nüüd läheks selle sisukirjeldusega pisut edasi, et sai öeldud, et, et siin on neid ulmelisi elemente küll, aga tõesti sellele astub vastu selline aegumatu just kojast, puutumatu Venemaa. Ma tsiteerin korraks ühte väikest lõiku. Novellist tuisk, leivavedaja õu oli sama räämas ja vana nagu tema taregi. Vastutaret Ta oli viltu vajunud, laut, puuriidad, olid kipakad. Taamal oli sisse vajunud katusega heinaküün soli kiiruga lattide ja õlgedega kaetud eemal mustendas rehi milles välimuse järgi otsustades ei olnud viimase nelja aasta sees vilja, pekstud seina väga mahajäetud, Venemaa võib-olla isegi vähekene, nagu selline stereotüüpne kirjeldus sellisest kaugest kaugest kolkast, kus, kus elu on peatunud kuskil ma ei tea, siis, kas seitsmeteistkümnendast sajandist. Tegelikult on siin raamatus ja paar kohta, mis annavad lugejale väga täpselt kätte salle, millal tegevus toimub nimelt paaris pisikeses kõrvallauses. Tegelased mainivad Brežnevi aega ja seda, et nad on umbes siis üles kasvanud, nii et tegevus toimub umbes praegu või mõne aasta pärast tulevikus. Õige ja, ja Sarookeani teost kronotoopon on väga täpne, et ajaliselt nad paigutuvad aastate 2012 2028 vahele, kus siis Venemaa ühest küljest on sulgunud muutunud arhailiseks ja teisalt Venemaa on täis kõikvõimalikke tehnikaimesid, mis enamasti pärinevat Hiinas, sest Hiina on maailma võimu üle võtnud näiteks apridžiniku päevas on suurepärane stseen, kus siis 2000 pritsniku räägivad autodest, millest ikka ja üksnes küsib, et Sul on ikka korralik Mercedes ja teine ütleb ikka ikka Hiinas tehtud mitesse saksa saast. Ja sinine pekk on täis ju sellist hiinakeelset ütleme siis slängi. Et näiteks inimesed kasutavad siin sellist väljendit nagu Bufutse seanschan, mis tähendab, vastutustundetu ja nii edasi. Jätkub 2013. aasta esimene kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme ning stuudiokülalisena Tiit Aleksejev. Räägime aga Vene kirjaniku Vladimir Sarookini loomingust, keskendudes siis tema värskelt eesti keeles ilmunud lühiromaanile või novellile tuisk. Jõudsime saate esimese poole lõpuks siis nii kaugele, et nentisime, et kuigi ookeani raamatuid on kõik mingis mõttes ulmelise koega on neis ometi ka midagi sellist, mis kõneleb minevikust, mis kõneleb tänapäevast. Nii et raske on vist üheselt neid raamatuid määratleda. Nüüd ei tea aga võib-olla keegi teist oskab ka kommenteerida, et ma usun, et Sorokin mast ise ei oleks nõus määratlusega ulmekirjanik, kui teda nii hakata kirjeldama ja ka mina ei liigitaks tema raamatu tuid puhtakoelise ulme hulka, sest mulle tundub, et kõikidele nendele ulmelistel elementidele vaatamata joon tal tegelikult väga tugev sõnum, mis tänapäeva kohta. Jah, võib öelda, et ulme on temale vahend, mitte eesmärk. Võtan kirjanik, kes on Venemaa saatuse pärast tõsiselt mures aeg-ajalt tsiteerinud Aleksander kolmanda lauset, mida ka tänapäeva Venemaa võimukandjad kasutavad. Et Venemaal on ainult kaks liitlast, Armeenia sõjalaevastik ja ta leiab, et, et Venemaa läheb täiesti vales suunas ja ta üritab näidata, kuhu see võib välja viia ja teda on peetud nagu praeguse režiimi vaenlaseks, aga ta ise on öelnud, et tal ei olegi Putini vastu konkreetselt midagi, et pigem on see selline abstraktne võimu idee, mis muutub haiglaseks. Ja ta väidab, et, et inimene, kes sellist võimu teostab, muutub siseokupandiks, kes siis käitub vastavalt vägivaldselt hoolimatult, omaenda rahva vastu ja võib-olla see on sõnum ka poliitikule laiemalt, mitte ainult siis ida poole. Ja kummaline küll, et tuisk tegelikult haakub selle ideega, et võib-olla tõesti peaks siis rääkima tuisust kui, kui teatud idee romaanist. Üldiselt. Kui liikuda nüüd pisut sinnapoole, et kirjeldada tuisu sisu, siis esimesena hakkab silma muidugi piiratud tegelaste arv. Tegelikult on sinu, sest kaks keskset tegelast Tiit juba mainis maakonnaarst Platon illutškaarinit ja siiski temale vastandub keegi kohalik Siberlane, keda kutsutakse köhaks. Paar sarnaneb vormiliselt kuidagi Robinson kruusoleja reedele. Konflikt arenebki siis tegelikult nende kahe tegelase vahel. Kaarin tahab kangesti saada kaugesse ja kõrvalisse, tulgu ja külla, et sinna mingi salapärase epideemia vastu vaktsiini viia. Aga tuisk on tugev, teed on lumme tuisanud, nähtavus põhimõtteliselt null. Ja poleks mõistlik hakata sellist reisi ette võtma. Ja vastumeelselt on kehva nõussis kaarinit tolgojasse viima. Konflikt avaldubki siis kahe peategelase iseloomu kaudu. Kaarin on kärsitu, eesmärgile pühendunud ja sõltu mõnevõrra isegi väga jäik, köhann, aeglane, kannatlik ja järeleandlik. Ja noh, minu meelest teeb Sorokin nende erinevuse kohe üsna raamatu alguses selgeks. Köha küsib üha üha tugevneva tuisu käes kaarinilt, et vast keerasime otsa ringi, härra doktor, vastab selle peale väga võimsalt ja ülespuhutud sedasi fanfaari saatel. Peaaegu see ei tule kõne allagi. Ausate tööinimeste elu on ohus, see on riiklik asi, vennas, neil ei ole õigust otsa ringi keerata. See pole venelaste moodi ja ka kristlaste moodi, mitte. Aga lõpuks tuleb välja, et köhaan ikkagi targem kui kõrgelt haritud doktor, sest mis sa sealt uisus ikka rabeled ja tormad, seda tuleb kuidagi mõistusega võtta ja pärast seda päästab selle doktorielugi. Ärme küll sündmusi väga etteruttavalt kirjelda, aga loo lõpus muutub Kuusmaa või köha kuidagi väga sümpaatseks. Mulle kohati tundus jällegi lugeda sealt, kui tikaalne ütles, et selle tuisupeategelane on ruum, nende vene talv. Kohati tundus mulle lugedes, et need tegelased ongi väljamõeldud ainult selleks, et saaks kogu seda värki kirjeldada, et saaks kirjeldada grotesksed maailma ja ja laiemalt tõesti neid ideid ka, et seda, mis võib juhtuda, kui asjad vales suunas liiga pikalt liiga ühtemoodi jooksevad. Et need tegelased on justkui lugeja silmad, kelle kaudu me saame sellest maailmast osa. Noh, kindlasti jah, Andreimat kinni, nüüd vist prantslase testamendist, mulle väga meeldib see lause, et Venemaa on ainus ja absurdne, ühesõnaga tema absurdsus siis võib-olla seisneb selles, et tema kõrval ei ole midagi muud panna. Et just need maastikud, mida siin Sarookingi kirjeldatakse, lihtsalt lõppematuid lõppematuid, naljad ja Laaned, mis on ikka alati eurooplasi mingil moel köitnud. Need on siis siis tõesti väga-väga oluline, väga oluline taust kogu sellele tegevuslikule. Aga mulle just tundub, et et ka tegelaste suhtes toimub siin mingisugune ümberpöördumine, et alguses tundub täiesti nii, et doktor on väga õige asja eest väljas ja noh, põhimõtteliselt ongi õige asja eest väljas, ta tahab inimeste elusid päästa. Aga küsimus on jällegi selles, et kuidas selle õige asja eest väljas olla. Et kas kangelaslikkuse ja kangekaelsus vahel pole sama õrna piiri kui andekuse hullumeelsus vahel näiteks. Meil on, siit tuleb palju selles mõttes asju välja, et noh, kasvõi sedasama kehvakas alguses kirjeldasid seda tema majapidamist, kus aeg oleks justkui seitsmeteistkümnenda sajandi peatuma jäänud siis algul tundub jah, et seal mingi selline räpane näss ja ilmselt külajoodik ja võib-olla natuke poolhull ka tegevuse arenedes tuleb ju välja, et tegelikult on täitsa mõistlik mees, eks, kes tunneb oma keskkonda ja enda võimeid ja ja teab teabe tunneb olusid erinevalt siis doktorist, kes on ilmselt linnainimene ja kellel on suured ideaalid ja ka palju kogemusi, nagu välja tuleb. Aga kes ei suuda oma ideaale tegelikkusega hästi kohandada. Täiesti nõus alguses köha paistab võib-olla liiga ettevaatlik, omajagu tuim, arglik, aga tegelikult köha teadeks, mida tähendab sõita tuisu ajal läbi inimtühjade maastikke, kui teed on, teed on kadunud lume alla. Mulle muuseas tundus, et tuisk on ka mingis mõttes sümboolne motiiv. Doktorite köhaat ümbritseb halva nähtavusega külm pimedus. Aga tegelikult valitseb samasugune halb nähtavus ja külmus võib-olla kaarimis endaski. See tema kinnismõte muudab ta ümbruse või maailma suhtes pimedaks. Kui ma loeksin selle väite kinnituseks ühe lõigu raamatust. Edasi ainult edasi mõtles doktor käiku aeglustamata. Ta sai aru, et lihtsalt pole vaja karta seda elutud külma stiižijat, vaid liikuda ja liikuda sellest võitu saada. Doktor kaarini ümber oli lume hämu. Vastusi astus ise sõitja keha, väikesed hobused. Kõik jäid kuhugi taha nagu kahetsusväärne minevik. Ja ees oli tee, mida mööda tuli minna. See dol, kui on kuskil siinsamas, oleksin pidanud ammu selle lollaka maha jätma ja minema jalgsi. Oleksin ammu päral olnud. Tastus hoius auku ja kukkus reisipauna lendasid käest. Rabeles lumes, leidis reisipauna kätte, ronis august välja ja läks tagasi vaevu pimedas oma jälgi nähes. Leidis tee üles, läks paremale, kuid kukkus jälle auku. See oli eelmisest sügavam. Jäärak välgatas tal peas nähtavast kivist läbi jää, rakute. Pöörab ära, pomises hingeldav doktor. Ronis välja, läks edasi ja vajus jälle sisse. Ümberringi olid puha jäära. Kus ta siis on? Ta kohendas silmadele vajunud korpust katsudes ettevaatlikult jalaga, püüdis enam lumme mitte vajuda. Lume all oli midagi ebatasast, mis ei sarnanenud üldsegi teega. Tee oli otsekui Jäärakutesse hajunud. Teed otsides sai doktor liud otsa, ta laskus lumele. Jalgadel hakkas külm. Neetud, pomises ta. Istus natuke aega, tõusis siis püsti ja haaras reisi Baumad kätte ja otsustas minna otse läbi neetud Jäärakute, lootes teele välja jõuda. See osutus raskeks. Ta kõndis, kukkus ja tõusis püsti, mõjus lumme joronis hangest välja. Kuid teeta üles ei leidnud ja rakud oleksid selle nagu nahka pistnud. Jah, see raamat on täis võimsaid sümboleid ja esmalt mõistagi see Venemaa enda avarus, et seal on üks seent, kus ise sõita, jääb kuhugi kinni, selgub, et see on hiiglase laip. Ta on surnuks külmunud, käes pudel, viin. Ja Sorokin ise on öelnud, et tema jaoks see hiiglane, Nõukogude Liit, et teatud mõttes Nõukogude Liidu surnukeha vedeleb seniajani. Ja see on igas elamises, et ka tema elamises, et ta soovib näiteks oma naisele lilli tuua või talle midagi kinkida. Ja siis ta märkab, et see surnukeha on seal nurgas. Et ta iseenesest küllaltki lihtsa koega novelli paigutab väga detailse maastiku ja see on täis pikitud võimsaid sümboleid, samal ajal see mõju nagu pealetükkivalt lugeja ei ole sellest häiritud. Kirjanik ei püüa olla väga tark ja ja väga sügavmõtteline, ta lihtsalt räägib oma lugu ja see teeb tuisu väga meeldivaks lugemiselamuseks. Absoluutselt väga hästi, väga hästi sõnastatud, teisalt jällegi mingisugune selline moraalne hoovus teksti all on täiesti tajutav. Mina ikkagi lugesin välja selle väga olulise küsimuse, mida Sorokin tõesti väga diskreetselt kuidagi kaude rõhutab. Et kas mingi idee nimel tegutsemine ei pruugi muuta inimest mitte noh, oma omamoodi tundetuks julmaks, et mis, mis kasu on elude päästmiseks, kui selle nimel kaotatakse või hävitatakse elusid? Kas see ei ole mitte juba nagu Dostojevski probleem mingis mõttes, et see räägib vastu sellele, mida ma varem ütlesin. Et kas inimkonna päästmise nimel tasub riskida ühe inimese eluga. Et kui tasub, siis võib siit kohe edasi küsida, kas kaheluga tasub kümneluga tasudega 100 eluga tasub et selles mõttes tõesti olen ka Peetriga nõus, kui ta alguses ütles, et, et tegu on võib-olla väga empaatilised ja kuidagi südamliku raamatuga, et et ma arvan, see südamlikus, empaatia kohaldub just nimelt köhale, kes, kes oskab tegelikkusega arvestada mitte siis kaarinile, kes kes tegelikkusest ei hooli. Ja võib-olla ka siis lisaks sellele idu Tiidu märkusena. Sellest laiemast ütleme poliitilisest sümboolikast. Doktor Karin on ju selline ehtne korralik tütar minist sellises 20. sajandi suurte poliitiliste hoovuste vaimus. Nii on ja siin pole midagi teha edasi ja edasi ei sammugi tagasi ega kõrvale, ei mingeid kaalutlusi, kahtlusega kompromisse. Tuleb minna ja teha kas või läbi halli kivi. Kaarin on mingis mõttes ju juskui tegelane sellisest sots realistlikkust romaanist ja kehaan siis tegelane sellistest vene kirjandusklassikast. Jah, no köha sümboliseerib just ka võib-olla siis seda kannatavat lihtrahvast, kes laseb ennast lõplikult nii-öelda pimedusse talutav. Ja samal ajal on ta lihtne vene hing ja väga tore inimene, kes, kes tuleb teisel appi oma oma elu hinnaga seal peatusid siin väga olulisel aspektil surubkini loomingus, kuna ta on, ta on siiski angažeeritud kirjanik ja, ja mille vastu ta nüüd tõesti võitleb. See on selline keeleline labastumine ja ta ise on öelnud, et, et Venemaal praegu on tekkinud selline huvitav seos. Ta kutsub seda ja lasti, bob süü. Et see on siis võimu, keele, pop, saa keele, ehk siis sellise popmuusika kõige alumise otsa keelepruuk ja samal ajal siis ametnike kontse liit ja tema enda keelekasutus on tõeliselt hea ja seda on ka tõlkijat suutnud väga hästi edasi anda, nii et rookeani eesti keeles ilmunud teoseid tasub lugeda juba puht keelelise naudingu seisukohalt. Ja ma usun ka, et selles Jon nii etteloetud lõiguski tuli ilusti välja, kuidas siin raamatus on väga kauneid vanamoodsaid ja unarsõnu kasutatud atmosfääri selgemalt paremini edasi anda. Jah, ja kui ma varem ütlesin, et, et võib-olla sa kaotanud nii väga psühholoogia ei huvita, siis, siis minu arust siin raamatus tuisus on üks väga psühholoogiliselt veenev motiiv. Et see, kuidas siis doktor kihutab köhad takka, siis kui neid tabavad tänu sellele doktori sõgedale rühkimisele erinevate äpardused-õnnetused kukub doktor köhad sõima. Et see on selline väga üldinimlik käitumine, eks oma äparduste kaldume me pahatihti süüdistama teisi inimesi ümbritsevat tegelikkust, mitte meie ideede või taotluste ebarealistlikkust. Kuulge, aga kas, kas see oleks juba nagu liiast öelda, et tekib ka paralleel praeguse Eestiga? Eks neidki on piitsutatud liikuma viie rikkama riigi hulka inimene kes võib-olla ei taha hästi näha selle suurejoonelise reisiga kaasnevaid probleeme. Ma arvan, mingi üldisem sõnum on igatahes raamatus kindlasti olemas, et ühest küljest võib öelda, et Sorokin tunneb muret tänapäeva Venemaa pärast, aga ma arvan, see on õigus, et see on üldisemalt kommentaar ka ka tänapäeva ühiskonna sellisele pimedale progressiusule ja sellele, et probleeme ei nähta või usutakse, et kõikidele probleemidele mingisugused tehnilised lahendused, märkamata, et kõik need lahendused tood omakorda uusi probleeme ja nii edasi ja nii edasi. Ja kõik need toredad tehnilised abivahendid jooksevad kas külmas ja tuisus kinni ja lõppkokkuvõttes ise sõitja tuvisuuruste hobustega ongi kõige parem sõiduriist ja köha on kõige targem indiviid üldse kogu selles loos, samal ajal on ta ka nii palju empaatiat, et ta läheb selle lootusetu üritusega taas. Ta tahab ka aidata neid õnnetuid, kellele viiakse vaktsiin kahte. Jah, aga nii nagu Jerofeevee kangelane ei jõuagi lõpuks pettushis, ei jõua ka doktorgaarin tolgojasse. Jah, sest mängu tulevad vitaminderiidia, hiinlased aga ei sobi ilmselt kogu seda tegevust siin ära rääkida, et jätame lugejale ka avastamisrõõmu, et võib-olla loeme vahelduseks mõningaid eredamaid kirjakohti sellest teenusest. Et kui tohib, siis ma loeksin ette. Kirjakohaleheküljelt 67 mis räägib köha unenäost. Ka köha magas sel ajal sügavasti. Ta uinus kiiresti peaaegu kohe, kui oli roninud soojale ahjule, pannud puuhalu pea alla jäänud lapitekiga kinni katnud uinudes ja kuuldes möldri emandaga juttu ajava suure ninaga doktori valju häält meenustele mängu elevant, mille kadunud isa oli toonud kuue aastasele koos maale laadalt. See elevant suutis kõndida, vehkida londiga, laperdada kõrvadega ja laulda inglise laulu. Eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning saatekülaline kirjanik Tiit Aleksejev. Olemegi jõudnud saadet lõpetava lõigu, nii ilus koht ja ei hakanud ilusa koha otsinguil väga kaugele vaatama Obama, sest Vladimir Sarookini looming pakub ise väga suurel hulgal erinevaid toredaid variante. Aitäh muidugi. Lugemisele tulevat lõiku ei saa päris ilusaks kohaks nimetada. Aga tahaksin seletada Ta lugeda eelkõige ühe väga olulise asja tõttu, mida juba Tiit Aleksejev saate alguses mainis, nimelt sinine pekk on ilmunud Jüri ojamaa tõlkes. Aga kõik värss tekstid sellesse raamatusse on tõlkinud Harder ja võib-olla väikese pühendusega ott orderi mälestusele. See pisikene lõik siis anna Ahmatava number kaks klooni kirjutatud jubedast uudist kolmele komnoorele. Võitlussalga valmis, seadis seltsimees Ahmat valge täku selga, istus seltsimees Ahmat viis külla uru, löö siis oma salga seltsimees Ahmat Ayway kui koer, marutõbiseid, mis kulakuid Lukmanitrašiidi vanadlasiievit, mulla Purganni, seltsimees Ahmat, ehmusid, kulakud, sõrad ajasid vastu kulakud, ogarad hirmust mõistis rahvas kohut kulakut üle teenitult. Kulakuid karistas rahvas. Võlla tõmbas rahvas, kulakud, rippusid mann Roshinud, vana Foziiede mulla Purgan ai Bay. Rõõmustas kolhoosi rahvas külas, urus lee püsti, pandi Pill kar külas, urus, lõõr. Vägev, puhkas pilgar külas, urus. Veristati kolm rammusat lammast, külas uros, lõõr küpsetas Captiieva Paursak, geid Kasmaan vabildõme valmistas, jäid abi puulina hooleks, peljashid Aybay. Nüüd jootma, asutati seltsimees Ahma, toitlustama hakati seltsimees Ahmati ja seltsimees matile laule esitati ning viimaks küsitleti seltsimees astmat. Mida sooviksid veel kallis seltsimees Ahmat ja vastas neile nõnda, seltsimees Ahmat meeldima hakanud, on mul komnoored kabki Kasmaanova ja havi puulina neist õhedama ihkaks veeta Aybay naeratasid sõbratarid ja siis vastasid ühest suust. Ära pahanda, seltsimees, kas me kolmekesi oleme komnoored, sõbratarid pärit külakehvikute perest, seltsimees Ahmat üheskoos palvet oleme tõstnud Lenin-Stalini poole kolhoosi üheskoos astunud seltsimees Ahmat com noortekski. Korraga saime me seltsimees Ahmad Sugoissugi koos poeme nüüd hea seltsimees Ahmat i Bay hämmeldus küll seltsimees Ahmat nõusse jäi siiski seltsimees Ahmat ja ühestubjaazi niidule mindi katki vägasmaanova abi puulina niidule, valgest vildist, ajasid püsti jurta kaameli villasse, vaiba lahutasid laiali, katsid laibakangaga ehtsast Hiinas iilist käe alt kinni, võtsid seltsimees Ahmatil jurtasse, talutasid ja riidest võtsid lahti seltsimehe lambarasvaga, siis võitsid tema riista, et seisaks paremini seegi seltsimees, mis nüüd muudkui kolm kolhoositariga isendid lahti löökisid ja seltsimees Ahmati kõrvalenud viskasid. Ai Bay öö läbi, seal siis kõngis külvas neide seltsimees Ahmat Ayway. Kui keegi tahab teada, kuidas lugu lõpeb, siis lugege Vladimir Sorokinit ja lugege üldse häid raamatuid. Kohtume kahe nädala pärast, head aega.