Loos on asju. Tere algab kirjandussaade loos on asju stuudios saatejuhid Peeter Helme ja Jan Kaus, tere. Tere. Ja täna meil stuudiokülalisena võib vist öelda juba vana külaline, korduvalt meie saates käinud tõlkija Krista kaer, tere. Tere. Ja räägimegi täna ühest raamatust, mille Christian tõlkinud, selleks on siis Briti autori, võib vist öelda vanameistri, ei ess Baieti romaan lumme. Tegu on ühe paksu ja põhjaliku raamatuga, mis mind selles mõttes alguses ära petised. Ma naiivselt ja Briti kirjanduslugu nii hästi tundmata arvasime, et tõesti räägitakse siin päris autoritest. Sest et see raamat räägib kirjandusteadusest võib vist nii öelda, tegelikult räägib seal muidugi armastusest ja võimuvõitlusest ja millest kõigest veel ja, ja ma arvan, et sa räägi päris palju, kui sellest autorist iseenesest on ju ise öelnud, et ta kirjutas selle raamatu protestiks sellise subjektiivse kirjutamislaadi vastu, et kirjutas selle selleks, et näidata, et 19. sajandi viis võta kõiketeadva autoripositsioon ei kahanda sugugi lugejavõimet tegelastele kaasa elada. Nii et ma usun, et sellest, millest see raamat kõik räägib veel sellest, me jõuame veel päris palju, rääkides neid teemasid on siin palju ja ilmselt ka lähenemisvõimalusi on palju, aga minu meelest on tegu ka balleti puhul autoriga, kelle puhul on põhjendamatu rääkida autori surmast, sest et ta ei ole ka erilist saladust teinud, et oma loomingus käsitleb ta tihti enda lapsepõlve ja elu probleeme. Kas mul on õigus, Christian? Noh, ilmselt võib-olla isegi teistes raamatutes rohkem kui selles sest siin on, on teda ennast võib-olla vähem aga oma oma elu ja oma lapsepõlve anda oma raamatutesse pannud küll ja ka teemasid, mis teda on huvitanud selle lapsepõlve juba lapsepõlvest alates. Ta sündis siis ka perekonnas, kus ema oli just nimelt kirjandusteadlane ja talle eriti veel Robert Browning spetsialist. Tal olid kaks õde ja ta on ise mitmes kohas öelnud, tõesti lapsepõlv oli küllaltki raske, ema oli väga võimukas ja see oli nagu niisugune pidev enesekehtestamise tee mõnes mõttes. Ja ilmselt see mingil määral jätkus, sest tema üks õdedest, Margarete Räbil, sai tuntud autoriks palju varem kui Baiet ise ja tal oli kogu aeg see õnnetus, et kui ta midagi avaldas, siis peda tituleeritud Margaret Traveli jõeks teda võrreldi kogu aeg, tema asju võrreldi Trabili raamatutega, nii et ta püüdis minna oma õe kirjutatust võimalikult kaugele. Aga kui rääkida veel tema lapsepõlvemõjudest, siis jah, selles mõttes on, on siin raamatus seda tõesti palju, et, et talle jättis juba lapsena väga sügava mulje Skandinaavia mütoloogia muinasjutud, kõikvõimalikud müüdid, kuningas Arturi müütide kogumik. Ja see muinasjuttude ja müütide teema on siin lummas väga tugevalt sees, sest siin on lausa ära toodud ühe tegelase kirjutatud muinasjutud. Ja näiteks seesama Ragnar rööki teema ja vanaskandinaavia mütoloogia on nüüd leidnud del ka väljendus eraldi raamatus on siis müütide sarja raamatus, mille nimi ongi Ragnar, kus ta räägib, kuidas kui ta sõjas laps pidi Londonist evakueeruma, siis tal läksid juba müüdid ja tegelikkus segi, sest tema käesolevas raamatus kihutasid taevas vanaskandinaavia jumalad. Ja tegelikus elus kihutasid taevas siis saksa lendurid ka germaani, nii-öelda jumalat, kes külvasid hävingut ja surma. Ilmselt see täiesti jätistele nii nii kustumatu mulje, et needsamad teemad, noh, Ragnar üks vanaskandinaavia jumalad tulevad ka lummas, aga tugevasti sisse. Aga milline on pajuti positsioon praegu inglise kirjanduses? No ütleme nii, et ta on vaieldamatult üks kõige mõjukamaid kirjanikke, kui tema juba mingi raamatu kohta sõna võtab, siis seda väga arvestatakse. Ja mingil määral on ta praegu asunud sellele positsioonile, millelt võib-olla või mis jäi vabaks. Mõned aastad tagasi, kui Doris Lessing enam kirjanduselus ja kirjutamises aktiivselt ei osalenud. Sedasama raamatut Lumm on ju valitud 100 kõige kaunima inglisekeelse raamatu hulka. Jah, ja ütleme, et ta on ka võib-olla Paiate enda loomingus ikkagi natukene erand, sest ta on ühelt poolt öelnud, et ta on tahtnud kirjutada kirjandusliku detektiivilugu, kasutada sealjuures ka tõesti ütleme, erinevaid keeletasandeid ja teiselt poolt on öelnud, et inimestel on tegelikult õigusraamatule, mis on õnneliku lõpuga ja ette võib-olla, et üks keep nagu mida inglise kirjanduses võiks kirjandus, tüüp nagu anne, seisperi komöödiad mis tegelikult ei ole nii väga koomilised, iga kord, aga mis siiski annavad mingisuguse niisugusenil teise hingamise inimestele või mõju, et väga lohutavalt või hästi samal ajal olemata triviaalsed mingis mõttes on, on seispiri komöödiat tal selle raamatu juures eeskujuks olnud eksituste komöödia ja samal ajal siis öeldakse, et see on ka mingis mõttes peeglite mäng, terve raamat. Ja nii palju, kui ma aru saan, see raamat on ka kõikvõimalikele kirjandust õppivatele tudengitele olnud ammendamatuks allikaks, sest siin on võimalik väga eri teemadel kirjutada nii magistritöid kui muud. Autor ise on ju ka kirjandusteadlane. Ta on kirjandusteadlane ja teha tegelikult Te ise on öelnud, et ta on alati rohkem kirjanik kui kirjandusteadlane ja ta ei kahetse, et tal tema pikkade romaanide kirjutamise pärast on jäänud kirjutamata mõni artikkel. Ja et see aeg, kus ta ülikoolis õpetus oli, oli võib-olla et erakordselt kasulik talle selles mõttes, et see aitas tal üle saada väga-väga ränkadest sündmustest isiklikus elus. Nimelt poeg hukkus autoõnnetuses üheteistaastaselt, selle, ta sõitis surnuks purjus autojuht. Ja ta oli vahetult enne seda saanud tööpakkumise ülikooli, mille koha pealt kõhkles, aga et siis tudengitega töötamine ja ja õpetamine, et see aitas teda mõnes mõttes ka enda jooks kõige raskematest hetkedest üle, aga ta loobus siiski ülikoolist, siis ta kerge südamega. Ilmselt see, mida ta seal koges, on ka päris huvitavalt praegu leidnud väljenduse, just nimelt lummas. Kus siis need ülikooli õppejõud, kirjandusteadlased on näidatud kohati väga koomilises valguses nende omavahelised kisklemised ja võistlemine ja ja kõik see on siin väga selgelt välja toodud. Seda lugeda, sest mõtlesin, et ta toob ikka eriti hästi kogu selle ülikooli elud teatava näruse jäljed, kuidas kembeldakse omavahel mingisuguste tühiste ametikohtade pärast. Ja kogu see selline materiaalne näruses istutakse tolmustest kambritesse tegeletakse jumal teab millega. Aga jah, tuleb mainida, et siin aasta lõpus on tõesti ilmunud eesti keeles mõned väga väga mahukad romaanid. Lisaks saas Baieti raamatule Lumm tuleb mul meelde, eks ju, siis Pole Anu, uus uus, esimene esimene balanio eestindus, Kasoolbellow hoogi matši seiklused Kersti Undi tõlkes. Aga see Baieti lumm on selles mõttes väga huvitav raamat. Temast tõesti saaks nagu väga palju ja väga erinevate rakursside alt rääkida. Esiteks ta saab juba mitmeti määratleda, et selle teose puhul on põnev, kuidas, noh, tegelikult esmapilgul võib olla täiesti vastandlikud määratlused, mis mahu, kus esmapilgul tõesti ühte raamatusse need saavad kuidagi lumma lehekülgedele kokku ja põimuvad omavahel. No esiteks võib öeldakse tegu romaaniga mille keskmes on kirjandus. Et väga lühidalt siis seisneb loo süžee selles, et kaks kirjandusteadlast, Robert Michel ja muud Teili uurivad ühe 19. sajandi tegelikult fiktiivse luuletaja Randolph Achi kummalisi ootamatult leitud kirju mis ähvardavad tuua päevavalgele siis täiesti uusi tahke selle klassiku elus. Ja arvatavasti kõlab taoline tutvustus arvatasti paljudele lugejatele nagu unejutt, Tanja, aga samas on lumm kahtlemata põnevuslugu, et see ongi väga huvitav, et tegu on põnevuslooga, klaperjaht lihtsalt ei käi sedapuhku mingi laiba või kadunud isiku ümber vaid selle keskmes on kirjandusloolise väärtusega armastuskirjad. Et just 19. sajandil kirja pandud kirjades või päevikut ütles või luuletustes peituvad mitmed vastused, eks ju selle loo mõistatusele et juhtlõngad on sageli kusagil kirjas, ühesõnaga noh, minu meelest täiesti selgelt põnekaga mille keskmes on kirjandus, näiteks ma toon ühe väikse näiteid, lehekülg 292 leiame kirjast maha tõmmatud fraasi hoolimata kõigest. Ja mõned leheküljed hiljem selgub, et tegu on vägagi kõneka maha kriipsutusega. Selliseid ka väga ägedaid leide on sinna. Et seega lumm minu meelest väga kummaline põnevuslugu siin käib, eks ju. Võimuvõitlus teadmist ümber. Kuidas ütelda, et tee tarkuse varasalvede juurde käib läbi valede, intriigide ja isegi hauarüvetamisega, aga rohkem ma ei ütle. Lugejale avastamisrõõm muide minu meelest riigi sihukeses üldisemas mõttes raamat kinnitas minu sellist eelarvamust kirjandusteaduse kui sellise suhtes ka, et tegu on, kuidas öelda täpselt sama väiklase elualaga nagu kõik teisedki. Muidugi mõistan linn, eks ju ka armastuslugu sealjuures Kahekordne armastuslugu lugeja ees avaneb siis 19. sajandi luuletajatel Randolph, MKM-i ja Kristabele lamuti armastus ning samuti rullub sellise noh, ütleme piinava aeglusega Ergindlusega lahti neid uurivate Sis Robert Michel ja muud Peili suhe, mis on pikka aega tulvil siis distantsi ebakindluste jahedust, aga Meline aspekt, Kristo sind kõige rohkem selle raamatu juures köitis. Oh, ma ei oska tegelda tegelikult kui ta läbi lugeda ja hakata selle peale mõtlema, tõesti, sa saad aru, tegelikult selle ühtede kaante vahel on tegelikult väga mitu raamatut mis siis omavahel on võimalik või mida on võimalik võrrelda, mis 11 täiendavad ja ja lõpuks siis selles tervikuks sulavad, aga võib-olla mulle kõige rohkem meeldis üldmulje, mis sellest jäi, et ühelt poolt põnev teiselt poolt. Ta on ta ikkagi väga inimlik, seal on hästi palju tegelikult soojust, võib-olla isegi Bayatti teistes raamatutes jääb sellest puudu. Ja Ta on suutnud kirjutada need inimesed ilusateks inimesteks, hoolimata sellest, et nad on tõesti niisugused kohati kuivad ja, ja ja kummalised kirjanduse uurijad. Ja siin on mõned tegelased, kes minu jaoks pärast seda, kui ma olin seda raamatut tõesti tõlkinud, mitu korda üle lugenud ja selle peale pikalt mõelnud, kes hakkavad nagu esile tõusma, nii et nad alguses on varju jäänud, üks neist on kindlasti Beatris nest. Ja kui ma hiljem veel uurisin, mida on öelnud, siis Baiet ise teemal kohtades, ta on öelnud, et Beatris nestan tema raamatu kättemaksuingel, kes on ühtaegu Dante ja Beatretseb. Ja teine tegelane, kes on hakanud mulle aina rohkem huvitavana tundun, ma on Ellen äss kelle päevikutes tuleb välja üpriski kummalise saatusega ja omamoodi väga meelekindel naine. Aga noh, nende 19. sajandi Victoria aegsete poeetide kohta võib veel niipalju öelda, et tegelikult meil on omamoodi prototüübid või keegi ikkagi, kelle, kelle najal nad püsivad. Ja rändalfenry EAS-i aluseks on tõenäoliselt kaks luuletajat Victoria ajalt üksn Robert Browning, teine allord, ähvertennisson, sellest on siis ta loonud mõnes mõttes iseloomujoontest ja loomingust koondkuju ja Kristjanil moti aluseks. Kristiina roseti. Ütleme muidugi, et võib-olla Kristiine Rossekil ei olnud taga kogu sõda Bretooni tausta, betooni mütoloogiat ja seal tuleb nüüd uuesti muidugi mängu Paiate enda kirglik huvimitoloogiate vastu. Sest kõik need muinasjutud, mis on kas siis kirja pandud või jutustatud või ümber jutustatud need annavad sellele raamatule kahtlemata niisuguse värvingu. Kas Kristabel mati tegelaskujul on ka mingisugune kirjanduslooline prototüüp, Kristiine kassetid? Muinasjuttude teema käib siit ühe mõiste mitme nurga alt läbi ja seda lugedes ma tahes-tahtmata avastasin, et see raamat küll ei eelda kirjandusloo tundmist, aga ta kutsub endaga kaasa kirjandus loovastusegavamalt huvi tundma. Noh, teisalt juba siin on Kui laiema ajalooline taust ka, sest minu meelest on omamoodi tähenduslik, mingit rolli mängib see, et selle Kristabel Lamoti selle Randolph sassi armastatud luuletaja Anna eluaastad ja kuninganna Victoria eluaastad langevad üsna hästi kokku. Et raamatust selgub, et Kristo peale remonti eluaastad on 1925 kuni 1980 ja kuninganna Victoria elas aastal 819 kuni 1901. Aga jah, see, mida Krista just mainis, et see tegelaste elus tegelaskujude elu sees, et see on minu meelest mitte ainult selle raamatu tulemus, vaid ka selle raamatu teema. Ja seda, mida sa siin Kristo just rääkis, et lummas on palju huvitavaid tegelasi. Ja see tõesti peab paika, mõni on muidugi erksam kuju kui teine, mõni minu meelest on isegi üsna klišeelik, näiteks too Ameerika ärihai Mortimer, cropper, kelle eesnimi peaks juba paljastama ja mitte küll oma tausta. Aga mulle meeldibki kõige rohkem ESTO 19. sajandi luuleklassik rändofenš ja just seetõttu tõttu, mida ja millest ja kuidas ta räägib. Et ta esindab teatud sellist maailmavaadet ja meelelaadi, mille esmaseks eesmärgiks ongi haarata, eks ju maailma kui terviku järele ja muuta kogu maailma terviks gaseeruseks. Tsiteerin. Väga lahe koht, äss oli huvitanud kõik Araabia astronoomia ja Aafrika transpordisüsteemid, inglid ja tamme, pahad hüdraulika ja giljotiin, Trueedid, jagando, amee, Katareid ja trükkalite, õpipoisid ektoplasma ja päikesemütoloogia, külmunud Mostodonide viimased söömaajad ja taevamanna tegelik olemus. Tsitaadi lõpp. Ja noh, iseenesest Pole sellises haardes midagi erakordset, aga ashi puhul toob see kaasa sellise no ütleme, panteistliku alatooniga veendumuse, et kõik on mingil moel elus ühes kohas, ütleb äss ise, ta tegeleb nii-öelda elustamisega või nagu ta kirjutab, ühes oma kirjas. Tsiteerin. Ma leian, et tunnen end teiste kujuteldud meelelaadide seltsis vabalt äratanud ellu. Taastal mingis mõttes nende eluvõime, äratan teiste aegade kadunud mehed tervenisti ellu. Väiksed hambad, sõrmeküüned, pudrukauss, pink, veini, lahker, kirik, tempel, sünagoog ja selle imelise aju lakkamatu võnkuv töö kolba sees. Loon selle seaduspära, tajudes väga eriliselt, mida sa näed teada, saadi, usub, tundub oluline, et need, minu teised elud pärinesid mitmest sajandist ning nii paljudest paikadest, kui minu piiratud kujutlusvõimet puudutada suudab. Tsitaadi lõpp. Niisiis äss kehastab sellist sisseelamisvõimet või suutlikkus kujutada ette tundeid, mida mõeldi sadade aastate eest, või maastikke, mida kunagi nähti ja mis kuulusid inimestele kes on juba ammu kadunud. Ja noh, omamoodi tore on see, et nõnda nagu mõtles äss, mõeldakse nüüd temast, äss on ammu surnud, aga temale mõeldakse ja need mõtted puhuvad temasse justkui elu sisse ja elu tagasi. Ta on romaani üks ilusamaid tegelaskujusid. Inimene elab edasi küll jäljena, mis peab ajale vastu ainult seetõttu, et temas on olemas mingi ajad põlementav. Aga ometi selgub, et ühe inimese, näiteks rändolfashi surm ei pruugi olla tema eksistentsi lõpp. Et paljud kirjeldab, kuidas Roland, ehk siis, kes see mees, kes siis rändrofassi uuris, tsiteerin, puudutas kirju, mida asju oli puudutanud, üle mille oli libisenud Äshii käsi pakiliselt ja kõhklevalt, tehes ümberheites kõrvale omanda sõnu. Ta vaatas luuletusi ikkadel hõõguva jälgi tsitaadile. Et sedasi saavad ehk jälle kinnitust need Gabriel Garcia Marquezi sõnad romaani armastus koolera ajal finaalis, et võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm. Sa ei puuduta ühte aspekti, nimelt seda, seda asju peetakse noh, mitte just kirjanikuna läbikukkunuks siis igatahes selliseks raskestimõistetavaks ja noh, mitte kõigele kantsemaks, ta on selline teisejärguline klassik ja tema armastatu preilil Lamot on kolmanda või neljandajärguline klassikat, see on ju ka üks üks asi, mis siit läbi käivad need tänapäeva või noh, 1980.-te kirjandusteadlased tegelevad sellise kõrvalise teemaga ja on ise ka veel muidugi kõrvalised inimesed, et see oli ka veel üks selline tasand, mis kogu aeg kaasa mägi. No ütleme, äss on ikkagi tunnustatud klassikaga ja temaga on lihtsalt juhtunud see nagu tihti klassikutega juhtub, et on kooliprogrammis, aga keegi ei viitsi lugeda, sest et tema pikaaegne poeetiliselt monoloogid on liiga rasked tänapäeva inimesele keegi viitsinud nendesse süveneda. Kuigi eks ole kõik peri, iga käik on läbi uuritud, ei huvita see enam tänapäeval õieti kedagi. Aga samal ajal muidugi Paiat äratab ta tõesti ellu, äratab nad mõlemad ellu ja näitab siis ka inimelu niisugust, mõnes mõttes ainukordsus ja seda ja kui palju sa tegelikult võidud, Needsamad, hõõguvad jäljed inimestel lugeda. Üks teema, mida sa ütlesid just selle ässi huvialade kohta ka kirjutatud lahti seal mingil määral on see, kuidas loodusteaduste areng tungis Viktori aegsete inimeste maailmapilti, kude, seltskonna seisid silmitsi sellega, et võib-olla seda hauatagust, elu ja paradiis ei olegi olemas, sest Darwini ja tema kaasaegsete esimesed avastused andsid mõista. Te elu võis olla tekkinud hoopis teistmoodi. Ja siin Baiet kirjeldab sedasama, mida minu meelest Kaphows kirjeldas juba oma prantsuse leitnandi tüdrukus, kuidas igav, Endast lugupidav Victoria-aegne härrasmees oli ka väikest viisi loodusteadlane, kuidas jooksid kahvaga ringi mööda tiike ja kraave ja ka siin äss sõidab ja teatavasti jookseerijaid, et koguda kõikvõimalikke pisimutukad ja neid vaadata mikroskoobi all ja siis niimoodi nagu mõista elu üldist olemust. Et kahtlemata Ta see murrang oli ka, mis siis ütleme need ässi, loodusteaduslikud uurimused peegelduvad omakorda tema naise päevik, kus, kus on väga murelikud vaimulikud, kes ei tea enam, kuidas edasi minna, et mis siis on ja kuidas teha inimestele selgeks, et ikka kõik on nii nagu enne et neid teemasid, mis sisse tuuakse, selles raamatus on ikkagi hästi palju tegelikult. Ja just nimelt suuri teemasid siin jumala ja kirjandus ja kõik suurte tähtedega. Aga peale selle ei maksa unustada, et on ikkagi seal väga tugev nii-öelda naiste positsiooni kirjeldamine ühiskonnas ja ka selle üle mõtisklemine, mida on võimalik teha. Ja mida tuleks teha või mismoodi asjad on ja nad ei tohiks enam olla üks ongi see, et naised siis ülikoolielus või teaduses isegi nii pehmes teaduses nagu kirjandusteaduses. Ja nii Beatris, Nesti kui ka oma isiklikust kogemusest ise seda kirjeldanud. Tegelikult lugu oligi, nii et õppejõudude ühine ruum ei olnud mõeldud naisõppejõududele, sinna nad ei tohtinud lihtsalt minna ja kõik tähtsamad otsused võeti niikuinii pubis vastu, kuhu, kuhu naisi ka nagu eriti ei nähtud astumas. Seda esiteks teemad anti ka näiteks Beatris Nestyle lubatud uurile Randolph Helrässi vaid ta pidi uurima tema naise päevikuid. Teine koht, kus tuleb võimsalt siis sedasama Kreestabel mott ja tema poeemide teemad, nagu ikka sedasama haldjas Millusiinamis kõikvõimalikes variantides raamatutest või sellest raamatust läbi käib. Et naine kui elu andja naine kui ehitaja sesse sama melu siina oli kirglik losside ehitaja ja samal ajal teatud hetkel reedetuna koletiseks muutub naine, kus ehitajast saab siis hävitaja lõhkuja kättemaks ja et see on minu meelest üsna mõjuvalt esitatud. Aga samal ajal pajatab üsna irooniliseks ju kogu sellise. Tolle ajastul on see raamat kirjutatud 80.-te feministliku diskursuse Seda küll väga minu meelest need kaks asja üldse välist ennast, sest et ta on irooniline üldse igasuguste äärmuste suhtes ja no nii, ütleme niisuguste kõikvõimalike pisut naeruväärseks muutuvate ilmingute suhtes see feminism, mille suhtes ta äärmuslikuks või irooniliseks on muutunud noh, ütleme, et kui kõik maailmas kõik nähtused püütakse nagu ühe pealkirja alla tuua või näha kõiges ainult ühte teemat, et siis paratamatult see juba muutub iseenda vastandiks või hakkab ennast kahjustama juba selline mõtteviis. Aga samal ajal ta ka võrdleb oma raamatus ütleme kahte armastajapaari selles mõttes, et just, et kuidas nad jõuavad oma tunnete väljendamiseni või kui, kuidas nad jõuavad üldse selleni, et nad endale mingeid tundeid lubavad. Ja minu meelest ta näitab, et need 80.-te aastate lõpu kõikidest teooriatest mõjutatud moodsad inimesed on palju enam kammitsetud, võib palju rohkem eelarvamuste ja kõikvõimalike iseendas olevate tõkete küüsis, kui siis Victoria väikesed inimesed, kes tegelikult nagu üldise arvamuse järgi oleks pidanud olema palju rohkem tagasihoitud palju rohkem või palju vähem, julgevad tänapäeva inimesed nii-öelda kogu hoog oma õnne minna püüdma või, või ennast teisele inimesele avada, kui seda tehti 19. sajandil. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios saatejuhid Jan Kaus ja Peeter Helme. Täna meiega külalisena tõlkija Krista kaer ja räägime ess, eriti mahukast ja väga mitmekihilisest romaanist Lumm. Selle romaani võttis enne Jon kokku sõnadega, et põhimõtteliselt on see põnevuslugu, kus kaks kirjandusteadlast ajavad taga ühe ammu surnud kirjaniku kirju ja nendest tulenevaid ootamatuid seiku selle kirjaniku elus. Et võib-olla see ei kõla väga põnevalt, nagu ka Janne osutas, aga ometigi oleme rääkinud juba päris mitmest erinevast kihist aspektist siin raamatus nagu välja on tulnud, see raamat räägib võimuvõitlusest ja armastusest. Kirjandusest muidugi ka, aga neid kihte on siin ilmselt veel väga palju rohkem. Et üks läbiv teema siin raamatus näib olevat ka küsimus elu ja kirjanduse kooskõlast või vastupidi, selle vastandu, sest et minu meelest raamat justkui püüab korraga esindada mõlemat teesi, et mingis mõttes elu ja kirjandus ei käi alati käsikäes, aga samal ajal mingis üldisemas mõttes. See raamat tõmbab ju väga selgelt paralleele elu ja kirjanduse vahele. Jah, et elu elu lõikab, kirjandus, kirjandus lõikab ellu. Aga ma arvan, et, et üks selle raamatu kaheldamatuid väärtusi ongi see, kuidas need erinevad teemad et üksteisest nagu läbi põimuvad, et kuidas nad, kuidas nad hakkavad 11 võimendama, et see on nagu väga huvitav, et kui me võtame ühelt poolt selle elu ja kirjanduse teema ja teiselt poolt näiteks armastuse motiivi siis need saavad mingites väga huvitavates elementides kokku, näiteks väga huvitav on jälgida tegelikult seda, kuidas see elu ja kirjanduse ja siis teisalt armastuse teema saavad kokku selles, kuidas Baiet kirjeldab või kasutab metafoore või kuidas venelased kasutavad metafoore. Et see Kristabel lamat, eks ju, püüab siis kuidagi mingil omasel temale omasel diktoriaanlikul moel siis rändošahhi oma kirjades tõrjuda. Ühesõnaga ta ta loob sellise noh, ütleme intellektuaalid, selliseid ideaal või kujutluspildi, et tal on selline nagu tõesti ideaalne elu. Ta kirjeldab seda nii. Tsiteerin. Kõlab, eks sedasi mõnevõrra vanatüdruk, Kulikult käib vähe, külas tegeleb vaimsete asjadega, elab koos sõbrannaga ja siis ta kirjeldab seda nii. Meie päevad põimivad ühte igapäevaelu lihtsad naudingud, mida me ei tohiks kunagi endastmõistetavaks pidada ning kunsti ja mõtlemise kõrgemad naudingud, mida me saame oma tahtmist mööda kaitsta nüüd, kus kedagi pole keelama ega kritiseerimast. Tsitaadi lõpp. Ja väga huvitav on jälgida, kuidas islamot kasutab just metafoore, mille kaudu enda positsiooni kuidagi selgeks teha, kindlustada nii, et kui juba metafooridest räägime, siis räägime metafooridest metafooride kaudu, et et võib öelda, et siis Lamoti metafoorid justkui kaitsevad teda, on tema nii-öelda mõttelise kindluse tellisega mürk on tema nii-öelda etturid matšis maailma vastu. Ta kirjutab asjale nii, man, tsiteerin. Mu üksindus on mu aare. Parim, mis mul on. Sealt väljumine paneb kõhklema. Kui te avaksite väikese, ei eksiks ma minema, aga oh kuidas ma laulan oma kuldses puuris tsitaadi lõpp siin mitu metafoori. Metafoor kangastub jah siis teatud sorti sellise väravana, mis juhib maailma ahvatlused eemale nii-öelda kirjanduse juurde, eriti võluv või mõju minu meelest see Kristabili võrdpilt ämblikust. Ma tsiteerin, vajadus panna kirja sõnu on nagu andliku vajadus, kes kannab enda eest tohutu suurt siidikoormat, mille ta peab lõngaks ketrama. See siid on tema elu, tema kodu, tema turvatunne, ka tema söök ja jook ja mida muud saab ta siis teha, kui kedrata juurde kedrata, uuesti kavandada otsast peale. Tsitaadi lõpp. Kuidagi tähenduslik tundub, et ämblik on ju omamoodi ähvardav kuju, et see metafoor on omamoodi hoiatus assile. Aga äss kirjutatakse Kristabelile vastaseks päris täpselt, tsiteerin teda. Te olete tõeline luuletaja, kui te olete erutatud või rööpast välja löödud või millestki tavatult huvitatud, siis te väljendate oma mõtteid metafoori abil. Tsitaadi lõpp. Dash kujutabki, teatud sellist ohtu sellisele ideaalsele, kujutluspildile, kasinast ja vaimurikkast elust. Kuigi noh, Ash on ju suurepärane luuletaja. Ta kehastab seda välismaailma sissetungi, sellist kehalisuse ja oleviku survet ja noh, minu meelest nende armulugu siis näitabki, et tegelikult ei saa luulet erust eraldada kuidagi elust lahti raputada. Tegelikult luule peegeldab elu, et ka elu eest varjudes heidab elu ennast kuidagi luulesse või varjab ennast luules. Ja noh, veel laiemalt ütleme Baiet ei saa samuti mööda, sest Lääne kirjanduses aina korduvust tõsiasjast, et juba oma olemuselt eirab elu neid kujutlusi, mis inimestel tema koht on, et me võime igasuguseid ilusaid asju välja mõelda. Aga tavaliselt välistavad need väljamõeldised väga konkreetse konteksti, inimese meeleolu, meelelaadi, iseloomusituatsiooni keerukuse erinevad mõjude elemendid, mida igapäevane elu jalgete paiskub. Et mingi hetk, kui Kristabelon oma lihtsast elevandiluutornist väljunud ning elu nuusutanud ütleb ta, et jumal ei ole teda varustanud, kuigi suure võime olla muretu. Väga kõnekas on üks lõik ristabele viimasest kirjast siis assile, mis, nagu veel öelda kokku võtab, tsiteerin minu üksinduse ja enese valitsuse pettekuju idas ohustasid, tahtsid sa seda siis või mitte ja hävitasid mu kallis, soovides mulle vaid head, nagu ma usun ja tean ma mõtlen, kui ma oleksin jäänud oma suletud lossi oma kaitsvate vallide ja müüride taha, kas minust oleks saanud suur luuletaja nagu sina oled? Selle kristallikirjade puhul ja tema fantaasiate puhul on see kõik ju väljas on pettekujutelm, sest ta tegeleb ise süstemaatilise enesepettusega. See elu selle sõbrannaga, kelle kirjadest tuleb välja, et sa sõbranna temasse sügavalt armunud on, võib-olla need on üleüldse kallimad, noh, mis nii otseselt välja ei tule, aga millele on piisavalt palju vihjeid. Nii et tema petab ennast ka selles mõttes, et kujutab ette, et ta tõesti tohutus üksinduses elab. Millisele tegelasele? Kuule, sina, Kristo, kõige rohkem nii-öelda kaasa elasid või, või sedasi yldse vale küsida. Ma arvan, võib-olla jah, niimoodi sa küsid, tõlgid siis eriti kui siin on niisugune tohutu hulk neid tegelaskujusid, kes igaüks väga huvitav ja omamoodi, väga põnev. Et siis sa ei hakka mitte kaasa elama, vaid see läheb lihtsalt koos nendega. Aga kui sa siin räägid metafooridest ja kirjeldad neid Victori aegsete armastajate metafoore mida sa arvad või mida te arvate siis tänapäevaarmastajad kõige läbivamast metafoori suurest puhtast valgest voodist täielikult tühjas toas? Jah, no minu arust ei kannata võrdlust välja, sest noh, metafoor on minu meelest noh, mingisuguse kujundlik, kujundliku mõtlemise vahend ühesõnaga nendest väga huvitav vaadata, kuidas, kuidas neil metafoori mingis mõttes mingis mõttes kuhjatakse et justkui metafoori ülesanne oleks kahetine ühtaegu varjata ja siis läbi selle varjamise esile tuua, et minu arust see on nagu mingisugune rafineeritud kõneviis mida, nagu enam eriti palju ei kasutata, noh nad, nad esindavad mingit nagu teist, teistlaadi maailma, kus nad saavad tuua neid võrdpilte. No mai tea, vanakreeka. Ma ei tea, vanakreeka mütoloogiast või, või ma ei tea Vana-Rooma mõtlejatelt või, või kristlikust pärandist ja sõnaga minust seda arsenali tänapäeval juba eriti ei ole, eks. Et metafoorid ka võib-olla mõnevõrra lammestavad, ma ei tea, võib-olla ma räägin siin mingit sellist, tõesti imeliku vananeva intellektuaalid. No aga selline mulje. Metafoor on ju see koht, kus keelepiirid põrkuvad fantaasia piiritusega. Kas inimene katsub ületada iseenda keele ja võib-olla ka kujutelma piire ja minna sealt kaugemale? Nimelt võib-olla mõtlesin rohkem seda, mida ütleb see korduvkujund näiteks tänapäeva inimese kohta sest et Victoria aegsetel tegelastel olid hoopis teistsugused kujutelmad ja fantaasia ja võib-olla tõesti segusse astusid need mitte loobia taevaste vägedega ja saatuse ja kõige muuga. Aga kui siis tänapäevaarmastajate silme ette ujub kogu aeg ainult täiesti puhas valge voodi täiesti tühjas toas, siis see vast ütleb midagi tänapäeva inimeste mõttelaadi või tundelaadi kohta. Absoluutselt see muuseas viib, viib minu minu jaoks juttu ühe teise olulise teemani siin raamatus, mis ongi just nimelt üksindus. Ja, ja minu meelest lumm on noh, täiesti suurepärane uurimus üksindusest. Üks kummaline või noh, ma ei tea, vabandust väga-väga mageda sõnamängu eest, aga lummav mõttekäik, mille sõnastab siis Roland muudile, noh, nad on sel hetkel kahekesi koos omamoodi, eks ju, põgenikud, kes vedasid oma kolleege sõpralte, kes avastamas omavahelist ühendust ja siis ütleb Roland. Tsiteerin, mul peaks olema hirm ja ilmselt mul hakkabki hirm, aga praegu on mul tunne, nagu mul oleks pea selge. Ja nagu ma oleksin üksik, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Tsitaadi lõpp. Ja seda lugedes ma hakkasin mõtlema, et võib-olla polegi, armastas mingis mõttes üle pea üksinduse vastanud, et on mingis mõttes hoopis on armastus lihtsalt üks üksinduse erivorm. Noh, ma ei tea, väga kibemagus ja noh, kõik need muud kenad sõnad, aga ühesõnaga sellegipoolest et elu, üksindus üksinduse kasinusest võib-olla hämmastavalt sarnane elule, nii-öelda sellises armastuse joovastuses. Mõlemad on omamoodi omamoodi jaganud. Et noh, armastus on küll jagamine kahe inimese vahel, aga, aga sealt edasi ei ole teda enam võimalik jagada, et need kaks inimest asetuvad üksindusse ühe inimese asemel. Et see on selline jagatud üksindus peab siin silmas just nagu selliste sotsiaalsete konventsioonide kõrvaleheitmist. No kõikvõimalikud seisuslikku varanduslikud, kultuurilised erinevused, mille käes Robert, eks ju kahtleb et tema moodi erinev sotsiaalne taust hakkab neid nende jagatud üksinduses kuidagi neid välja rebima, et neil ei õnnestu olla armastajad. Ja noh, nii tuleb kuidagi välja, et armastus on tegelikult üksinduse võib-olla kõige meeldivam vorm, sest see tekitab sellise ruumi, kus inimesed on võrdsed kus nende erinevused hägustuvad või hetkeks lausa haihtuvad. Ja mingis mõttes nad saavad olla sellised, mille kohta ma ei tea, kasutatakse väljendit mina ise või tema ise. Samas kirjeldab siin raamatus ka ühte sellist võtet kõige jubedamat, üksildase vormi, nimelt seda, kui ollakse kellelegagi koos, aga nagu ei olda ka selle peategelase Roland ja tema elukaaslase Välli suhe on ju selline, mis on muutunud täiesti noh, õõnsaks ja mõttetuks. See on võib-olla see on hoopis armastuse vastand, et kui sa oled kellegagi koos, aga tegelikult ei ole ka. Ja Nobel siis võta seda kuidagi püüda hakata seda sellist väga-väga sügavuti ja laiuti minevat ja kõrguvat raamatut kokku võtmed tegelikult selliste suurte teemade kõrval pakub lumm selliseid väga toredaid kõrval motiiv, selliseid vaimukaid element, et ma mainiksin ühte minu lemmikut, no see, selle teema võib kokku võtta sellist sellise sõnapaariga intellektuaal televisioonis. Tsiteerin seda. Bläkkeder vaatas üsna metsikult ringi selles hämaralt, valgustatud ja pudrukarvakarbis, tal hakkas tekkima klaustrofoobia, ta oli täiesti sobimatu esitama i kaitseks ühelauselise väiteid. Tsitaadi lõpp, et noh, mina ütleks härra Placedrile, et ma mõistan Teid täiesti, et et see spajeti lumm, isa on raamat, mis ei ammendava ühe lausega ühe saatega, et see on selline raamat, millest ei ole võimalik. No ma ei tea, mis Marko Reikop b saade on, mis selle nimi oli, sellest ei ole võimalik seal rääkida, seal seal ei räägita kirjanduses niigi, aga ütleme nii, et kui sinna kutsutaks sellest sähkima see lihtsalt see formaat või see selle raamatu vorm või sisesiseneja kosmosi mõõtkavad ei vasta nendele võimalustele, mida tänapäeva televisioon pakub. Neid mõtet, kui jaburaid pisiasi on siin raamatus veel näiteks saab siit raamatust ka päris hea ülevaate 1980.-te keskpaiga briti elutubade sisekujunduses. Jah, seal on väga palju tõesti, selles ühes raamatus on meeletult palju sees, kui seda hakata niimoodi harutama. Ja vaiet ise on öelnud tegelikult selle kirjastajale, Viistel kästi kõigepealt luuletused välja visata ja kästi lühemaks raamatut teha, et alles siis võetakse see õitsev kaalumisele. Ja siis ta ise on öelnud, et ta läks koju, nuttis igal öösel ühelates läks tagasi, ütles, et ta ei tee mitte midagi, las läheb nii. Kui ise siis läks, nii, ikkagi siis sai pokkeripreemia ja mitte ainult seda, ta on ka üks tõenäoliselt rohkem loetud raamatuid, mis kunagi selle preemia on saanud. Sellest on tehtud ka film. Ja see film võeti vastu, ütleme leebelt ja kui nüüd keegi seda filmi tõesti vaatab, siis need mõned muud tegelikult üsna palju muutusi, mis seal võrreldes selle raamatuga on, et suurema osa neist on ikkagi ise eelnevalt heaks kiitnud, et teha võimalikuks just selle filmi mahutamise. Aga soovitan küll ikka pigem lugeda kui filmi vaadates, ma olen ise ka filmi näinud, paratamatult toimub ikka hirmus lihtsustamine. Nagu enamasti jah, aga ütleme jah, kuna Lung räägib nõnda palju kirjandusest, siis võib-olla meie jutu kokku võtmiseks ma leidsin siit sobiva tsitaadi märkuseks Mihkel Kunnusele, mis sõnastaks siis luule ja proosa erinevuse ja autoriks jällegi siis Andrus Henri äss luuletajate romaanikirjanikke, vahe on selles, et esimese kirjutavad keele elu nimel ja teised kirjutavad maailma parandamiseks. Muidugi selgub, et luulel proosal on ühine ülesanne, sest hiljem kirjutab äss nii, tsiteerin. Ma võin lõigata puu küljest võsu ja kasvatada terve puu juured ja võra ja kõik. Ja kuidas saab olla, kuidas teab see pookeoks, mil moel moodustada juured ja oksad, tsitaadi lõpp. Et jah, see on võib-olla üks võimalik vastus kirjandusülesandele, et kirjanduse ülesanne olekski siis elu saladuste kirjeldamine, nii et elu eest tekiks tõeline aukartus. Ja jääb veel vist lisada, et stajad tuleb kevadel head Read festivalile, nii et kõik, kellel tekib küsimusi tema raamatu kohta, saavad need talle. Eetris on kirjandussaade loos on asju stuudios saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning tõlkija Krista kaer. Me rääkisime täna Krista Kaera uuest mahukast tõlketööst, milleks oli siis eyes hajuti, suurejooneline romaan pealkirjaga Lumm. Ja saadet lõpetava ilusa koha jaoks. Pidin leidma ja tahtsin leida väikest lõiku mõnest sama võimsast ja mahukast romaanist ja sellist lõiku, mis, mis võib olla käsitleks samu teemasid, mida käsitletakse eyes balletiromaanis, aga võib-olla saaks selle lõigu kaudu sõnastada ka mõned asjad, mida meie täna siin saates tegelikult ei puudutanud ja mis on olemas ka Payuti romaanis. Ja see väike lõik, mille mätta loen, pärineb Soome kirjaniku Hannu mägela mahukast Taanist pealkirjaga meister, mis räägib Eino Leino elust ja on jutustatud justkui Eino Leino vaatepunktist. See raamat on ilmunud eesti keeles 2003. aastal kirjastades sinisukk ja selle on tõlkinud soome keelest Piret Saluri. Mu teele on takistusi seadnud nii saatus kui ka mu enesevõime vahel põlvili vajuda, peatuda, pea käte vahele, suruda, ringi pöörata ja taanduda. Vahel läheb ka nii. Ja vastu on ka igapäevased asjad sest ükski inimene ei ole sõltumatu. Et siin maailmas midagi teha ja talitada, peab meil olema mingi ümbrus, millel on paha komme valitseda meid just samavõrd kui meie teda valitsema. Lisaks kõigele peame kuuluma mingile maale, mingi rahva hulka, mingisse ajastusse, ühiskonda veel sagedamini mingisse rühma või parteisse. Kui me ei taha kohe mullina õhku hajuda vaid jätta maailmale mingigi sinust endast surematu jälg mille me muidugi tahame jätta, kuigi kõik see ühtaegu aheldab ja vangistab neid. Ja kõige rohkem teeb seda eluülesanne, mille inimene endale valib. Ma mäletan, et ma otsustasin selle valiku väga vara. Kas just sellepärast ongi olnud Jon mu seesmise vabanemise võitlus nii töörohke ja vaevaline? See on õige ja tõsi ja lisada ei ole midagi, on vaid väsimus. Kui nüüd keegi ometi tuleks ja tooks midagi juua, kohendaks patja, keeraks jaheda poole vastu põske nagu ema vanasti. Tulepiiga või Edla, kus oled. On see päev juba möödas ei. Aknas on pisike hall valguse irve ja selle taga paistab õrna siniõhutust puhtama taeva heledat värvi kohev lumi. Kaseokstel on nagu orava sabamets. Kui ma ometi suudaksin silmad sulgeda ja kergesse unne vajuda, lahkuksin sellest hetkest ja tuleksin tagasi kuhugi mujale ikka kuhugi tahapoole, aega, kus mu soontes sõudsid võidu lapsepõlvevara vanadus ja igatsus, see luulesäde, mis juba siis mulle sosistas. Minust sa enam ei pääse. Kas ma soovin, kas ma tahan seda? Ma ei tea. Ma ei tee katsetki. Head kuulajad, kohtume kahe nädala pärast.