Loos on asju. Tervist Eestimaa üürike suvi on seljatakt, vesi, järvedes jaheneb, võrkkiiged viiakse õunapuude vahelt siseruumidesse. Täna on päev sama pikk kui aprilli alguses. Paljud imestavad, et kuidas nüüd siis nii kiiresti kõige õigem hetk mõtiskleda ja mitte ainult looduse, vaid kogu maailma olemusele. Ning seda annab väga hästi teha just Kirjanduse seltsis. Kirjandussaade loos on asju, alustab oma neljandat hooaega. Nagu ikka, on stuudios saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus. Ning tähistada loos on asju nõnda pikka iga. Kutsusime seltsiks Triinu Tamme, kes on samuti olnud loos on asju, saatejuht tere, Triino. Tere. Aga Triinu kutsumisel on ka asisem eesmärk. Nimelt ilmus hiljuti eesti keeles prantsuse Nabelisti Jean-Marii küstowleklissio romaan. Karantiin. Kuigi Triino oled kirjutanud eestikeelsele garantiinile kena järelsõna siis räägiks ehk alustuseks paar sõna autorist eesti lugejale ei tohiks vist Leklysioon imi võõras olla. Ma arvan ka, et lõklatsioon nimi on juba need piisavalt kaua käinud läbi erinevatel puhkudel ka Eesti meediast. Et peaks olema tuttav küll, võib-olla ilmselt kõige tugevamalt 2008, kui ta sai selle Nobeli kirjanduspreemia siis oli küll väga suur huvi meediaväljaannete poolt tema vastu. Tema raamatute kohta ma isegi ei tea, kas on olnud palju arvustusi või või mitte, aga teda jätkuvalt tõlgitakse, siis küllap teda loetakse. Kuhu ta asetub prantsuse kirjanduse kontekstis, tundub, et ta on mõnevõrra erandlik kirjanik, ütleme näiteks see, kuidas elektrovisioon kujutab loodust, on võib-olla prantsuse kaasaegse urbanistliku iroonilise kirjanduse kontekstis mõnevõrra erandlik. Kasutatakse seda sõnapaari et elav klassik ja isegi nagu üle eks pluateeritakse, seda siis lekkledjo puhul ilmselt tegelikult on see täiesti õigustatud. Et ta on juba nüüd kirjutanud 50 aastat. Ja kuna tema raamatuid märgati juba kohe algusest peale, siis võib öelda, et ta tõesti on 50 aastat nagu juba pildil olnud. Ja ta kuna ta ise elab suure osa ajast üldse Prantsusmaalt eemal siis ta noh, nii väga selles kirjanduselus nagu ei osale. Ta küll ei ole nüüd see tüüp, kes mitte kunagi ühtegi intervjuud ei anna, nagu välja ei ilmu. Aga üldiselt ikkagi pigem hoiab ta sellest kõrvale. Nii et selles mõttes ma võib-olla prantslased isegi kõhkleksid, et kas ta veel on elus või ei ole, aga elus onu kirjutab kogu aeg edasi. Ja kooliprogrammides on ammu juba tema teosed kõik sees ja ja nad on ikkagi selline, noh, selles klassikute reas juba täiesti paigas, sealt ta enam ei pääse. Aga tema kirjutatu iseloom, kuidas. Kirjutatu iseloomu poolest on ta võib-olla tõesti veidi nagu kõrvalliinis et kuna ta kirjutab tõesti palju loodusest ja tema romaanide tegevuse sageli, toimuvad hoopis mitte Prantsusmaal vaid ei tea kus üle ilma laiali, et võib-olla selle koha pealt ta tõesti veidikene eristub, aga samas oma sellise kirjutamise viisi poolest või selle poolest, et ta pöörab stiilile tähelepanu ja on selline, aga poeetiline, et noh, selle koha pealt ta on ikkagi selline täiesti klassikaline prantsuse kirjandus. Kuidas või kuhu karantiin nii-öelda Leklacio loomingus asetub, et kas karantiin on nende raamatute seas mida prantsuse kooliõpilased peavad läbi lugema? Ma nüüd nii täpselt ei oskagi öelda, et kas karantiin seal ka olnud on või mitte, aga nii on küll, et kuna lekkledioon nii kaua juba kirjutanud, siis on ka juba olnud aegade ta seal lahterdada ja jagada. Ja tõesti on nagu mingeid perioode välja toodud tema loomingus. Ja tõsi ta on, et nad temaatiliselt kui vaadata tema teoseid, et siis nad tõesti kuidagi jagunevad mingisugustesse aegadesse, ilmselt siis kirjanik on läbi teinud mingisuguseid otsingud jõudnud mingisuguste uute välja vaadeteni. Ja see karantiin siis võiks paigutada sellesse ritta, kus on lõklitsioon, autobiograafilised teosed, mida lausa kümmekond ja mida ta hakkas kirjutama umbes 90.-te aastate noh, üheksakümnendatel aastatel ja seal ta siis kasutab hästi palju oma perekonna loo motiive. Tema vanematel oli ka väga huvitav päritolu, nad olid siis Mauritiuse saarelt mõlemad pärit ja üks osa suguvõsast elab seal siiamaani veel. Kuigi lepledjoise juba sündis Prantsusmaal Nizzas, siis 1940 sõja ajal. Siin karantiinis on kaheksa Mauritius väga tähtsal kohal, kuigi sinna enamasti pärale jõuta, aga ta on pidevalt pidevalt silma silmapiiril. Sa mainisid, et ei ela Prantsusmaale, kus ta siis elab? Tema elab hoopiski Ameerika Ühendriikides, Albu kerki linnas seal Mehhiko üsna Mehhiko piiridel. Ja eks sinna teda ilmselt olegi viinud, see nende Mehhiko põlisrahvastega on teda juba ennegi elu kokku viinud, õigemini on ta ise väga otsinud seda nende kontakti nendega. Ja, ja siis ta nüüd elab tegelikult vaheldumisi ta ikkagi käib küll Prantsusmaal, tal on Nizzas elamine ka Pariisis on teda nähtud. Ja, ja aga siis suurema osa ajast elab ta seal Albu kerki linnas. Võib öelda, et oma, selliste justkui esmapilgul kaugete teemadega on ta nagunii-öelda tagaukse kaudu ometigi tulnud väga selliste Prantsusmaal kesksete teemadeni. Sa ise ka järelsõnas mainib seal kolonialismi küsimusi ja noh, sellised asjad on ju vaevanud Prantsusmaad. Põhimõtteliselt kogu sõjajärgsel perioodil. Nii on jah, ja selle koha pealt saan muidugi natukene valus teema ka. Et kogu see frankofoonia sellega maadleb muidugi Prantsusmaa veel siiamaani seal seal tema koloniaalpärandi, et kuidas sellega ümber käia. Nagu me teame, siis prantslastel on ikkagi kombeks võtta selline õpetlik positsioon, sellise positsiooni on ta siis võtnud ka nende asumaade suhtes. Aga samas noh, eks nad saavad ka aru, et seal on mingid sellised delikaatsed momendid, tulevad mängu. Momendid frankofoonia iseenesest tähendab sõna otseses mõttes või Franco foon tähendab seda, kes räägib prantsuse keelt, ehk siis tegelikult kuuluvad sinna alla või sellesse kogukonda, nii prantslased ise kui belglased seal Šveitsi Quebec ja siis kõik need asumaad ja nii edasi Poola Aafrikat. Aga tegelikkus on see, et kuidagi ta ikkagi kipub nagu stigmatiseerime just neid, mitte prantslasi, ehk siis kõiki teisi peale prantslaste, et veel kuidagi Šveits ja Belgia võetakse nagu mängu. Aga teiste puhul see ikkagi on nagu natukene sihuke mingi selline para. Ma ei tea, siuke paraolümpiamaik on sellel juures, et neil on nagu oma preemia, frankofoonia preemia ja neil on mingid frankofoonia organisatsioonid, kes peavad kõige selle eest nagu kuidagi hea seisma, et sa ikka õitseks ja jätkuks. Aga kuidagi ikka niimoodi näeb see välja, et see keskpunkt suure emamaa on seal Prantsusmaa ja see siis kiirgab kuidagi oma head mõju siis nendele pisikestele, väikestele, ka seal ümberringi, kes õnneks saavad sellest aru, sest nad kaoskavad prantsuse keelt. Aga sellega seoses peabki ütlema, et 2007 ilmus vist lausa niisugune viimane suurem kirjanduslik manifest Prantsusmaal. Ja selle pealkiri oli vormelit Jahati hormoon Thased. Ehk siis, et nagu prantsuse maailma kirjandus, aga noh, niimoodi tõlkides ei tähenda mitte midagi, aga nende mõte oli siis ikkagi see, et see peaks astuma selle kuidagi natukene stigmatiseeritud frankofoonia asemele. Ja olema siis avatud ikkagi tõepoolest nagu võrdsetel alustel kõikidele prantsuse keeles kirjutavatele toodi seal näiteks, et inglise kirjandus on ju väga edukalt sisse võtnud, eks ole, oma asumaade, kirjanike ja selle läbi palju saanud. Rikastatud, et miks mitte ka niimoodi Prantsusmaale ja just niimoodi oligi, et vahetult enne selle manifesti ilmumist Saika juhuslikult mitu olulist preemiat nii-öelda mitte prantsuse kirjanikud Jonathan Liddell ja näiteks nüanssi kiustan ja siis alanema hakanud puu. Ja kuidagi see kõik niimoodi langes kokku ja siis see manifest võiskaski, et uus aeg on saabunud ka prantsuse kirjandusse. Aga see vist ikkagi võib-olla oli esimene pääsuke, aga, aga ühesõnaga, mingisugust fenomenaalset järge sellele praegu pole tulnud, et ikka jätkub samas vaimus tulid kohe vastulöögid ka nendelt frankofoonia organisatsioonide esindajatelt ja läks kätsiks ühesõnaga. Aga kuule, klusioon selles kõiges osutuma ja, ja muidugi jälle Kledjo kirjutas alla sellele manifestile literaat ja muud homses. Aga räägime siis sellest raamatust karantiin lähemalt, et mis sinu meelest Triinu, selle raamatu keskne motiiv või teema on Tanja üsna kihiline teos, siit saab kaevata üht-teist välja. Sedasama peetri mainitud kolonialismi postkolonialismi teema, et, et seal on ka kindlasti siin väga tugevalt seest, mis sinu jaoks triinud, nagu kõige olulisem on, millest peaks alustama? No mind võib-olla kõnetas ikka isiklik tasand rohkem, et siis sellise ühe inimese otsingud, et mingisugune mingisugune selline aimdus, mis oleks õige elu ja kuidas peaks elama ja siis liikumine selle poole läbi raskuste. Aga siis ikkagi kohale jõudmine, et niisugune minu jaoks õnneliku lõpuga lugu. Ütleme, et siis teose süžee eest veel nii palju ära mainida, et see on ju iseenesest üsna lihtne, eks ju. Et teel Mauritiuse saarele viiakse teatud hulk inimesi laevaga ühele väiksele Flataylondi nimelisele saarele, mille küljes on veel isansaar Gaabrieli saar. Oli isegi vaatasin kuhugile jõhvist järgi. Sinaga Peetrus veenduda või see ei ole mitte midagi nendest hoonetest, milles tegevus toimub tänapäeval järel. Jah, absoluutselt, ja seal oli mingisugune imelik valge hoone nagu selle Flataylandi, ütleme seal kagunurgas, aga muud sellist inimtegevuse jälgi seal nagu otseselt ei paistnud, ütleme seal umbes paarisaja meetri kõrguselt. Ja ühesõnaga, inimesed pannakse sinna karantiini, sest on puhkenud rõugeepideemia siis raamat kirjeldab siis sele rõugeepideemiast alguse saanud inimeste kannatusi ja valikuid. Tegevus toimub 19. sajandi lõpul, et kus väga head ravi ei ole. Aga see tegevus läheb muidugi ajas veel palju kaugemale tagasi, eks, ja, ja jõuab lähemale. Nii tagasi kui edasi. No mul on tunne, et üks karantiini lahti küsimusi tegelikult on, on väga põhimõtteline. Ehk siis on küsimus inimese keskmisest. Et kas ja kuidas ulatub inimene väljaspool oma füüsilisi piire. Ma hakkasin mõtlema, et võib-olla seetõttu algabki lugu kuulsa prantslase, luuletaja Artur Ran vooga. Maine elu oli plahvatuslikult üürike, aga kelle mõju elab edasi, eks kahtlemata tänapäevalgi. Aga ma usun, et osalt just Rambo tõttu sündis ka Leklacio teosed. Et justkui püüaks läkli, seo ettevaatlikult. Aga samas üsnagi meelekindlalt väited surma nihulises plaanis küll väga konkreetne, aga vaimses plaanis ulatub elatud elu mõju ajasid tegelikult väga kaugele või palju kaugemale. Elatud elude mõju on pidevalt kusagil fooniga tajutava piiril ja seetõttu mulle tundub see raamat üleüldse pisut erinev. Sellisest. Ma ei tea, väga kainest ja iroonilises sarkastilisest pekkis näiteks, et mõisad, võlbeki kuidagi mingisugused metafüüsilised teemad. Tõmbavad moel pekki, viimane raamat, koerte territoorium lõpeb tõdemusega, et elu on sügavalt mõttetu protsess, millest mitte midagi ei peakski järele jääma. Siin Leklas ihu läheb ja täiesti vastupidiseks välja, et et see minajutustaja kuigi väga võib-olla seda peab ka kuulajatele ütlema, et see raamat on kergesti loetav, aga alles pärast seda, kui kills esimese 50 lehekülje jooksul tekkinud segadus, kes on tegelikult minajutustaja selgeks saab, sest siin on mitu erinevat mina häält. Et see üks minajutustaja, kes siis on peategelase järeltulija noh, mitte otseselt liinis, aga et tema ju siis ka tunnetab seda nii-öelda kadunud sugulast selle raamatu peategelast iseendana ja ei saagi enam aru, kes on kes. Et siin on just täiesti vastupidine selline. Kõik muutub metafüüsikaks ka füüsik Kuidas seda raamatut tõlkida oli, et ma küsin seda tegelikult sellepärast, et mulle tundub, et lõppversioon on mingisugused sõnad nagu väga tähtsad. Ma kujutan ette, et mõnedele sõnadel oli, oli vaja nagu väga täpne vastu leida. Vot, see on tõeline petlikult lihtne, alguses tundus, et väga lihtne on see tõlkimine sest iseenesest seal selliseid koht, et nüüd vot ei saagi aru, mida ta öelda tahab, selliseid praktiliselt polegi. Aga see keerukas tuli natukene kusagilt mujalt, sest et prantsuse keeles tõesti kõik on väga meloodiline, seal on hästi palju kordusi. Aga samas on ta ka nagu tohutult kokku surutud ja ka hakitud, aga ütleme, et prantsuskeel sellist asja talub tegelikult palju paremini. Et on sellised pisikesed kiillauset üksteise otsas ja kõik kokku tulebki poeesia. Aga eesti keeles, kus sageli tuleb veel natukene panna mõni, kes või mis või mida sinna komaga nagu otsa, et siis võib juhtuda, tuleb ikkagi mingisugune niukene ainet niisugune rida, mida sa lõpuks hädavaevu suudad kokku lugeda ja poeesiat pole enam ollagi. Et see just see võib olla sellise sellise musikaalsuse leidmine, et mis see õige toon on, et võib-olla see oli raske. Ja muidugi siis need reaaliad, see on alati üks peavalu, et noh, kuna ta rändab ringi nii ajas, eks ole, 19 sajand kuni 20 sajand ja erinevatel maadel lausa erinevatel mandritel siis näiteks on seal terve suur osa tegevusest leiab aset Indias 19. sajandil, seal, siis alates kohanimedest kuni lõpetades igasuguste usudetaja rahvustega. Siis kogu see asi, mis puudutab loodust, linnu ja loomariik, need nimed seal üles leida osa Andal rahvakeelset osa, ametlikud nimetused osana, ainult sellised, mis on olemas Moriitisel elavad liigid. Vahest on eesti keeles neile hästi naljakad ja hästi pikalt vastad, need jälle nagu ei lähe ja plussis kreooli keel, mida ta kasutab ja sellega sai siis otsustatud, et panna joonealused tõlked, kuigi originaalis neid üldse pole, seal nad mõjuvad lihtsalt kuidagi selline jälle mingi selline meloodiline vulin. Aga teistpidi see kaalutlusveljed prantslase jaoks vulin siiski veidi läbi nähtavam või noh, ühesõnaga et eesti keelt ta ei paista üldse, sa ei saa enam, sa ei oska seda kokkugi lugeda seda, seda sõna seal. Et siis see tundus õigustatud. Aga veel, ma ütleks selle rämbooja selle paralleeli kohta, siis ma arvan, et see võlustada ka selle poolest, et rämbjoo ka nagu noorelt kodus prantslaste teadvusest jäi suureks luuletajaks, aga inimesena ta sama hästi kui lõpetas 20 aastaselt. Kuigi ta tegi veel päriselt pärast palju asju, aga sellest on vähe teada sellest, nagu ei räägita ka tema luuletaja müüt, on ikkagi see noor Brembo ja suri 37 konsul on vist nii midagi umbes sellist, jah, aga no ütleme, et ta 20 aastaselt lahkus Pariisist alatiseks, siis tal oli ikka pool elu peaaegu et veel elada jäänud. Ja noh, samamoodi siis tema esivanem, neoon ka siis kadus nagu jäljetult, teiste silmist võib ainult oletada, mis tema elu päratalist mas raamatu põhiline minategelane kaob. Siin kirjeldatakse väga kaunilt seda miks ta sellise otsuse teeb. Samal ajal lõpus. Kõigepealt tuleb üks lõpp, siis tuleb veel teine ja siis tuleb veel kolmas hapnomees lõpetuse raamatud ära. Et lõpus tuleb natuke liiga palju seletusi, jättiski lugejalt, tahetakse ära võtta võimalused. Autor tahab rõhutada, mida temalt täpselt mõtles, aga iseenesest kirjeldatakse väga elegantselt seda, mis võis juhtuda, et mis võis selle noore mehe peas toimuda. Minu meelest olekski võinud täpselt sellise, mis võis tasemele jääda. Ma võin sind selle puhtalt, selle tõlkeküsimuses on nii palju lohutada Triinu, et võib-olla tõesti sul ei õnnestunud mõnes kohas meloodia ülekandmine keele tasandile. Aga ütleme, et see mingi paiga meloodia või paiga vulinad, et need on ikka ka eestikeelses tõlkes, nad täiesti kombatavad ja tajutavad. Ja minu meelest oli selline hästi välja ja ka see, et nende kreoolikeelsete linnutaime, kalanimede sisse jätmine, see tekitas just selle vajaliku eksootikamäära. Jätkub neljanda hooaja esimene kirjandussaade loos on asju stuudios nagu ikka, Jan Kaus ja Peeter Helme. Aga lisaks on meil täna stuudiokülalisena ka Triinu Tamm, kes on samuti saatejuht olnud. Ja Triinu Tamm on siin sellepärast, et ta on tõlkinud siis prantsuse nobelistid Leklis, joo mahuka 550 leheküljelise teose karantiin. Rääkisime juba selle kirjaniku tähtsusest prantsuse kirjanduses, tema positsioonist seal ja jõudsime ka raamatuni. Mainitud sai, et seda raamatut oli justkui esmapilgul kerge tõlkida, aga keeruliseks tegi selle ka kohalik koloriit lisaks muudele asjaoludele lisaks prantsuse keele eripäradele. Ja enne sai korraks mainitud ka selle raamatu sellist kihilisust, mis muuhulgas väljendubki sõnades teatud mõistatus, mis korduvad siin ja seal teoses. Tähendab, kui ma rääkisin enne sellest sellest nii-öelda inimese kestmise motiivist selles raamatus selle nii-öelda üle oma füüsiliste piiride ulatuva elu motiivist siis minu arust on see seotud ühe selle romaani selge võtmesõnaga, mis on võnkumine. Tsiteerin raamatust kohta laguuni paisutava merekohinat, kuulen seda kauget võnkumist, seda hingust, nagu oleksid kõik need, kellele naha jätame, veel elavad tsitaadi lõpp. Ja võnkumine siis ongi justkui loodus või kogu olemasoleva nii-öelda ole nagu justkui maa ja mere enda hingamine. Üks tsitaat. Kui ma pikali heites kõrva vastu maad panen, kuulen taas võnkumist. Seal nii tuttav heli, Gaabrielil kuulsin seda igal ööl seal midagi elavat, igavest pärit otse maakoore lähedalt, vulkaanikraatri suult, merevahused, laineharjad, tsitaadi lõpp. Ja noh, minu meelest viiplecle seo väga osavalt romaan romaani finaalis selle võnkumise ja siis üle füüsiliste piiride kestmise motiiviga omavahel kokku. Ja noh, siis tekib juba tunne, et tegu pole ainult võib-olla loodus enda Volmikumisega ja noh, kindlasti pole tegu, eks inimese mingi mälu või, või taju, projektsiooniga vaid elatud elud on kuidagi kogu olemasolevaga kuidagi seotud. Kui sinna kuidagi imbunud. Noh, tõesti, et justkui kestaks elu edasi ka pärast surma, aga lihtsalt absoluutselt teisel sagedusel ja no ei saa, öeldakse, et Leklasioon propageerib karantiinis ideed surmajärgsest elust kui mingi konkreetse hinge keskmisest, eks. Et kõik, mida ta kirjeldab, on tegelikult kummaliselt füüsiline. Ja ei, sellega sa panid praegu küll otse sinna keskmesse lõdveid ju sellise mõtte keskmesse, et see sõna võnkumine, see on läbinud tema teoseid algusest peale ütleme, et ta on teinud läbi igasuguseid statistilisi ja temaatilisi muutusi, aga see mingisugune võnkumine tõesti saadab teda algusest peale. Ja mul on tunne, et tema ikkagi hästi palju mõtleb selle all sellist just nimelt sellist kogu seda universumi mingisugust tuksumist. Ja mis on siis oluline, et inimene peab selle rütmi kuidagi ära tajuma ja suutma kaasa võnkuma või selle nagu enda sisse laskma, et siis tuleb ka mingisugune meelerahu, sest et peab ütlema, et repress jooga alustas sellise tohutu mässajana küll ta ei olnud rahul mitte millegagi. Ühiskonna lääne moodne ühiskond ei kõlba kuhugi, linn ei kõlba kuhugi, masinad, müra, õudne niuke äng, kui sa loed neid esimesi raamatuid. Ja et ta on kogu aeg ise nagu otsinud mingisugust sellist rahu siis maailmaga ja noh, lõpuks iseendaga. Ja, ja vaata selle võnkumise kaudu vist kuidagi käib see tee sinna sele võnkumisega kaasa võnkumise läbi. No tegelikult võib täitsa triviaalselt aitajatega linnas seda võnkumist visti tajugi linnas on mingid teised võnkumised. Sügavamalt linatööritatakse puus. Siin raamatus tuleb ka see koht, kui lõpuks pääsevad need karantiinis olijad siis laeva peale ja kui ta kuuleb selle laeva müra või kuidas selle mootorid taktis käivad, siis matab kõrvu, et on ära unustanud, millised on tsivilisatsiooni helid, kui agressiivsed ja tehnilised kunstlikud. Jah, absoluutselt nõus. Aga siin on veel üks minu meelest sõna, mis ei ole noh, võib-olla nii meeldejääv nagu nagu võnkumine on selline üldkasutatav sõna, aga ta minu arust hukkumisega seotud, kuigi ta võib-olla isegi jääb siin raamatus võnkumise varju ja see on selline sõna nagu aeglus või aeglane. Seal on minust karantiinis väga kindel tähendus. Esitekson, aeglus, koguneid, karantiini, saari ümbritseva ookeani omadus. Ja noh, meri on arvates Tylekvisioone möödapääsmatult tähtis, et selle meremotiivi tähtsuse mõistmiseks tasub lugeda Lekvisio väikest novellikogu, mis on ka eesti keelde tõlgitud Helle-Iris Mihkelsoni poolt pealkirjaga, see, kes pole kunagi näinud märg ja karantiinis öeldakse väga otseselt meri on aeglane ja võimas. Ja veelgi olulisem tundub mulle, et selle aeglase meremotiiviga on seotud koju karantiini armastuslugu. Mis on otsapidi, eks ju, lugu selles samas sellisest post kolonalistlikust elust või noh, selles koloniaal elusteks siis selle minajutustaja Leonina siis sellise kummaliselt kauni kuidas selle naise nimetatakse hääldada soria vati, arvan ma Surjevatii Laansis, Surja vot jah, seda lõunja Surja, eks ju, armastuslugu mõnes mõttes seal on nagu mitu plaaneks ta ühelt poolt eirab neid sotsiaalseid konventsioone ja ta nii-öelda vabaneb sellest kolonialismi pärandist kolonialismi taagast. Aga samas on seal kirjas sedasi, Surje armastus on aeglane ja tugev nagu meri. Et ühesõnaga, armastus võngub samamoodi, teisel sagedusel tan aeglane, rahulik, isegi oma kõige kirglikumalt retkedel. Ja Lekli seo seostub armastus täiesti teadlikult rahu ja aeglusega. Noh, mul siis tundub ka loogiline armastusse üldse paistab karantiinis vastukaaluna kõigele sellele, mis tegelikult toimub karantiini mõistetud Frattailondi sotsiaalses elus. See rõugete levimine põhjustab sellise kriisi noh, tegelikult kohatised paanika on tänapäeval öeldakse, et inimesed on stressis seal saares saarel. Ja Leklas joon näitab osavalt, kuidas see oli ka üks väga huvitav asi, eks, kuidas ta näitas, kuidas sotsiaalsed rollid on kriisisituatsioonis ühtaegu kummaliselt nõrgad ja ootamatult tugevad. Et seda esimest motiivi sümboliseerib siis oma abikaasa, Rõugetele kaotanud inglanna sara Metkelfi tegelaskuju, kes noh, põhimõtteliselt loomastub või, või läheb, läheb hulluks. Jah, teda teda nimetatakse kuskil seal Leon nimetab teda hirmunud loomaks. Jätad ta suust, kostis selliseid kiledaid karjatusi nagu hirmunud loomad. Ja teist tüüpi inimene, kellel need sotsiaalsed rollid muutuvad nagu ootamatult tugevaks on siis kelle teadlikkus tema ühiskondlikust taustast ja positsioonist ei kao ka kõige karmimates tingimustes. Seda esindab siis teose keskse tegelaskuju Leoni vend Jacques. Aga mitte ainult seal on olemas ka, ma julgeksin väita, et nende valgete puhul on mõlemad näited siiski negatiivsed. Sörk jääb ka kinni kuskile, aga lisaks on ju positiivne näide, on need hinge kulid, kes kohe organiseeruvad hakkavad elamusele oma elu ja tegelikult vaatamata sellele ka nende hulgas on väga palju haigusjuhte surnuid. Nad ei kaota oma organiseeritud hetkekski, ärkavad iga hommik oma ülevaate vilerütmis ja mis ka juhtuks, tegelikult saavad nad hakkama. Peabki midagi ütlema, et nendel on seal üks Irdaar fiks selline juht, kes või noh, siukene pealikes nende üle on valvama määratud, tema siis ka muidugi vilistab. Ja siis siis niimoodi see elu käib, aga, aga see on jah, täitsa õiget Lecle seo teeb seal ühe sellise mudeli, et kui me võtame inimeselt ärasemad tema sotsiaalse tausta ja noh, ühesõnaga pöörame kõik selle pea peale, millele ta on muidu harjunud toetuma noh, alates kasvõi oma igapäevasest riietusest ja noh, ühesõnaga kõigest, mis teda muidu ümbritsenud, kuidas inimene sellele reageerib. Seal on ja siis ka tegelane aferist veraan, kes hakkab ise seal kohe uusi süsteeme looma, kamandama ja pooma ja laskma siis on tõepoolest, kes ei suuda ka nendest vanadest mudelitest lahti lasta. Ja siis see väikevend selleoon seal kõrval, kes siis nagu paindlikult mõnes mõttes reageerib sellele võimalusele, mille elu on talle ette andnud kuidagi oma niimoodi intuitsioonist lähtudes astub oma samme ja siis hoopis vastupidises suunas. Sa ütled järelsõnas üldse Flatayland, kuhu nad satuvad, näib esimesel pilgul paradiisi, siis muutub põrguks. Minu meelest on see siiski üks muutumine veel, et sellest põrgust saab lõpuks tegelikult seal on puhastustuli. Et ta ei ole ka põrgu. Esiteks sama nende hindude näide, kuidas Surja näitab, kuidas kasvatavad seal taimi ja kuidas nad tegelikult hakkama saada suudavad sellest maast ära elada. Et kui Leon ennast sellele avab, siis ta näeb, et see ei ole ei paradiis ja põrgu, et seal on kõik võimalused avatud. Et selles mõttes on see ka ju väga sümbolistlik romaan, et kohta miski, kus saadakse uueks kõik vana jääb maha, kaotab oma tähtsuse. Ja kui neid kujundeid kasutada, siis võiks isegi pigem täitsa Mauritius on paradiis, et nad nagu nende kujutlustes, see, kuhu nad tahavad jõuda, millest nad unistavad ja millest nad terve lapsepõlve on unistanud ja kuhu nad on kogu aeg teel. Ja siis siis nad satuvad jah, tõepoolest hoopis sinna puhastus tulla selle asemel seal kõrval ja noh, siis kõik juba muutub. Teiseks tegelikult. Ma olen isegi tunne paradiisi kuju on, kujund on siin romanes kindlasti väga oluline, aga mulle tundub, et nii Mauritius on paradiis kui ka siis tegelikult Frattaylan ta eriti Gaabrile saar on ka paradiis, on lihtsalt erinevad paradiisid. Exumoriites on see paradiis, mis terendab nii-öelda paljulubavalt silmapiiril siis Gaabriel saar on tõesti väga viljatu. Ja noh, mõnes mõttes hirmus koht. Aga võib-olla just minu silmis ei piirdunud asi nagu puhastustulemotiiviga, vaid vaid sealt läbisel puhastust, jõle jõuti nagu uue mingisuguse paradiisi. NK paradiis, kelle jaoks sest Mauritius on kindlasti paradiis jaoks, kes tahab sinna minna tagasi, et päästa enda nimi ja olla osa sellest Mauritiuse plantaatorite kogukonnast ja saada tagasi oma perekonna varandus. Aga seal sellel kaabili saarel, mis on tegelikult lihtsalt pisike küngas meres sealse Leon siis ju elab paradiisis koos selle Surjaga, et seal tema paradiis Nojaa, aga kas sa, Mauritius on tegelikult paradiis, ühesõnaga ühesõnaga ma, ma olen, ma olen sellega nõus, et mõlemad kohad minu meelest muutuvad pikapeale paradiisi sümboliks. Aga üks on selline, ehk siis Moriites on selline sotsiaalne sümboolne paradiis. Ja siis ütleme, Gaabrieli saar on selline. No ma ei tea, metafüüsiline võis või siis hoopis füüsiline paradiis. No aga vaata, kui sa mõtled väliseestlaste eesti kuvandi peale nõukogude ajal, nemad pidasid Eestit paradiisiks, nii et kas mõni koht maa peal saab olla paradiis. Jah, absoluutselt jah, just see ongi, see ongi väga õige, mulle tundub, et siin lektsioon väga nagu olulise liigutused, ta tegelikult laiendab seda paradiisi mõistet või ta näitab selle nagu meile ütleme seda sissesöödetud või, või meil sees istuva paradiisi nagu sümboolset tühisust. Et see, see Mauriituses ja sotsiaalne või sümboolne paradiisiks selline kujutluspilt, eks millestki, kus kannatused puuduvad, eks inimesed on seal karantiinisaarel kõik surevad, eks sööki napib, riided on räbalad seal nagu täielik selline paradiisi vastandiks maapealne põrgu, põhimõtteliselt. Et nad karantiini mõistetud, ootavad, et Nad ootavad ja eeldavad, et Moriitusele sõiduga lahenevad nende probleemides, nad saavad maapealsest põrgust välja. Kuigi On ju selge, et keegi ei hakka neid siis seal nagu Moriitilisel poputama nad seal hakkama sellega elatist teenima. Aga see on selline ilus kujutluspilt, mis vastandub siis sellele viljatu karantiinisaare tegelikkusele. Aga minu arust ongi Lecle seo suutnud näidata, et tegu on nagu sellise kujutluse valda ei ava paradiisi ka, mis nagu heidab inimliku kannatused endast välja. Ja noh, paradoks on selles, et just inimesed suudavad sellist paradiisi üsna kergelt tegelikult hävitada. Peas loovad nad oma kätega, hävitavad ajaloos on ju korduvalt olnud nii eksparadiis, otsingus saab leitud paradiisi hävitamine, nagu juhtuseks 15. 16. sajandil. Ja edaspidigi Ameerikas on ju nii ja Mauriitide step sellise kujuteldava paradiisi võib-olla just see, et inimestel on sinna raske saada, neid ei lasta sinna minna. Niisiis on minu meelest mulle paistab, Lekvisioon püüab ka öelda, et see paradiis on suures osas nagu illusioon. Muide, seal lektsioon romaanis nälja, rit, ornell, mis on ka eesti keeles olemas, ütleb Harro, solimon Mauritiuse saare kohta, väike maa ja väikesed inimesed. Selles romaanis on ka minust sellene olemas oma sümboolne illusoorne paradiis, eks seal nalja RiTurnellis Pariisi seltskonnale tundub, et Natsi-Saksamaa on selline oma omamoodi paradiislik koht, eks, et igal pool on lilled isegi taludes ja väikestes külades, eks, aga noh, tegelikult me teame, mis see tegelikult oli. Flatayland, eriti Gaabrieli Saarium, vastupidi, palju reaalsem ja tegelikult palju raskemini tajutav paradiis. Gaabrieli saart kirjeldatakse loo esimeses pooles üsna Luubainalikult kui sellist musta jäämäge sest esmapilgul on ta viljatu vaenulik koht, eks kus surrakse mitte ei elata. Puuduvad elementaarsedki mugavused. See on koht, kus inimesed kannatavad. Aga neid kannatusi läks, nagu te juba mainisite, eks elektri seo, tahteline puhastavad, eks need hävitavad nii-öelda need sotsiaalsed rollide raamid. Eladki, seo kirjutadeks, tsiteerin tõde on lihtne, ilus valguses, mis sädeleb basaltkividel mere vägevuses. Tsitaadi lõpp. Et see füüsiline ja siis ka omamoodi metafüüsiline paradiis, asubki teispool illusioone on igavene fakt, ta ei asu mitte silmapiiril, vaid otse jalge all. See on siis see, mis hunt. Mingis mõttes on ju selle 550 leheküljelise raamatu tõdel Eesti väga lihtne, et et õnn on siin ja praegu oskas ainult ära tunda. Just ma arvan ka, et tema, see kogu see paradiisimotiividega mängimine lõpuks peabki kuidagi sinnamaani välja viima, et ta hoiatab selle eest, et ei tohi kinni jääda oma illusioonidesse kujutlustesse. Et just nimelt, et sa pead oskama ära tunda selle, mis sul võimaldab olla õnnelik just täpselt seal, kus sa oled täpselt nendes oludes, kus sa parasjagu oled sattunud, et see on ohtlik, kõik need suured, sellised ideed, illusioonid toovad ikka ainult hukatust, see on juba teada. Valimiste eel on seda hea meelespidada. Eetris on kirjandussade loosn asju. Stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning saatekülalisena Triinu Tamm, kelle asja tõlgitud Leklacio romaanist karantiin ka rääkisime. Sellega seoses rääkisime mõtestate inimelu füüsilised ja vaimsed piirid. Tundub, et inimese mõju võib olla palju suurem kestvam kui tema kehaline eksistents. Võiks isegi küsida, kes on sellise kestvuse igatsus inimlikule olemisele midagi täiesti möödapääsmatult. Et see on üks viis kuidagi surelikust ületada. Surelikust annab küll siia-sinna nihutada, aga, aga seda ei anna ju vältida. Noh, keegi kirjutab raamatu, keegi ehitab maja, mõni püüab allutada rahvaid ja territoorium, et sinna rajatakse tema ausambaid. Nii et kestuse küsimus pole kindlasti lekkis joola ainuomane, ta lihtsalt räägib sellest oma väga veendunud moel. Ja sellega seoses sattusin hiljuti ühele ilusale kirjale, milles on peidus täiesti sarnane motiiv, kuigi autor autod nii-öelda asetub hoopis teise konteksti. Selle kirja autor on eesti prosaist Armin Kõomägi. Ja see on kiri tema vanaemale. Tere, kallis, vanana. Kuidas sa elad, mina elan hästi. Nii vist alustasin ma kirju sinule kõik need aastad, kui ma sulle veel kirjutasin. Täna tundub kuidagi imelik mõtelda, et ma võtan paberi ja pastaka, istun maha, süvenen, kirjutan sulle pärastele ümbrik ja mark, mõlema jaoks oli tarvis kasutada keelt. Need on keelel, teised kasutusotstarbed. Aga nii see käis tollal. Kuigi lihtne oleks ju haarata toru, tellida kaugekõne Valka ja rääkida, eks sedagi sai tehtud. Siiski kiri oli kuidagi olulisem, mulle tundub. See ei läinud ühest kõrvast sisse, teisest välja, kiri jäi alles väga kauaks. Jutt ja kiri on ju nii erinevad, suhtlusviisid ka tänapäeval? Ei viitsi rääkida, saadad SMS-i. Õige jah, sa vist ei teagi, mis SMS on. Sa oled nüüd mõnda aega eemal olnud, kehaliselt ma mõtlen, sellest saab varsti 15 aastat, seda pole küll teab kui palju, kuid kui mõtlen, tulin siis 25 praegu 40 siis on seda üksjagu. Need 15 aastat on minu elus olnud kirevad, tulvil sündmusi muutumisi. Kahtlen, kas järgmised 15 saavad nii mitmekesised olema? Vaevalt küll. Ma vist ei hakka sulle ette lugema, mis kõik toimunud on minu elus ja maailmas üldiselt või sooviksid sa seda? Vanasti mäletan, tundsid sa alati hea meel, kui istusin sinu kõrvale jutustama ükskõik millest. Isegi minu klaveri klimberdust armastasid sa kuulata, kuigi oskasin parema käe nimetissõrmega vaid ühte vene viisikest mängida. Aga mis on siis juhtunud? Sul on minu teada viis lapselapselast, kellest esimest kahte oled sa näinud, su enda lapsed on kõik elus, kuigi seda Sa peaksid vist niigi teadma. Tööl läheb mul enam-vähem. Majanduses on hetkel raskemad aastad ja see jätab kõigele oma jälje, mis on kahtlemata õpetlik, kuigi mõnikord ka valus, vähemalt osadele neist. Tegelikult on naeruväärne, et ma sulle majandusest kirjutan, tunnen, et sa juba muigab nii, nagu sa seda alati tegid, kui ma sulle oma komistustest ette kandsime, sinu leivanumber raskustest välja naeratamine, see ei unune iial. Aga alles nüüd, kui sina oled seal ja meie veel siin mõistan ma selle tegelikku väärtust. Loodan, et suudan kunagi oma järglastele samamoodi kiiktoolist naeratada ja usku sisendada. Elu on hea ka siis, kui tundub, et ei ole, tuleb lihtsalt tõusta veidike kõrgemale, vaadata peo kaugemale. Ja kui ei aita, siis veel kõrgemale veel ja veel nii kõrgele, et alla vaadates silm halbaiseletab. Jääb ainult ilu, mille looja on sündida lasknud ja sina selle ilu kohal oma kordumatut ühepäevaliblika lendu nautimas. Sinu hetk, milleks raisata seda vihastamise peale? Kui veel arengutest rääkida, siis autot pole näiteks selle 15 aastaga kuigi palju säästlikumaks muutunud laevad endiselt upuvad, lennukid kukuvad alla ja rongid põrkavad üksteisega kokku. Suur osa kosmonautide lende kosmosesse vaid otse sinu juurde. Inseneridel on nuputamist küll ja küll, nende töö ei lõpe kunagi otsa. Kui sa sellest vanaisale räägid, siis ta arvatavasti pettub, et ise tead muuseas, kuidas vanaisal läheb saada talle kindlasti tervisi. Ma vist ei hakka papale eraldi kirjutamata, niikuinii ei viitsiks eriti pikalt vastata. Aga võib olla, ma eksin, ehk on tal nüüd ajaga teistsugune suhe kui eluajal ja ta võtaks pikemagi kirja meeleldi ette, eks andke teada, mina olen valmis. Aga äkki sind ei huvitagi see kõik need telefonid ja autod ja Maastrichti lepingud, uued riided ja kaubamärgid katmas meie kehasid, uued joogid ja söögid, meie uutes külmikutes uued filmid ja raamatut, kui nendeks peaks uute telesaated laste kõrvalt aega jääma, uued soengud, sõnad kombed, seksuaaltehnikad, uued haigused ja veel uuemad ravimid, uued hirmud, mis öösiti magada ei lase, uued teadmised, mis süvendavad ebakindlus tuleviku ees, uued inimesed, palju uusi inimesi. Kas sa kujutad ette, et ma saan iga päev uue sõbra või paar ja niimoodi kuude viisi on selline koht nagu Facebook sealt saangi. Ma ausõna ei oska sulle seletada, mida see tähendab. Paljusid oma uutest sõpradest pole ma kunagi näinud ja tõenäoliselt ei näegi, aga nad on mu sõbrad ja mina olen nende sõber ka siis, kui meie sõnumid selles virtuaalses keskkonnas 11 ärritavad. Ja mis veel ma saan sõpru kustutada, kui tahan, kustutanud ühe liigutusega kõik viimseni, mis siis saab? Tulevad tagasi, olen selles päris kindel, küsivad, mis juhtus ja lisavad oma küsimuse lõppu kooloni ja sulu. See tähendab naeratust. Täpselt nii, nagu sina seda kunagi oma tugitoolis tegid, koolon ja sulg, mõistad, näen, et mõistad. Ma näen su semikoolonid ja sulgu. Sa oled alati kiirõppija olnud, vanaema kohandumise etalon olid mulle suureks eeskujuks. Siiamaani imestan, kui meenub, et tegid autoload seitsmekümneselt. Ma mäletan, kuidas lahkusid. Vanaisa läks enne sind, tema pikk haigus oli sind ära kurnanud. Voodihaige põetamine on ränkraske töö. Korraks saidki hinge tõmmata, kui teatepulk sinuni jõudis. Veidi ootamatult ehk, aga elu ju ei küsi, ise pead valmis olema. Perekonnas valitsesid pingelised ajad. Sa olid siis juba näost täitsa kollane doktor Lõpetas diskreetselt lootusele vihjamise. Käisime kordamööda su juures, igaüks oma murega, just siis olid kõigil suuremad jamad kaelas. Ma mäletan, kui häiritud solid sai, naeratanud enam võib-olla ka valust. Kuulasid, üritasid lohutada sisikonna haigus, silmis hirm. Ma arvan, et mõistan, mida sa tundsid, sina, kelle peale võid alati kindel olla, kellelt alatise päästel naeratus abiliseks kaasa saadi, pidid lahkuma keset tohutut jamade virvarri päästetööd pooleli. Kes hakkas naisest lahutama, kes jagelast sugulastega päritava vara tõttu, kes muretses lapse sandi tervisele, majandusest rääkimata. Nagu praegugi, otsustas majandus just siis kokku variseda. Ma mäletan, kui me viimast korda embasime, siis esimest korda olid sa ebakindel, heitunud ma tunnetasin seda nii tugevalt, et sundisin võtma sinu rolli. Ma kinnitasin, et kõik saab korda, kuigi ise sellesse ei uskunud. Naeratasin, ma ei tahtnud lahkuda teisiti. Tahtsin näidata, et olen sinu tugevuse üle võtnud, et kasutan seda elus, nagu sinagi tegid. Andsin sõnatu lubaduse tõusta vajadusel kõrgemale ja aidata seda teistelgi teha, nii palju, kui suudan. Sinu lahkumises leidsin ka midagi õpetlikku, nägin, milline piin on minna keset segadust. Ma tegin hiljuti testamendi ja tead mis, ma tunnen suurt rahu peale seda, et kui midagi peaks juhtuma, tead küll, laevad, lennukid ja nii edasi, siis teatud asjad olen ma läbi mõelnud mulle, kallid inimesed, ei pea hakkama kaosest ise välja rabelema, see on hea tunne. Lahkuda hotellist, jättes endast maha sama korras ja puhta toa sisse registreerides kogu maailma võiks ju niiviisi suhtuda, et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks alustama vanemate mahajäetud saasta koristamisest. Lihtne on öelda, et milles küsimus, käärib käised ja teeme ära, teeme ära. Ent elada võiks nii, et seda polekski vaja teha, et saasta eest hoolitseksid selle tekitajad, mitte entusiastid. Huvitav on elu huvitav on jälgida väikesi muutusi enda sees enda ümber. Vananemine on väga põnev protsess, mitte küll alati meeldiv, kuid siiski haarav. Vaatasin hiljuti filmimehest, kes läks metsa, heitis pikali, hakkas surma ootama, süüa, juua tal polnud, arvestades, et peab vastu umbes kolm nädalat iga päev kirjutas märkmikusse oma mõtteid, kirjeldas enesetunnet füüsilist valu, hallutsinatsioone, võitles iseendaga, kahtlus, kas oli ikka õige otsuse langetanud. Mees oli umbes minuvanune 40 või nii aeg kulus, neli nädalat möödus, surm, ei tulnud, mees juba, mõtlesin, et läheks ikka tagasi, elaks veel umbes kolm-nelikümmend aastat, aga püsti tõusta jõudnud, karjuda ka ei suutnud, nii nõrgaks jäänud ja ka seal peale metslindude keegi kuulakski. Koht oli algusest peale kõrvaline välja valitud tuli edasi surra või õigemini elada. Päevadest sai järjekordne nädal, surma polnud, tekkis kahtlus, kas midagi läks nihu? Raamatust lugesin, et kolm-neli nädalat ja korras temal endal oli juba 60 päeva täis saanud. Ühel päeval kirjutas mees oma päevikusse, see on mu viimane päev. Tead, mis edasi sai? Kõik jätkus, lõpp saabus alles kusagil 70 päevaga. Väga ilus film oli meeste näidanud kordagi ainult metsa. Tõestisündinud lugu. Keegi leidis metsast laiba ja märkmiku, keegi tegi filmi, keegi vaatas, nagu ikka need asjad käivad. Ma hakkasin mõtlema, et võib-olla on see viimane kyll, mis sulle eales mõeldud. Vaevalt, et su lapsed sulle veel kirjutama hakkavad, nad on selleks vast liiga praktilised. Minu omadest ma seda samuti ei usu. Tütar nägisin korraks tite eas poeg on ainult piltidelt näinud. Isiklikku sidet napib. Ja kui mina ka enam ei kirjuta, siis vist tekibki vaikus. Pikk, võib-olla isegi igavene. Selline see meie elu on. Kuni sind keegi veel mäletab, oled sa justkui olemas, olgugi et kusagil seal, aga siiski. Kuid kui lahkub viimane sind tundnud inimene, siis justkui olekski kõik nagu polekski kunagi olnudki. Nii on, ei tea mina midagi sinu vanematest sealt edasi, rääkimata ainult nimed kusagil ürikutes või kellegi poolt joonistatud sugupuudes. Ainult nimed mererannas tuule kätte sosistatud nimed ongi vist kõik. Ole tugev. Sinu, Armin.