Kuulajad eetris on kirjandussaade loos on asju. Ja stuudios saatejuhid Peeter Helme ja Jan Kaus. Täna teeme juttu romaani ja näitekirjanikust ning luuletajast Thomas Bernhardi ist, keda peetakse siis mitte ainult Austria vaid kogu saksakeelse kirjanduse mastaabis siis üheks olulisemaks 20. sajandi teise poole kirjameheks. Nüüd hiljuti ilmus Bernhardi teine eestindus, siis Mati Sirkeli tõlgitud võiks öelda jutustus pealkirjaga vanad meistrid. Selles suhteliselt lühikesest, aga sisuliselt vägagi kihilisest raamatust täna siis juttu teemegi. Sissejuhatuseks võib vist öelda, et tegu on Bernhardi, selliste esteetiliste moraalset platvormi päris hästi Avova teosega. Siin on Bernhardile tüüpiline protokonist kõrgelt haritud õpetlane, kes on väga kriitiliselt meelestatud enam-vähem kõige masside ajastu ja oma kodumaa katoliikliku austria suhtes kes väljendab oma meelsust sellistes üsna voogavates monoloogides. Liina Lukas on kirjutanud ühe huvitava artikli Bernhardi, st see on ilmunud 1998. aasta üheksanda oktoobri sirbis. Tsiteerin seda pisut pikemalt. Loo pealkiri on skandaalilembene Toomas Bernhard ja Liina Lukas kirjutab nii. Toomas Bernhard on nimi, mis alates 1960.-test aastatest on löönud kaheks parteiks kogu austria avalikkuse ja kütnud üles kirgina kui ühegi teise austria kirjaniku oma. 1963.-st aastast peale alates romaanist külm on Bernhard olnud austria kirjanduse paha poiss. Alpi Bekked misantroop liialdus. Kunstnik. Bernhard ei hoidnud kokku värve, kritiseerides Austria riiki Austriasse sündida, tähendavat sündida vaimuvaenulikkuse ja tunde tooruse lämmatavas õhku nürimeelsuse ja murjatusse. Austerlased, kes tundsid oma rahvusuhkust solvatuna, tembeldasid vastuseks kirjaniku pesa pilastajaks riigi vaenlaseks number üks. Bernhardi vastu algatati kohtuprotsesse, sest nii mõnigi kaasmaalane oli kirjaniku teravus satiiri sisend ära tundnud. Keelati ära tema esinemine televisioonis, nõuti lausa kirjaniku maalt lahkumist ja temalt kodakondsuse äravõtmist Bernhardi suguse nähtuse esilekerkimisega pärast sooviti isegi haridusministri tagasiastumist. Tsitaadi lõpp. Nii et ebahuvitavaks kujuks ei saa Bernhardi vist kuidagi liigitada. Kaur Kender või mõni muu kohalik kõva mees on Bernhardi kõrval isegi mitte poisike, võid lausa nii armas, et anna või musi. Jah, sellega jääb üle vaid nõustuda, aga kõik see, mida sa just tsiteerisite Bernhardi, ka väga Austrialikuks nähtuseks üheks selliseks kirjanikuks, kes on väga kimpus kogu selle meeletu kultuuri ja ajaloo taagaga, mis austria peal lasub, ma julgen väita, et et austerlased on mingis mõttes oma 20. sajandi ajalooga võib-olla veel rohkem kimpus kui sakslased või vähemalt ühel teisel moel ja see on see, mille vastu Bernhard natuke mässab. Et nimelt see, et ta saab väga hästi aru, et ta on sündinud ühele maale mis ei tea päriselt enam ise ka, mis maa see selline on. Vähemalt ütleme nii, et selle intellektuaalsele eliidile on probleeme sellega võib-olla ühel keskmisel austerlased ei olegi ja noh, see oli see, mida siinsamas vanades meistritest ka mõnitatakse. Kui võetakse ette see muuseumivahte ja sõimatakse tema lolluste nürimeelsust, kiidetakse kuidas ainult aastakümnete pikkune kultuuriline harimine, mida siis on teinud ju üks muuseumikülastaja, tegelikult on temast teinud peaaegu et inimese. Nii et sellised väga Austrialikud probleemid, mida Eestist vaadates on tõesti natuke raske ette kujutada, sa tõid praegu siin Kenderi näitajaga? Kenderi näide ei ole tõesti selles mõttes võrreldavgi, et ega kelder ju ei vala kibedaid pisaraid, sellepärast et ta Eestisse sündinud mõtteliselt kirub mingeid üksikuid aspekte Eesti elu puhul. Ja ja et ma arvan, need probleemid tõesti, mis siin Belhaldil on on meie jaoks mingis mõttes kauged, aga kui seda natukene nüüd abstraheerida, siis tulevad siit tegelikult ju väga üldinimlikud ja kõigile lähedased probleemid välja, isegi nüüd, kui me veel selle vanade meistrite nii ei lähe, aga üldiselt veel noh, ta ju ka võtab sõna tegelikult kogu sellise moodsa maailma anonüümseks muutumise vastu selle vastu, et massikultuur prevaleerib ja selle vastu, et mehe näiteks ei mõista väga hästi enam kirjanduse kunstilugu, see oli see, mille peale ta tihti mängib siin ka oma loomingus üldse, et ta laseb oma tegelastel lajatada noh, justkui täiesti juhuslikult mingisuguseid absurdini äärmusesse viidud seisukohti öelda, aga absurdselt mõjuvad nad ainult siis, kui me tunneme seda loomingut. Et mingis mõttes hõõrub Bernhard lugejale nina alla lugeja kas päriselt olemasolevat või arvatavat pool haritust. Mingis mõttes on see võib-olla võrreldav Michelluelbekiga, kes on ju ka käratanud ajakirjanikele, et tema loomingut ei olegi võimalik mõista, kui puudub teatav eelharitus. Nojah, aga see vist pädev, eks ju, kogu kirjanduse puhul võib-olla või vähemalt selle kirjanduse puhul, mida me oleme harjunud nimetama kõrgkirjanduseks, aga enne, kui me vanade meistrite lõhekülgedele pisut pikema pilgu viskame, siis tegelikult tasuks mainida, et see teos on noh, mõnevõrra kõnekas ka just tõlkija aspektist, et see raamat minu meelest sobib nagu valatult Mati Sirkeli tõlgitud saksakeelse kirjanduse nimistusse. Loomulikult Ta on üsna raske asetada ühe mütsi alla Sirkeli tõlgitud teoseid ja autoreid, noh ma tea, Franz Robert Musilitia tööblinitia, Grass ja nii edasi. Kui öelda, et tegu pole kindlasti ajaviitekirjandusega, siis ei ütle tegelikult suurt midagi. Aga kui kõiki neid raamatuid sealhulgas siis ka vanu meistreid lugeda, siis tekib üsna selge ettekujutus, millise raamatu kirjutaks sirkel siis, kui ta oleks ise romaanikirjanik. Eks minust saame sirkli puhul rääkida. Ivadjad tõlkija, käekirjast. Seda kindlasti ja ma arvan, et saab ka rääkida seda tohutu massi juures, mis ta tõlkinud on, teatud sellisest Mati Sirkeli kirjandusest on mingid, et autorid, kes sinna lähevad ja mingid, kelle puhul on kohe ette teada, et neid eakad iialgi tõlkimagi ja need ei vasta tema maitsele. Et ilmselt, kui seda katsuda defineerida, siis sellel ongi omane teatav kõrgkirjanduslikus vihjete rohkus. Et oleks kihistusi teatav maailmast ära pööratus. Sidemes veel keeletundlik. Kus muidugi jah, just selle modernistliku keelekasutusega kaasnevad teatud selline intensiivsus ütleme, et lihtlauseid siin eriti ei armastata. Aga jah, kui me eelmises saates käsitlesime seda tshehhi kirjaniku puhumil Fraboli teostma, teenindasin inglise kuningat, siis sai vist mainitud teose stiil on intensiivne. Ja noh, seda saab kindlasti väita Thomas Bernhardi vanade meistrite kohta ka. Minu arust on omamoodi märk juba see, et selles teoses mina küll ei avastanud ühtegi taanrida. Tähendab, siin ei ole ühtegi taandrida minu meelest nagu siin mõni olla. Siis on võib-olla isegi trükiviga, siin ei ole taandridu ja teine asi, mida ma ise märkasin, et iga kord, kui ma mõtlesin, et nii, et loen nüüd lause lõpuni, siis teen pausi. Tuli tükk aega lugeda ja siis lause lõpus tulla, jällegi nii sellises ebamugavas kohas lehe keskel, et ma mõtlesin, et loen mõne lause lõpuni, mis lõppeb näiteks lehekülje all või üleval ja neid on seal ka väga harva, et tegelikult tuli siis pikalt edasi. Ja jah, tõesti, tekst lõigub ilma suuremate katkestusteta, justkui tahetakse, et lugejal oleks raske tekstist väljuda. Ja kuna raamatus puudub ka selline otsene kõne, siis võib kohe muidugi tekkida küsimus mõnel lugejal või kuulajal on arvatust juba praegu tekkinud küsimus, et kas Bernhardi tekst pole paljude inimeste jaoks lihtsalt liiga intensiivne või kuidagi raskesti juurdepääsetav. Aga mull kuidagi imelikult tekkis tunne, et just see pausideta intensiivsus kuidagi kergendab juurdepääsuloole. Sest noh, konkreetset lugu siin raamatus ju justkui nagu polegi kanneks Ats Pacheri nimeline mees, kes siis jälgib Viini kunstiajaloolises muuseumis üht reegeri nimelist meest. Toaga käib, eks ju regulaarselt juba aastakümnete kaupa ühet intorettomaalias istumas. Ja suurem osa raamatust moodustavadki siis reegel, jutuajamised Atspacheriga või pigem siis reegeri monoloogid, mida aeg-ajalt katkestavad Otspacheri vaata lõigud, mis mõnikord on üsna äravahetamiseni sarnaseid reegliteta lõikudega. Ja tegemist on siis pigem ühe konkreetse tegelaskuju meeleseisundi kirjeldamisega tema maailmavaate manifestile. Ja, ja noh, seetõttu kummaline küll, kipub vanade meistrite puhul pidama paiku, see, mida reeger ise üheskoos siin raamatute lugemise kohta ütleb, ma tsiteerin. On parem lugeda mõnest raamatust ülima intensiivsusega 12 rida ning läbistada neid seega täielikult, nagu võib öelda, kui lugeda terve raamat normaalse lugejana, kes lõpuks tunneb oma loetud raamatut täpselt niisama vähe nagu lennureisija maastiku, milles ta üle lendab, tsitaadi lõpp. Põhimõtteliselt siis jah, annaks vanu meistreid sellise näpunäite kohaselt lugeda küll just tänu sellele teksti pidevale intensiivsusele käiguvahetusi, noh, rääkimata siin mingitest puhkehetkedest eriti endale ei lubatud. Üks asi on see, aga ma ei taha ka meie jutust nende ette tormata, aga tõesti see koht, mis ette lugesid, jäi mulle siit raamatust ka väga hästi meelde, mingis mõttes on see neid hirmutab võib-olla ei olekski tohtinud seda kuulajatele öelda, sest kuna siin raamatus on ka palju selliseid tõesti aforistlike kohti vaatamata sellele, et laused on pikad, on see tõesti selline raamat, mida võib lihtsalt lehitseda ja vaadata, mis kuskile kirjutatud on ja üldiselt jääb ikka mõni selline terav ütlus, mis võib küll täiesti jabur olla, aga ma usun, Sillamäel jõuame mõni selline terav ütlused meelde küll. Aga ma arvan, et see raamat ei ole raskesti ligipääsetav. Lugeja peab enda jaoks lihtsalt ühe asjana läbimata ütlema nimelt meie enda teadvuse vool jookseb ju ka enamasti sellise intensiivse või noh, rohkem või vähem intensiivse ühtlase vooluna, kus ei ole just kirjavahemärkidel väga oluline roll. Usun, et kui enda jaoks mõtestada seda raamatut võttagi kui ühe sellise teadvuse voolu noh, tegelikult ei ole teadvuse voolu registreerimine, teadvuse vool ei, ei ole kunagi nii kirjanduslik, aga, aga kui seda võtta sellise teadvuse voolu kirjandusliku seletuse või ülestähendusele, siis on see raamat väga hästi omastatav. Noh, pigem on siis tegu sellise kõnevoolu üles tähendamisega. Üldiselt noh, minu meelest on üldse huvitav jälgida, kuidas vanade meistrite vorm kuidagi sisu mõjutab või sisusse üle kandub, et kõige lihtsamalt võib öelda, et seda siis põhikõneleja reegeri kõne intensiivsus on ju otseses seoses tema enda meelelaadiga. Et ta ei näe maailma just, eks kuigi kenamates toonides enamus asju tekitab temas vastikust või meeleheidet, et mõne maitse jaoks tundub ta ikka aeg-ajalt lausa noh, ütleme otse välja sõimuna. Need on väga vähe asju, mis reegrile meeldivad. Kõige intensiivsemalt siunata muidugi oma kodumaad Austriat. Nimetab seda kaootilise sõnnikuks ja naeruväärseks väikeriigiks. Aeg-ajalt on reegeri kriitika päris humoorikas, tsiteerin ühte kohta, mis mind muigama ajas. 80 protsenti austerlastest käib vabal ajal luksepa tunkedes. Suurem osa austerlasi käib püha ja vabadel päevadel ringi tööriietes ning värvib ja naelutab ja keevitab. Austerlaste vaba aeg on nende tegelik tööaeg. Tsitaadi lõpp. Muide, üheskoos hakkab reegel rääkima. Viinis on maailma kõige räpasemad tualetid. Kõige hullemaid käimlad leiate Viinist nii hull nagu ei üheski teises linnas, mida ma ei usu, arvatasti pole reegel, Leedus käinud. Ja siis jõuab sedakaudu Viini elanik geni tsite, tsiteerin. Tegelikult on viinlased Euroopa räpasemad inimesed on teaduslikult kindlaks tehtud, et viimane kasutab vaid kord nädalas see pikk nagu on niisama teaduslikult kindlaks tehtud, et ta vahetab vaid kord nädalas aluspükse nagu särk ikka, kõige rohkem kaks korda nädalas ja enamik hiinlasi vahetab voodipesu ainult korra kuus tsitaadile. Ja see toob mulle meelde mõni aeg tagasi meie saates käsitletud Mario Vargas jossa romaani tädi, Julia ja kirjamees mille üks peategelasi oli seebikirjutaja Boliivia päritolu vedruga macho, kes lisas oma tekstidesse alati nagu laitvaid laimavaid märkusi argentiinlaste kohta. Reegel on selles mõttes House meta, manab oma kaasmaalasi. Ja see tekitab omakorda paralleeli Rootsi kirjaniku Karl Johan valgloni raamatuga härra pahmani brošüüri jaoks, kus rootslased saavad ka nii, et tolmab. Ja huvitav on sellise rahvusliku mana juures see, et mitmeid mõttekäik annaks kriitilisema pilgu korral vist kohaldada ükskõik missugusele rahvusele. Alustaksite vahetamise kohta ma ei oska öelda, aga too reegri tsitaat, mida ma alguses kasutasin vabal ajal töörigamise tsitaat sobiks kirjeldama ka eestlasi. Aga Jan, kas sa oled ära unustanud siis Sami Lotila ja tema aluspükste juttumis, kes eestlased? Vat Sami Lotila ei ole kirjanik, et ei kuulu minu huviorbiiti. Aga minu meelest see tekitab siin kõik, mis sa loetlesid, ühe, hoopis sellise teise küsimuse, mis tähendab, ongi Thomas Bernhardi puhul üleval olnud juba tema eluajal ja siiamaani on, mida oma järelsõnas mainib ka Matti sirkel nimetatud, kuidas seda siis lugeda? Kas seda kõike lugeda, kui Toomas Bernhardi teksti või tema tegelaste teksti sirkel siin järelsõnas ütleb, et ühel hetkel oma elus hakkas Bernhard ka ise oma nime all selliseid tiraadio pidama ja siis ta suutis välja vihastada kogu Austria kui sa samal ajal, mida ma ka tema kohta saadet ette valmistades lugesin oli just selline teatav hoiatus, et teda ei tohi lugeda kui tema enda teksti, vaid tuleb ikkagi meeles pidada, et need on tema tegelased. Nii et siin on selline vastuolu, mille ta meelega siia sisse toonud ja ilmselt ka meelega neid piire hägustanud. Ma ise kujutan küll ette, et võib-olla natuke Ki naiivsus rahva valgustuslikus lootuses, et inimesed hakkaksid tõsiselt selle üle järele mõtlema, et kas ma tõesti kasutama ainult korra nädalas seepi ja vahetame voodilinu ainult kord kuus. Et võib-olla see on siin, see on siinjuures, aga, aga ma usun, et siia taustale käib ka selline teatav identiteedikriis. Sest et et tõesti, et Austrial on nii-öelda olemas kõik peale tänapäeva tegu nähe ajaloos rikka ja suure kultuurimaaga, mis seda tänapäeval otseselt enam ei ole. Et ma arvan, et see on see taust, noh, kui ma nüüd just nii-öelda üle ei tõlgenda Kas Australian haritlaste tunne siis minevik on suurima võimsam kui olevik või tulevik? Ma arvan, et see vaevab neid ühel või teisel moel, olgu siis protestina ehitusena või siis just nimelt täpselt nii, otse öelduna nagu sina seda praegu ütlesid. Liiati noh, üks selline protsess, mida ka tänapäeval järjest rohkem on saksakeelses kirjanduses jälgitud, on see austria kirjandus kipub järjest rohkem näiteks oma nägu kaotama. Et Austria kirjanikud on ühest küljest väga edukad noh, näiteks Daniel keel, ma annan ka poolenisti austerlane ja noh, tegelikult on päris palju selliseid edukaid austria kirjanikke, aga nende edu hind on justkui see, et nad on loobunud Austriale omasest keelekasutusest. Et sõnaga Austria kultuur on nagu järjest rohkem ta Saksamaa poole, samal ajal kui mõelda seda, mida selline meie suur kaasmaalane, austria kirjanduse hea tundja Ivar Ivask kirjutas, et austria kirjanduse juured on hoopis mujal kui saksa kirjanduse algupäraselt austria kirjandus oma. Sellise teadliku baroklikkusega ja sellise rõhutatud katoliikliku identiteediga erines väga saksa kirjandusest, mis tekkis peamised protestantlikud pinnal nii-öelda lihtsustatult öeldes Martin Lutheri piiblitõlkest. Ja tänapäeval on see asi järjest rohkem kaduma minema sealt ma ei taha nüüd öelda, et see on nagu see probleemi spernhandit vaevas, aga see on lihtsalt üks väike kõrvalepõige. Austria katoliiklus vaevab teda ilmselgelt, eks, et nii seda reeglit kui ka arvatasti Bernhardi ennast. Aga ma läheks korraks tagasi selle selle probleemi juurde, mida sa mainisid nimelt ehk siis, et see autori ja tema tegelaskuju võimalik identsus. Ma arvan, et, Et ühesõnaga, selline poliitilise korrektsuse puudumine iseloomustab arvatavasti ikkagi nii seda reeglit eksis Bernhardi tegelast kui ka kui ka autorit, et ikkagi ennast. Sellega seoses on mind üks klišee nagu häirinud, et viisakus välistab aususe ja vastupidi justkui nagu viisakus, ausus ei käi, kui aga justin vanades meistriteks, asetub see klišee minu meelest üsna huvitavasse valgusse. Sest manades ja kirudes tabab reegel või siis autor ise, mina ei oska nagu seda vahet teha. Sageli noh, päris hästi märki. Et on mingid üsna karmid ütlemised, millega ei pea nõustuma, aga millest on aru saada, et on aru saadud. Näiteks päris huvitav, kuidas reegel sokutab Martin Heideggeri, tsiteerin. Haide ker oli filosoofiline, laadab röökal, kes tõi turule ainult varastatud kraami, tsitaadi lõpp. Ja mõeldes tõesti sellele, et Heidegger ehitas no vähemalt osa oma filosoofiast üles siis eelse okraatliku, et sõnavarale siis lause paistab omamoodi tõene isegi siis, kui selle tooniga ei saa nõustuda, eks ju, andestagu mulle selle tsitaadi ütlemisest Ülo Matjus ja kõik teised. Ja muide, mis lugu on selle pagana Adolf Bert tihteriga, eks ju, autoriga, keda imetlesid mai tea, Toomasmann Herman Hesse, Rilke Seebald ja, ja siis nüüd sellelt reegerilt saab süstister. Tolmab ma usun, et sellest hektari kohta käib enam-vähem sama asi, mis käib siin raamatu alguses siis juba meil, kellega mainitud muuseumivaht Irziigleri kohta, Irziidler on pärit siis sellisest austria piirkonnast nagu Burgenlansson siis Ungari piiriäärne ala. Ja siin öeldakse tema kodumaa kohta, et Burgen, landlased ise veenavad end, et meil on kaunis kodumaa, kuid tegelikult on Burgendanud lääge ja inetu. Ma arvan, et see on sama asi sellest difteriga, et austerlased on üldiselt olnud veendunud, et nende kirjanduse, selliseid suuri klassikuid Adolf Richter on, on väga kaunis, aga Thomas Bernhardi jaoks on see läägija inetu. Et ma arvan, et seal sedasama kanadel kitkuda, mis kogu Austriaga ka Austria on selline hubane ja väike mõnus enesega rahulolev, majanduslikult heal järjel olev olen ma siis Bernhard näeb selles väikekodanliku nõmeduste kodaniku nõmeduse tippu ja tõenäoliselt selle juuri näete siis just nimelt kirjanikest vaadelberts, difter, kes noh, mis siin teha, eks, et see aeg, milles tihvt kirjutas, oligi selline piider Meyerliku hubasuse kultiveerimise idealiseerimisel periood. No nendele kuulajatele, kes võib-olla tunnevad, et äkki see raamat Ta keskendub liiga palju Austriale ja ütleme, Austria spetsiifikat, siis olgu kinnitatud, et siin on ka selliseid tsitaate, mis on kohaldatavad absoluutselt ükskõik missugusele ühiskonnale, et ma toon ühe väikse üldisema näite. Tsiteerin, õigusemõistmine jälitab 20 Schillingi näppajate Pistotokongi ministri järk kui miljoni ja miljardi petis kihutatakse parimal juhul minema hiigelpensionile ja juba ta ongi unustatud tsitaadi lõpp. Minu arust väga täpne ja selles mõttes aegumatu too sellise ütluse vaesed ripuvad võllas, rikkad sõidavad tõllas, kaasaegsem sõnastus ja minu Silmete töise küll, et ühe sellise, kuidas ütelda siis praegu Russalka ristmiku ümber ehitada sooviva valges kampsunis nunnu reformierakondlased Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme. Täna olen siis kahekesi ja räägime Toomas Bernhardi raamatust vanad meistrid, mis on ilmunud kirjastuse Varrak sarjas 20. sajandi klassika. Mati Sirkeli tõlkes ja selle raamatu nii-öelda žanriliigiks on kirjutatud komöödia. Noh, vahepeal rääkisime ka nii-öelda naljakatest asjadest, mis siin raamatus on, aga lõpuks jõudsime välja üsnagi üldiste eluliste aegumatute probleemideni, mis on küll poliitilist, küll moraalset küll sellist üldinimlikku traagilist laadi mida võib siis võib-olla kokku võtta lisaelu ja kunsti vastasseisule, et Thomas Bernhardi enda elu ei olnud päris meelakkumine. Ta lapsepõlv, nagu silt mõtis Herkli järelsõnast aru saan, oli suhteliselt õnnetu. Tihedam läbisaamine oli tal oma vanaisaga, kelle surma ta väga raskelt üle elas ja ta katsus siis hiljem loomingusse valada kogu seda valu ja kogu seda arusaamist et elu on üks õnnetu ja tühine koht, kus kõik see, mis meile tähtis on, lõpuks näppude vahelt pudeneb. Ilmselt siis see on ka see, mis teeb ta nii skeptiliseks selliste nähtuste nagu rahvus või riik koduma. Ja ka kunsti ja filosoofia suhtes, sellepärast et need on jällegi ainult mingisugused ajalike inimeste vajalikud konstruktsioonid, mis ei suuda ju ka püsima jääda surma palge ees. Jah, see on huvitav jah, et tegelikult kõigepealt tuletaksin tõesti või rõhutaksin ka seda huvitavat alapealkirjad, tegu on komöödiaga. Et on üldteadet, Tšehhov nimetas oma kirsiaeda kajakat samuti komöödiat, eks, et noh, see on umbes samamoodi komöödia, ütleme huumorielement on siin raamatus muidugi rohkem kui kui Tšehhovi. No mis sa arvad, miks ta nimetas seda komöödiaks, mul on üks teooria, tegelikult, aga. No siin võib olla palju võimalusi näiteks noh, seoskas või seda siis ma tea jumaliku komöödiaga või inimliku komöödiaga. Nojah, ma mõtlesin ka umbes samas suunas, et ta katsub näidata täpselt kõige tühisust ja kui me mõistame, kui me tõesti selle enda jaoks läbi mõtestame ja tunnetame, et kõik on tühine, siis tegelikult ju peale sellise kergendama naeru ei saa midagi järele jääda. Nojah, ja teiseks, muidugi reegel on üsna selline arhetüüpne tegelaskuju, eks ole, ta on selline kõrgharitlane, keda juba loomu poolest, eks ju, kisub sedasi üldisest eemale, ühesõnaga kisub massidest eemale. Et kunst on, eks, selline üksiku pärisosa ja, ja siis see selline elu selle kunsti ümber on üldiselt pärisosa. Kunstiga tegelevat inimest kisub paratamatult üldisest eemale. Reegel ühes kosmostuleerib, et ta tõenäoliselt kannatab kunsti egoismi käes. Tsiteerin, see on väga lahe koht. Mis kunsti puutum, siis tahan ma, et kõik kuuluks ainuüksi mulle. Ma tahan, et ainult minul üksi oleks Michelangelo renoa. Coya Ma vaevalt talun seda, et peale minu on veel mõnel teisel nende kunstnike nende geeniuste teoseid ja too teine neid naudib. Tsitaadi lõpp, ühes teises kohas ütleb reegel täiesti otseselt mina pagesin kunstis see, et elu käest pääseda, hiilisin maailmast minema kunstisse. Ja samas eks ju, Pole, selle kunstiga lood üldse nii lihtsalt, sest noh, oluline on siin raamatus suuremat osa kunstist paistab reegel ka tegelikult täiesti põlgavad. Ja lisaks, noh, ma ei tea. Siin on nagu palju aspekte, no minu arust üks väga oluline asi siin raamatus on tegelikult see reegeri vanust on 82 aastane mees ja minu pikka veel jaksu maailmas ei oska väga heas vaimses vormis, eks. Ma arvan, mina suudan ka nii palju nagu tulistada, kui tema. Ja on, on väga võimalik, et see siin üldine nagu allakäigutunne või siirdumuse tunne on seotud lihtsalt kõrge vanusega. Ja noh, minu meelest vanadest meistritest on päris palju teksti kohtimis paistavad seda omal moel kinnitavat. Ma tsiteerin ühe koha. Veel minu ema tegi koos oma vanematega Praatoris Kalessi sõit jooksis oma õhulises siidkleidis pikki Praatori peaalleed. Need pildid on ajalugu, ütles reegel, see kõik on möödas. Praegu peate rõõmustama, kui telePraatoris selgai tulistata ei torgata südamesse või vähematki tõmmata rahakoti põuest tsitaadi lõpp. Ja teisalt ütleb, eks reegel rutseta tajub oleviku, konkreetse solvanguna. Nii et vanameistrid võib minu meelest lugeda kui sellist hoiatusromaani omamoodi või edasiseks eluks ettevalmistavat lugu. See püstitab küsimuse, et kuidas siis vältida vanuiginoh, ma ei tea kibestumist või kas on ülepea võimalik? Noh, sellega on vist ka nii ja naa, et see, mis sa rääkisid seal enne reegeri seisukohtades kunsti suhtes, siis kohati nüüd ju väga hästi põhjendatud näiteks ühest küljest ajab küll naerma, kui ta ütleb, alles siis, kui oleme ikka ja jälle jõudnud sinnamaale, et tervikut ja täiuslikku pole olemas, on meil võimalus edasi elada. Me ei kannata tervikut ja täiusliku välja. Me peame sõitma Rooma ja tegema kindlaks, et Peetruse kiriku maitsetu soperdis Verniini altar, arhitektuuriline nürimeelsus, ütles ta. Ühest küljest on see naljakas, aga minu arust see põhjendus alles siis, kui me oleme jõudnud sinnamaani, et tervikut ja täiusliku pole olemas, on meil võimalus edasi elada, on võib-olla just see õpetus, mida sa otsid, sest ta ütleb siin samas natukene eespool tervikuna ei saa meie ajastut juba pikka aega enam välja kannatada ja ma usun seal miski, mis teatud vanuses vähemalt kehtib iga ajastu kohta. Aga siit lähebki see järgmine samm edasi, selline vaata Kirke koorlik hüppe. Et kui sa tunnistad, et kõik on läbi, mitte midagi ei ole ja siis sa täitsa tundmatusse ja mis sa sealt eest avastada on lihtsalt see, et ka nii saab edasi elada. Peale selle. Selles mõttes on see ju ka üks naljakas raamat, et mingis mõttes öeldakse selle raamatu kesksed probleemid juba esimesel 20-l 30-l leheküljel ära ja see keskne probleem tuleb siin kohe alguses ka välja, et reegeri probleem on selles, et tema naine on surnud. Ei tea küll, kuidas öelda, nüüd ma ütlen irooniliselt, käsitleb seda siin põhjalikult küll ta süüdistab oma naise surmas katoliku kirikut külviini linnakil austria riiki. Aga lõppude lõpuks on ikkagi nii, nagu ta juba alguses korra tõdenud on. Ütleme, et me võtame selliste inimeste igaviku pähe, see on eksitus. Oleksin ma teadnud, et ta mul ära sureb, siis oleksin talitanud täiesti teisiti. Ja need on ju nii üldinimlikud, võiks öelda isegi labased tõed, et et nende üle võib küll pikalt targutada, aga ega kuskile välja ei ole vist võimalik jõuda. Jah olen sinuga täiesti nõus, et ühesõnaga see armastuse liini sissetoomine noh, tegelikult mõjub siin raamatus üllatava pöörde ja võib-olla isegi noh, mingis mõttes taastab raamatu sellepärast, et noh, kui kaua sa ikka jaksad seda pahameelt Bahamalt taluda, kuigi, kuigi noh, minu meelest selles selles reegleri pahameeles on olemas mingisugune nagu programm ühesõnaga, et, et see reegel reegel, pahameel muutub ise kuidagi tähenduslik noh, tekib, tekib just seesama sama küsimus, et kas kas kunst ei ole mingis mõttes nagu inimesele isegi nagu ohtlik, et ta teeb inimese mõnikord nagu liigo nõudlikuks. Et noh, reegel ütleb siin ühes kohas mõtlev inimene on oma loomu poolest õnnetu õnnetu inimene. Ta muretseb ju natukene, sellepärast ka või, või kurvastab, et näed, et on eluaeg oma naist õpetanud ja toppinud ta täis teadmisi ja nüüd naine võtab kätte ja sureb ära. Ta küll ei ütle otse välja, et milline tänamatus, aga ta pigem hakkab mõtlema selle peale, et milline lollus tema poolt, et milleks raisata oma elu kunsti ja kõigi nende targutuste peale ja siis tulebki see, et Peetruse kirik on super. Nojah ühesõnaga, et see loomu poolest õnnetu inimene jah, et noh, eks ju, mõtlev inimene on loomu poolest õnnetu inimene, mina hakkasin mõtlema, mida sa nagu mõtlemine siis antud juhul võiks tähendada. Et noh, arutasite tähendab teatud erksust, eks ju, vastuvõtlikkust maailmale. Et noh, kunst, kunst siis ühesõnaga, tegeleb sellega ühesõnaga, ta kuidagi kaardistab seda vastuvõtlikkust, aga kuna maailmas on nii palju asju, millega ei saa nõustuda igas kõikvõimalikke õudusi, mis muudavad noh, igasuguse idiaalideks neuru väärseteks siis tegelikult reegel kehastab inimest, kelle vastuvõtlikkusest saab tegelikult vastumeelsus, ühesõnaga et tema sellest vastuvõtlikkusest maailmale saad nagu noh, totaalne selline. Ühesõnaga, isegi suur osa kunstist muutub talle vastumeelseks. Et ühesõnaga, vastumeelseks muutub kõik, kus reegel tajub teatud vastutulekut maailmale. Eks ühe sõna üldiselt võib öelda, et reegel on inimene, keda tõmbab, see kunsti idee. Aga tõukab selle idee teostus, siin on üks väga omamoodi humoorikas kohta. Tsiteerib kui oivaline on Schuberti muusika, kui me ei näe, mismoodi seda ette kantakse, kui me ei näe seda põhjatult nõdrameelselt edevalt lokkis peaga interpreedi tsitaadi lõpp ja aga jah, nagu sa ütlesid, see armastus on siin oluline asi, sellepärast et, et noh, minu arust reegel sipleb ühe probleemi käes, mis tabab intellektuaal üsna sageli, et põlastades inimkonda igatseb ta vähemalt mõne inimese mõistmist ja lähedust. Väljendades maailma suhtes sellist vastikkusega segatud mõistetamatust tahab ta ise olla noh, täiesti üldinimlikult mõistetud. Vähemalt oleks üks inimene, kes teda nagu mõistaks, ekssats, pahar mingis mõttes päästab teda, mil ta ütleb Ats Bahryl, et mul pole kasulikumad inimest kui teie. Tõenäoliselt on mul ainult teie kaudu võimalik ellu jääda. Ja siis tekib küsimus, et miks ja siis reegel ise vastab, te kuulate tähelepanelikult ega vaidle vastu. Te jätate minu jutu rahule, seda ma vajan, ükspuha, mis väärt on. Täpselt ütleme publikut vaja. Et kõige suurem egost vajab ka kedagi, kelle suhtes egoistlik olla. Tatsbach laseb reegril rahulikult egoistlik olla ja reegel paneb seda siis isegi tänuga tähele. Kusjuures ma ei ole päris kindel, kas on nüüd õige koht, kus jutt sellele suunata, aga lihtsalt seda kõike kuulates, et mingis mõttes kehtib see ka Thomas Bernhardi loomingu kohta see on ka selline, eks kuna see ongi just nimelt selline, mida me siin praegu kirjeldame, selline maailma ja kunsti ja kunstlikus põlastusega suhtuv, siis võiks ju arvata, et ta ei leia eriti tänuliku lugejaskonna, aga ometi leiab ja mis on mulle silma torganud, mis võiski olla üks esimesi kordi, kus ma üldse niimoodi nime Toomas Bernhard. Kuulsin, kui raamatu pealkirjad kõrvale jätta, on erinevad intervjuud, mida ma olen kas telekast näinud või, või lehest lugenud või samuti teatrikuulutused Saksamaal erinevaid intervjuusid saksa lavastajate näitlejatega. Tundub, et kui nad küsitakse, kes on teile oluline, siis peaaegu kõik vastavad alati, et Thomas Bernhardi, et vähemalt nii-öelda saksa teatriruumis Thomas Bernhard tohutult oluline, noh, ka Eestis on teda vähesel määral lavastatud. Aga tundub, et see justkui selline tati pritsimine kunstnike pihta. Ometigi kunstnikele meeldib. Tasub mainida seda, mida Mati sirklasin raamatu järel sõnaski ütleb, et Bernhard on pälvinud kõik auhinnad välja Ortud noobel, eks, et on üldiselt väga väga kõrgelt noteeritud kirjanik. Aga noh, ma ütlen, et see ütleme, et meie jutt võib, ma juba kujutan ette, et see võib mõningaid lugejaid ütleme, potentsiaalselt eemale peletada, et selline arutlused kunstist, arutlused maailma naeruväärsusest viletsusest, arutlused sellest, et maailm on sõnnikuhunnik. Aga no tegelikult, et noh, mis mulle siin tõesti meeldib, see raamatu lõpus tuleb ikkagi välja, et vanad meistrid mingis mõttes on lihtsalt üks lihtne armastuslugu või lugu sellest, et ka kõige suurem egoist meist vajab, vajab lähedust. Ühesõnaga, siin ühes kohas reegel ütleb. Me ei kannata ju üksi olemist sugugi kaua välja. Me arvame, et suudame üksi olla, ma arvan, et suudame hüljatud olla. Me veename end, et suudame üksinda edasi jõuda. Aga see on pettekujutlus, tsitaadi lõpp, kirjutan sellele täiesti alla. Ja ühelt poolt siis jah, saab nagu võistlesin kinnitust mõtet, et illusioonideta inimene vajab armastust. Aga samas on reegel sunnitud tõdema, et see kõige kõrgem kunst pole tegelikult, et armastatud inimese armastuse kõrval mitte midagi väärt. Et armastus siis ikkagi vist ei ole naeruväärne. Muide. Siis seda, seda küll mitte, jah, aga noh, tegelikult see on. Kui, kui sa nüüd tahad jutu sellele viijad reegel ei ole järjekindel, siis on siin veel üks oluline joon, mida aeg-ajalt mainitakse, mis näitab reegeri ebajärjekindlust väga selgelt on see, et reeglina on ju ajakirjanik, ta kirjutab juba üle 30 aasta Timesile muusikaarvustusi ja noh, mis on veel nii-öelda kunsti vastanduvam asi kui mittekunstist leheveergudel rääkimine. Nii et võib-olla see pigem lihtsalt peabki siis alla joonima seda, et kõikide ideaalide kiuste on see reegel ikkagi ka eksluust ja lihast inimene oma vajaduste ja ja pahedega võib-olla üks pahenda kindlasti ta kiruk ütleme sama vajaduste ja ihade Nojah, ma isegi ei tea, kas ma tahtsin öelda, et reeglina on ebajärjekindel, aga ühesõnaga see selline väga tugev selline armastus, impulss, mis siin raamatu lõpus täitsa esile tuleb siis muudab mõnes mõttes naeruväärseks reegeri varasema mana jah, seda küll. Ning samas ei muuda kaaslast reegeri kibedus, äkki tuleneb ikkagi sellest, et armastatu pole enam tema kõrval? Ma usun küll jah, et ma armun varem ei pruukinud ta seda kibedust ise nii tõsiselt võtta, sest et kohati on see noh, samad tsitaadid, mida me mõlemad ette lugesin. Need on ju tegelikult suhteliselt absurdsed, et keegi tõsimeeli ei arva. Peetruse kirik? Soperdis Viet, Haide keeran, mis asi, lahja lehm? Siin ütles, et et need asjad ei ole nii lihtsalt, neid võib-olla saab ka niimoodi vaadata, ainult et siis tuleb mingisugust konteksti jagada. Vot see ongi see, selline mõttevahetus ka, mis seda raamatut läbib, et et selleks, et need asjad mõjuksid naljakalt. On nii-öelda vaja teada, et need asjad ei, päriselt nii ei ole. Ahah, lõpetuseks ma vist isegi rääkida ühe loo, et et kinnitada jälle, et see raamat tegelikult ei ole üldse võib-olla nii. Nii, kuidas ütelda sünge, kui ta, kui ta võib äkki meie jutust kõlama jääda. Et ma käisin jah, siis minema pühapäeva õhtul raamatupoest seda raamatut endale osta. Ja hakkasin siis vanu meistreid bussis kohe lugema. Ja parajasti siis, kui reegel rääkis seal raamatus, et Viini kunstiajaloo muuseumil pole isegi Koiat ja El Greco tänu millele kerkinud mu silme ette kohe mani El Greco maal näiteks ma ei tea, Neitsi Maarja ülestõusmine siis sisenes bussi üks lühike jässakas eesti mees, kes nägi kaht tüdrukut. Ta ütles neile otsekoheselt, et nad on kaunid ja ta tahaks nendega vabandust väljenduse eest keppida. No tal on otse muidugi öelnud, laulis kaasaegset aariat Aivar Riisalu laulu sama õudse häälega ja mina heitsin tüübile sellise häiritud pilgu, rohkemat ma julgenud, aga tüdrukud muidugi pitsitasid. Siis aga see tüüp, muuseas avastasin, et ta vales püssis hakkas üle bussi karjuma, üldiselt lendasid sõnad, mis tähistavad suguelundeid. Tüüp läks bussijuhi juurde ja lubas ta maha lüüa, peksis rusikaga vastu juhikabiini klaasi, vehkis oma õllepudeliga. Üldiselt tundus, et, et see noh, ühesõnaga Tallinna öö muidugi on väga huvitav, et sealt ilmub aeg-ajalt selliseid olendeid, uskuge mind, et see tüüp ei ole üksi. Aga et neil on nagu põhimõtteliselt kaks käiku, et kas kepp või mull ja Neitsi Maarjat arvates tuleks bussis ähvardanud mõlemad. Ja tänu Bernhardi lugemisele tekkis selline kohutav ebakõla. Et kui tüüp bussist välja sai, siis ikkagi elu oli paar peatusevahet ikka väga õdus. No nüüd me tegime Thomas Bernhardi küll ühe sellise väga kodustatud ja nunnu kirjaliku. Üldiselt on ta ikkagi tuntud kui selline karm autor ja autor, kelle suhtes tõesti arvamused lähevad väga lahku. Et võib-olla ta siis tõesti mehe jaoks piisavalt kauge, võtame teda sellise piisavalt võõra murena, lihtsalt naudime tema head keelt ja tõesti kohati päris naljakaid röökamisi. Aga las ta siis olla nii, loodetavasti kutsute siis lugejaid vähemalt lugema ja ise oma arvamust kujundama, et kas tegu on tõesti sellise kalgi karmi Jürmi mehega, nagu ta seda enda meelest oma loomingus oli või, või võib-olla on need asjad ajas lihtsalt maha lihvinud ja ta ongi pehmemaks muutunud. Nii et eks siis kuulajad proovivad ise ja kujundavad oma arvamuse ise, aga meie oleme jälle eetris kahe nädala pärast. Kuulmiseni laos on asju.